|
|
Mingu koju trummi lööma!
Elame nagu miškad – nii öeldakse,
kui elu mõnus tundub. Vaadates tagasi möödunud
aastale, elame priskelt: ehitame uusi elumaju, remondime vanu,
sööme head eesti toitu, ostame-valime riideid ja teeme
reise ümber maailma. Mida veel hing igatseb! Anna ainult
minna, tee tööd ja raha muudkui tuleb. Suvigi oli mõnus
ja soe, sügis samasugune takkajärgi. Elu tõesti
nagu miškal!
Päris miškadel, venelastel siin Eestis,
on tänu eestlastele samuti hea elada. Igal juhul ollakse
mitu korda paremal elujärjel kui oma kodumaal – Venemaal.
Kui see nii poleks, oleks nad ammu kadunud – koju tagasi.
Baas paremaks eluks oli siin algusest peale olemas: eestiaegsed
majad, eestiaegsed kombed, töökus ja esimese vabariigi
aegsed seadused, eeskujud ja inimesed. Venemaal pole seda kõike
ju olnud.
Klenski-Lebedevi-Iljaševitši miškabänd
aga taob trummi: kõik on paha, kõik on paha, kõik
on paha; kiusatakse, sunnitakse peale kohalikku keelt, kangutatakse
vene soldatit.
Hing on läinud täis meie miškadel,
kadedus purskub trummipõrinana kaane alt. Mida paremini
meil läheb, seda tigedamini trummi taotakse.
Ju siis oleme tublid olnud ja head tööd teinud?
Meie neid siia külla kutsunud pole ja
armastama ei pea. Kel siin ei meeldi, mingu minema. 50 aastaga
meid lõplikult paljaks koorida ja venestada ei õnnestunud,
midagi jäi alles ja fööniks tõusis tuhast!
Nemad mingu oma koju trummi lööma, tehku lausa oma trummiarmee!
Karavan liigub edasi ja ainult edasi!
Tea Kurvits,
Kultuur ja Elu peatoimetaja
|
|
|
