Kultuur ja Elu 4/2006


Kultuur ja Elu 3/2006

 

 

 

 


 


Perekonnapilt: ema Hilda, isa Karl, Linda Tammsalu, pilliga poiss on Heino Pähklimägi, Artur Kittus, Koidula Pähklimägi, lellepoeg Aksel. Ees õde Marta Pähklimägi. Foto: perearhiiv.

Perepojast sai metsavend

tekst: Margit-Mariann Koppel

“Keegi ei arvestanud sellega, et venelane siia jääb. Risk oli küll ­meeletu, aga lootus oli see, mis hoidis elus. ” Aastate taguseid ­sündmusi meenutab metsavend Heino Pähklimägi.

Saatuslik 18. aprill 1945

Tol aprillikuu päeval kammis Veski valda läbi 300 sõdurit. Otsiti kõiki, kes olid olnud saksa sõjaväes, omakaitses, kes end varjasid. Valgjärve valla Tõdu küla Kõju talust saadi kätte Metsahärraks hüütud Karl Timmusk, kes lahingus KGB sõduritega tappis kolm vene sõdurit ja kahjuks hukkus ka ise. Tema vend Jaan arreteeriti. Sama küla mees, Metsavahi talus elav August Laanesaar mattis koos metsavend Rudolf Talvega oma võitluskaaslase. Aastate jooksul meisterdas August Laanesaar hauale kolm puust risti, sest iga kord kui eelmine ära mädanes, tuli uus teha. 25.10.2003 avati Karl Timmuski kalmul mälestuskivi.

Nad tulid öösel, pere juba magas…

Metsavennad (Karl Timmusk, Voldemar Täpsi, Voldemar Piho jt) said varju ka Võrumaal Valgjärve vallas Tõdu külas Palu talus. Vahemärkusena selles loos, et Toona oli Tõdu külas umbes 15 majapidamist.
Meie loo kangelasel, Palu talu perepojal Heino Pähklimägil (sünd. 01.01.1928) on eredalt meeles vana-aasta öö 1944/45, kui isa Karl uue aasta hommikul talu hoovilt padruneid rehaga kokku roobitses. Metsavennad olid uut aastat vägevate aupaukudega vastu võtnud!
Ei osanud Heino siis uneski aimata, et tujuküllaselt ja kärarikkalt tervitatud uuel aastal saab temastki nende meeste saatusekaaslane.
Kuid saatusliku 18. aprilli hommiku hakul jõuti küla läbikammimise käigus järjega ka Palu tallu. Parajasti talus olevaid metsavendi oli hoiatatud, et Veski vallas on venelased sees ja et nad sealt talust ära läheksid, sest eelmisel õhtul oli nähtud vene sõdurit maja jälgimas, ent kas metsamehed ei jäänud hoiatust uskuma või milles lugu oli, ei tea, kuid paigale nad jäid.
Peremees Karl Pähklimägi ja perenaine Hilda olid öösel kella kolme paiku alles linnast koju jõudnud ja magama heitnud. Seda said nad teha vaid paar tundi, kui haarangulised tuppa sisse kargasid ja unesegase talurahva maast lahti lõid.
Heino tõusis üles, pani riidesse ja vaatas ringi. Venelased olid toast välja läinud. Tuba oli tühi. Ta astus õue ja märkas, et sauna juures oli suur kisa lahti. Heino otsustas kasutada soodsat momenti ja üle põllu ära joosta. Mõeldud-tehtud! Ta jooksiski üle lageda põllu kraavini, sealt maja taha ning siis tulistvalu edasi lellenaise poole, kust sai omale pintsaku selga. Lellenaise juurest jätkus jooks Tubaku tallu Logina Akseli poole. Lellepoeg Kalju Pähklimägi juhtus ka kodus olema ning tuli ühes. Aksel, Kalju ja Heino tulid kolmekesi palu peale, sealt oli kodu ilusti näha ja vahtisid, mis kodus edasi sünnib. Venelased võtsid end ahelikku ja hakkasid metsa poole tulema… Siis tegid mehed palu pealt välkkiirelt minekut. Heinost oli saanud sellest hetkest alates metsavend.


Hallipalu punkri varemete juures, Artur Kittus, Koidula ja Heino. Foto M. Koppel.

