|
|
|
Sakala Keskuse näol
on tegemist 1980. aastate ühe kõige esinduslikuma
ja tehniliselt parimas korras oleva hoonega Tallinna linnakeskuses.
Rääkimata selle ajaloolisest rollist 80-ndate
aastate teise poole ja 90-ndate aastate ühiskondlik-poliitilises
ja kultuuripildis, kõige loetlemine nõuaks
lausa eraldi artiklit. Mida asemele pakutakse? Arvestades
arendajate raudset veendumust, et Tallinn vajaks veel ühte
1600–1800-kohalist kultuuriürituste tarbeks ehitatud
saali, tuleks taoline ehitadagi ning parim koht selleks
on Sakala Keskuse asupaik. Kuna aga kultuur üksi arendajale
vajalikku kasumit ei tooda, siis tuleks uude hoonesse paigutada
ka kaubandus. Ning mida rohkem, seda uhkem. Praeguseks avalikkuse
ette jõudnud projekti kohaselt koguni 45% kogu uue
hoone pinnast. Nähes aga tänast ehitustegevust
Tallinnas, kus esialgsest projektist möödaehitamine
kas ühe-kahe korruse või hoonemahu lisamise
näol on muutunud üsnagi tavapäraseks, ei
ole välistatud, et kultuurikeskuse sildi all tahetakse
ehitada kesklinna ühele kõige väärtuslikumale
kinnistule hoopiski kaubamaja. Hiljem saab juba üsna
lihtsate vahenditega 1800-kohalise saali muuta milleks iganes
– kas või ratsamaneežiks või jäähalliks.
|
Muinsuskaitse on meie tuleviku
kaitse!
tekst: jaan tamm
Ei saa
ülehinnata Eesti Muinsuskaitse Seltsi rolli Eesti vabadusele
viimisel ning kinnisurutud mälulaeka avamisel. Kuid, nagu
kirjutab käesolevas artiklis EMS-i esimees hr
Jaan Tamm, ei tähendanud
iseseisvussoovi täitumine muinsustele igavese säilimise
garantiid.
Tavaliselt
võiks taolise auväärse seltsi esimese juubeli
puhul pikalt rääkida selle tekkeloost, arenemisest ja
tänastest tegemistest. Selleks oleks ka küllaga põhjust.
On ju tegemist meie lähimineviku tõepoolest väga
olulise organisatsiooniga. Selts andis hea näite altpoolt,
rohujuure tasandilt tuleva muinsuskaitselise initsiatiivi organiseerumisest
ühtseks seltsiks, millel oli peaaegu täielikult Eestimaad
kattev osakondade ja algüksuste võrk.
Seltsi organiseerumine oli eeskujuks paljudele teistele uutele
ühendustele ja organisatsioonidele. 1986. aastal loodud Eesti
Muinsuskaitse Selts sekkus julgelt päevapoliitikasse, olles
sellega teerajaks üldises ühiskonna demokratiseerumises
ja kodanikuühiskonna tekkes. Läbi muinsusväärtuste
taashindamise rõhutati, et suurimaks väärtuseks
saab olla vaid iseolemine, mis oleks ka tagatiseks muinsuste säilimisel.
Seltsiga liitus märgatav osa tollase üleminekuühiskonna
intellektuaalsest potentsiaalist ja paljud tänased üldtuntud
ühiskonnategelased said siin tegutsedes tuule tiibadesse.
Selts tõi avalikkusele tagasi sinimustvalged lipud, nõudis
esimeste seas poliitvangide vabastamist ning tõhusa keeleseaduse
kehtestamist. Seltsil oli suur osa 1988. aasta “laulvas revolutsioonis”,
rahvusliku eneseteadvuse üldises tõusus ning tsiviilühiskonna
taastumisel. Selts oli üks neist organisatsioonidest, kes
käivitas Kodanike Komiteede liikumise. Hiljem, kui ühiskonnas
tekkis ja süvenes erakonnastumine, jäi selts üldrahvalikuma
iseloomuga ühenduseks, kus liikmete erinevad poliitilised
veendumused või arusaamad ei takistanud ühise muinsuskaitselise
tegevuse edendamist. Selle kujukaks näiteks oligi 1980. aastate
lõpul tegutsemine bürokratiseerunud riiklike omavalitsuslike
muinsuskaitseorganite suhtes, pakkudes välja omapoolseid
alternatiive kuni uute muinsuskaitseorganite loomiseni 1993. a.
