Kultuur ja Elu 4/2006

Kultuur ja Elu 3/2006

Jüri Toomepuu

Eesti lähiajaloo põhiprobleemid

tekst: jüri toomepuu

Kultuur ja Elu jätkab käesolevas numbris Jüri Toomepuu raamatu “Eesti lähiajaloo põhiprobleemid” avaldamist peatükiga Eesti riigiõigusetusest. Kevade numbrisse on kavandatud peatükk “Eesti riigikaitsetus.” Algus Kultuur ja Elu nr 3/2006.

Probleem number 2. Eesti Riigiõigusetus

Õiguslik nihilism

Eesti kõige suurem riigiõiguslik probleem on see, et võimulolijad rikuvad meie põhiseadust jm seadusi vastutust tundmata, kartmata ja kandmata. Seda teevad niihästi seadusandjad kui ka täitevvõimu kandjad ja president. Samuti näitavad küsitlused, et kohtute, politsei ja muude õigusorganite vastu puudub rahval küllaldane usaldus. Eesti lähiajaloos on levinud lühend „JOKK“ – juriidiliselt on kõik korrektne, mille all mõistetakse seda, et kui suudame hoiduda kohtust ehk vähemalt süüdimõistmisest, siis eetilisest korrektsusest me ei hooli. Kahjuks napib Eestis aga ka juriidilisest korrektsusest. Näiteid võimukandjate seaduserikkumistest võiks tuua nii hulgaliselt, et ainult nende üleslugemine täidaks terve raamatu. 