Koduste saatus

Sauna juures olevad venelased ei pannud jooksikut tähele ja ühtki pauku Heinole järele ei saadetud. Heino õde Koidula (13.02.1929) nägi läbi akna, kui isa Karl visati auto peale nagu jahukott, käed selja taha seotult. Venelased tulid tuppa, tuhlamise käigus leiti üles Heino poolt voodikoti alla peidetud nagaan ja hakati ema Hilda käest kurjalt nõudma, et kuhu poiss läks? Ema vastas, et te ise olite ka siin ja ega mina rohkem ei näinud. Siis viidi ema õues kasvava saare vastu, suruti püssiots vastu rinda ja ähvardati siinsamas maha lasta, kui ta ei ütle, kuhu poiss läks. Ema aga jäi enesele kindlaks.
Kinnivõetud inimesed koguti kõik ühte punti kokku ja aeti sõdurite valve all Maaritsa vallamajja. Osa inimesi aga vallamajja ei toodudki, vaid viidi otse Tartusse.
Tõdu külast viidi kokku ära 16 inimest. Ema Hilda viidi vallamajast ära järgmisel päeval. Siis andis ema Koidulale sõrmuse, mis tütrel praegugi sõrmes on.
Isale määrati 6 aasta pikkune vangilaagrikaristus, emale 5 aastat asumist. Mõlemad tulid Venemaalt tagasi.

Lindprii

Kolmandal päeval tuli Logina Akseli õde Virve vallamajja lastele süüa tooma ja Koidula lasti koos oma noorema õe Martaga (sünd. 02.04.1933) tulema.
Kodu oli mõistagi rüüstatud, kõik jänesed maha tapetud ja nende lihagi keedetud. Vähegi ilusamad asjad olid ära viidud.
Tolsamal kojutuleku päeval oli Voldemar Piho kodus haarang, mille käigus tapeti tema ema ja põletati maja maatasa. Seni ei olnud Voldemar kellelegi kurja teinud, ta oli end vaid mobilisatsiooni eest varjule hoidnud, aga siis tõotas ema eest kättemaksu. Emakesele pandi tropp suhu, kivid rinnale, aeti muld peale ning oodati kuni ta hauas elusalt lämbus…
Mindi vaatama ka seda paika, kuhu oli maetud Karl Timmusk. Tema hauale oli pandud väike eesti lipp.
Heino ehitas endale metsa äärde punkri, mis asus kodutalust umbes kilomeetri kaugusel. Kaevas augu ja vooderdas selle seest palkidega ära. Kodustega peeti leppemärkide abil sidet, aidati naisteriietes isegi heina teha. Mitu korda sai metsas ka samagonni aetud.
Metsas oli mehi palju. Põhiliselt oli Heino koos Logina Akseliga. Punkris nad eriti ei viibinud, läksid sinna magama ja varjule siis, kui oli karta haarangut.
Nagu igal metsavennal, jagub ka Heinol põnevaid seikluslugusid vesta.
Kord juhtus koguni nii, et ta pidi äärepealt ühe mehe maha laskma. Tol korral magas ta koos Tubaku talu peremehe Logina Akseliga rõugu all. Aksel läks hommikul vara ära, Heino jäi üksi sinna. Tüki aja pärast oli kuulda, et keegi tuli. Jäi rõugu juurde seisma. Oli liikvel mingi jutt, et Maaritsas on venelased. Heino arvas, et oli haarama tuldud. Tal oli püss ka, kuid sellele oli heina peale pudisenud ja seetõttu ei läinud tal korda seda kohemaid kätte krabada. Asi aga läks üha pinevamaks. See mees, kes väljas oli, hakkas rõugu alt heina ära kiskuma. Seejärel, kujutage pilti, hakkasid kellegi jalad rõuku sisse tulema… Jalgades olid tavalised vildid, mille järgi jõudis Heino järeldusele, et see venelane küll ei ole, sest teatavasti kannavad venelased lubjavilte. Kui mees rõugu alla jõudis, siis ta vaeseke ehmatas vist ise rohkem ära kui Heino.
Selgus, et see “kurivaim”, kes oleks endale äärepealt kuuli kerre saanud, oli saatusekaaslane Tamme Harald, kes ka ennast varjas. Tolle päeva veetsid nad seal rõugu all kahekesi. Seltsis möödus päev teadagi kiiremini.
Koos Logina Akseliga oli Heino paar nädalat varjul lellepoja tuttava pool Roiul suures Kurgu talus, heinaküünis.

