|
|
|
Perekonnapilt: ema Hilda, isa
Karl, Linda Tammsalu, pilliga poiss on Heino Pähklimägi,
Artur Kittus, Koidula Pähklimägi, lellepoeg Aksel.
Ees õde Marta Pähklimägi. Foto: perearhiiv.
|
Perepojast sai metsavend
tekst: Margit-Mariann
Koppel
“Keegi
ei arvestanud sellega, et venelane siia jääb. Risk oli
küll meeletu, aga lootus oli see, mis hoidis elus. ”
Aastate taguseid sündmusi meenutab metsavend Heino
Pähklimägi.
Saatuslik
18. aprill 1945
Tol aprillikuu
päeval kammis Veski valda läbi 300 sõdurit. Otsiti
kõiki, kes olid olnud saksa sõjaväes, omakaitses,
kes end varjasid. Valgjärve valla Tõdu küla Kõju
talust saadi kätte Metsahärraks hüütud Karl
Timmusk, kes lahingus KGB sõduritega tappis kolm vene sõdurit
ja kahjuks hukkus ka ise. Tema vend Jaan arreteeriti. Sama küla
mees, Metsavahi talus elav August Laanesaar mattis koos metsavend
Rudolf Talvega oma võitluskaaslase. Aastate jooksul meisterdas
August Laanesaar hauale kolm puust risti, sest iga kord kui eelmine
ära mädanes, tuli uus teha. 25.10.2003 avati Karl Timmuski
kalmul mälestuskivi.
Nad tulid
öösel, pere juba magas…
Metsavennad (Karl Timmusk,
Voldemar Täpsi, Voldemar Piho jt) said varju ka Võrumaal
Valgjärve vallas Tõdu külas Palu talus. Vahemärkusena
selles loos, et Toona oli Tõdu külas umbes 15 majapidamist.
Meie loo kangelasel, Palu talu perepojal Heino Pähklimägil
(sünd. 01.01.1928) on eredalt meeles vana-aasta öö
1944/45, kui isa Karl uue aasta hommikul talu hoovilt padruneid
rehaga kokku roobitses. Metsavennad olid uut aastat vägevate
aupaukudega vastu võtnud!
Ei osanud Heino siis uneski aimata, et tujuküllaselt ja kärarikkalt
tervitatud uuel aastal saab temastki nende meeste saatusekaaslane.
Kuid saatusliku 18. aprilli hommiku hakul jõuti küla
läbikammimise käigus järjega ka Palu tallu. Parajasti
talus olevaid metsavendi oli hoiatatud, et Veski vallas on venelased
sees ja et nad sealt talust ära läheksid, sest eelmisel
õhtul oli nähtud vene sõdurit maja jälgimas,
ent kas metsamehed ei jäänud hoiatust uskuma või
milles lugu oli, ei tea, kuid paigale nad jäid.
Peremees Karl Pähklimägi ja perenaine Hilda olid öösel
kella kolme paiku alles linnast koju jõudnud ja magama
heitnud. Seda said nad teha vaid paar tundi, kui haarangulised
tuppa sisse kargasid ja unesegase talurahva maast lahti lõid.
Heino tõusis üles, pani riidesse ja vaatas ringi.
Venelased olid toast välja läinud. Tuba oli tühi.
Ta astus õue ja märkas, et sauna juures oli suur kisa
lahti. Heino otsustas kasutada soodsat momenti ja üle põllu
ära joosta. Mõeldud-tehtud! Ta jooksiski üle
lageda põllu kraavini, sealt maja taha ning siis tulistvalu
edasi lellenaise poole, kust sai omale pintsaku selga. Lellenaise
juurest jätkus jooks Tubaku tallu Logina Akseli poole. Lellepoeg
Kalju Pähklimägi juhtus ka kodus olema ning tuli ühes.
Aksel, Kalju ja Heino tulid kolmekesi palu peale, sealt oli kodu
ilusti näha ja vahtisid, mis kodus edasi sünnib. Venelased
võtsid end ahelikku ja hakkasid metsa poole tulema…
Siis tegid mehed palu pealt välkkiirelt minekut. Heinost
oli saanud sellest hetkest alates metsavend.
|
Hallipalu punkri varemete juures,
Artur Kittus, Koidula ja Heino. Foto M. Koppel.
|
Koduste saatus
Sauna juures olevad
venelased ei pannud jooksikut tähele ja ühtki pauku
Heinole järele ei saadetud. Heino õde Koidula (13.02.1929)
nägi läbi akna, kui isa Karl visati auto peale nagu
jahukott, käed selja taha seotult. Venelased tulid tuppa,
tuhlamise käigus leiti üles Heino poolt voodikoti alla
peidetud nagaan ja hakati ema Hilda käest kurjalt nõudma,
et kuhu poiss läks? Ema vastas, et te ise olite ka siin ja
ega mina rohkem ei näinud. Siis viidi ema õues kasvava
saare vastu, suruti püssiots vastu rinda ja ähvardati
siinsamas maha lasta, kui ta ei ütle, kuhu poiss läks.
