|
|
|
Lammaste pesemine enne niitmist
oli levinud üle kogu Eesti. Pesti meres, ojas,
järves, turbaaukudes või tiigis. Selliselt
pestud villa on väga kerge kraasida ja kedrata. Viimaseid
andmeid lammaste pesemisest mandri Eestis umbes 20 aastat
tagasi on Ambla kandist. Palju tänapäevaseid teateid
lammaste pesemisest on Lääne-Eestist ja saartelt.
Komme ise aga on iidne ja seotud põnevate rituaalidega,
mis pikka villa ja lammaste paljunemist pidid soodustama.
|
Ood eesti villaandjale
tekst ja fotod: Gilleke
Kopamees
”Kui
kaovad oskused kiutaimi ja villa töödelda, kaotame suure
tüki oma kultuurist ning bioloogilisest mitmekesisusest,”
on loo autor, nahatoodete tehnoloog ja stilist Gilleke
Kopamees veendunud. Et eesti
villakultuuri ellu äratada, on ta koos mõttekaaslastega
ellu kutsunud Eesti Kullaketrajate Koja.
Maalamba
eellased on meie aladel elanud vähemalt 4500 aastat.
Tänaseks on maalambad säilinud vaid Eesti äärealadel.
Neil on olnud siinses kliimas inimese eksisteerimise seisukohalt
ülioluline roll – ilma villata ei oleks meie kultuuri
sellisel kujul saanud kujuneda. Alternatiivset materjali vetthülgavale
ja soojust isoleerivale villale lihtsalt polnud.
Väikesekasvulised maalambad kuuluvad põhja lühisabalammaste
perre. Sarnase välimuse ja ajaloolise kasutusalaga lambad
elavad ka paljude meie hõimurahvaste – soomlaste,
karjalaste, vepsade jt juures Ahvenamaast, Rootsist, Norrast Orkney
ja Shetlandi saarestike ning Islandini. Läbi aegade pidi
maalammas maksimaalselt kehvade või tagasihoidlike olude
juures andma maksimaalselt pika, vastupidava ja pehme villa ja
saama palju järglasi.
Põlised
villalambad
Inimese
valiku kriteeriumiks maalamba kujundamisel on olnud vill –
nagu lamba üks vanu, kuid tänapäevalgi tuntud nimesid,
villaandja, meile reedab. Vill oli hinnaline, seda kingiti tänutäheks
ämmaemandale. Villas maksti osa suiliste või tüdrukute,
sulaste või karjalaste palgast, villa ohverdati jne. Kui
tsiteerida folklorist Mall Hiiemäed, võib öelda,
et vill oli omal ajal nagu “roheline valuuta”. Lambale,
kes ketramiseks head villa ei andnud, tuli karjast esimesena mihklipäev.
Hea kasukanahk (see kujuneski juba villa valides) ja maitsev liha
olid enesestmõistetavad hüved, mis selle koduloomaga
kaasas käisid.
Uurides muuseumides säilinud vanimaid kasukaid, on näha,
et siinne naha töötlemise ja õmblemise kunst
mitte kudumisoskustele alla pole jäänud, noorte mihklipäeva-oinaste
õhukesed nahad on osatud imetlusväärselt kaunilt
ja otstarbekalt ära kasutada. Samade loomade lihast kuivatatud-suitsutatud
pulmasinke hakati aga korjama mõnel pool saartel juba lapse
sündides, igal aastal riputati ikka üks lambakits kuivama.
Vahel võidi karjas valikut teha ka lamba iseloomu järgi,
on säilinud mälestusi nn pahast lambast. See oli loom,
kes ei hoidnud hästi oma tallesid või viis järjekindlalt
ka teised loomad läbi aia põldu rüüstama.
Paha lammas võis olla esimesi lihaks ning kasukanahaks
minejaid.
Põlistõu kujunemisel ei olnud inimese eelistused
siiski ainsad, vanad tõud ja sordid on alati kohaliku looduse
ja inimese koostöö vili. Kliima tegi oma korrektuurid.