Külanõukogus võimu üle võtmas

Heino jutustab muhedal moel ja naeru pugistades ka sellest, kuidas ta koos kahe kaaslasega külanõukogus võimu üle võtsid.
See toimus öisel ajal. Metsavennad läksid külanõukokku. Keegi neile koputamise peale ust lahti ei teinud. Siis lõi Heino püssipäraga vastu aknaraami ja aken oli sees. Sellepeale avanes uks nagu nõiaväel. Külanõukogust saadi ka relvi. Dokumendid, mis kätte saadi, visati õues muru peale laiali. Hiljem oli küla peal jutt lahti, et metsavendi oli palju olnud…
Kuid see ilmkuulmata karutükk nõukogude võimukandjate aadressil otsustas meeste saatuse. Nädal hiljem, 13.08.1945 oli haarang, kus Heino koos viie kaaslasega kinni kukkus ja nagu pärast selgus, äraandjad olid nende hulgast.
Mõistagi käidi Heinot kodutalus otsimas. 1945. a juunikuus tehtud haarangu ajal oli Koidulal parajasti vasikas ära viidud, võeti vasika eest saadud 1200 rubla ära. Selle eest, et Heinot kätte ei saadud, aeti Koidulat läbi rehetoa ja virutati talle kasega üle pea. Kui Koidula välja õuele toodi, siis peksti teda õudselt. Kuid metsikule peksule vaatamata Koidula ei murdunud ja raius endiselt kui rauda, et ei tea, kus vend viibib. Seepeale läksid püüdjad viimaks minema.

“Oot, ma võtan viinapudeli taskust välja”…

Kodutalus elasid Heino õed kuni teise saatusliku kuupäevani, milleks osutus 18. oktoober 1946.
Veski vallas, Hallipalu metsas punkris varjavad metsavennad Voldemar Piho ja Feliks Kiilgas olid sel hetkel Palu talus, kui ühed mehed nagu välgud selgest taevast uksest sisse sadasid ja kohe neilt dokumente nõudma hakkasid. Piho siirdus teise tuppa. Kiilgas ütles et, oot, ma võtan viinapudeli taskust välja. Seda nähes oli Koidulal selge, mis tulemas on ja pikemalt mõtlemata tuli ta toast tulema. Niipea kui ta uksest välja sai, nii ka paugud lajatasid. Siis jooksis üks mees Koidulast mööda metsa. Koidula läks kaevu juurde ja vaatas väljakäiku. Teine mees istus seal. Oli selge, et kohemaid on talule haarang peale tulemas ja Koidula pani mehele, kes metsa jooksis, paljajalu ja mantliväel takkatraavi järele. Sõbranna Maimu juhtus ka tol momendil seal olema, tollega ühes nad siis Tõdu laande lidusid.
Õde Marta oli karjaga väljas, kuulis pauke ja nägi palu pealt, et Koidula jooksis laande…, Maimu jooksis ning imestas, mis kodus lahti on? Läks vaatama, nägi laipu, tuba oli verd täis, silmas ka talule pealetulevat venelaste ahelikku, kuid need ei jõudnud veel õnneks maja ümber piirata, Marta sai enne tulema ja kah, kandade välkudes kuhu siis veel kui päästva laane poole, nii ruttu kui jalad võtsid!

13 tundi ülekuulamisel “Hallis majas”

Koidula varjas end sõbratari Maimu ema pool 10 päeva. Siis tulid nad õega koju tagasi. Hommikul hakkas koer haukuma. Koidula vaatas, kuidas venelased ahelikus maja poole hiilisid. Ju oli neile keelekandja poolt öeldud, et tüdrukud olid kodus. Karilatsi külanõukogus ütles Laanemets Albert, et mis te neid mõrtsukaist veate, laske siinsamas maha!
Tüdrukud viidi Tartusse uurimisele. Koidulal tuli olla kurikuulsas “Hallis majas”, mille trellide tagant paistis terve Siber, kuu aega. Süüdistust talle aga esitada ei saadud, sest ega mehed Koidulale ei öelnud, kust nad tulid või kuhu läksid.
Algul kestis ülekuulamine mõni tund. Koidula oli juba 3 nädalat kinni olnud ja kongide ülem teda enam kongi ei võtnud. Siis viidi ta ülekuulamisele hommikul kell 10 ja toodi tagasi öösel kell 2. Kuni lõunani käituti temaga viisakalt ja siis öeldi, et mõtelge see asi hästi järele ja kui oma tervist tahate päästa, siis rääkige nii nagu asi oli. Lõunaks anti suppi süüa. Kui tagasi ülekuulamisele toodi, oli alguses kõik ilus, aga siis hakati väga ähvardama. Öösel kell kaks pandi Koidula korrapidaja ruumi, kus ta oli mitu päeva. Lõpuks hakkas ta küsima, et kaua ta peab seal olema? Siis lasti allkirja vastu tulema ja kästi, kui metsavendi näeb, nad üles anda. Loomulikult ei mõelnudki Koidula seda teha.

