Kultuur ja Elu 4/2006

Kultuur ja Elu 3/2006

“Kautla memoriaali” autor ja püstitaja Jüri Liim.

Kautla lahingud

tekst ja fotod: jüri liim

Harjumaal Kõue vallas Järvamaa piiril asunud Kautla suurtalu traagilised sündmused sõja ajal ja ka kaasajal on läinud ajalukku. Seal Mihhail Pasternaki käsul ning juhtimisel hävituspataljonlaste poolt toimepandud metsikusi ja Kautla Memoriaali loomist meenutab selle autor ja püstitaja Jüri Liim.

Kõiki neid sündmusi ja võitlustähiseid teadsin ammu enne Eesti ärkamisaega, kuna kolm kilomeetrit mainitud paigast Ardu poole asus minu emapoolse suguvõsa kodupaik aastast 1900. Soosaarel paiknenud Vahtrasaare talu. Talu hävitati kohalike punaste poolt kuni vundamendini ja riisuti paljaks viiekümnendatel aastatel.
Mulle oli hästi teada ka peale punavägede väljalöömist Kautlasse Eesti omavalitsuse poolt 1942. aasta suvel püstitatud mälestusmärk pealdisega: “SIIT TORMATI LAHINGUTESSE BOLŠEVISMI VÄGIVALLA VASTU 19. JUULIST 1941 GR. ERNA JA METSAVENNAD.”. Selle avamise juures viibis väga arvukalt ümbruskonna elanikke, kes juba olid kogenud bolševike terroritegusid. Olid selle avamise tunnistajateks ka minu omaksed ja sugulased.
Kautla talu maad olid paigaks, kus kõige esimestena avaldati vastupanu punastele. Ardu, Paunküla ja Kautla piirkonnad olid tol ajal ühed suurimad punaste vägivalla läbi kannatajad. See 1941. aasta tapatöö ja terror aga oli väga laastav, metsik ning verine.

Juut Mihhail Pasternak korraldas Kautlas holokausti

Taganevatel venelastel oli “põletatud maa” taktika. Selle läbiviimiseks moodustati “hävituspataljone”. Kuna piirkonna metsatalude ja ka asulates elavate inimeste kogemused ja kartused olid läbiviidava hävituse osas tõsised, siis paljuski varjuti ümbruskonna metsadesse. Metsast kui oma kaitsjast ja liitlasest aga on eestlane alati varju otsinud. Oma osa andsid sellise otsuse langetamiseks tol momendil ka kuuldused Kautla kanti saabunud ja sealkandis baseeruvast Soomes moodustatud “Erna grupist”. Nende ümber koondusid ka relvastatud mehed-metsavennad. Varjamise üheks ajendiks oli ka juba 24. juulil punaste mahapõletatud Simisalu talu ja mõrvatud pererahvas, 53-aastased Gustav ja Rosalie Viljamaa.
Venelased taganesid Eestist ja sellest tulenev üleüldine vabadusejoovastus just metsavendade hulgas oli valdavaks. See enneaegne joovastus aga sai saatuslikuks, kuna piirkonna sõlmpunktidesse paigutatud valve pidas paremaks koju minna – võit oli ju nende arvates käes. Piirkonna koputajad kandsid aga venelastele oludest ette ja nii hakkas 31. juulil Kautla suunas veoautodel liikuma hävituspataljon, eesotsas juudi rahvusest kapteni Mihhail Pasternakiga. Kautlasse suunduti Voose poolt, seega nagu tagala suunast. Sealt ei osatud lööki oodata. Teejuhiks oli end sättinud Tallinna informatsiooni andnud Kautla lähedal oleva Sae talu metsavahi sugulane.
Too vaatas rahumeeli pealt, kuidas tema sugulasi hukati. Seda tehti aga sadistlikult. Põhjuseks oli süüdistus, miks metsavaht ei kandnud võimudele ise ette, et ümbruskonnas tegutsevad bandiidid. 54-aastane metsavaht Jüri Raudkivi ja tema 58-aastane abikaasa Leena seoti lehmaketiga raudvoodi külge kinni ja seejärel süüdati elamu põlema. Oma sugulaste piinavat surma ja appikarjeid vaatas ning kuulas väljas rahulolevalt pealt mõrva kaasosaline.
Hävituspataljon jõudis Kautlasse ootamatult. Algas lahing, kus Erna võitlejad ja metsavennad katsid sõjapõgenikest ja talunikest noorte ja vanade, meeste ja naiste taandumist metsadesse, rabadesse.
Kautla pererahvast süüdistati ka selles (nagu hiljem ka teiste talude elanikke), miks kodus on nii palju värskelt küpsetatud leiba, keldrites süldikausse, võid, liha, sinke? Leiti, et need tagavarad loodi selleks, et sööta bandiite. Venelasele oli mõistmatu, et eesti inimene ei ela peost suhu. Näiteks Kautla suurtalus (80 ha maad) oli 23 pudulojust, 20 lammast, 11 siga, 5 hobust, 150 õunapuud jne.
Otseselt Kautla mahapõletamise ajendiks oli viha, et neid, keda tuldi püüdma, kätte ei saadud. Mõrvade ja süütamiste algussignaali andis kohalejõudnud kapten Pasternak ja siis läks lahti põletamis- ning veretööks. Kõik Kautla talu hooned süüdati, neid aga oli tosinajagu. Talu rohtaias peksti läbi töömees Oskar Mallene. Seejärel löödi ta läbi suu lehma karjatamise metallvaiaga (algselt räägiti läbi kõri löödud puuvaiast) maa külge kinni. Veidi aja pärast kallati surmaagoonias mees bensiiniga üle ja pandi põlema.
Sama saatus tabas ka perepoega Johannes Lindemanni. Ka tema kallati pärast peksmist ja piinamist, mida hiljem oma raportis nimetati ülekuulamiseks, bensiiniga üle ja süüdati põlema. Mees põletati elusalt elumaja lähedal olevas kraavis.
Karjamaalt lehmade lüpsmiselt naasev lüpsikuid kandev elupõline taluteenija, 60-aastane Ida Hallorav keeldus hävituspataljonlastele piima andmast. Karistus oli kohene. Tal võeti käsist-jalust kinni, õõtsutati edasi-tagasi ja visati elusalt põlevasse elamusse. Sama saatus tabas veel kolme inimest, nende seas ka Johannes Ummust.
Kautla ümbruse metsades mõrvati veel 31-aastane Egon Utov, 27-aastane Alfred Kukk ja sama vana Heinrich Soilts, 29-aastased Harald Kalajõgi ja Helmut-August Metsma, 21-aastane Aksel-Martin Sisask, 25-aastane Arnold Kivipõld, 29-aastased Ida Praggi ja Hilda Kurg.
Hilisematel kuupäevadel tapeti veel Priidik Peitel, Oskar Kaun, Voldemar Kirsioks, Aleksander Aagen ja 32-aastane Mihkel Kaali.
Metsik talude põletamine sai teoks 5.–6. augustil. Kohalike inimeste kinnitusel tegeles sellega põhiliselt lätlastest moodustatud hävituspataljon. Taludest läks tuleroaks veel Selisaare, Sikemäe, Määrasmäe, Kubja, Kannukse, Keidamäe, Sepa, Väljataguse, Liivaku, Uustalu, Treieli, Vanapere, Nahkru, Sandi, Rätsepa, Kanarbiku, Härjasilla, Kasemetsa, Lepiku, Nõoda, Metsa. Samuti põletati strateegilisteks objektideks nimetatud Ardu koolimaja, puidust vana koolimaja nimega Koolirehi, Ardu meierei, Paunküla viinaköök.