Ema aga jäi enesele kindlaks.
Kinnivõetud inimesed koguti kõik ühte punti
kokku ja aeti sõdurite valve all Maaritsa vallamajja. Osa
inimesi aga vallamajja ei toodudki, vaid viidi otse Tartusse.
Tõdu külast viidi kokku ära 16 inimest. Ema Hilda
viidi vallamajast ära järgmisel päeval. Siis andis
ema Koidulale sõrmuse, mis tütrel praegugi sõrmes
on.
Isale määrati 6 aasta pikkune vangilaagrikaristus, emale
5 aastat asumist. Mõlemad tulid Venemaalt tagasi.
Lindprii
Kolmandal päeval
tuli Logina Akseli õde Virve vallamajja lastele süüa
tooma ja Koidula lasti koos oma noorema õe Martaga (sünd.
02.04.1933) tulema.
Kodu oli mõistagi rüüstatud, kõik jänesed
maha tapetud ja nende lihagi keedetud. Vähegi ilusamad asjad
olid ära viidud.
Tolsamal kojutuleku päeval oli Voldemar Piho kodus haarang,
mille käigus tapeti tema ema ja põletati maja maatasa.
Seni ei olnud Voldemar kellelegi kurja teinud, ta oli end vaid
mobilisatsiooni eest varjule hoidnud, aga siis tõotas ema
eest kättemaksu. Emakesele pandi tropp suhu, kivid rinnale,
aeti muld peale ning oodati kuni ta hauas elusalt lämbus…
Mindi vaatama ka seda paika, kuhu oli maetud Karl Timmusk. Tema
hauale oli pandud väike eesti lipp.
Heino ehitas endale metsa äärde punkri, mis asus kodutalust
umbes kilomeetri kaugusel. Kaevas augu ja vooderdas selle seest
palkidega ära. Kodustega peeti leppemärkide abil sidet,
aidati naisteriietes isegi heina teha. Mitu korda sai metsas ka
samagonni aetud.
Metsas oli mehi palju. Põhiliselt oli Heino koos Logina
Akseliga. Punkris nad eriti ei viibinud, läksid sinna magama
ja varjule siis, kui oli karta haarangut.
Nagu igal metsavennal, jagub ka Heinol põnevaid seikluslugusid
vesta.
Kord juhtus koguni nii, et ta pidi äärepealt ühe
mehe maha laskma. Tol korral magas ta koos Tubaku talu peremehe
Logina Akseliga rõugu all. Aksel läks hommikul vara
ära, Heino jäi üksi sinna. Tüki aja pärast
oli kuulda, et keegi tuli. Jäi rõugu juurde seisma.
Oli liikvel mingi jutt, et Maaritsas on venelased. Heino arvas,
et oli haarama tuldud. Tal oli püss ka, kuid sellele oli
heina peale pudisenud ja seetõttu ei läinud tal korda
seda kohemaid kätte krabada. Asi aga läks üha pinevamaks.
See mees, kes väljas oli, hakkas rõugu alt heina ära
kiskuma. Seejärel, kujutage pilti, hakkasid kellegi jalad
rõuku sisse tulema… Jalgades olid tavalised vildid,
mille järgi jõudis Heino järeldusele, et see
venelane küll ei ole, sest teatavasti kannavad venelased
lubjavilte. Kui mees rõugu alla jõudis, siis ta
vaeseke ehmatas vist ise rohkem ära kui Heino.
Selgus, et see “kurivaim”, kes oleks endale äärepealt
kuuli kerre saanud, oli saatusekaaslane Tamme Harald, kes ka ennast
varjas. Tolle päeva veetsid nad seal rõugu all kahekesi.
Seltsis möödus päev teadagi kiiremini.
Koos Logina Akseliga oli Heino paar nädalat varjul lellepoja
tuttava pool Roiul suures Kurgu talus, heinaküünis.