Külmale maale

Koju tulles läks Koidula valda oma asju küsima. Täitevkomitee esimees ütles, et mis see tüdruk kõnnib, pange ta kinni! Koidula vastas, et alles ta sealt tuli ning et soovib oma asju kätte saada. Tal oli juba teada, et valla kasak oli ära viinud õmblusmasina ja isa tööriistu. Need ta sai kätte ja ka toolid tõi täitevkomitee toast ära.
Vabaduses sai Koidula olla kuni märtsiküüditamiseni 25.03.1949, mil ta töö juurest kinni võeti ning algas sõit Venemaa avarustesse. Siberis oli ta kuni 20.12.1956. Ta abiellus seal eestlasega ja neile sündis poeg.
Õde Marta tuli Koidulat küüditamise eest hoiatama, kuid jäi paraku hiljaks. Koidula oli juba ära viidud. Marta varjas end kaks päeva talu pööningul. Marta oleks saanud aprillis 16 ning pidi passi saama, kuid jättis passi välja võtmata ja varjas end aasta aega sugulaste juures. 30.04.1950 saadi ta siiski kätte ning pandi passirežiimi rikkumise eest kaheks aastaks vangi ja pärast saadeti õe Koidula juurde Siberisse.

Lindprii elu lõpp

Nagu eelpool öeldud, oli 13.08.1945 see päev, mil Heino Pähklimägi metsavennaelu otsa sai ja ta kinni kukkus. Ja nagu neil puhkudel tavaline, toimus see äraandjate käe läbi.
Oli pühapäeva õhtu ja metsavennad olid viiekesi Kure talus ühe metsavenna matustel. Öösel hakkas koer haukuma. Heino vaatas küünist välja ja nägi venelasi tulemas. Tal oli automaatrelv kaasas ja ta palus küünis olevatel tüdrukutel ära peitu minna. Aga muidugi hakkasid tüdrukud Heinot paluma, et Heino, ära lase! Heino viskas püssi heintesse ja venelased tulid küüni sisse… Heinol oli inglise sinel, selle taskud olid padruneid täis. Venelased hakkasid küüni läbi otsima ja leidsid püssi ka üles.
Haarajad püüdsid kavalust kasutada ja tõid Heino õe Koidula kodust sinna, lasid tal koputada. Kure talu peretütre Helgi kasuisa tuli vastu ja küsis, kes on? Nii kui Koidula vastas, nii kõmatas lask. See, kes Koidula kõrval seisis, laskis kohe ukse sisse põrandale. Oli tõeline ime, et Albert pihta ei saanud.
Püüdjad tahtsid jätta muljet, nagu oleks Koidula selle haarangu talule peale toonud, kuid Heino oli tolleks hetkeks juba kinni võetud.
Heino toodi kõigepealt oma koju ja siis viidi sinna külanõukogusse, kus nad olid võimu üle võtnud ning seal anti neile kõigile viiele metsavennale korralik keretäis. Siis viidi nad Ahja vallamajja, kuhu oli kogutud hulka mehi. Nende seas oli ka üks oma punti kuuluv mees. Koos temaga hakati pidama plaani, kuidas sääred teha. Kuid hommikul vara toodi nad kahekesi kongist välja, seoti käed selja taha kinni ja pandi vangide rivi etteotsa. Selgus, et keegi oli valvuritele nende kurjast kavatsusest ette kandnud. Heino toodi Tartusse “Halli majja” ja algas vintsutamine Ülikooli tänavas asuva vangla ja “Halli maja” vahet.