Kuidas põletati…

…ja mida seejuures tehti, sellest mõned näited. Alustaks veel ühest metsikusest, millised olid nii omased punastele ja on omased mitte ainult tolleaegsetele. Mahapõletatud Metsa talu aida ahervaremetest leiti veel hiljem A. Aageni säilmed. Nagu peatselt selgus, ka teda “kuulati” põhjalikult üle ja seejärel põletati elusalt.
Nõoda talu vanaperemehel oli parajasti käsil mustem talutöö ja seljas katkised riided, kui hävitajad ootamatult õue vajusid. Tares katkuti seinalt tapeeti diivanile ja süüdati põlema. Põlema pandi ka kõrvalhooned. Peremees üritas aidaleekidest veel kätte saada kasvõi tervemaid püksegi, kuid ka need võeti käest ja visati tulle. Nii jäigi talumees ainult nende räbalatega, mis seljas. Suureks Nõukogude riigi vastaseks tunnistati ka põlevast laudast kuidagi välja saanud õues jalutanud siga. See riigivastane hävitati kaheteistkümne täägitorkega.
Midagi ka hävituspataljonlaste huumorimeeelest. Ardu asulas oleva Vahimardi talu rahvas nägi külas toimuvat ja üha lähemale tulevaid leeke ja süütajaid. Kuna elamu süütamise oht oli tõsine, siis otsustas pererahvas väheselgi määral päästa varandust keldrisse peitmisega. Seda tassimist elamu ja panipaiga vahel pandi aga tähele ja naerusui süüdati põlema kelder, eluhoone aga säilitati. Punastel oli nalja nabani.
Taolised süütamised toimusid paanilise kiiruga ja jooksujalu tõtati järgmise “objekti” juurde. Oli ka põhjust, sest neil endil oli juba tuli saba all. Hävitatud talude arv oleks võinud olla veelgi suurem, kuid tänu süütajate kiirustamisele jõudsid elanikud, kes kodus olles, kes heinamaalt kohale joostes tuleleegid summutada.
Tuleks veel mainida, et kui Kautla välja arvata, ei olnud need suured rikkad talud, vaid rõhuvas enamikus vaeste töökate inimeste kodud, mis rajatud ränga tööga, kus oli taluinimese elu ja õnn.
Hiljem hakati talusid taastama. Ehitati elamuid sõja oludes üles nii, kuidas võimalused lubasid. Isegi kaasajal läbi Ardu Tartu poole sõites on näha vasakul pool teed väikseid hütte, mis kättesaadud või allesjäänud materjalist püsti pandi. Samasuguseid väikehütte on näha ka Paunküla lähedal Kiruvere järve ääres. Üles ei ehitatud ainult Kautla talu. Väike elupaik ja pisikesed kõrvalhooned rajati kaugemale metsaveerde. Elamu pliidi lähedale põranda alla valmistati ka peidupunker.
Piirkonna elanikud sõdisid punaste vastu peale 1941. aasta sündmusi saksa mundrites. Neid mehi ja ka naisi oli peale sõda ümbruskonna metsades arvukalt. Kes varjasid end kui metsavennad, kes kui redutajad. Kes relvadega, kes ilma. Siiani võib metsades-rabades avastada sissevajunud muldonne kõige sinna juurdekuuluvaga. Olen ka mina taolisi asju avastanud ja peale sattunud.
Viimati nägin poisikesena elusaid metsavendi 1949. aasta suvel Võidupüha pühitsemas Vahtrasaare talus… Kuid see on omaette teema ja juhtum. Tasuks ainult öelda, et 1941. aastal aidati talutoiduga ka Erna grupi liikmeid.

Nii nägi Kautla välja peale 1941. a. 19. juuli hävitustööd.

