|
|
Keel, rahvas ja riik
tekst: Holger Kaljulaid
Eestlastest
peab saama riigirahvas – selleks läheb vaja rohkem sallivust
ja vähem kannatlikkust, sest muidu me tulevikku läbi
ei murra, arvab Holger
Kaljulaid.
Poole tuhande aasta
pärast, kui inimkond on ühtmoodi kena palge ja virsikuvärvi
nahaga, ehk räägib ta siis samavõrra kaunist
keelt. Miks mitte (ka) eesti keelt?
Viis tuhat aastat tagasi ei olnud sel maal praeguse eestlase ilmega
rahvas. Too erines omakorda kaks tuhat aastat hiljem siin olnust.
Raske on samastada me oma välimust isegi 200 aasta taguste
esivanematega. Hulk on hõime siit läbi käinud,
kultuure vahetunud, aga ühisnimetaja, mis kõiki seob,
on vaimne – meie keel. Vanimad sõnad, nagu ‘neem’,
‘higi’ või ‘sugu’, on siinsamas püsinud
ja meid üle seitsme tuhande aasta ühte vaimulõime
põimind.
Muinasaja lõpuks oli siin paljukultuurne, ristuvate kaubateede
ja rahvarohkusega sooduspaik. Ei läinud siit mööda
ka antiiksed maadeuurijad, vaid pidid meid juba IV sajandil eKr
nimetama. Meie saadikud on otsinud ja leidnud sõprust Rooma
keisriga. Ning on võimalik, et VI sajandil pKr leidus Rooma-Gootide
keskel meie keelt mõistvaid isikuid. Nii viitab idagootide
Rooma keisri Theodericu nimel tema konsuli Aurelius Cassiodoruse
poolt koostatud kiri aestide hõimule. (Lennart Mere järgi
lähtus Publius Tacituse Aestiorum gentes AD98 sõnast
‘tuli’ – tuleäärne rahvas, kuna kreeka
maadeuurija Pythease 320 a eKr ära märgitud müstiline
Thule saar ühtis Saaremaa ehk Tulesaarega). Ses kirjas võib
näha Rooma ja eestisugu hõimude diplomaatilis-kaubanduslike
sidemete rajamist tollasel moel (AD520).
Maa ja rahvas
Kuigi olime hõimuühiskond,
riikliku korralduse ja kõrgkultuuri algmeteta, oli meil
Raikküla kärajate näol oma kihelkondade-ülest,
Taarakonda/Maavalda hõlmav demokraatia. Lõime kaasa
teiste sõjaretkil, nii et me lipud 941. a lehvisid Konstantinoopoli
müüride all. Korraldasime ise sõjaretki ja hävitasime
Sigtuna (1187), mis andis ülemerenaabrile põhjust
oma uue pealinna Stockholmi asutamiseks.
Kaubateede üle rivaalitseva läänetsivilisatsiooni
eelsalku üllatasime vapra vastupanuga ja lootsime mereteil
rahu hoida Taani ja Ojamaa naabritega lepinguid sõlmides.
Ja saabuvale ristiokupatsiooni lainele panime vastu paar kümnendit,
nii jõudsalt, et ka vabadusvõitluse kaotuse järel
säilis meie majanduslik ja ühiskondlik vabadus. Alistuti
tingimisi, lepingutega võitjate ja võidetute vahel.
Mõned ülikuist, keda värsked läänihärrad
pidasid õigeks värvata oma ridadesse, sinna sulasidki
ja veri nende soonis suurt ei lugenud. Saja aastaga suurenesid
pärisrahva koormised ja viisid Jüriöö ülestõusule,
mille läbikukk hävitas talupoja isikliku vabaduse pea
sootuks.
Niimoodi etnogenees soikus. Kus puudub tõhus müütiline
või ajalooline tagapõhi ja rahvuslikke ideolooge
esile ei kerki, seal jääb rahvaski tulnukate alamaks.
Võõraile olime õigusteta mittesakslased,
endi jaoks maakeelt kõnelev maarahvas. Olime sajandeiks
hõimurahva seisusse surutud, saades õige vähe
osa läänekristlaste tsivilisatsioonihüvest.