Seadusi eiravad seadusandjad

Kõige markantsem on siiski see, et põhiseadust eirates on Eesti Vabariigis vastu võetud ja rakendatud seadused, mis on tehtud inimeste poolt, kes olid oma volitused Riigikogus minetanud ega omanud Riigikogu kodukorraseaduse alusel õigust isegi Riigikogu saalis viibida, rääkimata seaduste tegemisest. Põhiseaduse alusel võib lugeda peaaegu kõik pärastsõjaaegsed seadused õigustühisteks.
Põhiseaduse paragrahv 63  kehtestab kategoorilise nõude: Riigikogu liige ei tohi olla üheski muus riigiametis, ja paragrahv 64 ütleb selgesõnaliselt: Riigikogu liikme volitused lõpevad enne tähtaega: 1) tema asumisega mõnda teise riigiametisse; /--/ Paljude varasemate ja praeguste Riigikogu liikmete volitused ongi lõppenud just sellel põhjusel. 
Rahva pahameel niisuguse lollitamise pärast lõpetas Riigikogu liikmete samaaegse kuulumise kohalike omavalitsuste volikogudesse. Aastal 2005 korraldatud küsitlusele vastas rõhuv enamus, et Riigikogu liige ei tohiks olla omavalitsuse volikogus, mispeale riigikohus tühistaski seda lubava seadusesätte. Nii et üks paljudest põhiseaduse rikkumistest on nüüd lõppenud. See väike õiguse võit ei lõpetanud aga kaugeltki samalaadset rikkumist, mis jätkub täiel rindel: paljud Riigikogu liikmed töötavad samaaegselt riigiettevõtete nõukogudes. Kui see mulle esimeses pärastsõjaaegses Riigikogus teatavaks sai – üks eriti ahne pidas samaaegselt isegi viit riigiametit –, üritasin seda uskumatut olukorda parandada.  Esiteks pöördusin ametliku arupärimisega õiguskantsleri poole, kes kinnitas, et ei ole mingit kahtlust: riigiettevõtte nõukogusse asumine lõpetab Riigikogu liikme volitused.  Pöördusin siis ka Riigikogu juhatuse poole, et nad põhiseadust järgiks ja kõrvalised isikud Riigikogu saalist eemaldaks. See ei andnud mingit tagajärge, põhjendus oli, et Riigikogu on vastu võtnud seaduse, mille järgi riigiettevõtete nõukogudesse kuulumine ei olegi riigiamet. Kuna aga õiguskantsler minuga nõustus, esitas ta taotluse Riigikohtule Riigikogu põhiseaduse vastase töökorra seaduse tühistamiseks. Seda Riigikohus ka 1994. aastal tegi. Otsus riigikogulasi ei häirinud, nad jätkasid nagu varem.
Peatasin ametlikult oma tegevuse Riigikogu liikmena, kuni isikud, kes ei ole Riigikogu liikmed, lõpetavad Riigikogu töös osalemise. Minu üllatuseks andis see tagajärgi. Valitsus vallandas mitut ametit pidavad riigikogulased – vähemalt need, kelle põhiseaduse rikkumine oli avalikult teada. Selgus, et kuigi riigiettevõtete nõukogude liikmete määramised peavad olema avaldatud Riigi Teatajas, ei olnud valitsus oma sellekohast määrust järginud. Kui kellelgi Eesti Vabariigis oli täielik riigiettevõtete nõukogude liikmete nimikiri, siis oskas ta seda hästi varjata.  Neid, kelle nimed Riigi Teatajas ei olnud avaldatud, ilmselt ei vallandatud.
Mu seekordne pahanduse tekitamine ahnetele, seadust eiravatele kolleegidele isegi aitas. Ajutiselt. Hiljem selgus, et pärast minu lahkumist muutus olukord jälle “normaalseks”. Sellest on nüüd möödunud rohkem kui tosin aastat ja Riigikogu liikmed jätkavad häbi tundmata õiguskantsleri ametliku arvamise, Riigikohtu otsuse ja EV Põhiseaduse eiramist. Oma ettekande lõpus eelmise aasta tegevusest, mille õiguskantsler Jõks esitas Riigikogule 28. septembril 2006, ütles ta: “Mitte midagi ei ole tehtud selleks, et Riigikogu liikmed ei kuuluks ebaseaduslikult riigi äriühingute nõukogudesse.”
Ahned, põhiseadust rikkuvad, valitsuse soositud riigikogulased võtavad maksumaksjate kukrust endile seadusevastaselt kopsakaid tasusid, lisaks oma kopsakatele palkadele ja muudele hüvitistele. Põhiseadusest ei hooli seaduseandjad, valitsus ega eriti vist ka õiguskantslerid, sest õiguskantsleri kohustuste hulka kuulub põhiseaduse 139. paragrahvi alusel ettepaneku tegemine Riigikogu liikmete kriminaalvastutusele võtmiseks. Riigikogu juhatuse liikmed, kes lubavad seadusi teha inimestel, kes ei ole Riigikogu liikmed, on ilmselt vastutavad karistusseadustiku paragrahv 289 alusel, mis käsitleb ametivõimu kuritarvitamist. Samuti on vastutav president, kes sellised õigustühised seadused kinnitab. Ettepaneku tegemine ei tähenda muidugi kaugeltki seda, et kurjategijaid ka karistatakse. Kriminaalvastutusele võtmiseks on ju vaja Riigikogu koosseisu enamuse nõusolekut. Eestis ei ole mitmeid riigiameteid pidavatel sulidel ilmselt midagi karta.
Kuigi seaduste kehtivust on võimalik kohtus vaidlustada, ei maksa hellitada lootust, et see Eesti nihilistlikus õigus(etuse)süsteemis tagajärgi annaks. Kui Riigikohus otsustab, ükskõik kui mõistuse- ja õigusevastaselt, et need kehtivad, siis on sellest otsusest tulenevaid õiguserikkumisi võimalik vaidlustada ainult Euroopa Ühenduse või Euroopa Inimõiguste kohtus. Kuigi juriidiliselt oleks asi lihtne ja selge, peavad Euroopa kohtud arvestama sellega, et nad võivad täielikult hävitada ühe Euroopa Liidu liikmesriigi juriidilise aluspõhja. Kaldun arvama, et puht poliitilistel kaalutlustel ei julge Euroopa kohtud selliseid pretsedendituid, kaugeleulatuvaid asju arutusele võtta.