Külanõukogus
võimu üle võtmas
Heino jutustab muhedal
moel ja naeru pugistades ka sellest, kuidas ta koos kahe kaaslasega
külanõukogus võimu üle võtsid.
See toimus öisel ajal. Metsavennad läksid külanõukokku.
Keegi neile koputamise peale ust lahti ei teinud. Siis lõi
Heino püssipäraga vastu aknaraami ja aken oli sees.
Sellepeale avanes uks nagu nõiaväel. Külanõukogust
saadi ka relvi. Dokumendid, mis kätte saadi, visati õues
muru peale laiali. Hiljem oli küla peal jutt lahti, et metsavendi
oli palju olnud…
Kuid see ilmkuulmata karutükk nõukogude võimukandjate
aadressil otsustas meeste saatuse. Nädal hiljem, 13.08.1945
oli haarang, kus Heino koos viie kaaslasega kinni kukkus ja nagu
pärast selgus, äraandjad olid nende hulgast.
Mõistagi käidi Heinot kodutalus otsimas. 1945. a juunikuus
tehtud haarangu ajal oli Koidulal parajasti vasikas ära viidud,
võeti vasika eest saadud 1200 rubla ära. Selle eest,
et Heinot kätte ei saadud, aeti Koidulat läbi rehetoa
ja virutati talle kasega üle pea. Kui Koidula välja
õuele toodi, siis peksti teda õudselt. Kuid metsikule
peksule vaatamata Koidula ei murdunud ja raius endiselt kui rauda,
et ei tea, kus vend viibib. Seepeale läksid püüdjad
viimaks minema.
“Oot,
ma võtan viinapudeli taskust välja”…
Kodutalus elasid Heino
õed kuni teise saatusliku kuupäevani, milleks osutus
18. oktoober 1946.
Veski vallas, Hallipalu metsas punkris varjavad metsavennad Voldemar
Piho ja Feliks Kiilgas olid sel hetkel Palu talus, kui ühed
mehed nagu välgud selgest taevast uksest sisse sadasid ja
kohe neilt dokumente nõudma hakkasid. Piho siirdus teise
tuppa. Kiilgas ütles et, oot, ma võtan viinapudeli
taskust välja. Seda nähes oli Koidulal selge, mis tulemas
on ja pikemalt mõtlemata tuli ta toast tulema. Niipea kui
ta uksest välja sai, nii ka paugud lajatasid. Siis jooksis
üks mees Koidulast mööda metsa. Koidula läks
kaevu juurde ja vaatas väljakäiku. Teine mees istus
seal. Oli selge, et kohemaid on talule haarang peale tulemas ja
Koidula pani mehele, kes metsa jooksis, paljajalu ja mantliväel
takkatraavi järele. Sõbranna Maimu juhtus ka tol momendil
seal olema, tollega ühes nad siis Tõdu laande lidusid.
Õde Marta oli karjaga väljas, kuulis pauke ja nägi
palu pealt, et Koidula jooksis laande…, Maimu jooksis ning
imestas, mis kodus lahti on? Läks vaatama, nägi laipu,
tuba oli verd täis, silmas ka talule pealetulevat venelaste
ahelikku, kuid need ei jõudnud veel õnneks maja
ümber piirata, Marta sai enne tulema ja kah, kandade välkudes
kuhu siis veel kui päästva laane poole, nii ruttu kui
jalad võtsid!
13 tundi
ülekuulamisel “Hallis majas”
Koidula varjas end sõbratari
Maimu ema pool 10 päeva. Siis tulid nad õega koju
tagasi. Hommikul hakkas koer haukuma. Koidula vaatas, kuidas venelased
ahelikus maja poole hiilisid. Ju oli neile keelekandja poolt öeldud,
et tüdrukud olid kodus. Karilatsi külanõukogus
ütles Laanemets Albert, et mis te neid mõrtsukaist
veate, laske siinsamas maha!
Tüdrukud viidi Tartusse uurimisele. Koidulal tuli olla kurikuulsas
“Hallis majas”, mille trellide tagant paistis terve
Siber, kuu aega. Süüdistust talle aga esitada ei saadud,
sest ega mehed Koidulale ei öelnud, kust nad tulid või
kuhu läksid.
