Kultuur ja Elu 4/2006


Kultuur ja Elu 3/2006

 

 

 

 



Therese Raide-Masing “istub klaveri taha ja mängib ning laseb laulu sealt kus tahab”.

Therese Raide-Masingu
täht särab teatritaevas kirkalt

tekst: margit-mariann koppel

Estonia teatri omaaegne tippsolist ja aastakümneid kontsertmeistrina ­töötanud Therese Raide-Masing oli operetiprimadonna Milvi Laidi mantlipärija, kelle elu on ümbritsenud ja saatnud muusika. Ta meenutab teatrielu ja esinemisi Ringhäälingus keerukatel aastatel 1943–1948.

“Te olete nagu Viini operetist välja karanud!” olid sõnad, mille saatel toonane Estonia teatri peanäitejuht Ants Lauter Therese Raide-Masingu teatrist 1948. aastal vallandas, sest temas polnud mitte kui midagi nõukogulikku. Vallandamisteate sai Therese kätte teatri valvelauast.
“Pane silmad kinni ja oledki anno 1937–38 kuskil Pariisi kabarees,” olid saatuslikud read Pärnu ajalehe artiklis Therese Raide-Masingu esitatud šlaagrite popurrii kohta sügaval nõukogude ajal.
Need on kõige tabavamad laused omaaegse Estonia operetiprimadonna Therese Raide-Masingu kohta, mis iseloomustavad teda ja tema esinemisi ka tänapäeval. Mingil müstilisel, seletamatul kombel, talle ainuomase vitaalsuse, sisemise sära, energia ja rabava lavasarmiga suudab ta publiku hetkega muusikasse lummata. Teda esinemas nähes meenub parim osa meie paraku juba kadunud vana kooliga näitlejate raskekahurväest, kellele see kõik samuti kordumatult omane oli ja kelle esinemisi sooviks näha-kuulata veel ja veel, kui vaid ajateed annaks tagasi käänata.
Oma koloratuursoprani on Therese pärinud emalt, kellel oli veel 85-aastaselt hele, puhas lauluhääl. Nagu emal, on ka nüüd sama kõrge vanuseni jõudnud tütrel hääl samas kõrguses kui nooruses ja ta laulab ka praegu.

Teatripisik Milvi Laidilt

Tema teatriteele asumisel oli oluline roll omaaegse Estonia tähel Milvi Laidil, kes suvitas Vasalemmas, nagu ka Therese koos vanematega. Milvi Laidist sai tüdrukule suur eeskuju, ta andis talle esmaseid laulualaseid õpetusi ja viis teatrisse, saali ning lava taha, hiljem juba lavale lasteosi täitma. Esimene osa oli Priit Ardna algupärandis “Tütarlaps kodumaata”, siis algas Therese Raide-Masing tutvus ka andeka lavastaja Agu Lüdiguga. Ei osanud noor tüdruk siis aimatagi, et kümne aasta pärast kutsub see mees teda “operetti päästma” ja annab talle operetis “Silva” peaosa! Selle rolliga sai Therese Raide-Masingust Milvi Laidi mantlipärija Estonia lavalaudadel. Aastanumbriks kirjutati 1943.
Milvi Laidi poolt teatripisikuga nakatatud tüdruku poolt kord oma emale öeldud sõnad, et ta annaks oma elust 10 aastat, kui saaks esineda primadonnana Estonia teatris, läksid täide! Paraku jäi ere tähelend aegade keerukuse ja tobeduse tõttu üürikeseks. Siiski oli see piisav, et publikule mällu sööbida.

