|
|
|
Omaaegsed Eesti ja Soome organisatsioonide
esinaised, Mari Raamot ja Fanni Luukkonen. |
Õed Soome lahe kahelt
kaldalt – Lotta Svärd ja Naiskodukaitse
tekst: Merike Jürjo,
Lotta Svärd Fond
Sellise
pealkirjaga ringnäitus avati 11. novembril Okupatsioonimuuseumis.
Näitus, mille on koostanud Lotta Svärd Fond koostöös
Naiskodukaitse, Eesti Okupatsioonide muuseumi, Soome Instituudi
ja Soome suursaatkonnaga, kajastab Soome ja Eesti naiste isamaaliste
organisatsioonide tegevust iseseisvumise ja sõja-aastatel,
pakkudes ajaloolisi fakte kui ka naiste meenutusi minevikust.
Okupatsioonimuuseumist
rändab näitus edasi Narva Muuseumi (09.01. – 04.03),
sealt Tartu Linnamuuseumi (08.03.–08.04) ning Läti Okupatsioonimuuseumi.
Mis ühendab,
mis eristab?
19. sajandil, kui Euroopas
tekkisid ja tugevnesid rahvusriigid, innustusid ka naisedvabatahtlikust
riigikaitsetööst. 1921. aastal Soomes loodud Lotta-Svärd
oli esimesi riigikaitse heaks tegutsenud naisorganisatsioone.
Oma 240 000 liikmega kujunes sellest kõige suurem naiste
vabatahtlik riigikaitseorganisatsioon läbi aegade. Nime sai
organisatsioon endale J. L. Runebergi poeemi “Lipnik Ståhli
lood” naistegelase järgi.
Lotta Svärdi põhikirja järgi oli organisatsiooni
ülesandeks toetada kaitseliitlasiusu, kodu ja isamaa kaitsel.
Lotad seisid moraalsete tõekspidamiste eest Soome kaitseliidus,
tagasid meeste toitlustus- ja meditsiiniteenistuse, muretsesid
riidevarustust ning viisid läbi korjandusi kaitseliidu toetuseks.
Lotta Svärd äratas huvi mitmel pool Euroopas ja oli
eeskujuks samalaadsete organisatsioonide asutamisel teistes riikides.
Eestis loodi Naiskodukaitse Kaitseliidu eriorganisatsioonina 1927.
aastal. Kohe tekkisid Kaitseliidu malevkondade juurde ka naisüksused.
Naiste tegevust korraldades otsiti eeskuju Soomest. Lotta Svärd
saatis Kaitseliidu palvel 1925. aastal Eestisse lotade tegevust
kajastavaid dokumente, nagu organisatsiooni põhikiri ning
sanitaar- ja toitlustusosakondade tegevusjuhendid. Lotta Svärdi
esinaine Helmi Arneberg-Pentti viibis 1927. aastal Tartus üle-Eestilisel
koosolekul, kus otsustati koondada naisüksused ühtseks
Naiskodukaitse organisatsiooniks. Organisatsiooni ülesehitus
oli samasugune kui Soomes: keskjuhatuse alluvuses tegutsesid territoriaalsed
ringkonnad ja neile alluvad kohalikud jaoskonnad.
Naiskodukaitse põhikiri nägi organisatsiooni peamise
eesmärgina isamaalisuse ja rahvustunde kasvatamist, erinevalt
Lotta Svärdi põhikirjast selles usku eraldi ei mainitud.
Ka Naiskodukaitse ülesandeks oli abistada Kaitseliitu toitlustuse,
meditsiiniteenistuse ja varustuse alal.
|
Lota Svärd osales vabatahtlikus
riigikaitsetöös. Foto: Syvärannan lottamuseo
kogust. |
Välised
märgid ja tunnused
Riigikaitses tegutsevate
naiste identiteeti kujundati ja kindlustati väliste märkide
ja tunnustega. Lotta Svärdi tunnusmärk oli heraldiliste
roosidega kaunistatud haakrist. Haakristi motiivi kasutati äsja
iseseisvunud Soome aumärkide juures sageli. Muistsetest aegadest
saadik on haakrist olnud pea kogu maailmas tuntud kui õnne
sümbol ja kaunistusmotiiv.
Naiskodukaitsjad kandsid Kaitseliidu Põhjakotka märki,
mis sümboliseeris vaprust, julgust ja vabadusiha.Lotad kandsid
halli värvi vormikleite valge krae ja kätistega. Töökleidid
olid puuvillasest, pidulikud kleidid villasest riidest. Piduliku
vormi juurde kuulusid hall müts, valged kindad ja valge käelint
vasakul varrukal, mille kasutamisest rahvusliku ühtsuse nimel
1940. aastal pärast Talvesõda loobuti. Valget põlle
kasutati toitlustades ja meditsiiniteenistuses, välitingimustes
kanti praktilist halli põlle.