Ent kui mitte muu, mida rahvale tollal kirikuringkonnist pakuti,
siis pidi vähemalt Forselius oma koolmeistrite seminari kaudu
mõningaid iseteadvuse idusid rahva hulka levitama. Talupoja
sünget taevaalust hakkas valgustama mõni läänest
lähtuv vaimuelu-sähvatus. Ja opmanite, kirikuteenrite
kingseppade pojad tõstsid XIX sajandil alul eestluse esimest
häält. Viimaks oli laulupidudel kuuldu ja nähtu
ju midagi, mis pani tunnetama rahvuslikku kokkukuuluvust. Olime
keeltpidi laulurahvaks loodud!
Lõplik rahvuslik äratus kaasnes rahvaluule kogumise
massiüritusega XIX sajandi teisel poolel. Oma tõelise
ajaloo kirjutamiseni jõuti küll XX sajandil. Eestlaste
100% kirjaoskus kinnitas kultuurrahva läve ületamist.
Maarahvas
– linnarahvas – riigirahvas
Mõni ime, et
saksa vaim siinseis linnades sajandivahetusel enesekindlust kaotama
hakkas. Eesti element kasvas ja sammus kultuuriliselt kiiresti
edasi, asudes mitmel alal end võõra eestkoste alt
vabastama. Aasta 1904 oli pealinnas pöördeline –
saksa linnavalitsus pidi maad andma eestlastele, linnavõimu
tegelikuks juhiks sai Konstantin Päts.
Ärkamisaja harjalt oli hoogu saanud historiseerumisprotsess
– tee müütilisest Kalevi-minevikust pärisajalukku,
mis alles meie iseseisvusvõitluses ja omariiklust luues
sai küpsustunnistuse. Tartu ülikool muudeti mõne
aastaga eesti õppeasutuseks. Avaaktus 1. XII 1919 toimus
sõjarinnetelt kostva kahurimürina saatel. Pööret
märkis peaminister Jaan Tõnisson oma tervituskõnes:
“Nüüdsest peale ei pea eestlane olema ainult vastuvõtja,
vaid ka andja.” Aeg näitaski, et vaimseist jõuvarudest,
mis iseseisvuse algusega valla pääsesid, jätkus
nii XX sajandi vaimse Eesti püstihoidmiseks kui võõrastele
jagamiseks otse globaalses ulatuses.
Riigirahvaks pürgimine tähendas ka, et aastaks 1935
oli 85% loenguid meie ülikoolides eesti keeles, kuigi iseseisvuse
eel eesti kõrgharidust veel polnudki. Enne II maailmasõda
oli miljoniline Eesti suuruselt IX raamatutootja Euroopas.
Aga omariikluse paari kümnendi järel suruti rahvas poliitilisse
varjusurma. Iseseisvusajal sündinud põlvedele jäi
EW siiski vaimseks emaks, kelle eest tuli võitlusse astuda,
nagu maailmasõja keerises juhtus. Nagu see metsavendluses
jätkus. Ja koolinoorte põrandaalustes vastupanurühmitustes
edasi kestis…
Riik ja rahvus
Iseseisvuse taastamisel
nägid Eesti rahvusriiki ette kõik erakonnad, peale
ESDTP, praeguse Vasakpartei. Aga ka sotsiaaldemokraat Andres Tarand
arvas, nagu oleks rahvusriigi idee juba pool sajandit tagasi globaalselt
iganenud. Küsimus polnud siiski maailmas, vaid selles, kas
eestlased ikka on valmis riigirahvaks olema…
Paraku oli riigirahvas (Staatsnation) vahepeal moonutatud vastandiks
Kulturnationile, mis domineeris ideena eesti rahvusliikumise intellektuaalide
mõtteilmas kuni XIX sajandi lõpuni ja oli õieti
järgmise eelaste. Idee küpses vene revolutsioonides
ja omariikluse eest võideldes. Riigirahva paleust järgisid
ka läinud sajandi võõrrežiimidele vastupanijad.
