|
|
|
Aarne Meensalu alias Korsten. Foto
Kalju Suur. |
Kui Rahvarinnet polnud veel…
tekst: Aarne Meensalu
Mäletate
öölaulupidusid, ülevat tunnet, stiihiat, tehatahtmist,
punaikkest vabanemise rõõmu? Paljud, kes seda lugu
loevad, mõtlevad: ma ju elasin sellel ajal, miks ma sellest
midagi ei teadnud ega ole kuulnud? Aga sellepärast, et see
lugu ei sobi Eesti taasiseseisvumise ajalookäsitluse ametliku
versiooniga. Ajaloolist mälu asub värskendama üks
toonaseid “vägede juhte” Aarne
Meensalu, kes on ametilt
korstnapühkija ning on muusikuna tuntud nime all Korsten.
Alguse
asi, 04.06.1987
Vanalinna
päevade öised laulupeod said alguse 1987. aasta esimesel
ööl, 4. juunil, kui saime kesköö paiku Raekoja
platsil kokku Pellega (Pelle-Rein Popovitsch), kellel oli kaasas
mandoliin ja kümmekond kutti. Nõudmise peale tõin
minagi kodust kitarri. Platsil on väga hea akustika, kui
see inimtühi on. Lõime lahti rahvalikud lood (“Õllepruulija”,
“Laip on laip”, “Kätte on jõudnud suvi”
jne). Siis jõudis kohale Tann (Tanel Vainumägi) oma
12-keelsega. Ja pidu läks edasi!
Rahvast liikus öisest ajast hoolimata linnas palju ja paljud
ühinesid meiega kaasa laulma. Joogipoolist oli ka küllaldaselt
ja lauluõli tegi kõiki ülemeelikuks.
Kui väljas juba valgeks läks, ühinesid meiega kaks
platsi puhveteid valvavat miilitsapataljoni selli, kellest üks
oli pealegi meie Sipu (Margus Sipelgas) vanem vend. Nendelt kuulsime
ka, et miilitsale on käsk kätte antud – ainult
laulvaid ja mitte laamendavaid inimesi ei tohi torkida! Eks fosforiidisõjaga
oli võimuladvikul hing hellaks tehtud. Ega me ju alul väga
nõukogudevastaseid laule teinudki. Igatahes marssisime
hommikul (inimest 30) laiali lauluga “Avanti popolo…”
ja kindla sooviga õhtul jälle koguneda.
Rongkäigus
laululavale
Eks need 30 rääkisid
värgist oma tuttavatelegi. Õhtuks oli laulurahvast
Õpetajate maja ees laval ja ümber umbes 400. Pillimeestega
ühines ka 19-aastane tüdruk Elfa Kalamajast, kes oli
väga hea juhendaja inimestele laulusõnade sufleerimisel.
Saime umbes pool tundi laulda, kui saabusid platsile 5–6
ljuubarit. (Ljuubarid olid nime saanud Moskva-lähedase väikelinna
Ljubertsõ järgi. Nad olid
k o r r e k t s e d – kandsid korrektseid soenguid, korrektseid
rõivaid, ei suitsetanud-joonud ja üle kõige
ei sallinud korratust. Tallinnasse saabusid nad vagunitäiena
Moskva-Tallinn rongiga, punkaritele-metallistidele “korda
õpetama”. Punkari-poisid peksid selle vagunitäie
juba Aegviidus metsapidi laiali, kuid eks mõned jõudsid
ikkagi kohale.)
Nii need ljuubarid rabasid esimese pihkujuhtunud punkari ümbritsevast
inimestemassist hoolimata kinni ja toppisid ta peadpidi lähima
lillekasti mulda. Loomulikult said
nad koheselt keretäie tappa! Kuid kohe olid kohal 6 miilitsakongi
ja hetkega oli Raekoja platsil rohkem mente kui Miilitsakooli
hommikusel rivistusel. Ljuubarid topiti kongi (ja lasti mõnisada
meetrit eemal välja!), kuid et see oli juba varem kokkulepitud
provokatsioon, andis see miilitsale mõnusa ettekäände
hiljem koertega patrullid linnatänavaile saata. Et kohale
saabus ka linna miilitsakorrapidaja, keda ma tundsin, siis küsisin
temalt: “Kas oleks meil laulurahvaga parem patust kaugemale
minna?” Tema kiitis mõtte heaks ja nii me hakkasimegi
ühiselt arutama, kuhu võiks minna? Algul taheti nagu
Pirita kloostrisse, kuid siis leppisime kokku – Laululavale!
Seal pole ümbritsevat suletud aeda, pole ühtegi elumaja
(me ei häiri kedagi oma laulmisega!). Laululava on ehitatudki
laulu tarbeks ja takkaotsa on ta ka Piritast poole lähemal.
Nii võttiski laulurahvas üksteisel kätest kinni
ja kogu “rong” hakkas Narva maanteed pidi minema. Viru
väravate juures rebisid mendid kolonnist väevõimuga
liiga noori välja ja ajasid laiali. Mul ei lähe kunagi
meelest ära need 8 kongi ja 2 “Žigulid”, mis
meid saatsid kogu tee! Kadrioru kohviku juurest pöörasime
ära mereranda ja üks kongidest meil sabas. Russalka
otsa ronis metallistide juht Ärni ja loendas meid üle
– sai arvuks 237.