Lotade aadete juurde kuulunud kristliku välise ja sisemise
puhtuse nõue määras ka vormi kandmise eeskirjad.
Vorm pidi olema puhas ning kleidi pikkus rangelt määratud
– 25 cm maast.Naiskodukaitsjad kandsid taevasiniseid vormikleite
valge krae ja kätistega. Töökleidid olid puuvillasest,
pidulikud villasest riidest. Piduliku kleidi juurde kuulusid tumesinine
peakate ja valged kindad. Põll oli valge või hall.
Vasakul varrukal kanti Kaitseliidu käelinti. Nagu Soomeski,
pidi kleidi pikkuseks olema 25 cm maast.Lotade arvates oli Naiskodukaitse
vormiriietus nende omaga võrreldes märksa naiselikum.
|
Lotta Svärdi tunnusmärk
oli heraldiliste roosidega kaunistatud haakrist (vasakul
pildil). Muistsetest aegadest saadik on haakrist olnud pea
kogu maailmas tuntud kui õnne sümbol ja kaunistusmotiiv.
Naiskodukaitsjad kandsid liilia kujulist Kaitseliidu Põhjakotka
märki (paremal pildil), mis sümboliseeris vaprust,
julgust ja vabadusiha.
|
Naiste hool
Naiste hooleks oli ka
mõlema maa kaitseliidu üksustele lippusid õmmelda.
Lotta Svärdil oli oma üleriigiline lipp, lisaks piirkondlikud
lipud. Ka mõningatel Naiskodukaitse ringkondadel olid lipud,
kuid üleriigilise lipuni Naiskodukaitse enne Teist maailmasõda
ei jõudnud.Naised tegid hindamatut tööd, toetades
riigikaitset majanduslikult. Soomes pidasid lotad alaliselt kioskeid
ja kohvikuid ning korraldasid tuluõhtuid. Erinevalt soomlastest
ei olnud naiskodukaitsjate majandustegevus pidev, vaid piirdus
ühekordsete ettevõtmistega, nagu loteriid, korjandused
ja peoõhtud. Riigikaitseline tegevus ei olnud ainult kohusetäitmine,
vaid pakkus naistele ka võimalust end arendada ja osaleda
seltsielus. See tõi vaheldust üksluisesse argipäeva.
Lotadel olid laulukoorid, nad harrastasid võimlemist, suusatamist
ja sportlikku kõndi. Ka naiskodukaitsjad tegelesid koorilaulu,
rahvatantsu, võimlemise ning suusatamisega. Nad reisisid
Eestis, tutvusid kodumaa kaunite paikadega ja harrastasid rahvuslikku
käsitööd.
Ajakiri Lotta-Svärd ühendas riigi eri paigus elavaid
lotasid, pakkudes neile teadmisi ja huvitavat lugemist. Naiskodukaitsel
oma väljaannet ei olnud, kuid Kaitseliidu ajakirjas Kaitse
Kodu ilmus peaaegu igal aastal Naiskodukaitse aateid ja tegevust
kajastav erinumber ning üksiknumbriteski leidus sageli uudiseid
naiskodukaitsjate ettevõtmiste kohta.Tulevikule mõeldes
käivitati nii Soomes kui ka Eestis töö kooliealiste
tütarlastega – Soomes 1931, Eestis aasta hiljem. Pikkulotad
(väikesed lotad) ja Kodutütred õppisid suurte
lotade ja naiskodukaitsjate eeskujul.
Lotade töö rajanes kristlik-moraalsel
isamaalisusel. Juhtnööriks olnud Lotta Svärdi kuldreeglid
meenutasid nii vormilt kui ka vaimult piibli kümmet käsku.
Teine tähtis põhimõte oli relvitus; relvastatud
riigikaitset ei peetud naistele kohaseks. Lotta Svärd ei
sekkunud parteide poliitikasse, aga tema tegevus tugines kodanlikele
väärtustele. Tegevus lotana algas tõotuse andmisest
enamasti kirikus. Naiskodukaitse tegevus rajanes samuti relvitusel,
kuigi organisatsiooni liikmed võisid omada relvakandmisluba.