Põlise kodulooma ellujäämine sõltus sellest,
kui hästi ta oskas kohalikest oludest toitained, mineraalid
ja vitamiinid leida ja kahtlemata tema vastupidavusest siin levinud
parasiitidele. Kehvad olud, kus maalammas villa kasvatama ja hästi
paljunema pidi, on siin kontekstis muidugi väga suhteline,
tihti võis pärandkoosluste pealtnäha kiduravõitu
taimestik olla väga liigirikas ning kui lammastel oli vabadus
ise sobilik toit valida, ei pruukinud soojal aastaajal loomade
toidulaual millestki puudust olla.
Karjamaade tarastamine muutus üldiseks viimase 30-40 aasta
jooksul , enne seda peeti lambaid siiski põhiliselt karjase
ja koera abil – toidu otsinguks seega suhtelises vabaduses.
Tarad ja aiad ümbritsesid inimese eluala ja põldusid.
Saarte ja Lääne-Eesti tiheda asustuse tõttu ei
olnud talvesööta – lehisvihtasid ja heina kunagi
liiga palju ja tihti sõid lambad kevadeks juba oma varjualuste
õlgkatuseid, kirjutavad ajalooallikad. Enne viimast sõda
olid levinud just õlg-, mitte rookatused. Pillirool ei
olnud võimalust aga kaldaaladel kuigi palju võimust
võtta, sest lambad ja teised kariloomad sõid noore
roo lihtsalt ära. Maalammastele sobis mereäärsetel
karjamaadel niidutaimede ja põõsaste juurde lisandiks
ka adru ning isegi merest uhutud teokarbid.
Lammas on
õrn loom?
Eelmisel sajandil hakati
siinseid, tuhandete aastate pikkuse kohanemisprotsessi käigus
kujunenud loomi massiliselt ristama sootuks erinevatest klimaatilistest
oludest pärit aretatud lambatõugudega, mis aga kohalikud
lambad ilmselt nõrgemaks muutis. Uutmoodi lammaste peen
vill, mis küll kuigi pikaks ei kasvanud, ja eelkõige
loomade suurem kasv said Eestimaal jõukuse ja progressi
tunnuseks ning olid paljude vastupandamatu unistus. Eelmise sajandi
alguseks oli meie maal juba hulga väikseid villaveskeid ja
mitmeid suuri kalevivabrikuid. Käsitsi ketramise juures oluliseks
olnud pikk villakiud pidi hakkama vahetuma vabrikute tehnoloogiale
sobiva keskmise villapikkusega. Vabrikukalevi jaoks ei passinud
enam põliste lammaste kahekihiline, pealiskarvaga villatüüp.
Umbes sada aastat tagasi võiski hakata eelnevast tingituna
jõukamatest põllumajanduspiirkondadest Eestis, kus
mõisates juba ammu agaramalt tõuparandust katsetati,
levima tänaseni säilinud veendumus, et teatavad piirkonnad
Eestis ei sobi üldse lammaste pidamiseks ja et lammas on
väga õrn loom, ei kannata ühte või teist
maastikku või paika, teda peab talveks väga sooja
lauta paigutama jne.
Pikemas ajaloolises tagasivaates pole siiski tõenäoline,
et mõnedes piirkondades meie maal poleks maarahvas paiga
sobimatuse tõttu üldse lambaid kasvatanud ning et
seal poleks tekstiile kootud, vilditud või nahku pargitud.
Säilinud etnograafiliste tekstiilide põhjal ei saa
ka väita, et mingi piirkonna villased esemed oleksid vähemkvaliteetsed
kui mõne teise Eesti piirkonna omad. Ühtmoodi eluks
vajalikud pidid villa ja nahaga seotud oskused ja tegevused olema
kõikjal tänase Eesti aladel. Pere tarbeks vajaminev
vill saadi valdavalt oma loomadelt.
Põline koduloom
saab säilida tulevastele põlvedele vaid siis, kui
temaga seotud kultuuritraditsioonid säilivad. Tänaseks
väljasurnud eesti villakultuuri elluäratamine on seega
maalamba mitmekesisust ära kasutades igati reaalne ja teostatav.
* * *
Maalammastel
on tänaseni säilinud vähemalt 10 erinevat villaku
värvi ja umbes 5 erinevat villatüüpi nende
kasutusalade järgi.