Seadusi eiravad täitevvõimukandjad  

Eesti pärastsõjaaegseid valitsusi iseloomustab kõige paremini nende uudiskünnist ületanud skandaalide rohkus. Eestis võib selliseid võrrelda jäämäe veepealse osaga. Aga ka neid kuhjub nii palju, et isegi kõige mahlakamad kustuvad aja jooksul rahva mälust.
Kas keegi veel mäletabki Laari valitsuse maksumaksjate kulul Moskva poolt tekitatud võlgade maksmist IKEA-le, mille tagajärjel lahkus küll valitsusest tollane majandusminister Saarman, aga karistust keegi ei kandnud? Või Rootsi kütuseabi vargust, Liviko rahaskandaale ja rublamüükidest saadud raha eest “oma poiste” rikastumist? Kui isegi 200-miljoniline Daiva afäär mätsiti kinni, nagu ajakirjandusest teada, ja peaaferist sai siseministriks, siis võib vaevalt loota, et Ansipi valitsuse keskkonnaministri Villu Reiljani allkirjaga tehtud muinsuskaitse all olevate maade vahetamise eest kallite linna kruntide vastu kedagi karistatakse. Koonderakonna hulgalisi korteriskandaale, millega nad rahvasuus “korterierakonna” nime pälvisid, ja Laari Iisraeli relvaostu veel siiski mainitakse ajakirjanduses.
Lõbus oli jälgida kunagist teledebatti, kus kinnisvaraskandaalide suurkuju, kunagine Tallinna Kesklinna vanem “pada” Jüri Ott ja “katel” Mart Laar päris õigustatult üksteist mustasid. Olid ju ka Laari lähedased nende mitmesaja soositu hulgas, kel mingil arusaamatul põhjusel lubati rahva varandust riisuda linnale kuuluvate ametikorterite erakorteriks vahetamisega. Teine kunagine kesklinnavanem, kinnisvara mahhinatsioonide virtuoos Elmar Sepp, kes kahest ametist korruptsioonikahtlusega vallandati (koos üliheldete vallandamistasudega muidugi, samuti nagu ta eelkäija), on omale uue tegevusareeni leidnud Keskerakonna suure juhi kaitsva hõlma all, kes on samuti silma paistnud erilise andekusega riigile kuuluvat kinnisvara üliodavalt kokku osta.

Jüri Toomepuu pojaga purilennuki kokpitis.