Algul kestis ülekuulamine mõni tund. Koidula oli juba
3 nädalat kinni olnud ja kongide ülem teda enam kongi
ei võtnud. Siis viidi ta ülekuulamisele hommikul kell
10 ja toodi tagasi öösel kell 2. Kuni lõunani
käituti temaga viisakalt ja siis öeldi, et mõtelge
see asi hästi järele ja kui oma tervist tahate päästa,
siis rääkige nii nagu asi oli. Lõunaks anti suppi
süüa. Kui tagasi ülekuulamisele toodi, oli alguses
kõik ilus, aga siis hakati väga ähvardama. Öösel
kell kaks pandi Koidula korrapidaja ruumi, kus ta oli mitu päeva.
Lõpuks hakkas ta küsima, et kaua ta peab seal olema?
Siis lasti allkirja vastu tulema ja kästi, kui metsavendi
näeb, nad üles anda. Loomulikult ei mõelnudki
Koidula seda teha.
Külmale
maale
Koju tulles läks
Koidula valda oma asju küsima. Täitevkomitee esimees
ütles, et mis see tüdruk kõnnib, pange ta kinni!
Koidula vastas, et alles ta sealt tuli ning et soovib oma asju
kätte saada. Tal oli juba teada, et valla kasak oli ära
viinud õmblusmasina ja isa tööriistu. Need ta
sai kätte ja ka toolid tõi täitevkomitee toast
ära.
Vabaduses sai Koidula olla kuni märtsiküüditamiseni
25.03.1949, mil ta töö juurest kinni võeti ning
algas sõit Venemaa avarustesse. Siberis oli ta kuni 20.12.1956.
Ta abiellus seal eestlasega ja neile sündis poeg.
Õde Marta tuli Koidulat küüditamise eest hoiatama,
kuid jäi paraku hiljaks. Koidula oli juba ära viidud.
Marta varjas end kaks päeva talu pööningul. Marta
oleks saanud aprillis 16 ning pidi passi saama, kuid jättis
passi välja võtmata ja varjas end aasta aega sugulaste
juures. 30.04.1950 saadi ta siiski kätte ning pandi passirežiimi
rikkumise eest kaheks aastaks vangi ja pärast saadeti õe
Koidula juurde Siberisse.
Lindprii
elu lõpp
Nagu eelpool öeldud,
oli 13.08.1945 see päev, mil Heino Pähklimägi metsavennaelu
otsa sai ja ta kinni kukkus. Ja nagu neil puhkudel tavaline, toimus
see äraandjate käe läbi.
Oli pühapäeva õhtu ja metsavennad olid viiekesi
Kure talus ühe metsavenna matustel. Öösel hakkas
koer haukuma. Heino vaatas küünist välja ja nägi
venelasi tulemas. Tal oli automaatrelv kaasas ja ta palus küünis
olevatel tüdrukutel ära peitu minna. Aga muidugi hakkasid
tüdrukud Heinot paluma, et Heino, ära lase! Heino viskas
püssi heintesse ja venelased tulid küüni sisse…
Heinol oli inglise sinel, selle taskud olid padruneid täis.
Venelased hakkasid küüni läbi otsima ja leidsid
püssi ka üles.
Haarajad püüdsid kavalust kasutada ja tõid Heino
õe Koidula kodust sinna, lasid tal koputada. Kure talu
peretütre Helgi kasuisa tuli vastu ja küsis, kes on?
Nii kui Koidula vastas, nii kõmatas lask. See, kes Koidula
kõrval seisis, laskis kohe ukse sisse põrandale.
Oli tõeline ime, et Albert pihta ei saanud.
Püüdjad tahtsid jätta muljet, nagu oleks Koidula
selle haarangu talule peale toonud, kuid Heino oli tolleks hetkeks
juba kinni võetud.
Heino toodi kõigepealt oma koju ja siis viidi sinna külanõukogusse,
kus nad olid võimu üle võtnud ning seal anti
neile kõigile viiele metsavennale korralik keretäis.
Siis viidi nad Ahja vallamajja, kuhu oli kogutud hulka mehi. Nende
seas oli ka üks oma punti kuuluv mees. Koos temaga hakati
pidama plaani, kuidas sääred teha. Kuid hommikul vara
toodi nad kahekesi kongist välja, seoti käed selja taha
kinni ja pandi vangide rivi etteotsa. Selgus, et keegi oli valvuritele
nende kurjast kavatsusest ette kandnud. Heino toodi Tartusse “Halli
majja” ja algas vintsutamine Ülikooli tänavas asuva
vangla ja “Halli maja” vahet.
|
Heino (vasakul) koos kahe kaaslasega
Vasalemma vangilaagris. Foto erakogu.
|
Põgenemine
Tartust viidi Tallinnasse
Patareisse ja sealt Lasnamäe jaotusvanglasse, kus moodustati
vangitapp. 23. augusti varahommikul viidi jaama ligi 600 inimest
ja laaditi vagunitesse. Selles grupis oli üks Soome sõjas
olnud mees, kes hakkas rääkima, et jookseme ära.