Heino (vasakul) koos kahe kaaslasega Vasalemma vangilaagris. Foto erakogu.

Põgenemine

Tartust viidi Tallinnasse Patareisse ja sealt Lasnamäe jaotusvanglasse, kus moodustati vangitapp. 23. augusti varahommikul viidi jaama ligi 600 inimest ja laaditi vagunitesse. Selles grupis oli üks Soome sõjas olnud mees, kes hakkas rääkima, et jookseme ära. Neil oli nuga saapakontsa sisse ära peidetud ja laua sisse hakati auku lõikama. Huvitav oli see, et igas jaamas, kus rong peatus, klopiti laudade pihta, kuid selle koha peale, kus auk oli, ei koputanud keegi.
Kui rong Tapale jõudis, olid viis meest tööga nii kaugele jõudnud, et augukoht oli läbi lõigatud. Jäi üle vaid laud eest ära lükata. Tapalt sõitis rong täiskiirusel kuni Püssi jaamani, kus see peatuma jäi. Soome sõjas olnud mees teadis raudteel kurvikohta ja ütles, et nüüd lähme!
Lauad tõmmati sissepoole ja enne Heinot ronis august välja kaks meest. Heinol õnnestus pool keha juba august välja ajada, kui kaasvangid toimuvat tähele panid ja kisa tõstsid. Peale Heinot tuli välja veel üks mees. Nad hüppasid teine-teisele poole. Sellel hüppamise momendil sai Heino käe pihta haavata. Heino kukkus põõsa ette ja viskas end põõsasse. Vedur hakkas vilistama, rong sõitis edasi. Käsi oli katki, veri jooksis. Heino lidus edasi võssa. Ta üritas kätt särgiga kinni siduda, kuid sellest ei tulnud midagi välja. Ta jooksis, kuni jõudu jätkus. Heino ei mäleta, kui kaua ta oli jõuetult lebanud, kui tagaajajad talle koertega järele jõudsid.
Hakati nime pärima. Heino ei vastanud sõnagi. Siis tõmmati kuulid rauda ja taheti maha lasta, kuid ülem keelas selle ära. Püsti tõusta Heino ei suutnud. Toodi present, mille peal ta tee veerde kanti. Seal tõsteti ta juhuslikult möödusõitva mehe palgikoorma otsa ning sõit läks Kiviõlisse. Järgmisel päeval tõusis haavapalavik ja Heino viidi saksa sõjavangide laagrisse, kus talle operatsioon tehti. Hiljem tehti Kiviõli haiglas veel teine operatsioon. Kuid vaatamata kõigele oli Heinol vankumatu tahtmine ka sealt ära põgeneda, ent noore ja rumalana rääkis ta oma plaanist avalikult ja leidus keelekandjaid. Peagi viidi ta Lasnamäe jaotusvanglasse tagasi.
Heino Pähklimägile määrati karistuseks 7 aastat, mille ta kandis ära Vasalemma vanglas. Ta vabanes 27.10.1954.

“Kas ma pean metsa tagasi minema?”

Nii küsis vangilaagrist vabanenud Heino Pähklimägi Tartus ametniku käest kui teda ei tahetud elukohta sisse registreerida. Öeldi, et minge sinna tagasi, kust te tulite! Heino kostis vastuseks, et ta tuli vangilaagrist, kas ta peab siis sinna tagasi minema? Selle peale paluti tal minna sinna, kus ta enne elas. “Taga targemaks, kas ma pean siis metsa minema?” küsis Heino ametnikult. Too hakkas naerma ja teatas, et Heinoga ei saa üldse rääkida. Suuri raskusi oli ka tööle saamisega, aga viimaks õnnestus.
Kodukant ja kodutalu jäi tühjaks. Hiljem seal talus siiski veel kaks peret elas ja siis veeti üldse küttepuudeks laiali. Naabritalu Kirja rahvas alustas tegutsemist saunast. Praegu elatakse vaid kahes talus kunagisest viieteistkümnest.
2004. aasta augustikuul Poka külas Kirmi talus neid aegu meenutades vastasid Koidula ja Heino küsimusele, kas see kõik vääris riski, otsekui ühest suust: “Keegi ei arvestanud sellega, et venelane siia jääb. Risk oli küll meeletu, aga lootus oli see, mis hoidis elus.”


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv