|
|
|
Therese Raide-Masing “istub
klaveri taha ja mängib ning laseb laulu sealt kus tahab”. |
Therese Raide-Masingu
täht särab teatritaevas kirkalt
tekst: margit-mariann
koppel
Estonia
teatri omaaegne tippsolist ja aastakümneid kontsertmeistrina
töötanud Therese
Raide-Masing oli operetiprimadonna
Milvi Laidi mantlipärija, kelle elu on ümbritsenud ja
saatnud muusika. Ta meenutab teatrielu ja esinemisi Ringhäälingus
keerukatel aastatel 1943–1948.
“Te
olete nagu Viini operetist välja karanud!” olid
sõnad, mille saatel toonane Estonia teatri peanäitejuht
Ants Lauter Therese Raide-Masingu teatrist 1948. aastal vallandas,
sest temas polnud mitte kui midagi nõukogulikku. Vallandamisteate
sai Therese kätte teatri valvelauast.
“Pane silmad kinni ja oledki anno 1937–38 kuskil
Pariisi kabarees,” olid saatuslikud read Pärnu ajalehe
artiklis Therese Raide-Masingu esitatud šlaagrite popurrii
kohta sügaval nõukogude ajal.
Need on kõige tabavamad laused omaaegse Estonia operetiprimadonna
Therese Raide-Masingu kohta, mis iseloomustavad teda ja tema esinemisi
ka tänapäeval. Mingil müstilisel, seletamatul kombel,
talle ainuomase vitaalsuse, sisemise sära, energia ja rabava
lavasarmiga suudab ta publiku hetkega muusikasse lummata. Teda
esinemas nähes meenub parim osa meie paraku juba kadunud
vana kooliga näitlejate raskekahurväest, kellele see
kõik samuti kordumatult omane oli ja kelle esinemisi sooviks
näha-kuulata veel ja veel, kui vaid ajateed annaks tagasi
käänata.
Oma koloratuursoprani on Therese pärinud emalt, kellel oli
veel 85-aastaselt hele, puhas lauluhääl. Nagu emal,
on ka nüüd sama kõrge vanuseni jõudnud
tütrel hääl samas kõrguses kui nooruses
ja ta laulab ka praegu.
Teatripisik
Milvi Laidilt
Tema teatriteele asumisel
oli oluline roll omaaegse Estonia tähel Milvi Laidil, kes
suvitas Vasalemmas, nagu ka Therese koos vanematega. Milvi Laidist
sai tüdrukule suur eeskuju, ta andis talle esmaseid laulualaseid
õpetusi ja viis teatrisse, saali ning lava taha, hiljem
juba lavale lasteosi täitma. Esimene osa oli Priit Ardna
algupärandis “Tütarlaps kodumaata”, siis algas
Therese Raide-Masing tutvus ka andeka lavastaja Agu Lüdiguga.
Ei osanud noor tüdruk siis aimatagi, et kümne aasta
pärast kutsub see mees teda “operetti päästma”
ja annab talle operetis “Silva” peaosa! Selle rolliga
sai Therese Raide-Masingust Milvi Laidi mantlipärija Estonia
lavalaudadel. Aastanumbriks kirjutati 1943.
Milvi Laidi poolt teatripisikuga nakatatud tüdruku poolt
kord oma emale öeldud sõnad, et ta annaks oma elust
10 aastat, kui saaks esineda primadonnana Estonia teatris, läksid
täide! Paraku jäi ere tähelend aegade keerukuse
ja tobeduse tõttu üürikeseks. Siiski oli see
piisav, et publikule mällu sööbida.
Lauljaks kogemata
Therese Raide-Masingu
lauljakarjäär algas, nagu seda elus vahel juhtub, kogemata.
Ta õppis klaverit eraviisiliselt C. Rosina juures ja astus
17-aastaselt konservatooriumi A. Lemba juurde. Varsti hakkas ta
kontsertmeistrina tööle viiuliprofessor A. Papmehli,
klarnetiõpetaja B. Luki, trompetist J. Vaksi ja kontrabassist
A. Vedro klassis.
Kuid mikrofoniga oli ta sinasõber juba üheksandast
eluaastast saadik, kui mängis ja laulis Felix Moori lastesaadetes.
Toonaseid saateid “Bunter Abend” dirigeeris Vladimir
Sapožnin. Therese võtab oma arhiivist välja rariteedi
– O/Ü Raadio Ringhäälingu I avaliku lastehommiku
kava 24. jaanuarist 1932, kus ta esinejana kirjas on, ning näitab
ka ajakirja Raadio veergudel avaldatud pilti, kus ta noore “kunstnikuna”
lastetunnis klaveril musitseerib. Aasta on siis 1931.