Vapruse jäädvustamine

Kuna olin teadlik Kautla, Ardu ja Paunküla kandi sõjatragöödiaga, teadsin lahingust venelaste hävituspataljoniga, teadsin selle lahingu jäädvustusest ja paigast. Käisin sageli seda paika ka vaatamas ja ausamba platsi puhastamas. Pidevalt oli mõte kõike seda kunagi taastada. Olin teadlik ka sellest, kes ja millal ausamba hävitas. Seda tegi pärast sõda kohaliku Kõue külanõukogu tolleaegne esimees Melb, kaasates abilisteks Kautla lähikonnast külamehi. Just nemad mulle sellest pajatasidki. Mitme tunnistuse põhjal oli Melbil ka veresüüd. Just tema oli see, kes tappis punkris granaadiga metsavenna perekonnanimega Kaun. Mõrvatu on maetud metsa oma tapmiskohta.
Kuid see ei ole ainuke sealtkandi veresüüdlane. Paunküla lähedal Seapilli järve ääres elas veel üks hävituspataljonlane. Selle mehe nimi on oli Jevgeni Grudkin. Temal olid hingel veretööd Petseri- ja Võrumaal.
Kautla sündmuste käsilevõtt sai teoks Eesti ärkamisajal. Tol ajal alustas tegevust Eesti Muinsuskaitse Selts, mille esimees oli Trivimi Velliste. Kautla kant kuulus tol ajal Aegviidu metsamajandi alla. Et ükski koer ei uriseks, asutasin 1988. aastal Aegviidus kohaliku Muinsuskaitse Seltsi, mille esimeheks mind ka valiti. Seltsi liikmeteks olid ka kohalikud ERSP liikmed eesotsas Eerik Udamiga. Samal ajal asutasin Aegviidus ka skautide grupi. Sellele avaldasid tugevat vastuseisu just kohalikud pioneerijuhid ja teised kommunistliku kallakuga ideoloogid. Kuid asi sai kõigele vaatamata siiski ellu viidud ja poisid koondatud kollaste kaelarättide alla. Kollane värv just seepärast, et mulle sümpatiseerisid Eesti Wabariigi aegsed noorkotkad.
Seejärel alustasin Ardu kandis 1941. a sündmuste kohta täpsete materjalide kogumist. Vaatamata tolleaegsetele kartustele, inimesed usaldasid mind ja andsid tunnistusi. Olud said mulle veelgi selgemaks ja otsustus tugevamaks. Aeg on selleks küps, aeg on saabunud, mälestusmärk tuleb püstitada.
1989. aasta 22. aprillil said teoks Järvamaa Muinsuskaitse päevad. Minu poole pöörduti ja paluti teadmiste ja organiseerimisega kaasa aidata just Kautla küsimuses. Mainitud päeval paigutati Järvamaa Muinsuskaitse poolt Kautla lahingu mälestusmärgi kohale vanale veskivundamendile massiivne mälestustahvel tekstiga: “Siin asus 1941. a. Kautla lahingute mälestusmärk”.
Kohal oli terve rida tähtsaid muinsuskaitsetegelasi, isamaalikke ja ERSP poliitikuid. Rahvast oli omajagu. Auvalves olid Aegviidu skaudid. Külalistena olid kohale tulnud ka Nõmme tolleaegsed skaudid. Just siis kuulutasin välja, et käesoleva aasta suvel saab jäädvustatud punaterrori ohvrite mälestus Kautlas.

Punase hävituspataljoni ohvritele

Töö läks käima suvel. Kivid leidsin Tammsaare maadelt ja just selline oligi eesmärk. Seoses Kautlaga oli ju tegu kunagise Järvamaaga ja ka minu emapoolsed vanemad on pärit Järvamaalt, Albust, Esnast. Maetud on neist mitmed samuti Järva-Madise vanale kalmistule. Tahtsin Kautlasse viia just vargamäelikku Tõde, Õigust ja sitkust. Kividega iseenesest vedas. Neid nähes tekkis koheselt idee. Maaparanduse käigus oli tegijatele ette jäänud hiigelrahn, millest jõud üle ei käinud, see lõhestati kahte lehte. Nii tekkis nagu kaks kivist lehekülge, kumbki kuni kolm tonni, milledele sai juba kirjutada inimeste tragöödiat. Need olid Tõe ja Õiguse leheküljed, koletu kuriteo jäädvustamise tahud. Ühele küljele kinnitasime tahvlid mõrvatud inimeste nimedega, teisele mahapõletatud talude nimed. Kogu ansambli keskele sai paigutatud kolmandale kivile malmist rist.
Tugevalt abistasid mind kivitöödel Aegviidu mehed Heino Nurm, Ivari Lauri, Arnold Valting. Sepised valmistas Aegviidu sepp Maidu Vaikre. Transpordi ja muu tehnikaga abistas suuresti Aravete tolleaegne juhtkond. Mälestusmärgi tekstid valmisid Tallinna Rahumäe töökojas.
30. juulil aastal 1989 sai teoks Kautla ja piirkonna ohvrite mälestamine ja jäädvustamine. Monument sai avatud teksti all: Punase Hävituspataljoni 1941. aasta terrori ohvrite mälestuseks.
Rahvast oli kohale tulnud sadade ja sadade kaupa. Peamiseks kõnelejaks olin kutsunud Trivimi Velliste, Eerik Udami. Kõnelesid veel Jaan Arvola ja teised. Kõned olid mõjusad. Kivid õnnistasid sisse Järvamaa praost Harald Meri ja Tõnu Linnasmäe. Praost esines ja väljendus eriti resoluutselt: venelased on alati tapnud eestlasi ja tapavad võimaluse korral ka edaspidi.
Just Kautlast hakkas peale Harald Meri surmatee, kus määravaks said tema ütelused ja andmete olemasolu meie represseerijatest. Mõrvarid viisid oma langetatud surmaotsuse täide järgmise aasta kevadel. Nagu alati, väga metsikult ja piinarikkalt.
Avamise kunstilist külge sisustasid Urmas Sisask ja Jäneda lauljad. Kohal oli nägusates rahvariietes Lehtse laulukoor jt. Auvalves olid jälle Aegviidu skaudid. Välja panin pika rivi uksesuuruseid stende. Nendel tutvustasin tundmatut sõda – eesti mehed saksa mundris, hävituspataljoni hävitused, inimeste saatused Siberis ja Eesti kolhoosides…
Kuid oli veel midagi olulist. Erna ausamba kohal oleva kivi peale paigutasin Eesti Leegioni embleemiga kiivri ja kivi külge kauni, suure pronksist valmistatud Erna sümboli E tähe ja pussnoa. Kohale olin kutsunud ka Erna luuregrupi ja teiste Erna grupeeringute veteranid. Nii Kautla ausammas kui ka Saksa poolel sõdinud eestlastest veteranid olid esimesed kokkutulnud Eestis.
Siin käitusin absoluutselt erinevalt hilisemast Tori algatusest. Tori veteranide kokkutulekust lauldi avalikkusele varakult. Tulemuseks oli, et Vene väed oma soomukitega asusid liikvele ja kokkutulek nurjus. Mina avalikult midagi sellist välja ei kuulutanud, kuid organiseerisin veteranide kohaletuleku. Kisaks läks alles pärast, kui kokkutulek oli juba toimunud. Eesmärk aga oli saavutatud.