Lauljaks kogemata

Therese Raide-Masingu lauljakarjäär algas, nagu seda elus vahel juhtub, kogemata. Ta õppis klaverit eraviisiliselt C. Rosina juures ja astus 17-aastaselt konservatooriumi A. Lemba juurde. Varsti hakkas ta kontsertmeistrina tööle viiuliprofessor A. Papmehli, klarnetiõpetaja B. Luki, trompetist J. Vaksi ja kontrabassist A. Vedro klassis.
Kuid mikrofoniga oli ta sinasõber juba üheksandast eluaastast saadik, kui mängis ja laulis Felix Moori lastesaadetes. Toonaseid saateid “Bunter Abend” dirigeeris Vladimir Sapožnin. Therese võtab oma arhiivist välja rariteedi – O/Ü Raadio Ringhäälingu I avaliku lastehommiku kava 24. jaanuarist 1932, kus ta esinejana kirjas on, ning näitab ka ajakirja Raadio veergudel avaldatud pilti, kus ta noore “kunstnikuna” lastetunnis klaveril musitseerib. Aasta on siis 1931.
Päris lauljateele juhatas teda kuulus dirigent Olav Roots, kes oli konservatooriumis ansambliõpetaja. Siis oli saksa okupatsiooniaeg. Ükskord läks Therese mingil põhjusel tema juurde koju ja seal viibides sattus laulma ja end klaveril saatma. Olav Roots lõi vaimustunult käsi kokku ja viis ta järgmisel päeval Ringhäälingu estraadiorkestri ette. Nii hakkas Therese järjekindlalt laulma, peamiselt šlaagreid. Teda saatis orkester, mida juhatasid Leo Tauts ja Vladimir Sapožnin. Estoonlased käisid saksa sõduritele laulmas ja Therese võeti kaasa kui noor solist. Nii kasvas tasapisi tuntus ja teda hakati esinema kutsuma. Konservatooriumis õppides tutvus ta andeka viiuldaja Evi Liivakuga, kes oli temast paar-kolm aastat noorem. Nad klappisid omavahel hästi, neist said sõbrannad ning nad hakkasid koos esinemas käima.
Mälu värskendamiseks ja jutu ilmestamiseks võtab Therese oma varamust välja uue harulduse, Eesti Ringhäälingu almanahhi aastast 1944. Ringhääling tegutses muide Estonia teatrimajas. Selles almanahhis on muu huvitava kõrval ka fotod venelaste poolt 1941. a purukslastud Tallinna Lasnamäe saatjast ja Türi saatejaamast ning raadiomastist, mille peened terastorud on vastu maad prantsatades vormituks vanarauaks muutunud.

“Kallid kamraadid rindel ja tagalas, kallid kodused!”

Need sõnad juhatasid sisse saksa okupatsiooniaegse “Eesti sõduritunni” – ringhäälingu saate, mis oli pühendatud saksa armees teenivatele eesti sõjameestele.
Kolmveerandtunnine saade eesti sõduritele oli Ringhäälingu eetris igal pühapäeval kell 19.15 ja neljapäeval kell 20.15. Neljapäevast saadet korrati laupäevaõhtuti kell 22.15 ja teisipäeviti ennelõunal kell 11.30, pühapäevast saadet korrati reedel kell 11.30. Neljapäevase sõduritunni täitjaks olid kunstilised jõud ja sõdurid ise. Laiema kuuljaskonna seas oli mõistagi eriti oodatud ja armastatud see saade, kus sõjamehed ise laulsid, mängisid ja kõnelesid.
Näiteks esines raadiosaates sõdurite koor, mis oli moodustatud eranditult Stalingradi heitluse läbi teinud eestlastest. Nad viibisid kodus kosumisel ja täitsid oma laulu- ja pillilugudega mitme sõduritunni kava. Veel esines eesti sõduritundides pataljon “Narva” grenaderide koor seks puhuks heliplaadistatud lauludega, samuti leegionäride laulu- ja muusikakvartett “4 välihalli”, aga ka Sõdurite kvartett, Eesti sõdurite koor Udo Kasemetsa juhatusel jt. Noorim esineja oli 16-aastane, kes esines suupilli-soolodega, tegi kaasa kooris ja mängis sõdurite endi koostatud kuuldeloos, milles anti kuulajaile pilt õhtupoolikust idarinde punkris. Suurimat elevust tekitasid kuulajate seas just sõdurilaulud ja saated aitasid palju kaasa eesti sõdurilaulude levikule. Tuntuks said “Kaugel Venes”, “Põhjarand”, “Seal kaugel idas”, “Lepalind” jpt, mis on sõdurite omalooming. Esmakordselt kõlasid sõduritunnis “Eesti leegionäride laul”, “Kallike kaugel”, “Sõdurite rännakulaul”, “Põhja valge naine” ning taas tõusid au sisse vahepeal unustusse vajunud “Merevood”, “Olgu tervitet´ kodumaa päike”, “Noorte laul”, “Lii ja kompanii” jm.
Sõduritele määratud saadetes avaldasid soovi laulda ka eesti neiud ning see võimalus neile ka anti. Pühapäevases saates andsid kodused edasi oma tervitusi rindel olevatele sõduritele.
Kui 1944. a sügisel algas uus nõukogude okupatsioon, tulid ka uued punasele ideoloogiale omased saated ja uus kaader.