Neil oli nuga saapakontsa sisse ära peidetud ja laua sisse
hakati auku lõikama. Huvitav oli see, et igas jaamas, kus
rong peatus, klopiti laudade pihta, kuid selle koha peale, kus
auk oli, ei koputanud keegi.
Kui rong Tapale jõudis, olid viis meest tööga
nii kaugele jõudnud, et augukoht oli läbi lõigatud.
Jäi üle vaid laud eest ära lükata. Tapalt
sõitis rong täiskiirusel kuni Püssi jaamani,
kus see peatuma jäi. Soome sõjas olnud mees teadis
raudteel kurvikohta ja ütles, et nüüd lähme!
Lauad tõmmati sissepoole ja enne Heinot ronis august välja
kaks meest. Heinol õnnestus pool keha juba august välja
ajada, kui kaasvangid toimuvat tähele panid ja kisa tõstsid.
Peale Heinot tuli välja veel üks mees. Nad hüppasid
teine-teisele poole. Sellel hüppamise momendil sai Heino
käe pihta haavata. Heino kukkus põõsa ette
ja viskas end põõsasse. Vedur hakkas vilistama,
rong sõitis edasi. Käsi oli katki, veri jooksis. Heino
lidus edasi võssa. Ta üritas kätt särgiga
kinni siduda, kuid sellest ei tulnud midagi välja. Ta jooksis,
kuni jõudu jätkus. Heino ei mäleta, kui kaua
ta oli jõuetult lebanud, kui tagaajajad talle koertega
järele jõudsid.
Hakati nime pärima. Heino ei vastanud sõnagi. Siis
tõmmati kuulid rauda ja taheti maha lasta, kuid ülem
keelas selle ära. Püsti tõusta Heino ei suutnud.
Toodi present, mille peal ta tee veerde kanti. Seal tõsteti
ta juhuslikult möödusõitva mehe palgikoorma otsa
ning sõit läks Kiviõlisse. Järgmisel päeval
tõusis haavapalavik ja Heino viidi saksa sõjavangide
laagrisse, kus talle operatsioon tehti. Hiljem tehti Kiviõli
haiglas veel teine operatsioon. Kuid vaatamata kõigele
oli Heinol vankumatu tahtmine ka sealt ära põgeneda,
ent noore ja rumalana rääkis ta oma plaanist avalikult
ja leidus keelekandjaid. Peagi viidi ta Lasnamäe jaotusvanglasse
tagasi.
Heino Pähklimägile määrati karistuseks 7 aastat,
mille ta kandis ära Vasalemma vanglas. Ta vabanes 27.10.1954.
“Kas
ma pean metsa tagasi minema?”
Nii küsis vangilaagrist
vabanenud Heino Pähklimägi Tartus ametniku käest
kui teda ei tahetud elukohta sisse registreerida. Öeldi,
et minge sinna tagasi, kust te tulite! Heino kostis vastuseks,
et ta tuli vangilaagrist, kas ta peab siis sinna tagasi minema?
Selle peale paluti tal minna sinna, kus ta enne elas. “Taga
targemaks, kas ma pean siis metsa minema?” küsis Heino
ametnikult. Too hakkas naerma ja teatas, et Heinoga ei saa üldse
rääkida. Suuri raskusi oli ka tööle saamisega,
aga viimaks õnnestus.
Kodukant ja kodutalu jäi tühjaks. Hiljem seal talus
siiski veel kaks peret elas ja siis veeti üldse küttepuudeks
laiali. Naabritalu Kirja rahvas alustas tegutsemist saunast. Praegu
elatakse vaid kahes talus kunagisest viieteistkümnest.
2004. aasta augustikuul Poka külas Kirmi talus neid aegu
meenutades vastasid Koidula ja Heino küsimusele, kas see
kõik vääris riski, otsekui ühest suust:
“Keegi ei arvestanud sellega, et venelane siia jääb.
Risk oli küll meeletu, aga lootus oli see, mis hoidis elus.”
|
|
|