Et minek võttis aega üle poole tunni, jõudsime
pillimeestega kokku leppida korra: pärast meie lavalt lahkumist
olgu kokku korjatud kõik suitsukonid, tikuotsad, paberitükid…
Et oleks k o r d majas! Nii sai tehtudki. Samal ööl
sai traditsiooniks ka järjest loe! Nimelt reast-ritta tõusis
igaüks järjest püsti ja ütles oma järjekorranumbri.
Iga 50-nes sai kõrvalistuvalt vastassooliselt musi ja iga
100-s sigareti. Kuna suitsudega oli vastu hommikut nii nagu ta
oli, siis oli see juba s u u r preemia! Igatahes saime niiviisi
teada, et meid oli järgnevatel öödel paigal 400–500.
Fosforiidisõjast olid ka inimeste meeled elevil. Tasapisi
läksime oma repertuaariga nõukogudevastastele lauludele
üle: “Oi aegu ammuseid…”, “Metsavennad”,
“Käi persse sa…”, “Ei Vabariigi joodikuid…”
jne. Kõike muud muidugi ka.
Kaheks järgnevaks ööks ühines meiega Rita
Mägar (Tallinna Puhkeparkide Direktsiooni direktriss). Kuna
olime temaga juba päris pikka aega tuttavad ja ta mind usaldas,
siis oli kõik sellega korras.
KGB provokatsioonid
algasid
Ja kolmandal ööl
oli Ritast ka ütlemata suur abi! Nimelt sõitsid kella
3 paiku hommikul lava ette 5 miilitsaautot, kust ronis välja
20 tursket menti. Kõige ees hakkas astmeidpidi üles
tulema erariides halli kampsuniga noorepoolne sell, kes lähemale
jõudes tüli hakkas norima (“Mida sa jõllitad?!”,
“Tahad vastu tatti saada?!”). Endal oli talle lausa
näkku kirjutatud: “Anna mulle pasunasse!!!” Kuna
pillimehed seisid niikuinii rahva ees püsti, et meid paremini
kuulda-näha oleks, tõstsin käe üles ja ütlesin
kõva selge häälega: “Olge rahulikud, sest
see tolgus on lihtsalt KGB leitnandi- jobu Kalle Pehkanen!”
Kui pilgud võiksid tappa, siis oleks ma tema näoilmest
kohemaid maha kukkunud! Igatahes, kui miilitsameeste majori-aukraadis
juht üles jõudis, käratas ta kohe: “Mis
huligaanitsemine see siin olgu!!??” Seepeale tõusis
pingilt püsti Rita Mägar ja ütles, et tema siin
küll mingit huligaanitsemist ei näe. Major käratas
kõva ja selge häälega: “Kes t e i e üleüldse
sihuke olete??” Mille peale Rita rahulikult mainis: “Ma
olen s e l l e maja d i r e k t o r.” Major mõtles
minut aega vähemalt vist küll oma lapsepõlvele…
Lõi siis käega ja ütles oma meestele: “Lähme
ära!”
Otsustasime koos pillimeestega (Pelle, Tann, Elfa ja mina), et
jätame järgmise öö (vastu reedet) vahele ja
kogume jõudu viimaseks. Nii ma neljapäeva õhtul
Raekoja platsil Ritale ja Tiinale (Tiina Mägi, Kodulinna
Maja perenaine), ka ütlesin. Seepeale pakkus Rita, et kas
ma ei võiks järgmisel päeval kell 2 Uus tänav
28 saalist (Vanalinna Päevade staabist) läbi tulla.
Olingi reedel õigel ajal kohal ja kuulasin umbes 40 minutit
keelitamist – kas ei võiks mitte selle lauluöö
ära jätta. Anti Oidsalu, kes oli tollal Vanalinna linnapea
ja Päevade staabiülem, kuulas ja vaid muigas –
nagu tal kombeks on. Mina vaidlesin vastu: laulupidu e i saa mingil
juhul ära jätta, sest noortele sai l u b a t u d!!!
Lõppude-lõpuks ei peksnud linnas aknad puruks ega
lõhkunud prügikaste mitte meie laulev seltskond. Siis
tuli Viivi Metslaid välja pretensiooniga: parajasti Tallinnas
külasoleva Tšehhoslovakkia peaministriga kaasatulnud
naiskoori esinemine keerati kolmapäeval untsu! Nimelt oli
keset koori laulmist nende selja taha lavale tulnud 30-40 punkarit
Pika Tiina (Tiina Paidra) juhtimisel ja Mätta akordioni saatel
hakanud “Õllepruulijat” laulma. Naiskoor oli
minema läinud ja lubanud enam mitte kunagi Eestis laulda!
Seepeale ütlesin, et eks ma siis räägin inimestega.
Lõpuks tegi Rita ettepaneku: kui mina, Korsten, võtan
enda peale ja tagan korra noorte osas Vanalinna territooriumil,
siis on ka temal miskit pakkuda. Nimelt on Laululaval kohal estraadilava,
võimendus, ansambel, varuansambel ja (minu erilise nõudmise
peale) pole m i t t e ü h t k i mundris mundrikandjat! Lõime
käed!
Raekoja platsil kogusin kokku punkarite-metallistide ja muidu
noorte juhid, rääkisin asjalood ära. Ega mul endalgi
polnud noorpõlv meelest veel kadunud (kuigi tollal olin
juba 30) ja teadsin hästi, et kui noortele asjad ilusasti
selgelt ja keerutamata paika panna, siis saab noor inimene aru.