Naiskodukaitse ei osalenud erakondade poliitikas, aga nagu teisedki
organisatsioonid, toetas pärast 1934. aasta riigipööret
Isamaaliidu poliitilisi eesmärke. Naiskodukaitsjad andsid
Kaitseliidu pühaliku tõotuse. Aateõed: Fanni
Luukkonen ja Mari Raamot
1929. aastal Soomes lotasid külastanud Naiskodukaitse esinaine
Mari Raamot kirjutas kodus ladusas soome keeles: “Mulle tundub,
et sidemed meie vahel ei katke ja üha elavnev läbikäimine
tugevdab neid iga päevaga.”Nii ka läks. Üle
Soome lahe peeti elavat kirjavahetust ja käidi teineteisel
külas. Eesti aatesõsarad olid esimesed rahvusvahelised
külalised Soome lotapäevadel. Esimest korda käis
suurem soomlaste delegatsioon Eestis 1931. aastal, kui nad külastasid
Naiskodukaitse esimest suvekursust Jänedal. Oli tavaks, et
Lotta Svärdi ja Naiskodukaitse esindajad kohtusid 1930. aastatel
vähemalt kord aastas. Lisaks aatelisele toetusele pakkusid
soomlased ka majandustuge. 1931. aastal asutasid lotad Naiskodukaitse
koolitus- ja toetusfondi.Organisatsioonide kontaktid lähendasid
naisjuhte ka isiklikult. Fanni Luukkose ja Mari Raamoti vahel
sündis aatelis-õelik suhe. Oma mälestustes ütleb
Mari Raamot, et kui Kaitseliit üritas 1930. aastate alguses
varasemast enam Naiskodukaitse tegevusse sekkuda, siis “…et
kodukaitse tööle niisuguses rõhutud olukorras
tuge ja nõu leida, seadsin sammud Soome poole. Nende Lotta
Svärd oli meist 10 aastat vanem ja neil olid suured kogemused
igal alal”. Fanni Luukkonen (1882–1947) tõusis
Lotta Svärdi etteotsa 1929. aastal ja juhtis organisatsiooni
kuni selle tegevuse lõpetamiseni 1944. aastal. Ta oli hariduselt
pedagoog ja tema tööd iseloomustas kristlik isamaalisus.
Tema tunnuslauseks oli “Isamaa on Jumala mõte”.
Fanni Luukkost hinnati Eestis väga ja teda autasustati Kaitseliidu
Valgeristi teenetemärgiga.Mari Raamot (1872–1966) juhtis
Naiskodukaitset aastail 1927–1936. Ta oli sunnitud oma ametikohalt
tagasi astuma, sest soovis hoida poliitika Naiskodukaitsest eemal.
Ametilt oli Mari Raamot kodumajanduse õpetaja. Oma abikaasa
töö kaudu oli ta Soomega tuttav juba enne oma karjääri
Naiskodukaitses. 60. sünnipäeval autasustati Mari Raamotit
Soome Valge Roosi aumärgiga.
Erinev kultuuritaust
Vaatamata organisatsioonide
sarnasusele tunnetasid nii Soome kui ka Eesti naised teatud õhkõrnu
erinevusi, mis tulenesid erinevast kultuuritaustast. Mari Raamot
jagas ajakirjas Kaitse Kodu tähelepanekuid oma külaskäigust
Soome, kui eestlasi oodanud lotad seisid oma“…vesihallides
kleitides liikumatult nagu graniitmüür”. Eestlased
jälle “…vastavalt oma temperamendile ei jõudnud
ära oodata, kuni oma jalaga maale astuvad, vaid sirutasid
reelingu vahelt käed sõprade poole”. Hiljem iseloomustab
ta lotasid kui tõsiseid, lihtsaid, tagasihoidlikke ja korrale
alluvaid naisi.Eestlaslik rõõmsameelsus ei jäänud
märkamata ka soomlannadele. Pärast külaskäiku
Eestisse kirjutas Lotta-Svärdi ajakirja peatoimetaja Hilja
Riipinen: “…ka meie, kes me eestlaste seltskonnas tunneme
ennast põhjamaiselt kohmetutena ja eriti võõraste
seas, nakatume eestlannade temperamentsusest.”
Organisatsioonide
likvideerimine
Ajakirjas Lotta-Svärd
kirjutati 1944. aastal: “Naiskodukaitse likvideeriti 1940.
aasta 29. juunil. Kogu vara võtsid kommunistid. Tallinna
osakonna vara julgesin paar päeva varem kinkida Punasele
Ristile. Kaitseliitu sunniti relvi ära andma. Aga me ei kaotanud
lootust, et kunagi muutub kõik jälle teiseks. Oleme
uhked, et Soomel oli võimalus kangelaslikult vaenlase vastu
võidelda.”