Punased ideoloogid ründasid

Nagu ikka, asusid laimusoppa kokku keetma Eesti venekeelsed väljaanded ja mitte ainult. Sama jura hakkasid ajama ka Moskva väljaanded. Eestis tegid meie ja Venemaa vastavate väljaannetega koostööd ja levitasid laimu sellised tegelased nagu Aleksander Hartšenko ja Ivar Kroon.
Tartu ajalehes Edasi näitasid oma punase ideoloogia kunstioskust KGB kallakuga V. Timusk ja E. Spriit. Kõik nad siunasid Kautlat ja Ernat nii nagu vähegi oskasid. Nende leksikonist ei ole mõtetki rääkida, see on niigi teada ja aimatav.
Sovetskaja Estonias kirjutasid mainitud esimesed kaks isikut oma loos “Haakristiga tiiva vari” kõike omamoodi pikalt ja laialt. Sellest stiilist ainult mõned näited: “Kautlas saivad 30. juulil teoks järgmised sündmused. Kohaliku Muinsuskaitse Seltsi poolehoidjate algatusel toimus mälestusmärgi avamine, mis nagu kuulutati kohapeal, avati ERNA grupi võitlejatele, “metsavendadele” ja eraisikutele.”
Tuleks öelda, et endises Kautla talus ei ole mitte kunagi olnud muinsusseltsi. Mälestusmärk aga sai avatud mõrvatud inimestele ja põletatud taludele. Hartšenko ja Kroon jätkasid: “Aegviidu Muinsuskaitse Seltsi liige Jüri Liim (omalt poolt: mitte liige, vaid esimees) süüdistas avamistseremoonia ajal hävituspataljoni, kriipsutades alla, et see tegutses kohalike elanike vastu: “Purustust ja surma tõid kommunistid, kuid leidus inimesi, kes võitlesid nende vastu”.”
Ja edasi: “Esines ka endine ernalane Arvola. Tema soovitas järgida ERNA grupi eeskuju, vabastamaks Eestit punastest. Tema ju läks omal ajal koos sõpradega “rohelisse armeesse”, läks ühinema saksa väeosadega “võitluseks stalinismi vastu”.”
Omalt poolt tuleks täpsustada, et tol ajal oli Arvola nooruk ja lihtsalt läks vastu Saksa vägedele. Venelaste olemust oli hilisem ernalane juba teada saanud ja tundma õppinud 1940.–41. aastal rohkem kui küllaga. Kroon ja Hartšenko jätkavad: “Palju öeldi, kuid kõige rohkem jäid meelde J. Liimi sõnad, kes ei näe võimalust Eestimaa jäämiseks Liidu koosseisu, sest võimule võivad jälle tulla timukad, vaatamata Gorbatšovi kinnitustele. Liim lubas mainitud mälestusmärgi kohale püstitada memoriaali ja kutsus üles koguma andmeid “toimepandud metsikustest”.”
Sovetskaja Estonia loo põhjal muutus Kautla talu fašist Kure poolt hõivatud Kautla külaks, Venemaal aga oli seejärel juba juttu Kautla asulast. Vene kanalite kaudu aga muutus talu Ameerika New York Herald Tribune’ is juba veelgi võimsamaks: Eestimaal Kautla linnas avati mälestusmärk essesslastele.
Nii see valede laviin aiva kasvas, nagu ka info, et Jüri Liim oli juba 1941. aastal sakslaste aktiivne kaastööline. Seega siis mõne kuu vanuselt. Kaasajal aga olin ma venelaste teadmisel sõja ajal juba kogunisti essessis. Nii need valed sünnivad ja proovi sa neile vastu vaielda. Või kas on üldse mõtet sellistele vastu vaielda. Neile mõjuvad hoopis teised vahendid.

Punane hävituspataljon hävitab edasi

Kommunistliku kallakuga vene ja eestlastest ajakirjanike propaganda ja Kautla ohvrite mälestusmärgi kuulutamine fašistlikuks kandis peatselt vilja.
10. septembril, seega veidi rohkem kui kuu aega peale avamist, oli mälestusmärk terve. Inimesed külastasid seda, kaunistasid lilledega, süüdati küünlaid, leinati omakseid, sõpru, võitluskaaslasi. Siis aga tuli purustamine. Tol ajal ma kirjutasin ja tegid sama ka teised: stalinismi käsilased said hakkama oma järjekordse kuriteoga. Rüvetatud ja rüüstatud on nüüd ka nende eestlaste mälestusmärk, nagu tehti väga paljude eestlaste ajalooliste mälestusmärkidega meie anastamisperioodi algusaastatel.
Kautla punaterrori mälestusmärgi kõik meenetahvlid olid purustatud kangi ja vasaraga. Mälestusmärk ise üle kallatud punase värviga. Nagu hiljem selgus – laeva kruntvärviga. Selle värvi päritolu oli kuuldavasti Tallinna Laevaremondi tehasest – intrite ühest toetuspaigast. Kivile oli punase värviga lisaks kirjutatud veel sõna surm ja veel mahakriipsutatud haakrist. Kivi külge oli kinnitatud paberkuulutus: “Surm Jüri Liimile”. Trivimi Vellistele oli püstitatud nimeline kasekaigastest rist. Risti tipus oli SS kiiver ja haru küljes rippus täismõõtmetes pronksfallos. Tatarlaste stiilis tähendab see sümbol ränka piinamist. Erna ausamba kohale paigutatud tahvel oli samuti purustatud, pronkssümbol ära kistud ja kõveraks väänutatud. Paigaldatud tahvli põllukivist tugi oli valge värviga üle kallatud. Isegi Kautla mälestusmärgi teeviit oli puruks raiutud.
Asja asuti uurima, kuid nõrgal tasemel. Tegelikult võimud ei olnudki süüdlaste väljaselgitamisest huvitatud, vastupidisel juhul oleks tõe ilmsikstuleku saavutamiseks kaasatud ka riiklikud tippstruktuurid. Olemas oli tunnistaja, kes nägi Kautla ohvrite ausamba juures tegutsejaid, kes saabusid kohale kahe sõiduautoga. Harju miilitsas oli Kautla küsimuses operatiivkoosolek, kus käsitleti ka mainitud tunnistajat. Võeti vastu otsus, et järgmisel päeval minnakse maale tema juurde tunnistusi saama.
Sama päeva öösel aga tulid mehe metsatallu mingid tegelased teda ähvardama, et too kõigest vaikiks, kui tahab edasi elada. Mine tea, millega asi võinuks lõppeda, kui maamees ei oleks igaks juhuks jahipüssi haaranud. Seega siis olid asjaosalised ka tolleaegsed Harju miilitsad. Koheselt avas oma laimukõri jälle Sovetskaja Estonia ja juba tuttav Aleksander Hartšenko. Sedapuhku kandis kirjutis pealkirja “Erna naaseb”. Näitamaks, et Eestis ei ole mitte kui midagi muutunud ja et kõik kestab kenasti edasi samaväärse ideoloogia najal, toon teieni sellest väga pikast kirjutisest mõned kohad.
“J. Liim Aegviidu mälestusmärkide kaitseühingust (väga veider nimetus!) süüdistab toimunus (lõhkumises) meid, kirjutise autoreid. Arvan, et see süüdistus ei ole tõsine. Liim oma kirjutistes “Noorte Hääl” ja “Harju Elu” täiendab: “Me pühime maha selle sopa leina mälestusmärgi kividelt ja varem või hiljem ka oma isamaa pinnalt koos viimase kui ühe stalinistist rämpsuga.”
Liim oma kirjutises ajalehes “Edasi” “Hävituspataljon ründas Kautlas” räägib järgmist: Nende uute hävituspataljonlaste viha eestlaste vastu, kes järjepideva kindlusega ei taha unustada oma terrori ohvriks langenud kaasmaalasi, oli lihtsalt metsik. Nähes siin kõike seda kordasaadetut, tuleb tulla järeldusele, et nood kurjategijad on valmis jälle rüüstama ja tapma.””
Siiski on siin viga. Nii väljendus Kautla rüüstamiste osas kohal käinud Henn-Kaarel Hellat ja ilmus tema sulest lugu Järvamaa ajalehes Järva Teataja, mitte minu poolt Tartu Edasis. Hellat ütles aga lause lõpus täpselt: “Siinse rüüstamistöö toimepannud oleksid valmis niihästi piinama kui ka mõrvama.”
Tegelikkuses näitasid hävituspataljonlaste ideede ja oskuste kandjad neid võimeid juba järgmise aasta varakevadel Türil, kus nad metsikult piinasid ja seejärel tapsid Järvamaa praosti Harald Meri ja tema koduabilise.
Hellati poolt kirjutatu esitan lühidalt: “Me seisime Kautlas ja olime tehtust vapustatud. Meie lähedal peatus üks auto ja sealt väljunud inimene rääkis tema poolt nähtud Kautlas tegutsenud vene keelt rääkinud inimestest.”
Hartšenko jätkab omalt poolt: “No mida siin siis öelda. Samast räägitakse Eesti Televisioonis ja Raadios. Nii tahetakse Eestis luua ühiskondlikku arvamust venelaste vandalismist. Kahju on, et Eestis ei leidunud jõude, kes oleksid andnud vastulöögi sellise arvamuse kujundajatele.”
Ometi kõik oli ja on õige. Põhiliselt venelased rüüstasid ja põletasid Kautla piirkonnas 1941. aastal, tegid seda ka 1989. aasta septembris. Uurimine sinna jõudiski ja siis takerdus – just venelasteni jõudmise pärast. Seega siiski leidus meil võime ja jõude, kes sellele “venelaste vastasusele” piiri panid.
Oma tõsise panuse Kautla lahingus andis 1. oktoobril 1989. aastal ka Nõukogude Armee häälekandja Krasnaja Zvezda. Seal kirjutas end lätlaseks nimetav alampolkovnik M. Zieminsh loo “Kummardus essesslastele”. Esitan ka sealt mõned väljavõtted. See läti kütt tõi oma jala ka Kautlasse, kiites sealseid kauneid künkaid.
Polkovnik jutustab: “Mulle ei mahu pähe, et tänapäeval Eesti territooriumil püstitatakse mälestusmärk, seejärel aga planeeritakse memoriaal neile, kes fašistliku armee ridades pidasid võitlust “uue korra” kehtestamiseks Eestis. Neile, kes astusid välja Nõukogude Liidu võimu ja oma kaasmaalastest vendade vastu. Ernalased julmalt klaarisid arveid kohalike nõukogude ja parteiaktivistidega, Nõukogude Armee sõduritega.”
Näete ise, kui palju valet ja millist ideoloogiat kõik esitatu endas kannab. Muide, Kautla kandis ja üldse piirkonnas ei olnud nõukogude aktiviste kui seesuguseid. Mitte kedagi ei hukatud, pealegi siis veel julmalt. Polkovnik jätkab oma valedega ja ideoloogiaga: “Ühiskonna meelepaha ja rahulolematus on Kautlaga seoses mõistetav. Kohalike kollaborantide kaasabil loodi Eestis ligemale 20 koonduslaagrit, nende poolt mõrvati 125 tuhat inimest. Varsti võime jõuda ka näiteks selliste aruteludeni: “Võidu väljak?”- Aga milleks meile seda vaja on? Ometi on seda Võidu väljakut vaja selleks, et see jäädvustaks mälestust kaasaegsetele ja tulevastele põlvedele suurest võidust XX sajandi katku – fašismi üle.”
Nagu näete, midagi ei ole muutunud. Seda meile valedel alustel püsti pandud võidujäädvustust püütakse igati alles jätta ja endiselt kummardada Tõnismäe pronkskujul. Kuid midagi on veel, mis tollest ajast kandub ka kaasaega.
Alampolkovnik täpsustab: “Muidugi ei saa öelda, et eranditult kõik vabariigis jagavad seda Kautla ausamba seisukohta. Kui ma lähemalt tutvusin selle olukorraga, siis sain teada: KOHALIKUD VÕIMUD VÕTSID ETTE MEETMEID, ET MITTE LUBADA SEDA TEATUD MÄÄRAL PROVOKATSIOONILIST AKTSIOONI. Kuid kohalike võimude arvamus ei avaldanud otsustavat tulemit. “Pidulikkus” sai teoks, “ausammas” avati ja pühitseti püha isakese poolt.””
Krasnaja Zvezda kirjutise viimane osa paneb mõtlema. Kui polkovnik kohalike võimude all peab silmas Kõue külanõukogu tegelasi, siis seal oli olemas ainult üksikuid vastaseid. Kui aga peab silmas riigivõime, siis seal oli vastaseid rohkem. Ka kaasajal tembeldati Tõnismäe pronksmehe-vastalisust kibekähku provokatsiooniks ja minust tehti kriminaal. Samas mitte keegi ei Kõue tegelastest ega ka valitsusringkondadest mind tol ajal kohvile ei kutsunud, mitte mingisuguseid ettekirjutisi ei tehtud. Kõik oli absoluutselt minu oma looming, mille elluviimisele aitasid kaasa Aegviidu võitluskaaslased. Kui aga keegi tolleaegsetest võimumeestest oleks hakanud minu tegevust piirama või keelama, siis see oleks talle lõppenud suure ühiskondliku krahhiga. Seda oleks neile nüüd küll üpris kindlalt ja resoluutselt garanteerinud.