Ja saidki! Arvan, et kunagi ei näe enam säärast
pilti: värvitud ja nahkades-neetides punkarid korjavad platsilt
kokku pabereid-pudelikilde ja manitsevad napsitanuid korralikud
olema. Igatahes tuli naiskoor siiski õhtul Õpetajate
maja ette lavale laulma. Esimesed 5–6 pingirida olid täidetud
punkaritega, aplaus läks üle ovatsioonideks!
Südaööks Laululavale jõudes nägime,
et ka Rita oli omapoolse lubaduse täitnud: oli lava, Tiina
Mägi oli kuskilt poolelt esinemiselt ära toonud ansambli
“Rodeo” ja Ahto Nurk oma veidi vanemate pillimeestega
ootas järge. Erariides (aga mitte mundris!) võimuesindajaid
tuias muidugi hulganisti ringi. Kohal oli ka Tallinna miilitsakorrapidaja
(erariides!) ja Baker streeti esindaja. Kui neilt küsisin
korralduse kohta, näidati mulle ülespoole suunatud pöialt.
Ansamblite saatel lasime laulu kella viieni hommikul.
Kokkuvõtteks võib 1987. aasta öölaulupidude
kohta öelda, et kõik läks põhjamaise rahulikkusega.
Eks aitasid kaasa ka kohapeal moodustatud korrahoidmis-meeskonnad
nendest samadest noortest ja meiega ühinenud vanematest kuttidest.
Igatahes otsustasime – JÄRGMISEL AASTAL JÄLLE!
|
Suvi 1988. Esimest korda sai kogu
maailm aru, et Vene karust võib jagu saada lihtsalt
lauldes. Foto autori kogust. |
Öölaulupeod
1988
Kuna meie asi oli kindel
ja v ä g a konkreetne, nimelt öised laulupeod Laululava
kaare all, siis räägingi ainult sellest.
5. aprillil toimus kohtumine – Pelle, Rita ja mina. Arutasime
asja üle tunni. Kõigest oli tunda, et Rital polnud
ööpidude vastu midagi: ta tegi ise mitmeid ettepanekuid,
mis muide hiljem ära kulusid. Lõpuks lõime
käed. Rita nõudmisel ei ilmu Tuletorni ühtki
sini-must-valget lippu ja minu nõudmisel teeb Rita kõik,
et poleks ühtki mundrikandjat! Ei aja- ega müürilehes
pole teadet pidudest! Korda hoidma oli mul pandud 53 poissi! Ei
mingit verd!
Ajad-asjad olid eelmise aastaga võrreldes palju muutunud:
1.– 2. aprillil Loominguliste Liitude pleenum, Tartu muusikapäevad
maikuus, Alo Mattiiseni “Isamaalised laulud”, meile
võidukalt lõppenud Fosforiidisõda…Üha
selgemaks sai: SEE rong on s i i t jaamast lõplikult liikumas!
Kuna SEDA taipasid kõigepealt inimesed KGB-st (kellel oli
tollel ajal parim haridus ja teadmised olukorrast) ja nad said
suurepäraselt aru just Eesti parimatest võimalustest
seiskunud konnatiigi puhastamisel, siis polnud nende poolt räiget
sekkumist karta – kui muidugi välja arvata mõned
Nõukogude Liidu kooshoidmise fanaatikud. Juhtidest olin
mina ainuke, kellel aastaid üle 30. Teised olid kõik
17–21.
Kuna Elfa ei saanud enam edasi teha, aga abi oli vaja, siis oli
meil väga hea meel, kui meiega lõi kampa Pikk Tiina
oma Suure-Jaani rahvarõivais, koos vend Toomasega. Lisaks
ühinesid meiega Loka (Aara Laas), Mõrtsukas, Äpu,
Kelly ja paljud teised. Noortele ütlesin, et kuigi näevad
nad a i n u l t mind, pole ma mitte üksi – mul on, kellega
asju arutada ja nõu pidada! Nimesid oma infoallikaist ei
nimetanud ma siis ega tee seda ka praegu. Igatahes oli mul t ä
i e l i k info miilitsa ja KGB tegemistest! Oma kanalite kaudu
lasin Baker streeti vennikestele teate: kui kellegagi meist m
i d a g i peaks juhtuma, siis läheb info neile püüdmatult
o t s e k o h e Läände – selleks oli meil asi paigas!
Poest kadusid
sinised, mustad ja valged riidelindid
Kui 4. juunil 1988 Vanalinna
päevad südapäeval avati, siis olime kõik
eelmise aasta korraldajad ja juurdeliitunud, kohal Raekoja all
(keskaegne kohtupink saigi meie punktiks X). Rahvast oli tänavatel
palju, meeleolu kõigil reibas. Sini-must-valget veel lippudena
näha polnud, aga igalt poolt poodidest osteti ära sinised,
mustad ja valged riidelindid ja kinnitati need nööpnõelaga
rinda. Tann, kelle ema on õmbleja, tegi ja tõi meile
rahvuslipukesed alusel (veidi tikutoosist suuremad), mille korraldajad
rinda kinnitasid ja mille järgi meid hiljem üles võis
otsida. Pellel oli kaasas banjo ja minul kitarr, laulsime Raekoja
all rahvalikke laule. Äkki märkasin pealtkuulajate peade
kohal mikrofoni. Lasin sellega vehkija kohale tuua. Selgus, et
kaks Soome raadio ajakirjanikku teevad Eestist 26-tunnist saatesarja.
Soome keelt räägin ma täiesti vabalt (nagu Tanngi)
ja hakkasime juttu ajama. Ühtlasi kutsusin nad ööseks
Laululavale elamust saama. Tulidki.
Estraadilaval mängis “Justament”. Rahvast oli umbes
1500 – põhiliselt need, kellele me sõna jõudsime
levitada. Kui ansambel kell 3 hommikul lõpetas, jätkasime
meie. Nagu aasta varemgi. Meie lõpetasime poole seitsmeks
– bussid hakkasid käima…
Pühapäeval oli päevane olukord üldiselt sama,
kuid peaaegu k õ i g i l inimestel rinnas sini-must-valge
lindibukett. Lavale tuli esinema Kiigelaulukuuik. Kui kõlas
“Eestlane olen ja eestlaseks jään…”,
siis paljud kuulajatest nutsid. Meie ka. Ei läinud me ju
välja “kangelastegusid” tegema. Meie põhimõte
oli: parem päev lõvina elada kui kogu elu šaakalina!
Ja nüüd oli võimalus paljutki ära teha.
Õhtul kell 20 alanud Kaagikohus küttis meeli veelgi:
kui ikka Mikk Mikiver keskaegses riietuses sügava baritoniga
“Valgele Majale” ja Astangu elamurajoonile pihta andis…
Lava kõrval avati postkast, kuhu igaüks võis
oma pretensioonid ja ettepanekud pista. Meiegi poolt jõudis
sinna üht-teist. Poole kaheteistkümne ajal öösel
läksime jalgsi kolonnis tavakohaselt Laululavale. Esines
MTJ ja nemad ei hakanud üldse molutama: esimene laul oli
“Metsavennad”. Sellega said nad kohe “omadeks”.
Rahvast oli laval kuulamas ja kaasa laulmas mõnevõrra
rohkem, umbes 2000. Istus meil ju igal ööl üleval
lavareal keegi statistik, kes umbkaudu loendas – lavasektorite
mahutavus oli ju teada! Pärast kella kolme hommikul jätkasime
mängimist-laulmist muidugi meie ja seda kuni bussiliikluse
alguseni.
Esmaspäeval võis tänaval rahva seas lisaks rohkenenud
lindikestele näha juba ka väikseid lipukesi. Meie jälgisime
olukorda ja vaatasime – vara veel! Kaagikohtu ajaks oli kogu
Raekoja plats inimesi puupüsti täis ja nõukogudele
pihtaandmine läks järjest kangemaks. Öisesse pittu
jõudes nägime eelmisest aastast tuttavat “Rodeo”
punti. Selle laulja Mart Mikk oli oma laulusõnad kuhugi
ära kaotanud, nii kasutas ta sellel ja järgnevalgi ööl
minu lauluraamatut. Kuna oli olnud ju nädala esimene tööpäev,
siis teade öölaulupidudest levis kulutulena – lugesime
kokku umbes 12–14000 inimest kokku. Üha rohkem tuli
lavale soomlasi ja üldse välisturiste: neile oli seal
toimuv algul arusaamatu, kuid hiljem hakkasid mõistma!
Küsiti: kuidas me üldse julgeme midagi säärast
teha? Kas me ei karda? Seletasime. Said aru. Öösel kella
2 paiku sain kätte ühe KGB fotograafi, kes meie omasid
ja meie liitlasi hoolega pildistas. Aparaati ma tema käest
küll ära ei võtnud, aga käskisin tal kiiremini
kaduda kui muidu. Kadus. Järgmisel päeval sain teate
ja nägin ka ise patrull-miilitsate käes fotovoldikut
“Meie 12” pildiga. Edaspidi liikusime linnas ja muidu
ringi vähemalt 4–5-kaupa: keegi pääseb meist
kinnivõtmise käigus kindlasti sõna edasi viima!
Oli antud ju korraldus meid võimaluse korral ükshaaval
“ära tuua”.
Sini-must-valge
lipp Raekoja lipukanduris
Teisipäeval 7.
juunil 1988 jõudis viimaks kätte päev, kui täpselt
kaagikohtu lõpuks kell 21 panime üle pikkade-pikkade
aastate Raekoja lipukandurisse üles s u u r e sini-must-valge
lipu. Läksime välja riskile täiesti teadlikult:
Kaagikohut kuulasid ju põhiliselt eestimeelsed ja me arvestasime
sellega, et need sajad eestlased ei lase mentidel-KGB-l meile
miskit kurja teha. Nii ongi alles (muuseas pildistatud KGB piltniku
poolt) fotod, kuidas kaks erariides kagebiiti meie kutti lipupanekult
ära püüavad rebida ja mida rahvas omakorda n e
n d e g a teeb. Mina, Pelle ja Margus (Margus Põldsepp
ansamblist “Untsakad”) võtsime pillid ja lõime
lahti “Saa vabaks, Eesti meri…”. Rahvast kogunes
lipu alla ja laulma kaasa hetkega paarsada. Ja muidugi lendas
kohe-kohe kohale “vilkuv värvimuusika”, kust ronisid
välja 5 menti. Sedamaid tõmbusid inimesed mitmelt
realt Raekoja ette karreesse, käed üksteisel küünarnukkidest
koos. Mida siis neil vaestel miilitsakestel üle jäi?!