Päris lauljateele juhatas teda kuulus dirigent Olav Roots,
kes oli konservatooriumis ansambliõpetaja. Siis oli saksa
okupatsiooniaeg. Ükskord läks Therese mingil põhjusel
tema juurde koju ja seal viibides sattus laulma ja end klaveril
saatma. Olav Roots lõi vaimustunult käsi kokku ja
viis ta järgmisel päeval Ringhäälingu estraadiorkestri
ette. Nii hakkas Therese järjekindlalt laulma, peamiselt
šlaagreid. Teda saatis orkester, mida juhatasid Leo Tauts
ja Vladimir Sapožnin. Estoonlased käisid saksa sõduritele
laulmas ja Therese võeti kaasa kui noor solist. Nii kasvas
tasapisi tuntus ja teda hakati esinema kutsuma. Konservatooriumis
õppides tutvus ta andeka viiuldaja Evi Liivakuga, kes oli
temast paar-kolm aastat noorem. Nad klappisid omavahel hästi,
neist said sõbrannad ning nad hakkasid koos esinemas käima.
Mälu värskendamiseks ja jutu ilmestamiseks võtab
Therese oma varamust välja uue harulduse, Eesti Ringhäälingu
almanahhi aastast 1944. Ringhääling tegutses muide Estonia
teatrimajas. Selles almanahhis on muu huvitava kõrval ka
fotod venelaste poolt 1941. a purukslastud Tallinna Lasnamäe
saatjast ja Türi saatejaamast ning raadiomastist, mille peened
terastorud on vastu maad prantsatades vormituks vanarauaks muutunud.
“Kallid
kamraadid rindel ja tagalas, kallid kodused!”
Need sõnad juhatasid
sisse saksa okupatsiooniaegse “Eesti sõduritunni”
– ringhäälingu saate, mis oli pühendatud saksa
armees teenivatele eesti sõjameestele.
Kolmveerandtunnine saade eesti sõduritele oli Ringhäälingu
eetris igal pühapäeval kell 19.15 ja neljapäeval
kell 20.15. Neljapäevast saadet korrati laupäevaõhtuti
kell 22.15 ja teisipäeviti ennelõunal kell 11.30,
pühapäevast saadet korrati reedel kell 11.30. Neljapäevase
sõduritunni täitjaks olid kunstilised jõud
ja sõdurid ise. Laiema kuuljaskonna seas oli mõistagi
eriti oodatud ja armastatud see saade, kus sõjamehed ise
laulsid, mängisid ja kõnelesid.
Näiteks esines raadiosaates sõdurite koor, mis oli
moodustatud eranditult Stalingradi heitluse läbi teinud eestlastest.
Nad viibisid kodus kosumisel ja täitsid oma laulu- ja pillilugudega
mitme sõduritunni kava. Veel esines eesti sõduritundides
pataljon “Narva” grenaderide koor seks puhuks heliplaadistatud
lauludega, samuti leegionäride laulu- ja muusikakvartett
“4 välihalli”, aga ka Sõdurite kvartett,
Eesti sõdurite koor Udo Kasemetsa juhatusel jt. Noorim
esineja oli 16-aastane, kes esines suupilli-soolodega, tegi kaasa
kooris ja mängis sõdurite endi koostatud kuuldeloos,
milles anti kuulajaile pilt õhtupoolikust idarinde punkris.
Suurimat elevust tekitasid kuulajate seas just sõdurilaulud
ja saated aitasid palju kaasa eesti sõdurilaulude levikule.
Tuntuks said “Kaugel Venes”, “Põhjarand”,
“Seal kaugel idas”, “Lepalind” jpt, mis on
sõdurite omalooming. Esmakordselt kõlasid sõduritunnis
“Eesti leegionäride laul”, “Kallike kaugel”,
“Sõdurite rännakulaul”, “Põhja
valge naine” ning taas tõusid au sisse vahepeal unustusse
vajunud “Merevood”, “Olgu tervitet´ kodumaa
päike”, “Noorte laul”, “Lii ja kompanii”
jm.
Sõduritele määratud saadetes avaldasid soovi
laulda ka eesti neiud ning see võimalus neile ka anti.
Pühapäevases saates andsid kodused edasi oma tervitusi
rindel olevatele sõduritele.