Memoriaali püstitamine

Siis saabus aasta 1990. Kõik ettevalmistused Memoriaali püstitamiseks olin teinud. Tööde abilisteks olid jälle Aegviidu mehed ja Roheline Rügement eesotsas nende pealiku Udo Udussaarega. Põhilised raskused olid kivide puhastamisega venelaste punavärvist.
Erna monumendiks oli planeeritud Soomest toodud 2,5 meetri kõrgune mustast marmorist kivitulp, kaaluga ca 1,5 tonni. Sinna raiuti sisse kunagi olnud tekst. Lähtudes olukorrast, jätsin lagedaks Erna sümboli paiga ja alla ei paigutanud Erna ja metsavendade teksti. Kivile tulid maalitud Soome ja Eesti lipud. Sedapuhku jäi panemata Saksa lipp.
Punase hävituspataljoni ohvritele olid valmistatud uued tahvlid, kivid puhtaks pestud, ümbrus korrastatud. Memoriaali kolmandaks objektiks olid kivid ja nimetahvlid represseeritutele. Keskmisele kahe meetri kõrgusele kivile sai püstitatud jämedast vasktorust kokkukeevitatud kolme meetri kõrgune rist. See rist oli Saku õlletehases töötanud tšehhide annetus ja ka nende poolt kokku keevitatud. Kautla perepojale, elusalt põletatud Joh. Lindemannile sai tema mõrvakohale püstitatud nimeline mälestussammas.
4. augustil toimus avamine. Korraldajana olin peaesinejateks kutsunud Trivimi Velliste, Tunne Kelami, Lagle Pareki, Kalju Oja ja teised. Rahvast oli ka sedapuhku palju. Jätkus arvukalt mehi filmikaamerate ja fotoapraatidega. Jällegi olid tegevuses Urmas Sisask ja tema laulurahvas, muusikud Türilt ja mujalt. Loomulikult olid kohal ka Eesti ja Venemaa punased tegelased, kes püüdsid jäädvustada “fašistide kokkutulekut”. Kirikuõpetajaid oli sedapuhku kohal kogunisti neli, eesotsas pastor Illar Hallastega, kes memoriaali ka õnnistas. Jällegi olin välja pannud arvukalt informatiivset fotomaterjali.
T. Velliste: “Kautla saatus on olnud nagu meie rahva saatus. Valitsejaid on olnud mitmesuguseid, kuid ei tea ajalugu selliseid, kui olid Stalin ja Hitler. Nad olid verejanulised kurjategijad. Vähe sellest – ka hullumeelsed. Ja me sattusime nende kahe hullumeelse kurjategija meelevalda.”
T. Kelam: “Kautla on praeguses olukorras tõde, näitamaks, mis on meiega toimunud. Kurjus on endiselt elus ja üha tugevneb. Seda näitavad ka siin toimepandud rüüstamised. Sellise mineviku ja kaasaja kurjuse üle tuleb rahval kohut mõista. Kautla tõe ja õiguse kaudu, nende tunnistamine ja tegeliku elluviimise kaudu läheb tee Eesti tõelisele vabadusele. Püsigem Kautla tõe juures ja realiseerigem seda.”
Lagle Parek: “Ees on väga rasked ajad. Tuleb ära näha, mis on tõde, mis vale. Ehk on nii, et raskem tee on õigem tee. Täna mõistkem, kes on võimul ja mille eest ta vastutab. Häda võitlejaile – nad vastutavad.”
Lisaks eeltoodutele võtsid veel sõna Eesti Komitee ja ERSP juhatuse liige Kalju Oja, Pärnumaa ERSP ja Kaitseliidu esindaja Tõnis Rebbas, Kautla taluelanike järeltulija Viimsi kn. esimees Ants Lindemann, Kõue spordimehest külanõukogu esimees Enno Kotkas ja veteran Jaan Arvola.

Kautla kolmas lahing

Memoriaali avamisel ma siiski mainisin: pole välistatud, et Kautla memoriaali võib tabada uus terroriakt, kuna laimu- ja valekoormad on liikvele pandud. Üheks taoliseks detonaatoriks oli ka juba mainitud artikkel Krasnaja Zvezdas.
Nõukogude Liidu kaitseminister Jazov andis välja korralduse: kõik fašistidele püstitatud ausambad tuleb hävitada. Seda käsku täideti täpselt. Nagu kurjategijatele omane, võeti operatsioon ette pimeduses. 1990. aasta sügistalve ööl suundusid Tapa sapöörid läbi Albu, mööda kõrvalisi kiilasjääs teid Kautlasse. Nende operatsiooni julgestasid soomustransportööril kuulipilduja ja automaatidega relvastatud võitlejad. Mulle edastatud info põhjal olevat julgestajateks olnud Viljandi dessantväelased. Samas ma kipun selles kahtlema. Kas abijõude ikka oli vaja kohale kutsuda nii kaugelt, kui ka Tapal olid olemas soomukid ja soldatid?
Kautlas pandi laengud ERNA ausambale. Plahvatus oli niivõrd tugev, et hiljem tuli samba tükke kokku korjata kuni saja meetri kauguselt. Peale Jazovi selle käsu täitmist suunduti Porkunisse, ellu viima tema teist korraldust. Porkuni ristid lõhati. Eesti tolleaegsed võimud ei võtnud nende vandalismiaktide osas ette mitte kui midagi, kurjategijaid kindlaks ei tehtud, seda ei soovitud teha. Mitte piiksugi ei tehtud. Seega olid mainitud lõhkamisaktsioonid neile igati meelepärased?
Lõhatud ausamba tükid sai kokku korjatud ja hunnikusse laotud. Tuli mõtteid mõlgutada, mida ja kuidas edasi teha? Peamiseks aga oli: kuidas uuesti püstitada ERNA mälestusmärk tema endisele kohale?