Maalammaste villaku värvid:
- Valge
- Valge-hall
- Valge-helebeež
- Must
- Must, mis muutub või pleegib
erinevateks pruuni toonideks
- Must, mis muutub halliks
- Helehall
- Keskmine hall
- Tumehall
- Sinakashall
- Hall, mis muutub beežiks
- Lisaks villakud, mis võivad
olla nimetatud värvitoonides laigulised.
Maalammaste villatüübid
võib kasutusala järgi jaotada nii:
- Arhailine eriti tugeva sirge pealiskarva
ja pehme alusvillaga vill, milliste erinevad kihid on inimene
juba iidsetest aegadest osanud vajadusel ka vastavalt kasutamise
otstarbele sorteerida. Eraldades jämedad pealiskarva kiud
peenest alusvillast, saadi juba ammu enne peenvilla-lammaste
Läänemere äärde jõudmist väga
peenikest ja kvaliteetset lõnga, mille tõestuseks
on siinsed muinasaegsed tekstiilileiud. Kirjeldatud villatüübiga
lammastel võib esineda veel tänapäevalgi instinkt
lasta villak kevadeks seljast lahti, nii et seda võib
eemaldada lambaraudadega lõikamata. Katki lõikamata
kiududest on võimalik valmistada peaaegu veekindlat tekstiili,
mis oli ka viikingiaegsete purjede eeliseks. Sellist villaku
seljast heitmise omadust kannavad eriti hästi Gotlandilt
1940-ndatel päästetud gutefar lambad ja paljud teised
põhja lühisabalambad. Eesti maalambaid on veel liialt
vähe uuritud, kuid on põhjust arvata, et osadel
sellise villatüübiga isenditel võib olla kirjeldatud
arhailine omadus säilinud.
- Vaiba ja tugevate tekstiilide valmistamiseks
sobiv vill. Eelmisest pehmema, lainelise või sirge, eriti
pika pealisvillaga (kiu pikkus teebki sellest valmistatud lõnga
tugevaks) ja pehme alusvillaga. Tihti kauni läikega.
- Karusnahaks sobiv, suure lokiga, libeda
läikiva pealisvillaga ja pehme alusvillaga vill. Libeda
kiu tõttu ei vanu ega vildi kergesti ning sobib seetõttu
hästi galanterii- ja interjööri nahaks.
- Peenvillane vill. Ilma pealisvillata
ja ühtlaselt peenekiuline, krussis või hästi
väikese lokiga, väga pehme. Tihti siidine, kuid võib
olla ka ilma läiketa ning vatti meenutav. Tavaliselt ei
kasva nii pikaks kui eelloetletud villatüübid. See
on villavabrikute “lemmikvill”. Esimesed peenvillase
villaga lambad jõudsid meie kanti juba Rootsi kuninga
Gustav Vasa valitsemise ajal, kui pehme kliimaga Ölandi
saarel hakati Lõuna ja Kesk-Euroopast toodud loomi ristama
kohalike põhja lühisaba lammastega ning prooviti
selliseid lambaid levitada üle kogu suure Rootsi kuningriigi.
Talupoegade poolt peenvillase villaga lammaste kasvatamine küll
pikka aega kandepinda ei leidnud, kuna sellest villast valmistatud
rõivad ja tarbeesemed ei olnud nii vastupidavad kui kohalike
vanaaegsete lammaste villast tehtu. Muidugi vajas aga aadel
suurtes kogustes õhukest ja peenvillast kangast. Nii
olid mõeldud lausa preemiad ja autasud neile Rootsi riigi
alamatele, kes peenvillase villaga lambaid kasvatada võtsid.
- Vaibavilla ja peenvillase villatüübi
vahepealne vill. Sellist villa on eriti kerge käsitsi kedrata
ja see sobib hästi käsitöölõngaks.
Sellisest lõngast valmistatud kudumid ei jää
karvavõrdki alla maailmakuulsatele Shetlandi lammaste
lõngast valmistatud tekstiilidele.
Autor tänab UNESCO Eesti Rahvuslikku
Komisjoni ja Eestimaa Looduse Fondi.
|
|
|