Viiekesi paarisaja inimese vastu nagu ei lähe, mööda
päid käia kah ei lasta! Pidasid raadio teel ülemustega
nõu ja sõitsid rahva vilekontserdi saatel minema.
Kui olime pool tundi laulnud, tuli Rita Mägar ja ütles,
et kuna kohe hakkab Õpetajate maja ees esinema “Nooruse”
koor, siis üksteise segamise vältimiseks võiksime
mõne muu koha otsida. Pärast väikest arutamist
leppisime kokku, et läheme Pühavaimu (tol ajal Säde)
hoovi, mis hetkel vaba. Ega’s kedagi, võtsime lipu
seinalt jällegi maha ja Pikk Tiina (siiski 184 cm!) seda
uhkelt kandes oma rahvariides kõige ees, kolonnis hoovi
edasi laulma. Saime vast mõne laulu ära lauldud, kui
tuli väike arusaamatus: nimelt oli hoovi kahel ümbritseval
küljel Merekooli ühiselamu – aga see oli üleliiduline
asutus… Ei meeldinud sealsetele venekeelsetele õppuritele
rahvuslipuga lehvitamine ja rahvalikud (eesti)keelsed laulud.
Nii lendaski mingi koorepurk ülevalt kolmandalt koruuselt
rahva sekka. Üks tüdruk otsustas selle tagasi visata.
Aga tüdruku viskekäsi…Lahtise akna asemel tabas
ta hoopis ühe meie poisi kulmu. Peahaavast tuleb ju alati
rohkesti verd! Nagu rahvas verd nägi (enamus ju täpselt
enne midagi ei märganud!) arvati, et kutt visati veriseks
ülevalt aknast madruste poolt. Sekundite pärast lendas
k õ i k, mis vähegi pihku sattus, juba ühika
akendesse. Need peksti koos raamidega sisse. Hõikasime
inimestele, et nad kiiresti laiali kaoks ja tegime ise sama. Kandsin
staabis ette: lugu nii- ja niisugune! Hullu midagi ei järgnenud.
Pole päris
keelatud, aga ka mitte päris lubatud
Aga kui südaööks
kolonni kogunesime, Tiina sini-must-valgega uhkelt ees, siis oli
seal inimesi rohkem kui kunagi varem. Soome reporterid olid muidugi
kohal ja neilt sain teada, et nende ärimehed on sättinud
paika kaks laevareisi Soomest Eestisse – hõimuvelled
tahtvat näha, mis siin üleüldse toimub! Kohale
jõudnud, nägin jutu tõeks olevat – soomlasi
võis juba sadades lugema hakata! Kui lipp laval oli, hakkasid
poisid peale käima, et paneme aga selle Tuletorni üles.
Ütlesin raudselt EI! Meil oli Ritaga kokkulepe! Aga me ei
leppinud ju midagi kokku vastasväravas, Reporterite maja
katusel oleva kolme 6-meetrise lipumasti suhtes… Ma olin
algusest peale sellega arvestanud! Piisas ainult näpuga õiget
suunda näidata… Kümmekond poissi pani nagu oravakari
lipuga ilma igasugust redelit-treppi kasutamata minema. Kuna mastinöörid
olid pikast kasutamatusest sassis ja sõlmes, lehvis sini-must-valge
kerges hommikutuules pool tundi küll uhkelt, aga pooles mastis.
Ka Rita tuli kontorist välja vaatama ja kui temalt asja kohta
arvamust küsisin, oli tema vastus sõna-sõnalt:
“Kuule, see on isegi sümboolne: lipp ei ole enam päris
keelatud… aga ega ta päris l u b a t u d kah pole! Las
ta ripub niisama…” Samas said poisid nöörid
korda ja lipp tõusis “Eesti, Eesti, elagu!” hõigete
saatel masti tippu! Kuna olin päeval saanud mitmeid päris
konkreetseid vihjeid mõnede sajade kohta, siis jätsin
igaks juhuks lipu alla 6 poissi kaitseks. Ja õigesti tegin:
kuigi oli selge kokkulepe mundrikandjate kohta, tulid kolm menti
(kõige suurem aukraad: staršina) lippu maha võtma.
Nagu see “kõige kõrgem” oma koonu müürinurga
tagant välja torkas, nii Sipu talle ka kohe “kümnesse
sõitis”! Lühidalt, kõik kolm menti said
korraliku keretäie, aga kuna kõik see toimus muu rahva
nägemisulatusest väljas, siis teadsid sellest ainult
mõned… Eks need paelamehed võisid ju kellelegi
keretäiest kaevatagi ja abi kah kutsuda, aga ohvitserid teadsid
kokkuleppest…
KGB püüdis
rahvast purju joota
Kohe pärast seda
kanti mulle ette: Reporterite maja all müüakse viina
kohe kartulikottidest ja hinnaga 15 rubla pudel. Taksoviin maksis
pärast juunipööret 20 rubla. Tänu juba päeval
saadud infole teadsin: see on KGB provokatsioon – joota rahvas
odava viinaga purju ja siis tulevad üleval mäel ootavad
6 miilitsakongi 30 turske mendiga “rahvast rahustama”!
Andsime kõigile kolmele viinamüüjale rahva silme
alt kaugemal korralikult peksa ja peksime äravõetud
120 viinapudelit prügikonteineritesse puruks. Lavale tagasi
jõudnult nägin meiega ühendust otsivaid inimesi.