1939. aasta sügisel määratleti Naiskodukaitse ülesanded
sõjaolukorras. Need olid massitoitlustamine, meditsiiniteenistus,
varustuse valmistamine välihaiglatele ja selle hooldus, tsiviilelanikkonna
eest hoolitsemine ja teavitustöö. Naiskodukaitse oli
kriisiolukorras oluline jõud, sest 1940. aastal kuulus
organisatsiooni ligi 16 000 liiget.Kohe pärast Eesti okupeerimist,
alates 28. juunist 1940, lõpetati Kaitseliidu ja Naiskodukaitse
tegevus. Keelati kanda Naiskodukaitse vormi, organisatsiooni vara
tuli loovutada riigile. Oma käskkirjaga 27. juunist 1940
vabastas Kaitseliidu ülem kindralmajor Johannes Orasmaa “kõik
vabatahtlikud Kaitseliidu mehed, naised ja noored tõotusega
enda peale võetud kohustustest”.Nõukogude okupatsiooni
ajal kaotas Naiskodukaitse suure osa oma liikmetest küüditamiste
ja hukkamiste läbi. Naiskodukaitse esinaine Erika Oskar-Männik
küüditati Siberisse, kust ta aastaid hiljem pääses
tagasi Eestisse. Tallinna piirkonna esimene esinaine Anna Tõrvand-Tellmann
ei jõudnud kunagi Eestisse tagasi, ta suri Siberis 1953.
aastal. Naiskodukaitse peasekretär Alice Kuperjanov hukati
Siberis 1942. aastal. Mari Raamot pääses imekombel Siberi
teekonnast, varjates ennast sõprade juures. Ta elas Eestis
1944. aastani ja siirdus Saksamaa kaudu Ameerika Ühendriikidesse,
kus suri 1966. aastal.Saksa okupatsiooni ajal (1941–1944)
käivitus naisorganisatsiooni tegevus omal algatusel uuesti,
aga rahvuslik meelsus oli hillitsetud. Naistel lubati varustada
Saksa armees võitlevaid eestlasi ja aidata nende perekondi.
Lotad jäid
tõotusele truuks
Molotovi-Ribbentropi
paktiga kuulus ka Soome Nõukogude Liidu huvipiirkonda.
Kui Soome keeldus Nõukogude Liidu nõudmisi täitmast,
ründas viimane Soomet sõjaliselt. Talvesõda
(1939–1940) pani lotade oskused kõvasti proovile.
Lotad aitasid Soome armeed ja küpsetasid sõduritele
leiba, ravisid haavatuid, osalesid õhuvaatluses ning büroo-
ja teavitusteenistuses.Soomel õnnestus Nõukogude
Liidu okupatsiooni vältida, aga Talvesõja rahulepingut
peeti Soomes pealesunnitud rahuks. Koos Saksamaaga lootsid soomlased
revanšile. Jätkusõja ajal (1941–1944) jätkasid
lotad oma Talvesõja-aegset tegevust. Talvesõjas
kaotatud Karjala aladel vastutasid lotad koristustööde
eest, kui soomlased Jätkusõja alguses selle maa-ala
tagasi võtsid.Soome oli ainuke sõdiv riik, kes evakueeris
oma langenud sõdurid matmiseks kodukohta. Evakueerimiskeskustes
valmistasid lotad langenuid ette nende viimseks teekonnaks.Kodurindel
abistati sõjainvaliide ja -orbe ning sõjainvaliidide
perekondi.Jätkusõja lõpul Nõukogude
Liiduga sõlmitud rahu tingimused olid karmid: Soome pidi
loovutama territooriume ja maksma kontributsiooni. Soomlased olid
sunnitud ka Saksa väeosad oma maalt välja ajama. Puhkes
Lapi sõda, kus taganevad Saksa väeosad rüüstasid
ja hävitasid Lapimaa. Taas tuli lotadel toitlustada ja ravida
haavatuid ning evakueeridatsiviilelanikke.
Sõja-aastatel tegutsesid lotad nii tagalas kui ka rindepiirkonnas.
Neil aastail kasvas lotade liikmeskond plahvatuslikult: 1938.
aastal kuulus organisatsiooni ligi 100 000 naist, 1944. aastal
oli liikmeid umbes 240 000. Sõjapiirkonnas töötas
erineval ajal 90 000–100 000 lotat.Lotatöö
oli vabatahtlik relvastamata töö. Rindepiirkonda saadeti
eeskätt noori vallalisi naisi. Karme elutingimusi ja rasket
tööd kergendas laul ning naer ja kuigi tantsimine oli
sõja ajal ametlikult keelatud, tegeldi ka sellega. Sidet
kodu ja sõpradega peeti posti teel; sõja-aastatel
vahendas post rekordilise arvu kirju, kaarte ja pakke.Sõja
lõppedes oli osa koju pöördunud lotadest viibinud
sõjapiirkonnas aastaid. Varandus mahtus seljakotti ja ainukesed
rõivad olid kulunud lotakleit ja -palitu. Pilk tuli suunata
tulevikku, sest sõjast tõusev riik vajas naiste
töökäsi.