Eestlane
olla – kas uhke ja hää?
Ometi ei tähendanud
1988. a 11. septembril Lauluväljakul “Eestimaa Laulul”
Trivimi Velliste poolt väljahõigatud iseseisvuse soovi
täitumine pea kolm aastat hiljem veel muinsustele igavese
säilimise garantiid. Pigem vastupidi. Kui enne olid mälestiste
põhivaenlaseks lisaks aja halastamatule toimele rahaliste
ressursside nappus ning nõukogulikule rahvuskultuuri vaenulikule
ideoloogiale tuginev bürokraatia, siis nüüd said
selleks “siniverelisuse taotlusele” tuginev rahvuslik
alaväärsuskompleks ning seda ekspluateeriv uusriklus.
Äkki tahtsid kõik olla mõisahärrad ja
eurooplased. Nõukogudeaja kosmopoliitse homo soveticusena
taheti vahele jätta eestlaseks saamise ja olemise etapp.
Häbeneti maamajas või töölisagulis sündimist.
Lastele pandi nimesid, kus üks võõrtäht
ajas teist taga, samas ei olnud nime põhjal sageli isegi
lapse sugu võimalik määrata. Enamus nõukogude
ajal loodut muutus äkki tollase ideoloogia kandjaks, mis
tuli võimalikult kiiresti hävitada või täielikult
ümber ehitada. Nii kadusid linnapildist ja maakeskkonnast
paljud hooned. Meie tuntud sisekujundajate looming Virus või
varietees Tallinn, millega maailmas laineid löödi, haihtus
olematusesse. Vanalinna kohvikutest ja nende interjööridest
rääkimata. Mis asemele tuli? Sageli euromaiguline kitš
või suurfirmade seeriatoodang. Seda isegi uusrikkuse sümboliks
olevate pangahoonete puhul. Kuigi tegemist ei oleks tohtinud olla
mitte rahapuudusega. Pigem nappis mõistust. Isegi Eesti
maailmale tutvustamise atribuutika otsingutel ei suudetud olla
originaalsed, mille kujukaks näiteks on 13 miljonit maksma
läinud “Welcome to Estonia”.
Ehk ollakse uuel aastatuhandel targemad? Vähemalt õpitakse
teiste vigadest ning ei astuta korduvalt sama reha peale? Ei,
pigem vastupidi. Üha vähem originaalloomingut ja traditsioonilisi
materjale, üha rohkem konservikarbi-arhitektuuri ja kataloogitoodangut.
Seda kõike võimendab pangalaenude piiramatusest
toituv kinnisvaraturg. Iga vähegi ehitamiseks kõlbulik
maatükk on juba ammu investorite poolt arvele võetud.
Kohati ehitatakse elamuid staadionidelegi. Elukvaliteedi paranemisest
ei ole mõtet üha uute getode (Tiskred jms) puhul rääkidagi.
Võim
on kinnisvarahaide käes
Kuna investorid on ka
enamuse poliitiliste jõudude sponsorid, siis on linna arengu
planeerijaks mitte linn või vald, vaid arendaja, kelle
etteantud suuniseid kohalikud volikogud seaduslikuks muudavad.
Üsna sagedased on juhud, kus omavalitsusele jäetakse
vaid tagantjärele asjade vormistaja roll. Kannatajaks ei
ole selles armutus võitluses maksimaalse kasumi nimel (ehitada
võimalikult odavalt, müüa kiirelt ja kallilt)
mitte ainult inimesed, vaid eelkõige linna- ja maakeskkond.
Sageli ka ajaloolise miljööväärtusega alad.