Rahvarinnet veel ei olnud, olid vaid Rahvarinde moodustamiseks
tugigrupid ja meile pakkuski koostöövõimalust
Merivälja tugigrupp. Järgmisel päeval käisimegi
Tanniga nende juures Meriväljal ära. Alguses meid kiideti
ja öeldi tublid poisid olevat, aga siis tulid sõnad:
“Vaadake, meie siin püüame kõike ikka seaduse
piires rahulikult teha. Aga teie oma natsionaalvärvide lehvitamisega
võite asja kontrolli alt välja ajada: te ei provotseeri
mitte ainult miilitsat… sõjavägi võib
tänavaile tulla…” Meie ütlesime, et niiviisi
ei tule koostööst midagi välja. Siis algasid ähvardused,
hiljem osutus nende taga olevaks Edgar Savisaar. Jätsime
rahulikult jumalaga ja läksime ära.
Aga kui öö juurde tagasi pöörduda, siis see
möödus rahulikult. Kolmapäev algas sellega, et
pärast kõhutäidet Pika tänava Piimasaalis
läksime koos lipuga Raekoja platsile kell 9 Raekoja katuselt
kõlavat Vanalinna päevade signatuuri fanfaaridel vastu
võtma ja päeva tervitama. Fanfaarihelide kõlades
seisime kaheksakesi valvelseisakus keset platsi, lipp uhkelt lehvimas.
Samas tormas meie juurde üks mutikene hoiatama, et keegi
naisterahvas kutsub meie peale miilitsat välja. Vaatasin
näidatud suunda: üks noorsoomiilitsa leitnant (vastik
mutt, muide!) helistabki. Kuna meil olid omavahel “mustad
stsenaariumid” läbi arutatud, siis toimisime ka vastavalt:
mina ise ei tohtinud neile mingil juhul pihku jääda
ja kadusin koos ainsa meie hulgas oleva alaealisega ära,
“vägesid jäid juhtima” Tann koos Tiinaga.
Ööd
Toompea pommivarjendites
Käisin oma inimestega
nüüd juba kõvasti muutunud olukorda arutamas
ja sain teada M. Gorbatšovi käsul Tallinna saabunud
seitsmest kõrgest KGB ohvitserist – nende hinnangust
sõltub edaspidi k õ i k ! Situatsioon kiskus kriitiliseks
kätte. Peale lõunat platsile jõudnud, tervitas
meid juba eemalt Tiina – lipp anti mendis tagasi. Samas tulid
sinna ka “meie” reporterid ja pakkusid välja: teha
viimasest ööst (vastu laupäeva) otsereportaaž
Helsingi ööraadiosse. Loomulikult polnud meil selle
vastu midagi. Hiljem toodi mulle info: Teenindusmaja tagahoovis
kogunevad mendid ootama öist marssi Lauluväljakule.
Saatsin paar poissi fotoaparaadiga seda üle vaatama. Info
oli õige. Et suuri lippe oli õhtuks toodud kohale
juba 5, siis sai hoiatatud nende kandjaid. Kui mendid siis Narva
mnt 10 tagant välja tormasid kolonnile kallale, oli kohapeal
vähemalt 12 välisajakirjanikku oma fotoaparaatide ja
kaameratega. Aga Nõukogude Liit kartis kõige rohkem
tõe jõudmist Läände. Nii antigi mentidele
raadio teel käsk ära kaduda. Kahju kolonnile polnud
suur: üks lipuserv sai natuke rebida ja ühe lipu varras
löödi mendi küüru pihta pooleks. Laval oli
rahvast üha rohkem – umbes 20 000 ümber. Välismaalasi
oli väga palju, eriti soomlasi. Meid tunti juba võõraste
pooltki rinnatähiste järgi ära ja intervjuusid
sai antud päris paljudele erinevate riikide agentuuridele.
Väikesel laval käis päris kõva konkurents:
ööpidudele tahtsid esinema tulla väga paljud artistid.
Aga selleks ööks oli (Ritalt sain hiljem teada) tehtud
paras provokatsioon: kohal oli Soome raske-heavy-rock-band, mis
rahva enamusele peale ei läinud. Noh, kui need kell 3 lõpetasid,
siis kütsime tavapäraselt meie kuni hommikuni.
Magasime me muide Rootsi bastioni all (tuntud ka Lindamäena)
Toompeal pommivarjendis. Tunnelid olid seest soojad, kuna ka Toompea
Lossi küte oli ühendatud samasse ringi. Oli valgus,
WC-d töötasid, veevärk oli korras. Aga peaasi oli
see, et sealt ei osanud meid otsida mitte keegi võimuorganeist.
Neljapäeval ilmusid suured sini-must-valged lipud juba ka
linnatänavaile, lindikomplektidest rääkimata. Kuulda
oli, et töönädalast hoolimata sõitsid Tallinnasse
inimesed igalt poolt üle terve Eesti. Taheti lihtsalt näha
ja ka ise kaasa teha seda, millest saadi täiesti õigesti
aru: vana peab muutuma Uueks ja endiseks ei jää (ei
saa jääda!) enam miski! Aga pärastlõunal
ootasid mind kaks uudist nagu anekdoodis – hea ja halb. Hea
oli see, et “Moskva komisjon” oli hinnanud Tallinnas
toimuva “üldiselt rahulikuks”.