Kui 1944. a sügisel algas uus nõukogude okupatsioon,
tulid ka uued punasele ideoloogiale omased saated ja uus kaader.
|
Georg Ots, Endel Pärn, Therese
Raide-Masing ja Paul Mägi I. Kalmani “Montmartre’i
kannikeses”, 31.03.1945. See oli Theresele üks hingelähedasemaid
rolle. Foto erakogust. |
Operetti
“päästmas”
Kui venelased 1944.a
uuesti sisse tulid, põgenes suurem jagu estoonlasi Läände.
Venelaste tagasituleku nahka läks ka Therese Raide-Masingu
plaan minna edasi õppima Viini.
Läände pages ka Milvi Laid, kelle mees oli Saksa sõjaväes
ja kelle isa oli juba Siberisse viidud ning sinna surnud. Isa
arreteeriti venna asemel, keda kinnivõtjad kodust eest
ei leidnud. Seda ei andestanud Milvi Laid kunagi. Pooleli jäi
töö Milvi Laidi unistusterolliga ooperis “Traviata”.
Lahkudes soovitas Milvi Laid Theresele oma lauluõpetajat
pr Irene Leppa.
Lavastaja Agu Lüdig jäi õnnetul kombel laevast
maha, sest ülerahvastatud laev ei saanud õhtul välja
sõita ning et osast rahvast lahti saada, teatati inimestele,
et laev ei sõida mitte Rootsi, vaid Saksamaale. Kes soovib,
võib pardalt maha minna. Hommikul teadagi selgus, et laev
oli ikkagi Rootsi sõitnud. Lüdig oli kirunud, mis
hirmus, aga midagi polnud enam parata. Ta jäi Estoniasse
operetilavastajaks ning nagu öeldud, osutus Therese Raide-Masing
opereti “päästeingliks”. Lavakarjäär
oli tohutult intensiivne: “Silva”, “Montmartre’i
kannike”, “Kerjusüliõpilane”, “Kolm
musketäri”, “Kõrbelaul” jpt. Lavapartneriteks
Paul Mägi, Paul Pinna, Endel Pärn, Georg Ots… Mida
oskaks üks noor näitlejanna ja värske lavatäht
veel soovida?
Kõige põnevamaks partneriks oligi Therese sõnul
Paul Pinna, kes ettenähtud tekstist iial kinni ei pidanud.
See tähendas pidevalt valvelolekut, et tema ütlemistele
õigesti reageerida. Pinnale meeldis see pööraselt,
eriti sellise noore ja kogenematu näitlejanna puhul. Therese
oli Pinnale viimaseks partneriks “Kolmes musketäris”,
aga sellest pole Pinna raamatus miskipärast musta ega valget.
Telgitagustes:
banaanikoored ja žiletiterad…
Kuid kõik ei
läinud sugugi libedalt, sest teatris teadagi kohtab ka kadedust
ja intriige. Viimastest on Theresel omad kogemused. Näiteks
kui ta “Silva” etenduse avalaulu ajal tantsu alustas,
tundis ta talla all midagi libedat – keegi oli sokutanud
kabaree laudade vahele banaanikoore! Õnneks ta ei kukkunud.
Intriigidest pajatas Theresele ka Milvi Laid, kes oli nende tõttu
ka nutnud. Kujutage ette järgmist lugu: ta tuli garderoobi
end õhtuks riietama, pani suka jalga ja suka sees oli…
žiletitera! Teinekord oli talle saadetud lillede asemel vitsakimp.
“Algul oli Milvi Laid ainukene primadonna, aga siis hakkas
talle rivaale tulema, tuli Els Vaarman,” jutustab Therese
särasilmselt. “Iga uus luud pühib ju hästi.
Vaarman oli võimsama häälega, ta mängis
Carmenit, oli väga temperamentne ja väga ilus naine.
M. Laid oli rohkem tütarlapselikum ja selline… magus.
M. Laid tahtis hakata ooperit tegema. Tema suureks lemmikuks oli
“Traviata”. Kirjutasin talle klaviirist välja Violetta
partii. Saime vaid paar proovi teha, kui ajad muutusid ja sinna
see asi jäigi.”
Eesti rakuke ja saatuslik
sketš
Algas uus nõukogude okupatsioon.
Lavapartner Paul Mägi, kes hiljem oli ooperilavastaja, oli
marurahvuslane ja omamoodi usklik ka veel ning moodustas Eesti
rakukese. Kuna Theresel oli suurem korter, siis saadi seal kokku.
Liikmeteks olid Sofie Sooäär, Gunnar Kilgas, pianist
Voldemar Tarkpea, Eerika Määrits, suflöör
Anne Kasemets jt.