Neljas lahing Kautlas

Paraku ei jäänud need lahingud Kautlas viimasteks. Eestis oli tol ajal suur metallibuum ja eriti just vase osas. 1993. a märtsis varastati represseeritute mälestusmärgi kivilt paarikümne sentimeetri jämedusest vasktorust kokkukeevitatud kolme meetri kõrgune rist.
Sellega oli kurja vaeva nähtud, kuna risti alumine osa oli täidetud metallvarraste ja betooniga. Korduvalt oli seda proovitud läbi saagida, kuni jõuti kohani, kus enam betooni ei olnud. Varguse osas asuti asja uurima ja jõuti kurjategijatele üsna lähedale.
Võin öelda, et tegijateks olid kohalikud inimesed, kes tegelesid kõige muu kõrval veel ka salaküttimistega, jäid sellega ka vahele, kuid suutsid nii ristivargusest kui ka põtrade laskmisest end välja keerutada. Kautla memoriaali patrioodid olid vägagi nördinud ja kurjad. Sooviti kahtlusaluste osas ellu viia isegi omakohut.
Rist on kuni siiani kivilt puudu. Materjal on juba mitu aastat töös, kuid paraku mitte keegi ei oska seda õllevaske kokku keevitada. Lausa imesta end keeletuks.

ERNA mälestusmärgi taastamine

Sellega lihtne nüüd küll ei olnud. Kivi ja tegijaid võis küll leida, kuid mitte vajalikku summat. Aastate möödudes olid kõik tööd ja kivid muutunud palju kallimaks. Samuti tuli arvestada uute lõhkumiste või lõhkamiste võimalustega. Lõpmatult aga venitada ei saanud. Abi saamiseks pöördusin mitmele poole, kuid tulutult. Asi ei huvitanud mitte kedagi.
Kuid siiski, pöördudes 1999. aasta suvel Kaitseministeeriumi tolleaegse kantsleri Tarmo Männi poole, oli mees lahkelt valmis osutama omapoolset abi ja kasutama selles osas ka oma mõjujõudu. Selle otsusega läheb ta kindlalt Kautla lahingute ajalukku. Vastav abistamiskäsk läks teele ERNA luuremängu korraldajatele, kuna just Kaitseministeerium eraldas neile pidevalt summasid ürituste läbiviimiseks. Noil selle üle nüüd küll hea meel ei olnud, see oli selgelt näha, kuid kuhu sa pääsed. Vahendid olid olemas ja nii sai asuda tööle. Väga viisaka kivi – jälle Soome musta marmori, leidsin Liiva kalmistu töökojast. Samas paigas töödeldi ja kujundati monumendi kivi nii nagu soovisin. Kõik viidi ellu nii nagu ajalooliselt oli, ainult selle vahega, et 1941. aastal monumendil olnud kolmest lipust oli nüüd paigal kaasaegne Saksamaa lipp.
Kivi kohale vedada ja püstitada aitas piirivalve ja nende ohvitseride kogu. See oli tõsiselt määrav abi. Monument sai paigale pandud.
Avamisüritus oli 31. juulil 1999. aastal. Kuna lubatud organisatsioonide esindused kohale ei tulnud, siis pidin kogu stsenaariumi uuesti paigale panema. Sõnavõtjateks valisin resoluutsed inimesed, peategelasteks olid kolonel Jüri Toomepuu ja ERNA luuregrupi liige Ülo Jõgi. Ausamba vabastasid Eesti Wabariigi aegsest lipukattest Ü. Jõgi ja tema võitluskaaslane Lembit Kaing. Ausamba õnnistas sisse Järvamaa praost Teet Hansmidth. Oma šamaanitrummiga kinnitas asja helilooja Urmas Sisask.
Kuid sellel avamisel oli veel midagi olulist. Minult päriti: “Miks siin lehvib ka Ukraina lipp, miks siin on välja pandud suur Bandera portree, miks siin on kuulda vene keelt?” Ütlesin pärijatele, et küll avamisel kõik selgub. Ja selguski. Kautlasse olid kohale tulnud ukrainlased, kes esindasid Ukrainas punaste vastu võidelnud Stepan Bandera ja Galiitsia Waffen-SS veterane. Kohal oldi oma lippudega ja kõnedega. Sõnum eestlastele kanti ette ukraina keeles, mida tõlkisin. Meenutati moskoviitide metsikusi Ukrainas ja jätkuva vabadusvõitluse vajadust. Tervitati eestlastest relvavendi.
Arvukalt oli Ukraina erinevalt organisatsioonidelt Kautlasse saadetud tervitustelegrammi. Kõige olulisem neist oli valitsuse tasemel tulnu. Kui siia kõrvale panna olukord, et Eesti olulised esindused jäid üritusele tulemata, siis siin on, mille üle mõelda. Oli ju aasta 1999. Ja sellist mõtteainet jätkub paraku siiani ja küllaldaselt.
Paksu pahandust tekitas ka minupoolne lubatud muusikaline tervitus ukrainlastele “Saksa sõdurid marsivad”. Kuri oli karjas ka sellega, et ukrainlaste võitluslippu hoidis kiilaks aetud peaga nooruk. Minu andmetel olid olemas jõud, kes asusid uurima, ega Liim ei ole seotud neonatsidega. Veel üks võimumeeste paranoia.