Karl Vaino
oli valmis kasutama rahva vastu sõjalist jõudu
Halb oli aga see, et
seltsimees Karl Vaino oli eelmisel õhtul andnud tellimuse:
hoida “igaks juhuks” rünnakuvalmis Matrossovi nimelise
144. Diviisi kaks tankipolku – Jänedal asuv ja Keila
oma. Ilmselt oleks ta heameelega korranud “Taškent 1986”
– tuhatkonna laibaga tsiviilisikute tulistamist! Mulle anti
selgesti mõista, et Vaino ajad on lõppemas ja Moskvaski
on tema sobivus kahtluse alla seatud. See muidugi rahustas. Igatahes
Kiigelaulukuuiku esinemine küttis rahva meeli järjest
rohkem üles – eriti laul “Peatage Lasnamäe”.
Aga järjest raskemaks läks ka meil endil noorsugu rahulikult
käituma talitseda, eriti just punkarid-metallistid-skinheadid
olid arvamusel, et kuna sini-must-valged on vabalt lehvimas, siis
pole enam midagi muud – võtame kõvad õlled
sisse ja läheme muudkui venelasi peksma! Oli ka küllalt
provokatsioone: loobiti kividega aknaid sisse, laamendati –
ja püüti seda öölaulupiduliste kraesse keerata.
Öisel marsil Raekoja platsilt Laululavale oli meie rahvuslippude
kõrval kolonnis näha ka Ukraina, Vene, Läti ja
Valgevene omi – info järelikult levis, nagu see oligi
kavandatud.
Ei takista
vallid, ei takista kraav…
Kui aga tahtsime omad
kolm lippu masti tõmmata, selgus: kui eelmiseks ööks
olid lipunöörid katki lõigatud (muidugi sõlmisime
need kokku!), siis seekord olid kõigi kolme masti nöörid
lihtsalt ära viidud. Et sellest parandamatut häda polnud:
meil olid mõned autod ja paar mootorratast alati sõiduvalmis,
Tann tõi tsikliga varunööri kohale ja rahva,
kellele oli toimunust teatatud, juubelduste saatel ronis Jack
nagu orav mastipidi koos lipuga üles! Inimesi võis
kokku lugeda 25–30000. Välismaalasi oli vähemalt
tuhatkond! Palju oli ka ajakirjanikke üle maailma –
toimus ju midagi säärast, mida keegi varem poleks uskunudki
toimuma saavat. Laval esinejaid oli juba nii palju, et mitmed
ansamblid esinesid ühiselt ja segamini. Kui ametlik osa kella
kolme ajal otsa sai, siis jätkasime muidugi meie: kuulajaid-kaasalauljaid
oli nagu tavaliselt 500–700. Järjest rohkem pakuti meile
omapoolset abi korratagamisel. Pakkujad olid lisaks eestlastele
ka venelased, ukrainlased, leedukad ja teisedki – lõpuks
oldi aru saanud, milleni me välja minna tahame. Lühidalt,
viimasteks öödeks oli meie käsutuses üle 200
täisjõus mehe ja naise. Ja kui lavale tikkus ka päris
purjus tegelasi, kes kaklema ja laamendama tikkusid, oli selliste
saatus konkreetne: kraest kinni, rahva silme alt ära ja eemale
põõsa alla “puhkama”!
Hõimuvendadega
otse-eetris
Reede, viimane täispäev
Päevade ajal, algas rahulikult; lõunaks ehiti platsi
estraadilavagi juba sini-must-valgete lippudega. Kagebiite liikus
rahva seas nagu tavaliselt, 30–40. Õhtuks oligi kena
vaadata pilti: keset Raekoja platsi seisis Eesti Raadio mikrobuss,
tehnikud vedasid juhtmeid ja paigaldasid mikrofonistatiive, Raekoja
mõlemas lipukanduris lehvisid rahvuslipud ja nende vahel
seisis Ärni sini-must-valge Eesti kaardiga. Kui Veikko siis
ülekannet alustas: “Armsad raadiokuulajad… Mida
sa, Korsten, tahad ütelda?”, siis läks ka minu
sõna Soome: “Veikko, tahan sulle ainult veidi tutvustada
neid kahte, kes sind koos sinu mikrofoniga ilmselt ära tahavad
süüa!” Ja ütlesin nende kahe nimed ja aukraadid
KGB-s. Kuna meil läks seoses raadiovärgiga veidi rohkem
aega, otsustasime mitte kolonniga kaasa marssida, vaid sõitsime
kuuekesi autoga. Tegime mõned haagid, et jälitajaid
maha raputada (õigemini nende uusi autonumbreid teada saada),
aga kui keerasime Kadrioru kohviku ette sadakond meetrit kolonni
peast eespool, surus Narva maanteel seni “mässuliste”
kõrval sõitnud KGB poolt renditud takso meid teeserva
“kotti”. Taksost väljusid 5 ammututtavat kagebiiti
kole kurja näoga. Kui nad pakkusid mulle lahkesti võimalust
ümber istuda nende autosse, siis küsisin ise kordagi
seljataha vaatamata (teadsin ju, et lippudega kolonni pea on meist
umbes 60 meetri kaugusel ja rahvas nägi meid hästi):
“Mis te arvate, mida tehakse teiega – kui te midagi
minuga teete?” Nad ei tahtnud arvata. Sõitsid minema.