Iisraeli relvaost

Laari valitsuse relvaost pälvib siiski meenutamist. Sellega oli seotud rahva ja Riigikogu petmine, riigi raha raiskamine, korruptsioon, Põhiseaduse rikkumine ja kummaline kohtuprotsess. Põhiseaduse 65. paragrahv sätestab, et Riigikogu otsustab valitsuse ettepanekul riigile varaliste kohustuste võtmise. Laari valitsus sõlmis aga salajase lepingu, millega võeti riigile kohustus seitsme aasta jooksul tasuda umbes 65 miljoni dollari väärtuses võlakirju, sellest isegi Riigikogule teatamata, rääkimata eelnevast Riigikogu otsusest. Asi tuli päevavalgele, kui Iisraeli TAAS relvatehas ebaseaduslikult väljaantud veksleid suure hinnaalandusega müüa pakkus. Niihästi rahvale kui Riigikogule väitsid Laar ja ta kaassüüdlased, et ost oli kasulik, sest sellega sai Eesti endale suurepärased NATO standardiga relvad. See tuli mulle üllatusena, sest minu teadmise järgi üksi nendest NATO standardiga ei olnud. Viie miljoni dollari eest sisaldas ost Iisraeli-Araabia sõdade ajal lahinguväljalt koristatud vene relvi, mis hiljem roostetanud vanarauaks osutusid. Pöördusin igaks juhuks NATO Standardiseerimise ülema poole, et ta mu arvamust kinnitaks. Seda ta tegi. Laari ja ta lähikondlaste väited olid valed, mitte ükski ostetud relvadest ei olnud NATO standardiga. Kontrollides relvade hindu, selgus, et valitsus oli maksnud umbes kolm korda rohkem, kui samalaadsed või paremad relvad maksid turul. Arvestasin välja, et iga kord, kui sõdur treeningus kümme sekundit Iisraeli automaadi päästikule vajutas, oli valitsuse poolt ostetud padrunite kulu suurem kui tolleaegse pensionäri terve kuu pension.
Veelgi kummalisemad olid lepingu sätted. Valitsus andis loa ainult ühel Riigikogu liikmel lepingut põhjalikumalt uurida ja Riigikaitse komisjon volitas mind seda tegema. Mul õnnestus kaasa võtta üks USA armee laialdaste kogemustega relvaostuekspert, kes teatas, et talle jääb täiesti arusaamatuks, miks Eesti riik selle lepingu sätetega nõustus. Esialgne TAAS relvatehase esindaja oli Samuli Lazinski, endine Juudi Kultuuri Seltsi esimees, kes väitis, et tema vahendusleping nägi ette kolm protsenti tehingu hinnast temale ja kaks protsenti ostjatele altkäemaksudeks. Ta kaebas, et lepingu tegemine oli antud Eesti poole nõudel üle juudisoost ärikale Leonid Apananskile, kes oli lubanud tublisti suuremad altkäemaksud välja kaubelda. Huvitaval kombel olid niihästi Mart Laar kui Apananski märgitud Eesti Vabariigi esindajatena ostu läbirääkimistel, nagu oli kirjas asjaosaliste poolt allkirjastatud protokollis. Protokolli koopia, mille ma huvi pärast jätsin oma Riigikogu laua sahtlisse, oli sealt üleöö kadunud ning sellepeale levitas peaminister, vist raskes olukorras kaine mõtlemisvõime kaotanuna, uut protokolli koopiat, millest Apananski nimi oli eemaldatud. Keegi tegeles ilmselt ka võltsimisega. Suured rahad nõudsid suuri tegusid. Hiljem väitis üks endine Kaitseministeeriumi juriidiline nõunik Eestit külastanud USA kolleegidele, et temal keelati korduvalt relvaostu uurida, öeldi isegi, et tal võib relvaga õnnetus juhtuda, kui tal selle asja vastu huvi ei kao.
Kui ma kohtus üritasin ebaseaduslikku relvaostu vaidlustada, oli mulle tagajärg juba siis selge, kui nägin kohtunikku ja valitsuse kaitsjaadvokaati Urmas Arumäed teineteist õlale patsutades, laiad naeratused näol, kohtuniku kambrist väljumas. Kohtunik ei võtnud vastu ühtegi dokumenti, mida ma üritasin asitõendiks esitada, ei lubanud üle kuulata ühtegi kohtusaalis ootavat tunnistajat ja keelas kohtule esitada isegi kogu asja iva – relvaostulepingut. Sellele kohtunikule oli juba teatatud, et tema reputatsioon ei võimalda tal kohtunikuna edasi töötada. Ilmselt ei takistanud see tal sobivas firmas advokaadina edasi tegutseda – pärast protsessi asus ta tööle Urmas Arumäe omandis olevasse advokaadibüroosse.
Tollane Mart Laari peaministrikarjääri madalpunkt oli küll vist tema selgitused Riigikogu infotunnis Iisraeli relvaostu ja oma nõuniku Apananski tegevuse kohta. Kui isegi parteikaaslased Laari vastuste üle valju häälega naerma hakkasid, oli ta enda näol samuti viril naeratus. See meenutas mulle vana nalja külatolast, kelle üle nalja heideti. Küsimusele, mida tema naerab, vastas too: eks ikka sedasama, mida teisedki…
 