“Panime sini-must-valge lipu üle laua, laulsime hümni
ja rääkisime eesti mõtteid. See oli kõige
tobedamal ajal, 1944–45. aastal,” meenutab Therese Raide-Masing.
“Tegime Paul Mägiga ühe sketši. See oli just
enne valimisi, veebruarikuul. Tekst oli nõukogudevastane
ja esitasime selle J. Tombi klubis täissaalile, aplaus oli
meeletu. Ei läinudki palju aega mööda, kui Voldemar
Leetjärv, kes oli ka üks tegelane selles loos, kutsuti
välja ja ta kaduski ära! Natukese aja pärast kutsuti
Pagari tänavale välja Paul Mägi. Ta tuli tagasi
ja hoiatas, et pane tähele, varsti on sinu kord.
Meil oli “Kõrbelaulu” peaproov, kui tolleaegne
majandusdirektor tõi mulle kirja kutsega järgmise
päeva hommikul Pagari tänavale. Ütlesin, et ma
ei saa minna, mul on proovid. Streikisin natuke aega, siis toodi
mulle teine lipikas, et siis õhtul, kell 20.00. Läksin.
Ema nuttis hirmsa häälega, et kas sa tagasi ikka tuled?
Mina ei osanud midagi karta.
Pagari tänaval istus üks venelane juba laua taga. Siis
tuli üks naine suure kisaga sisse: “Ah see on siis meie
sketšiprimadonna! Tahate kaikaid kodaratesse visata!”
Siis hakkas küsimine ja see venelane kribinal-krabinal muudkui
kirjutas vene keeles. Lehed muudkui tulid mu ette, et kirjutage
siia alla, kirjutage siia alla! Ega tea, võisin oma surmatunnistusele
ka alla kirjutada. Seal ma siis istusin poole ööni ja
vingerdasin ennast ikka välja. Suurimaks kaitsemotiiviks
oli Georg Otsa kui parteilase “õnnistus” sellele
tekstile. Sellel, kes mind “sketšiprimadonnaks”
ja “kaigaste kodaratesse loopijaks” oli tituleerinud,
tuli ülekuulatu koju saata, sest keeldusin öösel
üksi koju minemast.”
“Pane silmad kinni
ja oledki anno 1937–1938 kuskil Pariisi kabarees!”
Nagu sketšist oleks veel vähe
olnud! Therese Raide-Masing sai sellegagi hakkama, et tegi šlaagritest
popurrii ja esines sellega. Ta ei laulnud neid saksa keeles, vaid
inglise, prantsuse ja eesti keeles. Pärnus puhkusel olles
paluti teda ühele heategevuskontserdile, esinemist saatis
suur menu ja kõik oli väga tore.
Kuid läks paar päeva mööda ning ajalehes ilmus
artikkel, mille autoriks oli üks ülikooli õppejõud,
kes kirjutas, et Therese Masing tuli lavale, istus klaveri taha,
mängis ja lasi laulu sealt, kus tahtis. Muidugi, ega’s
kava ei olnud kinnitatud. Ja kuidas ta laulis? küsis artikli
autor ning ka vastas: “Pane silmad kinni ja oledki anno 1937–38
kuskil Pariisi kabarees!”
Sellest aitas.
Tallinnas sõimasid kommunistidest lauljad (nagu Marta Rungi)
Therese Raide lausa tänava peal läbi.
“Feischneri” kohvikus (pärastine kohvik “Tallinn”
– toim.) tuli asutuse direktor tema juurde palvega, kas ta
oleks nõus sedasama šlaagripopurriid seal avalikult
esitama?
Therese Raide-Masing näitas sõrmedega tuntud žesti
ja küsis, kas teda tahetakse trellide taha panna? Ning keeldus
pakkumisest.
Järgnes sunnitud lahkumine Estonia lavalaudadelt. Oli aasta
1948.
Kõige selle peale vihastas ta nii, et ei laulnud enam kolmkümmend
aastat. Ta leidis rakendust L. Sauli õpilaste klaverisaatjana,
astus teist korda konservatooriumi ja lõpetas A. Klasi
klaveriklassi 1956. aastal. 33 aastat töötas ta kontsertmeistrina.
Kuid need omaaegsed vanad šlaagrid ja operetiviisid on Therese
Raide-Masing üles soojendanud ning laulab neid enda ja kuulajate
rõõmuks juba teist aastakümmet. Ja nagu saatuslikuks
saanud artiklis kirjutati, ta istub klaveri taha ning mängib
ja laseb laulu sealt, kust tahab. Oma elust muusikas on ta valmistanud
ka mälestustekasti “Minu elu muusikas”.
|
|
|