Kautla viies ja kuues sõda

Kautla põldudelt ja võsadest leidis minu poeg erinevaid 1941. aasta lahingust ja ilmselt ka hilisemast perioodist mahajäetud detaile. Need olid mädanenud püssipärad ja relvade läbiroostetanud osad. Kõige kopsakamad leiud aga olid läbilastud kiivrid. Paigutasin need kiivrid Kautla ühe ahervareme müürile betooni. Juurde lisasin tahvli: leiud Kautla põldudelt. Lisaks tõin Aegviidu-Tapa polügoonilt Kautlasse veoauto kastitäie erinevat ohutut militaarkola, milliseid osaliselt keevitasin kinni metallraamile.
See kola hakkas teatud määral koheselt vähenema. Keegi (või keegid) vedas seda ilmselt omale või oma muuseumi. Erna luuremängu üritusel neli-viis aastat tagasi oli korraga müürilt kadunud kolmas kiiver. Ürituse lõppedes oli see siiski oma kohale tagasi pandud, et järgmisel aastal sama ürituse ajal lõplikult kaduda.
Paar aastat tagasi kangutati betoonist välja ka ülejäänud kaks kiivrit. Mulle öeldi, et neid peaks kohale tooma ainult Erna ürituse ajaks. Ometi just Erna ürituse ajal need pihta pandigi. Kõik need näidised olid osa memoriaalist ja kuulusid Kautla juurde, mitte mõne mehe kaminale või muuseumi. Seega siis on siin tegu uushävituspataljonlastest marodööridega.
Kuid sellega ei ole veel kõik. Rüüstamised kestavad. Vapustuse sain tänavu kevadsuvel, kui avastasin, et ahervaremete vahel ja memoriaali piirkonnas on sooritatud metsaraiet. Kõikjal ümberringi oli maas oksalaga ja tootmisjäätmeid. Ära lagastatud oli suuresti ka Joh. Lindemanni mälestusmärk. Kõikjal risu-räsu, istutatud lilled purustatud ja rämpsuga kaetud.
Ümbrusesse oleks vaja olnud korralikku parki ja kujundust, mitte oksarisu. Oma isa mõrvapaiga mälestusmärgi lagastamisest oli väga masendatud Ants Lindemann ja mitte ainult tema. Paistab, et mitte midagi ei ole enam püha. Kautla aga on oma olemuses unikaalne koht, kus suurepäraselt on näha punase terrori kuriteod.
Kuid ka see lagastamine ei ole veel kõik. Teatavasti alati kui asutakse tegutsema metallindusega, lähevad lahti vargused. Nii ka siinkandis. Kuuldavasti Kõuel hakkasid mingid mehed tegelema metalli kokkukorjamisega. Veoautoga sõidetakse külas ringi, otsitakse ja võetakse, mida leitakse. Muugitakse taludesse sisse ja röövitakse, mis metallist sobilikuks peetakse. Vähemalt Kautla kandis ühes talus tehti selles osas puhas vuuk. Minema viidi isegi alumiiniumist köögi- ja lauatarbed, rääkimata põllutöö- ja majapidamisriistadest. Käis see veoauto ka Kautlas. Minema viidi kõik allesjäänud polügoonilt toodud näidised koos raamiga. Metallisaagiks läks ka elumaja ahervaremetesse meie poolt jäetud 1941. aastal tules olnud raudvoodi. Seega siis tegutsevad Kautla piirkonnas erineva tasemega, kuid ühtse mõttelaadiga marodööridest hävituspataljonlased.

Kautla veiderdajad

Tänavu kevadel avastasin ma memoriaali lähedal uue, mitmest komponendist rajatise, millise tsentraaldetailiks on kivil koonu taeva poole tõstev valgest marmorist hunt. Seega siis Erna ürituse embleemmaskott. Hundi kõrval on mitu nimelist hauaplaati inimestele, kes surid peale aastat 2000. Plaatide juures on maasse torgatud sepistatud mõõgad. Seal on kirjas paar manalasse varisenud kindralit ja ka Kaitseliidu endine ülem Benno Leesik.
Kõigi eelduste kohaselt on siin tahetud jäädvustada neid Kaitsejõudude ja Kaitseliidu isikuid, kes ühel või teisel viisil on oma panuse andnud Erna ürituse läbiviimiseks. See on igati mõistetav. Kuid kohe mitte kuidagi ei sobi taoline kaasaegsete tegelaste mälestusplaatide rivi Memoriaali kõrvale ja pealegi veel songitud kõnnumaale. Samas tuleb mainida, et ei Kaitsejõud ega ka Kaitseliit ei ole kunagi vähimalgi määral kaasa aidanud Kautla Memoriaali püstitamisele või purustuste taastamisele. Tegu on hoopis erinevate valdkondadega. Ühed omaette ajaloolised tõed on terroriohvrid ja hoopis teisest valdkonnast on kaasajal surnud luuremängu korraldanud kindralid-ohvitserid. Need kaks jäädvustust kõrvuti ei sobi. See on eetika- ja moraaliküsimus. Kui tahetakse nende sõjaväelastest meeste panust jäädvustada, siis oleks pidanud selle ansambli rajama Erna ürituse läbiviimise tsentraalkohale Kautla nõlvamäele või veel parem kohta, kus sai teoks Erna randumine.
Ma ei imestaks, kui Kautlasse pannakse peatselt püsti ka holokausti monument, sest Punast Hävituspataljoni juhtis ju juudi rahvusest kapten Pasternak. Lasnamäel oli temanimeline tänav ja Harjumaal on Kautla timuka personaalne monument siiani püsti.

Olematud tänuavaldused

Seoses Kautla Memoriaali püstitamisel osalenud Aegviidu aktivistidega ja ka minuga on küsitud: “Eks võimud ole teie ettevõtmisi ka vääriliselt meeles pidanud?” Mul on oma panuse andnud inimeste ees piinlik, sest neist on üle ja mööda vaadatud. Isiklikult olen neid tänanud, kuid see pole see. Mulle ja minu isikus ka neile on tehtu eest tänu avaldanud Trivimi Velliste ja Tunne Kelam. Võimustruktuurd aga vaatavad siiani Kautla peale viltu ja mulle on lausa näkku öeldud, et tegu on fašistide upitamisega. Seega siis kõik need meie rahva vastu sealkandis sooritatud kuriteod on pelgalt fašistide hävitamised.
Kuid midagi veidrat saab pea igal aastal teoks ka Erna luuremängu ajal. Nimelt pidevalt tõkestatakse ühiskondlikku maanteed, mille kaudu minnakse või matkatakse Vargamäele. Teele kaevatakse kraave, sinna paigutatakse tõkkepalke jne, sageli päritakse tõkkepuude juures nimesid, kirjutatakse üles autonumbreid. Inimesed käivad mulle oma nurinat üles näitamas, kuigi ma mitte vähemalgi määral ei osale antud üritusel. Kuigi eeldan, et kui ma ei oleks püstitanud Kautla Memoriaali, toonud esile Erna veterane ja selgitanud nende võitlust, siis ilmselt ei oleks sündinud ka nüüdseks traditsiooniliseks saanud militaarmatka.
Igal aastal ma korrastan memoriaali. Kõik minupoolsed ettevõtmised Kautlas on austusavaldusteks neile ohvritele ja seal võidelnutele. Töid jätkub ja memoriaali osas teha oleks veel palju. Kautla ettevõtmistes on mulle pidevalt kõige suuremaks abiliseks olnud minu poeg Stig Liim.
Kardan, et Kautla lahingutel ei ole veel lõppu ja nii mõndagi meile vastuvõetamatut võib seal või piirkonnas teoks saada. Nendest võimalikest probleemidest ülesaamine aga jääb nagu ikka meie, eestlastest patriootide õlgadele. Meid aga ei ole sugugi vähe.