Seadusi eirav president

Kõik ülalkirjeldatud seaduserikkumised ja nendest rahvale tekitatud kahjud kahvatuvad aga nende kõrval, millega President Lennart Meri hakkama sai, kui ta 1994. aastal Moskvas kirjutas alla venekeelsetele Eesti-Vene lepingutele. Omavoliliselt põlistas Meri Eestisse umbes 20 000 endist punaarmeelast (algul rahvale valetades, et neid oli 10 000) ja umbes 2 000 GRU ja KGB agenti, lisaks 10 000-le varem Eestisse jäänud punaarmeelasele. Ta tagas neile sotsiaalsed hüved ja kinkis korterid, majad ning muud kinnisvarad, mis olid nende jaoks eestlastelt võõrandatud. Ta nõustus omavoliliselt loovutama võõrriigile osa Tartu rahulepinguga ja EV Põhiseadusega sätestatud territooriumist, kuigi põhiseaduse 123. paragrahv ütleb: “Eesti Vabariik ei sõlmi välislepinguid, mis on vastuolus põhiseadusega.” Tänaseni ei ole Vene väed Eesti Vabariigi piiridest täielikult lahkunud.
Viini konventsiooni alusel võivad Presidendid lepinguid allkirjastada, kuid tollal kehtinud Eesti Välissuhtlemisseaduse alusel võis ta seda teha alles peale lepingute kirjalikku heakskiitmist Vabariigi Valitsuse poolt. Eesti Valitsus ei teadnudki, millele Meri alla kirjutas, enne kui venekeelsed lepingud kohale jõudsid. Kuigi lepingud sätestasid, et need on koostatud kahes eksemplaris, üks eesti ja teine vene keeles, valmistati eestikeelne tõlge alles umbes nädal aega pärast allkirjastamist.
Milleks üldse on vaja sõlmida lepinguid ebaseadusliku okupatsiooni lõppemiseks? Päris kindlasti ei olnud need sõlmitud Eesti huvides. Aastal 1994, mille tähtajaks Vene kaitseministeerium oli juba ammu kavandanud Eestist vägede väljaviimise, mil nälg ja viletsus oleks ilma välisabita Venemaal tekitanud kriisiolukorra ja USA Senat oli vastu võtnud resolutsiooni, et abiandmine peatatakse, kui Vene väed õigeaegselt Eestist ei lahku, ei olnud kõige vähematki põhjust arvamiseks, et nad seda ei tee.  Meri väited, et Vene väed lahkusid ainult sellepärast, et at kirjutas alla lepingutele, mis ei nõudnud nende lahkumist kogu Eesti Vabariigi territooriumilt, mis põlistas Eestisse suure arvu punaarmeelasi ja KGB ning GRU agente ja isegi kohustas meid tagama nende, eesti rahva kõige kurjematele vaenlaste, sotsiaalsed hüvitised, olid ilmselt mõeldud eesti rahva petmiseks. 
Tollal oleks me saanud USA ja teiste lääneriikide toetusel Vene väed välja kogu Eesti Vabariigi territooriumilt, sellelt mida USA ja teised lääneriigid olid tunnustanud 50. okupatsiooniaasta vältel, rakendades Genfi konventsiooni sätteid, mis ei luba ühelgi okupatsioonivõimu sõjaväelasel ega eraisikul jääda okupatsiooni lõppedes  nende poolt okupeeritud riiki.
Presidendi seaduste ja Põhiseaduse eiramised, kuigi põlastusväärsed, ei ole võrreldavad korvamatu kahjuga, mis ta tekitas Eesti Vabariigi julgeolekule ja juba niigi haprale demograafilisele olukorrale, kus eestlased on jäämas vähemusse oma kodumaal. Akadeemik Endel Lippmaa avaldas Meri lepingute kohta arvamust, et need on Eesti iseseisvusele sama ohtlikud kui 1939–40-aastatel otsese sõjalise ähvarduse tagajärjel alla kirjutatud dokumendid.
Jäägu need lepingud igaveseks häbiks Presidendile, kes need sõlmis, ja Riigikogu liikmetele, kes selliste reeturlike lepete ratifitseerimise poolt hääletasid! 