Sovetivõimu all võis küll laulupidu pidada,
folki-etnot viljeleda. Aga kui kultuurrahva vormilist staatust
lubatigi, oli sisu ikka sotsialistlik.
Eesti rahvusriik elas paguluse välisvõitluses ja õigusliku
järjepidevuse mõtte kandjais. Kodus tabas riigirahva-õiguse
nõudjaid erandita karmus. Silmapaistvamaid veristas võõrvõim
kõhklemata. Ometi sündis vabadusvõitluseks
uusi uljaspäid: salaseltside memod ÜRO-le – avalike
vastupanijate Balti Apell – inimõiguslik teavitustöö.
Laulutuule
keel
... Nagu on meri, mis
seda maad uhub, mühinal kiitnud. Nii et taevakehad ise ja
lauluisa Kristjan Jaak seda tunnistada võivad – otse
Jumala enda ees. Me peaks sügavalt austama oma keelt, see
on põlisem kui meie geenid. On enam kui loomulik, et eesti
keele seisund ainsa riigikeelena on siinse rahva põhiseaduslik
tava.
Ühe ja ainsa riigikeele olemasolu ei välista ka maa
multikultuurilisust. Pigem ohustaks multikultuurilisust, kui väikese
pärisrahva riigikeele kõrvale tõuseks riigikeeleks
mõni ilmakeel. Heal juhul tekiks siis bikultuurilisus,
kannataks aga levijõult väiksemad, seega iga ülejäänud
kohalik kultuur. Mida me ise väikerahvas olles lubada ei
saa. Mõneski riigis ei taheta vähemusrahvuste olemasolu
tunnistada. Nii väidetakse Prantsusmaal ja Türgis, et
seal polegi muud kui üks üldine riigirahvas. Siin väikerahvas
vaimult suurem…
Sallivus
pole kannatlikkus
Eestlaste kannatlikkust
on tihti segi aetud sallivusega. Ehkki tegu on osalt vastanditega.
Kannatlikkus võib olla ka pikatoimelisus, pikk meel ja
viha, mis viimaks lahvatab. Sallivuse põhieeldused on empaatia
ning kohanemisvõime. Eestlane võib viimastki omaks
võtta.
Üks me jalgpalliliidu juhte on täheldanud, et Eesti
koondise mängu ajal on tribüünidel palju sini-must-valgeks
võõbatud nägudega muulasnoori. Leppides kellegagi,
kes pärisrahva kodu, keelt ja ajalugu austab, ning võttes
ta omaks, oleksime veelgi tõhusam riigirahvas.
Sellist aastat teist ei leidu kui tänavune, mil siseriiklikku
lõimeüritust tabab nii kärarikas põrumine.
Pealinna pronksmäel tõestati ümberlükkamatult,
et EV rahvastikupoliitika juures toimetavate sotsioloogide kuraditosin
on tallanud aastaid tuult. Ja teised lõigaku tormi?
Palju pikema lõtkuga ilminguks on olnud eesti keele vaenamine
Eesti TV-s. Ja nimelt tolle seadusandlik vabastamine tõlketiitreist
omatoodetud võõrkeelsete uudiste puhul. Seadustes
oli tõlkekohustus lühikest aega ju sätestatud,
ent meie ametlik telekanal alul lihtsalt eiras seda ja pärast
saavutas tõlkenõude kõrvaldamise ka seadusest.
Ettekäänel, et otsesaadet on raske tõlkida. Seejärel
lisas Eesti TV järjest enam ja paremale ajale venekeelset,
kohati eesti tõlkega varustamata kava, kuigi sel tegelikult
oli… muulasist vaatajaid vähem kui eestlasi!