Georg Ots, Endel Pärn, Therese Raide-Masing ja Paul Mägi I. Kalmani “Montmartre’i kannikeses”, 31.03.1945. See oli Theresele üks hingelähedasemaid rolle. Foto erakogust.

Operetti “päästmas”

Kui venelased 1944.a uuesti sisse tulid, põgenes suurem jagu estoonlasi Läände. Venelaste tagasituleku nahka läks ka Therese Raide-Masingu plaan minna edasi õppima Viini.
Läände pages ka Milvi Laid, kelle mees oli Saksa sõjaväes ja kelle isa oli juba Siberisse viidud ning sinna surnud. Isa arreteeriti venna asemel, keda kinnivõtjad kodust eest ei leidnud. Seda ei andestanud Milvi Laid kunagi. Pooleli jäi töö Milvi Laidi unistusterolliga ooperis “Traviata”. Lahkudes soovitas Milvi Laid Theresele oma lauluõpetajat pr Irene Leppa.
Lavastaja Agu Lüdig jäi õnnetul kombel laevast maha, sest ülerahvastatud laev ei saanud õhtul välja sõita ning et osast rahvast lahti saada, teatati inimestele, et laev ei sõida mitte Rootsi, vaid Saksamaale. Kes soovib, võib pardalt maha minna. Hommikul teadagi selgus, et laev oli ikkagi Rootsi sõitnud. Lüdig oli kirunud, mis hirmus, aga midagi polnud enam parata. Ta jäi Estoniasse operetilavastajaks ning nagu öeldud, osutus Therese Raide-Masing opereti “päästeingliks”. Lavakarjäär oli tohutult intensiivne: “Silva”, “Montmartre’i kannike”, “Kerjusüliõpilane”, “Kolm musketäri”, “Kõrbelaul” jpt. Lavapartneriteks Paul Mägi, Paul Pinna, Endel Pärn, Georg Ots… Mida oskaks üks noor näitlejanna ja värske lavatäht veel soovida?
Kõige põnevamaks partneriks oligi Therese sõnul Paul Pinna, kes ettenähtud tekstist iial kinni ei pidanud. See tähendas pidevalt valvelolekut, et tema ütlemistele õigesti reageerida. Pinnale meeldis see pööraselt, eriti sellise noore ja kogenematu näitlejanna puhul. Therese oli Pinnale viimaseks partneriks “Kolmes musketäris”, aga sellest pole Pinna raamatus miskipärast musta ega valget.

Telgitagustes: banaanikoored ja žiletiterad…

Kuid kõik ei läinud sugugi libedalt, sest teatris teadagi kohtab ka kadedust ja intriige. Viimastest on Theresel omad kogemused. Näiteks kui ta “Silva” etenduse avalaulu ajal tantsu alustas, tundis ta talla all midagi libedat – keegi oli sokutanud kabaree laudade vahele banaanikoore! Õnneks ta ei kukkunud.
Intriigidest pajatas Theresele ka Milvi Laid, kes oli nende tõttu ka nutnud. Kujutage ette järgmist lugu: ta tuli garderoobi end õhtuks riietama, pani suka jalga ja suka sees oli… žiletitera! Teinekord oli talle saadetud lillede asemel vitsakimp.
“Algul oli Milvi Laid ainukene primadonna, aga siis hakkas talle rivaale tulema, tuli Els Vaarman,” jutustab Therese särasilmselt. “Iga uus luud pühib ju hästi. Vaarman oli võimsama häälega, ta mängis Carmenit, oli väga temperamentne ja väga ilus naine. M. Laid oli rohkem tütarlapselikum ja selline… magus. M. Laid tahtis hakata ooperit tegema. Tema suureks lemmikuks oli “Traviata”. Kirjutasin talle klaviirist välja Violetta partii. Saime vaid paar proovi teha, kui ajad muutusid ja sinna see asi jäigi.”