Ebademokraatlik, vigane ja vilets põhiseadus

Praegune põhiseadus väärib kriitikat mitmetel põhjustel. Üks väiksematest probleemidest on see, et keegi ei teagi põhiseaduse õiget sõnastust. Versioon, mis võeti vastu rahvahääletusel, erineb sellest, mis avaldati Riigi Teatajas, ja eestikeelne versioon erineb venekeelsest.  Eesti Vabariigi õigusjärgsust rikkudes valmistati see assamblee poolt, milles osalesid võõrriigi kodanikud, ja võeti vastu kehtivaid 1938. aasta põhiseaduse sätteid eirates, kusjuures rahvahääletusele ei pandudki valikut kehtiva ja uue põhiseaduse vahel. Amatöörlike koostajate poolt kokkuklopsitud põhiseadus on ebademokraatlik, vigane ja vilets. See on rikkunud Eesti Vabariigi õigusjärgsust ja ohustab Eesti rahva säilimist.

Rahva võimupuudus

Kõige taunitavamad on praeguse põhiseaduse sätted, mis on vastuolus põhiseaduse esimese paragrahvi sõnadega “Eesti on ... demokraatlik vabariik, kus kõrgeima võimu kandja on rahvas.” Niihästi mitmed rahvusvaheliselt tunnustatud kui ka Eesti õigusteaduse eksperdid avaldasid kriitilisi artikleid enne rahvahääletust ülaltoodud lause ja põhiseaduse teiste paragrahvide vastuolulisuse kohta. Antakse ju rahvale põhiseadusega ainult Riigikogu valimise õigus, seegi kummalisel viisil – ilma saadikute tagasikutsumise või muul viisil mõjutamise võimaluseta; samuti puudub rahvaalgatuse kord. Rahvas ei ole kõrgeima riigivõimu kandja, kui tal ei ole õigust ise presidenti valida, kui tal ei ole õigust oma initsiatiivil seadusi esitada või vähemalt Riigikogu poolt pakutud seadusi vastu võtta või tagasi lükata, või kui põhiseadus lubab kasutada valimissüsteemi, mille alusel rahvas ei ole tõeliselt esindatud, sest ei ole mõistlikku vastavust valijatelt saadud häälte ja Riigikogu ja omavalitsuse volikogude koosseisu vahel.

Vigane põhiseadus

Mõned probleemid põhiseadusega tulenevad vigasest sõnastusest. Näiteks ütleb paragrahv 8: “Igal lapsel, kelle vanematest üks on Eesti kodanik, on õigus Eesti kodakondsusele sünnilt.” Täpse tõlgenduse kohaselt peaks see ju tähendama, et nendel lastel, kellel ei ole kas kumbki vanem Eesti kodanik või on mõlemad, Eesti kodakondsusele sünnilt õigust ei ole. Ilmselt oleks sõnastus pidanud olema: “Kelle vanematest vähemalt üks on Eesti kodanik”.

Nõukogude seaduste põlistamine

Eesti püsimisele kõige ohtlikum on põhiseaduse rakendamise seadus, mis jätab kehtima Nõukogude Liidu seadused. Selle teeb veelgi hullemaks sõnastus rakendamise seaduse teises paragrahvis, mille esimene lõik ütleb: “Käesoleval ajal Eesti Vabariigis toimivad õigusaktid kehtivad pärast põhiseaduse jõustumist niivõrd, kuivõrd need ei ole vastuolus põhiseaduse või põhiseaduse rakendamise seadusega ja seni, kuni need kas tühistatakse või viiakse põhiseadusega täielikku vastavusse.”
Sõna “ja” kasutamine selles lõigus tähendab, nagu kinnitas ka endine Eesti Vabariigi Õiguskantsler hr Truuväli Riigikogus, et enne põhiseadust toiminud õigusaktide tühistamiseks on vaja täita kaks tingimust: 1) endised seadused peavad olema vastuolus põhiseadusega ja 2) need peavad saama tühistatud või muudetud.
Sõnad “niivõrd, kuivõrd need ei ole vastuolus põhiseaduse või põhiseaduse rakendamise seadusega ja seni” on olulised, sest need kas täidavad või ei täida üht kahest vajalikust tingimusest. Endised seadused on kehtetud ainult siis, kui need on 1) niihästi vastuolus põhiseadusega kui ka 2) tühistatud või muudetud.
Sellel juhul on ainukene loogiline, kuid õiguslikult absurdne järeldus järgmine: Riigikogu ei saa kehtiva põhiseaduse alusel enam kunagi tühistada nõukogude seadusi, mis ei ole vastuolus põhiseadusega. 
Sõnade “või viiakse põhiseadusega täielikku vastavusse” grammatilis-õiguslik tõlgendus viiks samuti absurdini, sest kui nõukogude seadused on viidud vastavusse põhiseadusega, siis neid järelikult enam kunagi muuta ega tühistada ei saa.

Viletsa põhiseaduse tagajärjed 

Olles veendunud, et Eesti Vabariigis kehtivad okupantide seadused on kahjulikud nii riigile kui ka rahvale, esitasin ma Riigikogus eelnõu, mis oleks tühistanud kõik põhiseadusega vastuolus olevad nõukogude seadused. Kõikide nõukogude seaduste tühistamist ma ei pakkunud, sest seda meie õnnetu põhiseadus ei luba. Okupatsioonivõimude poolt sätestatud õigussüsteemi eelistajatel oli aga Riigikogus valdav enamus ja eelnõu hääletati menetlusest välja.  Mõned Nõukogude õigusaktid kehtivad ikka veel, kuigi enamus on, põhiseaduse sõnastust ignoreerides asendatud uutega.  See ei ole aga parandanud tohutut riiklikku, rahvuslikku ja majanduslikku kahju, mida nõukogude seaduste kehtimine Eesti Vabariigis tekitas ja ikka veel tekitab.
Suurepärast analüüsi nendest kahjudest on teinud Jüri Estam. Ta viimane kirjutis sellel teemal ilmus Kultuur ja Elu 2006. aasta suvenumbris. Tsiteerin Jüri Estamit: “28. juuni 1992 – mil uus põhiseadus võeti rahvahääletusel vastu – oli tõepoolest must päev. Päev, mil Kodanike Komiteede töö suurelt osalt nulliti ja Eesti kodanikkond aitas paha aimamata ise Eesti õigusjärgsust kuristiku põhja tõugata.“

Nurjatud võimalus

Kuna rakendamisseaduse paragrahv 8 lubab põhiseadust muuta rahvaalgatuse korras vähemalt kümnel tuhandel valimisõiguslikul kodanikul kolme aasta jooksul pärast põhiseaduse vastuvõtmist, alustasin Eesti Kodanike Liidu esimehena selleks allkirjade kogumist. Umbes 3000 liikme agaral toetusel edenes see jõudsalt. Sidusin allkirjastatud taotluse lehed kokku pakkidesse, mis sisaldasid 1000 allkirja. Kui üksteist pakki valmis, pöördusin Riigikogu juhatuse poole, et põhiseaduse muudatuste ettepanek võetaks Riigikogu päevakorda kiireloomulisena, nagu sätestab rakendamise seaduse 8. paragrahv. Tolleaegne Riigikogu esimees Ülo Nugis lihtsalt keeldus allkirjade pakke vastu võtmast – lubas need ahju ajada, kui kohale toon.
Rahvas ei ole ilmselt kõrgeim võim praeguses Eesti Vabariigis.

Lahendused.
Eesti Vabariik õigusriigiks!