Aeg vähemuspoliitika
derussifitseerimiseks
Mis kannustab üht
väikest rahvusriiki neid loomult hädatarvilikke enesekaitselisi
nõudeid hülgama? Vaagides lõpuni, jõuame
paneuroopaliku majandusimperialismi ilmse surveni. Kes algatasid
keelenõuete kõrvaldamist? Jälle Sotsialistliku
Internatsionaali kohalik esindus – praegune SDE…
Veel kevadel 2004 märkis endine vabadusvõitleja Mart
Niklus, et Eesti meediast on kadumas sõna ‘eestlane’,
just nagu juhtus 1980-ndail. Selle asemel juurutatakse avalikku
käibesse ‘eesti inimest’ ning leidub literaate,
kelle sulg ei värise, kirjutades Homo Estonicus… See
on ju kultuurrahva kaitseliini hülgamine – taandareng
hõimurahvaks?! Loodetavasti ei ole asi siiski mingis kosmopoliitilises
vandenõus. Kui siin oleks varjul rahvusvahelise integratsiooni
oletuslik salasiht, näiks Euroopa põhiseaduse läbipõrumise
fakt kõige õiglasema saatusehoobina.
Rahvussallivuse eestilikuks näiteks on kultuuriomavalitsuse
institutsioon, tänu millele EV on ammu leidnud tunnustuse
avatud rahvusriigina. Võõrkeelse üldhariduse
jätkuv rahastamine riigieelarvest peab aga kaduma! Neid summasid
vajaks palju enam eesti keele tõukerahastu. Haridusstruktuuri
loomisel tuleb riigi osa piirata määrani, mis on tarvilik
rahvusliku ühtluskooli tagamiseks, jätkates iga sellealast
soovi avaldava vähemusrahvuse hariduse toetamist kultuuriomavalitsuse
kaudu.
Meie kultuurautonoomia seadus rahuldab kõiki rahvusvahelise
õiguse nõudeid. Seadustik võimaldab vähemusrahvustel
oma õppe- ja kultuuriasutusi moodustada, emakeelse õppe,
kirjastamise, asjaajamise, kultuuriürituste korraldamist,
koostööd rahvuslike usukogudustega ning oma rahvusluse
edendamist fondide, stipendiumide ja preemiatega; rahastusvõimalused
ei välista avalik-õiguslikke toetusi. Kultuuriomavalitsuse
kandjaiks saavad olla EV kodanikest etnilised grupid. Paraku on
Eestis hulganisti nõrga etnilise identiteediga inimesi,
nende seas ka 136 tuhat (9,9%) määratlemata kodakondsusega
isikut. Miks pole nad end seni lugenud seotuks ühegi riigi
ega kultuuriga?
Liberaalne, pluralistlik ja demokraatlik Eesti riik ei tohi lubada
endale tsaristlikku, sovetlikku või natsionaalsotsialistlikku
ühe rahvuse (saksa või vene kolonistide) eelistamist,
mis on šovinistlike võõrrežiimide pärandet
rahvuslik sallimatus ja viiks ülejäänud vähemuste
tasalülitamisele.
Nõudes täna ennemini põlisrahva lähendamist
muulastele kui vastupidi, takerdub meie postkommunistliku ladviku
võimutsev enamus – pluss nn uue poliitika kuulutajad
– bipolaarse integratsiooni sohu. Eesti-keskne integratsioon
on rumalat päi kas hüljatud või puksitud võõrale
alusele teadlikult. Ja järelmina on russifitseerumas juba
mitmed siinsed mitteslaavi vähemused, nagu tatarlased või
lätlased. Tuleks oma saatusekaimudest ikka rohkem pidada
ja tagada kõigi vähemuste võrdne kohtlemine.
Mis asendaks rahvusriiki?
Kas mingid majandus-haldusüksused,
mis üha vähem seostuvad rahvusriigi ja selle territooriumiga?
Kas on õigus neil teoreetikuil, nagu Philip Bobbitt “Achilleuse
kilp” (London 2003), kes kuulutavad rahvusriikidele kadu?
Või näitavad teed siiski praktikud, nagu USA kaks
viimast administratsiooni, kes on Daytoni rahu mahitamisest saati
rahvusvahelisi kriisikoldeid jõuliselt rahustanud, püüdes
uusi rahvusriike luua?
Rahvuslus on saatuseühtsuse ja vaimsuse sünnitis, mis
juurdub kodus, keeles ja pärimuses. Salliv rahvas loobub
oma raamide pealesurumisest teisele. See ei tähenda kaugeltki
teise poole vastupidiste mõjutuste kannatamise tarvet.
|
|
|