Eks näis, kuidas lõpeb kasumijaht Kopli liinidel või
Tartu Supilinnas. Alati leidub eksperte, kes on nõus kõik
majad kõduelamuteks tunnistama, et aga uusehitustele maad
anda.
Hoopiski hulluks muudab olukorra aga see, et isegi väärthoonete
püsimajäämiseks ei ole mingit garantiid. Ikka leitakse
mingi nipp, millega põhjendada ühe või teise
hoone lammutamise vajadust. Alles see oli, kui taheti lammutada
arhitektuurimälestiste nimekirjas olevat ja rahvusvaheliseltki
tunnustatud Tallinna linnahalli. Selle säilitamine ei olevat
hoonet osta tahtvatele ärimeestele kasulik. Sellest loogikast
lähtudes tuleks ehk ka kõik vanemad inimesed teispoolsusesse
saata, kuna nende ülalpidamine võib ühiskonnale
osutuda raskeks koormaks.
Et mäng käib kinnisvaraarendajate lauapoolel, näitab
kujukalt ka kultuuriminister Raivo Palmaru esinemine Muinsuskaitsekuu
avaüritusel 18. aprillil 2006 Niguliste kirikus. Nimelt kutsus
ta muinsuskaitsjaid üles olema arengule kaasaaitajad, mitte
selle takistajad. Mida kultuuriminister arengu all silmas pidas,
näitab tema enda teguviis endise Turisti poe asjade ajamisel.
Kuna selle mälestiseks tunnistamine olevat kinnisvaraarendajatele
kahjulik, siis tema ministrina ei saavat seda objekti mälestiseks
kuulutada. Ometi oli isegi kohus mälestiseks tunnistamise
menetluse oma otsusega seaduslikuks kuulutanud ning sellega muinsuskaitsjate
teguviisi õigusriigile omaseks pidanud. Kas sellist teguviisi
– kultuuriväärtuse lammutamist pidaski minister
arengu kriteeriumiks? Kultuuri ja kultuuriväärtuste
eest vastutav minister nagu polekski kuulnud 1987. a Bruntlandi
komisjoni raportist “Meie ühine tulevik” ega de
Guellari 1996. a Maailmapanga ning UNESCO ühistellimusel
valminud raportist “Meie loov mitmekesisus”, mis mõlemad
rõhutavad, et füüsiline kultuuripärand on
üks maailma kõige olulisemaid uuenematuid ressursse.
Samuti seda, et muinsuskaitse põhiidee on keskkonna säilitamine
nii looduse kui elukvaliteedi jaoks.
Kaitsta inimest
ja tema loomingut
Samas on ka kohtud võtmas üha kummalisemat positsiooni
muinsuskaitselistes vaidlustes, kus aluseks võetakse mitte
muinsuskaitselised, vaid hoopiski ehitus- või planeerimisseadusest
tulenevad aspektid. Nii asus kohus AS Restori poolt linnamüüri
täisehitamise vaidluses eriti võõrastavale
ja inimmõistuse seisukohalt jaburale seisukohale: selleks,
et ajaloolist hoonet rekonstrueerida, tuleb see kõigepealt
lammutada. Taolisest kohtulahendist julgustatuna läksid Uus
Sakala arendajad juba täispangale. Kuigi detailplaneeringus
pole sõnagi Sakala Keskuse lammutamisest, saavat seda uueks
muuta vaid kogu varasemat substantsi maani maha võttes.
Muinsuskaitse Seltsilt on sageli küsitud: miks te topite
oma nina taolistesse asjadesse, tegelege parem muinsustega. Vastus
sellele on väga lihtne. Kaitstes lähiminevikus loodud
keskkonda ja seda ilmestavaid unikaalobjekte, kaitseme me tegelikult
inimeste igapäevast elu- ja töökeskkonda. Kaitseme
neid väärtusi, mida praeguses varakapitalistlikus Eesti
ühiskonnas üha vähemaks kipub jääma.
Ühtlasi kaitseme meie suurimat väärtust –
inimest ja tema loomingut.
|
|
|