Lihtne, kuid rumal oleks pakkuda Eesti riigiõigusetuse lahenduseks seda, et kõik võimukandjad muutuksid ausaks ja hakkaksid põhiseadust ja seadusi austama ja järgima, või seda, et võimukandjad, kes seadusi rikuvad, vangi pannakse. Seda ilmselt ei juhtu. Lahendus on paraku keeruline ja vaevaline. See nõuab järjekindlat arengut poliitilises kultuuris ja rahva üha suurenevat ühiskondlikku ja poliitilist aktiivsust.
Sõltumatu ajakirjandus, sel määral kui seda Eestis leidub, peab olema eestvedajaks. Tuleb avaldada, järjekindlalt, Riigikogu liikmete nimed, kes on oma volitused minetanud, kuid osalevad seaduste tegemisel. Kuigi skandaalid on saanud igapäevaste uudiste peaosaks – ilma eriliste tagajärgedeta –, tuleb paljastada veelgi rohkem võimukandjate igat laadi seaduserikkumisi, võimuga liialdamist ja rahva kulul rikastumist.
Rahvas peab lakkamatult nõudma valimisseaduse muutmist, et tekiks mõistlik vahekord antud häälte ja valituks osutunute vahel, ja andma oma hääled nendele ja ainult nendele, keda võib ausaks pidada, nii vähe kui neid ka leidub. Ainult siis, kui oleme murdnud parteituusade ja rahastajate praeguse vääramatu jõu kandidaatide reastamisel, võib loota, et poliitikud hakkavad rahva soovidega arvestama.
Soovitan noortel, andekatel õigusteaduse üliõpilastel kohtupraktikat taotleda sulidest võimukandjate vastu süüdistuste esitamisega ja kohtus neile karistuse nõudmisega. See annaks tudengitele kasulikku, ühiskonda parandavat praktikat igas Eesti kohtuinstantsis ja ka Euroopa kohtutes ja aitaks ehk isegi trellida taha toimetada mõned, kes sinna kuuluvad.

Põhiseaduse tõlgendamine

Lähtudes õiguslikust printsiibist, et seadust ei tohi tõlgendada nii, et see muutub absurdiks, saaks praeguse põhiseaduse vigu mõnevõrra parandada, rakendades sätet: “Vaidluse korral õigusaktide vastavusest põhiseadusele ja põhiseaduse rakendamise seadusele otsustab küsimuse Riigikohus.” Näiteks saaks Riigikohus selle alusel muuta tõlgenduse, mis lubab pärast põhiseaduse jõustumist kehtida okupatsioonivõimude seadustel. Lähtudes sellest põhimõttest, peaksid Nõukogude seadused kehtima ainult “niivõrd, kuivõrd need ei ole vastuolus põhiseaduse või põhiseaduse rakendamise seadusega”, ilma lisatingimusteta. Sel juhul oleks rakendatud ka õiguslik printsiip lex posterior derogat priori  (hilisem seadus tühistab varajasema).

Uue Põhiseaduse valmistamine ja vastuvõtmine

Eesti Vabariigi muutmine õigusriigiks, kus rahvas on tõeliselt kõrgeim võim ja rahva poolt valitud seaduseandjad ning valitsuse esindajad arvestavad rahva soovide ja vajadustega, eeldab aga uue ja parema põhiseaduse väljatöötamist ja vastuvõtmist.
Praeguse põhiseaduse muutmise sätete alusel on see praktiliselt võimatu.  Aga ei olegi oluline neid järgida. Praeguse põhiseaduse vastuvõtmisega, mida ei tehtud tollal kehtiva põhiseaduse alusel, on meil loodud pretsedent, mille alusel võime välja töötada uue põhiseaduse koos demokraatliku valimisseadusega ja see siis vastu võtta rahvahääletusel. See oleks ka vastavuses kehtiva põhiseaduse senini ignoreeritud esimese paragrahviga, mis ütleb, et kõrgeima riigivõimu kandjaks on rahvas.