Siberi hirm
Teise Nõukogude okupatsiooni ajal
(1944–1991) oli Naiskodukaitse keelatud. Repressioonide kartuses
hävitasid paljud endised liikmed oma vormiriided, aumärgid,
liikmekaardid ja fotod. Kuulumist Naiskodukaitsesse ei meenutatud
isegi perekonnaringis. Karistused organisatsiooni kuulumise eest
võisid ulatuda pahandustest töökohtadel kuni
Siberisse saatmiseni. 1949. aasta suurküüditamine puudutas
kõige rängemalt jõukamat talupoegkonda. Naiskodukaitsjate
seas oli õpetajate kõrval märkimisväärne
hulk just taluperenaisi ja peretütreid.
|
Lotta Svärd´i liikmekaart.
Foto: Syvärannan lottamuseo kogust. |
Lotad ei sobinud Soome ametlikku
ajalukku
Erinevalt Eestist ei kaotanud Soome Teises
maailmasõjas oma iseseisvust. Siiski tuli soomlastel nii
välis- kui ka sisepoliitikas arvestada Nõukogude Liidu
seisukohtadega. Lotta Svärdile sai saatuslikuks Jätkusõja
lõpetanud vaherahulepingu 21. artikkel, mis nõudis,
et soomlased peavad likvideerima kõik fašistlikud
ja nõukogudevastased organisatsioonid. Nõukogude
Liidu nagu ka Soome äärmusvasakpoolsete ettekujutuses
olid Lotta Svärd ja kaitseliidud just sellised organisatsioonid.
Soome valitsusel tuli sellele tõlgendusele alistuda. Kaitseliidud
lõpetati 1944. aasta novembri alguses, Lotta Svärd
likvideeriti 23. novembril 1944. Vormirõivaste ja muude
tunnuste kasutamine keelustati ja organisatsiooni vara tuli loovutada
riigile. Karistuse kartuses hävitasid ja peitsid ka lotad
oma vormikleite, fotosid ja dokumente. Osa Lotta Svärdi varast
jõuti kinkida lotadele lähedalseisvatele ühendustele
ja Soome Naiste Hoolekandefondile (Suomen Naisten Huoltosäätiö).Pärast
likvideerimist kadus Lotta Svärd Soome ametlikust ajaloost.
Aga inimeste mälust lotade panus ei kustunud ning 1950. aastatel
hakati käsitlema lotade ajalugu. Osalt oli suhtumine solvav
ja ebatõene: lotade tegevust püüti näidata
tühisena, neid kujutati kui kombelõtvu naisi jne.1944.
aasta sügisel asutasid lotad Soome Naiste Hoolekandefondi
(Suomen Naisten Huoltosäätiö, 2004. aastast Lotta
Svärd Säätiö), mis sõjajärgsel
kehval ajal toetas sõjas kannatanud naisi ja lapsi. Praegugi
hoolitseb fond endiste lotade elamistingimuste ja tervisemurede
eest.Teisegi 1944. aasta sügisel lotade asutatud ettevõtte,
Työmaahuolto Oy töötajaskond koosnes põhiliselt
endistest lotadest. Työmaahuolto Oy toitlustas Lapimaa taastamistöödel
ja Helsingi 1952. aasta olümpiamängudel.
Vabanemine
Seoses Nõukogude liidu lagunemisega
hakati Soomes vabamalt rääkima sõjaajast, seejuures
ka lotade ajaloost. Lotta Svärdi kuulunud naised julgesid
endisest vabamalt tunnistada oma kuulumist lotade hulka. Seotus
organisatsiooniga tuuakse tänapäeval esile näiteks
surmakuulutustes.Pärast Jätkusõda põlu
alla sattunud lotad said ametliku riikliku tunnustuse 1991. aastal
Finlandiatalos korraldatud pidulikul aktusel, mille korraldas
Lotta Svärd. Organisatsiooni ei ole siiski taasloodud, aga
Lotta Svärdist huvitatud on arendanud pärimustegevust.
Erinevalt Eestist elab Soomes veel kümneid tuhandeid lotasid,
kes võivad oma mälestusi jagada.
|
|
|