Mina ühinesin kolonniga ja rääkisin reporterile,
kes rahvaga kaasa marssis, just toimunu ilusasti ära. Kui
lavale jõudsime, oli see täidetud sellise rahvahulgaga,
millist enne polnud seal olnud muidu, kui Laulupidude aegu. Kaarealune
oli puupüsti täis, lavaesine samuti ja pealtvaatajate
pingid olid poolenisti täidetud – silma järgi arvates
oli inimesi 60–70 tuhat. Lipunöörid olid kõigilt
kolmelt mastilt loomulikult ära viidud, aga kuna seda oli
olnud juba ette arvatagi, siis polnud häda kedagi. Veikko
alustas järjekordset osa otseülekandest raadiosse just
samal hetkel, kui kolm noort tugevat ja osavat meest algasid lippude-varunööridega
rahva juubeldushõisete saatel mastipidi ülesronimist.
Keskmine tegi seda veidi kiiremini, et saaks veidi enne paika
1940. aasta maikuus Pika Hermanni tornis lehvinud lipp! Veikko
küsis otse-eetrisse minevana: “Korsten, kas need mehed
on sul väljaõppinud alpinistid või?” ja
torkas mikrofoni minu ette. Vastasin: “Ei, Veikko, need on
Eesti patrioodid!”
Rääkisime eetris kokku üle poole tunni kõigest,
mida teeme ja milleni tahame välja jõuda. Ja soomlased
lõpetasid ülekande umbes 2 paiku öösel tervitusega
eesti rahvale. Kuna meie poistel olid lava ees raadiod muidugi
kaasas (side oli meil üldiselt korralik!), siis anti tervitus
edasi – Ivo Linna, kes lavamikrofoni ees seisis, ütles
selle rahvale. Sellepeale hakkas kogu rahvas skandeerima: “Hyvää,
Suomi! Hyvää, Suomi!”. Ka see läks otse-eetrisse,
mistõttu polnud midagi imestada, kui umbes 40 minutit hiljem
toodi lavale telegramm Soomest, aadressiga: “Tallinnan Laulukentää”:
Soome rahvas on teiega, eesti vennad!” Ivo luges selle tervituse
loomulikult rahvale ette ja läks uuesti lahti: “Hyvää,
Suomi!” Pidasime rahvaga pidu hommikul 7-ni.
Hommikul sain teate: Vaino Väljas on Nikaraaguast Moskvasse
tagasi kutsutud ja hiljemalt 16. juuniks on Karl Vaino maha võetud!
Et mitte reeta oma infoallikaid, ma teistele täpselt midagi
ei rääkinud, kuid ütlesin: vähem kui nädala
möödudes muutub Eestis palju. Usuti. Vanalinna Päevad
lõpetati õhtul kell 18 ja samas hakkasid kogunema
Raekoja alla venekeelsed noored, kes irvitasid: “Noh, eestlasekesed,
nädal aega oli teil pidu, aga nüüd on aasta meie!!!”
Aga see on juba teisest ooperist…
Ei oodanud meid kuskil mere
ääres kiirkaater
Takkajärele mõeldult: et
kogu üritus möödus ilma ühegi lasuta ja nähtava
vereta, on “süüdi” meie põhjamaine
külm veri! Leedukad oma emotsionaalsusega oleksid asja võib-olla
lõhki ajanud. Samuti olime õppust võtnud
eelnenud fosforiidisõjast: anda võimalikult operatiivselt
infot toimuvast edasi Läände ja tagada koostöö
nende ajakirjanikega, selleks aitas kõvasti kaasa raadiokanal
otse Soome. Nüüd, kui Ukrainas on toimunud “Oranž
Revolutsioon”, on kuulda palju nendest pikaaegseist ettevalmistustest
ja hulgast rahast, mis selleks kulus. Meil polnud mingeid materiaalseid
ressursse, oli vaid kindel soov midagi ära teha! Seda enam,
et Lääs ei uskunud tehtavasse (vähemalt algul).
Võib-olla aitas kaasa veidi mulle Nõukogude Armees
antud suurepärane väljaõpe: kõigepealt
hakkasin ma nõukogude võimu vihkama just seal ja
teiseks õpetati mind suurepäraseks võitlejaks
just nende endi vastu! Eks siin ole midagi ühist Džohhar
Dudajeviga: mõlemad oskasime meile õpetatut meisterlikult
õpetajate vastu käänata…
Rääkisin ainult ühest kindlast asjast – Vanalinna
Päevade Öölaulupidudest, kuidas need t e g e l
i k u l t toimusid ja kes neid organiseerisid. Me pole mitte kunagi
ja mitte keegi meist pole nõudnud mingit autasu, tehtu
eest kuulsust soovinud. Kuid meid teeb kurjaks üleüldine
valetamine: Edgar Savisaar taob rusikaga rindu, justkui tema ise
koos Rahvarindega oleks k õ ik e teinud. Viktor Siilats
valetab sihiga – kõik oli juhuslik, Tallinna Puhkeparkide
Direktsioon hiilgas oma operatiivsusega, tuues Lauluväljakule
estraadilava, hoidmaks ära noorte purjuspäi laaberdamist
jne.
Kuid elus on veel palju neid, kes mu sõnu võivad
kinnitada, et konkreetselt 4.–11. juunil 1988 toimus hiljem
Laulvaks Revolutsiooniks ristitu just nii. Et juhuslikkusega polnud
sellel midagi tegemist. Et põhiasjad olid varem kokku lepitud
konkreetsete eestimeelsete inimestega. Et oli paika pandud igaks
juhuks ka “must stsenaarium”, kusjuures ei oodanud meid
kuskil mere ääres kiirkaater….
|
|
|