Eesti rakuke ja saatuslik sketš

Algas uus nõukogude okupatsioon. Lavapartner Paul Mägi, kes hiljem oli ooperilavastaja, oli marurahvuslane ja omamoodi usklik ka veel ning moodustas Eesti rakukese. Kuna Theresel oli suurem korter, siis saadi seal kokku. Liikmeteks olid Sofie Sooäär, Gunnar Kilgas, pianist Voldemar Tarkpea, Eerika Määrits, suflöör Anne Kasemets jt.
“Panime sini-must-valge lipu üle laua, laulsime hümni ja rääkisime eesti mõtteid. See oli kõige tobedamal ajal, 1944–45. aastal,” meenutab Therese Raide-Masing. “Tegime Paul Mägiga ühe sketši. See oli just enne valimisi, veebruarikuul. Tekst oli nõukogudevastane ja esitasime selle J. Tombi klubis täissaalile, aplaus oli meeletu. Ei läinudki palju aega mööda, kui Voldemar Leetjärv, kes oli ka üks tegelane selles loos, kutsuti välja ja ta kaduski ära! Natukese aja pärast kutsuti Pagari tänavale välja Paul Mägi. Ta tuli tagasi ja hoiatas, et pane tähele, varsti on sinu kord.
Meil oli “Kõrbelaulu” peaproov, kui tolleaegne majandusdirektor tõi mulle kirja kutsega järgmise päeva hommikul Pagari tänavale. Ütlesin, et ma ei saa minna, mul on proovid. Streikisin natuke aega, siis toodi mulle teine lipikas, et siis õhtul, kell 20.00. Läksin. Ema nuttis hirmsa häälega, et kas sa tagasi ikka tuled? Mina ei osanud midagi karta.
Pagari tänaval istus üks venelane juba laua taga. Siis tuli üks naine suure kisaga sisse: “Ah see on siis meie sketšiprimadonna! Tahate kaikaid kodaratesse visata!” Siis hakkas küsimine ja see venelane kribinal-krabinal muudkui kirjutas vene keeles. Lehed muudkui tulid mu ette, et kirjutage siia alla, kirjutage siia alla! Ega tea, võisin oma surmatunnistusele ka alla kirjutada. Seal ma siis istusin poole ööni ja vingerdasin ennast ikka välja. Suurimaks kaitsemotiiviks oli Georg Otsa kui parteilase “õnnistus” sellele tekstile. Sellel, kes mind “sketšiprimadonnaks” ja “kaigaste kodaratesse loopijaks” oli tituleerinud, tuli ülekuulatu koju saata, sest keeldusin öösel üksi koju minemast.”

“Pane silmad kinni ja oledki anno 1937–1938 kuskil Pariisi kabarees!”

Nagu sketšist oleks veel vähe olnud! Therese Raide-Masing sai sellegagi hakkama, et tegi šlaagritest popurrii ja esines sellega. Ta ei laulnud neid saksa keeles, vaid inglise, prantsuse ja eesti keeles. Pärnus puhkusel olles paluti teda ühele heategevuskontserdile, esinemist saatis suur menu ja kõik oli väga tore.
Kuid läks paar päeva mööda ning ajalehes ilmus artikkel, mille autoriks oli üks ülikooli õppejõud, kes kirjutas, et Therese Masing tuli lavale, istus klaveri taha, mängis ja lasi laulu sealt, kus tahtis. Muidugi, ega’s kava ei olnud kinnitatud. Ja kuidas ta laulis? küsis artikli autor ning ka vastas: “Pane silmad kinni ja oledki anno 1937–38 kuskil Pariisi kabarees!”
Sellest aitas.
Tallinnas sõimasid kommunistidest lauljad (nagu Marta Rungi) Therese Raide lausa tänava peal läbi.
“Feischneri” kohvikus (pärastine kohvik “Tallinn” – toim.) tuli asutuse direktor tema juurde palvega, kas ta oleks nõus sedasama šlaagripopurriid seal avalikult esitama?
Therese Raide-Masing näitas sõrmedega tuntud žesti ja küsis, kas teda tahetakse trellide taha panna? Ning keeldus pakkumisest.
Järgnes sunnitud lahkumine Estonia lavalaudadelt. Oli aasta 1948.
Kõige selle peale vihastas ta nii, et ei laulnud enam kolmkümmend aastat. Ta leidis rakendust L. Sauli õpilaste klaverisaatjana, astus teist korda konservatooriumi ja lõpetas A. Klasi klaveriklassi 1956. aastal. 33 aastat töötas ta kontsertmeistrina.
Kuid need omaaegsed vanad šlaagrid ja operetiviisid on Therese Raide-Masing üles soojendanud ning laulab neid enda ja kuulajate rõõmuks juba teist aastakümmet. Ja nagu saatuslikuks saanud artiklis kirjutati, ta istub klaveri taha ning mängib ja laseb laulu sealt, kust tahab. Oma elust muusikas on ta valmistanud ka mälestustekasti “Minu elu muusikas”.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv