|
|
|
Autor kirjutas selle loo novembri
viimasel nädalal jõulueelses Kölnis, mil
hiigelsuured plastikjõuluvanad meelitasid ostjaid jõuluväljamüükidele
ja arvukatele jõululaatadele. – oli alanud jõulueelne
massiline allahindlus. |
Tulevad, tulevad...
Jälle käes!
tekst ja foto: Marju Kõivupuu
Tänini
on jõulud meie vanimate pühadena nii täiskasvanute
kui laste meeltes vaieldamatult kalendriaasta ühed oodatuimad
– pikimad ja pidulikumad. Jõuluootusest ja jõululootusest
räägib Marju
Kõivupuu.
Novembri
alguses tuli mu kuueaastane poeg lasteaiast ja teatas üksjagu
nördinult: “Ema, kas sa tead, et mõnel meie rühmast
käivad juba päkapikud! No kuule, see on ju ebanormaalne,
mida nad nii vara ja porise ilmaga siin teevad?!” Lapsele
tuli midagi vastata ja nii ma siis natuke kohmetunult seletasingi,
et vaata, teinekord jõuavad kevadel ju ka rändlinnud
liiga vara tagasi. Küllap needki päkapikud tulid siia
juba koos esimese lumega ning ootavad nüüd samaoodi
igatsusega, mil advendiaeg ja päris jõulud saabuvad.
Tänini on jõulud meie vanimate pühadena nii täiskasvanute
kui laste meeltes vaieldamatult kalendriaasta ühed oodatuimad
– pikimad ja pidulikumad.
Läänemere-äärsed
rahvad tähistasid talvist ja suvist päikesepüha
ammu enne ristiusu tulekut ja teevad seda tänaseni, süüdates
südasuve valgesse öhe jaanilõkke ning aasta pimedaimal
ajal toaehteks ja elu jätkuvuse sümboliks toodud haljal
puul küünla hubiseva leegi. Taas on üks ajast-aeg
ümber saanud, pimeduse selgroog murtud ja iga saabuv päev
toob kukesammukese võrra valgust juurde. 25. detsembrit
– Võitmatu Päikese (Sol invictus) sünnipäeva
hakati Jeesus Kristuse sünnipäevana tähistama Roomas
4. sajandi keskpaiku ning samast ajast saati kuulutas ka 6. jaanuar
(kolmekuningapäev) jõulupühade lõppu.
Need daatumid kinnistusid lõplikult 381. aastal, ent tõelisteks
rahvapühadeks kujunesid kristlikud jõulud Euroopas
arvatavasti alles 14. sajandi paiku.
Eestlane unistab valgetest
jõuludest ja jõulurahust. Mõnele tähendab
see jõuluevangeeliumisse süvenemist, mõnele
jõulupuhkust ja kopsakat jõulupreemiat ning unelmate
jõulureisi soojale maale. Eestlane laulab heldinult kodukiriku
kellade hellast kuminast jõuluöises lumesajus ning
muutub hoobilt ägedaks, kui kõneks tuleb võimalik
usundi- või religiooniloo õpetamine koolis –
meile pole seda ajupesu ju ometi tarvis, me teame ise paremini,
keda, kuidas ja kui palju me usume. Usk on siseasi, privaatsfäär,
kuhu võõrastel pole asja. Ent jõuluõhtul
satub tuledesäras jumalakotta sageli sellegi inimese jalg,
kel muidu kirikusse asja pole. Sest jõuludest on saanud
ülemaailmsed rõõmu- ja rahupühad, sõltumata
sellest, usume me siis Lunastaja sündi või mitte.
Ja nii ongi tunduvalt
lihtsam kirjeldada jõulukombeid, nii kristlikke kui ürgse
taustaga tavasid, sest eks ole ju pidevas muutumises needki –
nagu kõik ajalik siin ilmas meie ümber, ja tunda teatavat
nostalgiat kadunud aegade järele, mil jõulupühad
usutavasti kiirgasid inimese hinge rohkem sisemist, õilistavat
valgust kui välist odavat ostu-müügi klantssära.
Nii kummastav kui see ka ei tundu, on Eestimaalgi tubli sadakond
aastat muretsetud, et “uued ajad vanadele jõulukommetele
surmakelli helistavad”, vastandades massikultuuri pealetungimist
talupojakultuuri armsaks ja omaseks peetud väärtustele.
Just jõulupühade eel pöördutakse nüüdsel
ajal tavapärasest sagedamini folkloristide ja etnograafide
poole, saamaks asjatundlikku juhatust, kuidas jõule “õigesti”
– see tähendab võimalikult traditsiooniliselt
ja maalähedaselt tähistada.
Eesti talupojakalendris
algas jõulutsükkel 21. detsembril – toomapäeval
– suure koristamise ja küürimisega. Minu kodukandis
Hargla kihelkonnas kõneldi Tooma kolmest mustast tütrest,
kellest üks saab mehele toomapäeval, teine kolmekuningapäeval
ja kolmas tõnise(tinnüse)päeval. Pärast
iga tütre mehelesaamist said päevad tublisti valgust
juurde ja aeg kaldus üha enam kevade poole. Kristlikus kultuuriruumis
algab neli nädalat enne pühi advendiaeg – pühade
ootus. Majade akendel süüdatakse advendiküünlad,
linnaväljakuid ehivad tuledesäras jõulupuud ning
omavalitsused võistlevad, kes suudab oma linna(osa) uhkemalt
jõulutuledesse “riietada”. Nüüdsest
on päkapikkudele antud voli headele lastele sussi sisse maiust
tuua ning poodidest võib osta pisematele ka advendikalendreid
– iga avanev aknake, iga ärasöödud šokolaadikilluke
toob ihaldatud “päris” pühad üha lähemale
ja lähemale.
Ka vana-aja lapsed pidid enne jõule olema hoolikad ja tublid
– lugemist harjutama, laule ja salme pähe õppima
ning vanemaid inimesi, kes jõulude ettevalmistustega hõivatud,
lihtsamate talutööde juures senisest rohkem aitama.
Ja kui tänastele põnnidele sõidab jõuluvana
kohale põhjapõtradega, siis meie vanavanemate lapsepõlves
saabusid kauaoodatud jõulupühad valge hobusega.Moodsate
jõulupühade lahutamatuks osaks on kingid ja jõulutervitused
“päris” postkaartidel, e-läkitustena või
mobiilsõnumitena. Ent kinkimise ja hääd-soovimise
tava ulatub ajas kaugemale punase mantli ja valge habemega jõulumehe
tuleku rituaalist – selles võib näha ammuste
ohverdusriituste jälgi loodusejõudude valitsejaile,
kellest sõltus aastaringide järjepidevus ning päikese
teekonna katkematu jätk taevakaarel. Samade ohverdamiskommete
jälgi võime leida ka kuueehetes ja jõuluküpsetistes.
Sajandeid tagasi ehiti
haljas puu lihtsate maiustustega ainult laste ning kehvema rahva
rõõmuks. 19. sajandil hakati jõuluupuud heategevusliku
ettevõtmise tähenduses korraldama vaestele, haigetele
ja pisut hiljem koolilastelegi. 20. sajandil vallutas saksa päritolu
jõulumees kiiresti kogu kristliku maailma nii Euroopas
kui Ameerikas ning jõulud muutusid aina kaubanduslikumaks,
nii et neid on olnud põhjust “mammona riitusekski”
nimetada – rahusõnum ning ligimesearmastus näib
jäävat ses kinkimise ja suurte jõulueelsete allahindluste
tuhinas järjest enam tagaplaanile. Tänapäeval murravad
kohusetundlikud pereemad ning -isad juba vaat et jaanipäevast
saati pead, kellele mida Jõuluvana kingikotti soetada ning
kui palju pere eelarvest selleks raha kõrvale panna. Ajakirjanduses
jagatakse ohtralt soovitusi ja nõuandeid, mida kinkida
ning teisalt hoiatatakse aastalõpu tarbimishulluse ja lõhkilaenamise
eest. Oleme jõuludest teinud enda jaoks kuluka ja stressirohke
püha – ikka siirast soovist oma lähedasi kinkidega
rõõmustada, aastas kordki neile tähelepanu
osutada või – osta end inimlikust suhtlemisest järgmiseks
12 kuuks vabaks?
Loodusetundlikuma inimese
jalg viib jõuluajal loodusesse, et hea-paremaga täita
lindude ja loomade söögikohad, unustades koju jahipüssid
ja rebaserauad. Talupere pakub koduloomadele erilist suupoolist,
et nemadki saaksid osa pühaderõõmust. Ülemaaliselt
kuulutatakse välja jõulurahu, meenutamaks piiblist
pärit kirjakohta: “Au olgu Jumalale kõrges ja
rahu maa peal!” Kristuse sündimise ajal oli rahu see
kaotatud paradiis, mida rahvas igatses. Ent rahusõnum pole
minetanud oma aktuaalsust ka tänases maailmas, kus relvakonfliktid
ja terrorismioht on kahjuks muutunud meie argipäevade lahutamatuks
osaks. Ja rahusõnum on omal moel lepitanud jõulude
kristliku ja paganliku olemusegi – näiteks oleme oma
keeles säilitanud aasta tähtsaimate kristlike pühade
paganliku nime nagu teisedki Läänemere-äärsed
rahvad: põhja-eesti jõulud, lõuna-eesti talviste-
või talsipühad. Soomlastel on tulemas joulut ning
lõunanaabritel lätlastel Ziemas svetki (talvepühad).
Kuid see on ka aeg,
mil mõtleme kasvõi korrakski neile, kes lahkunud
igaviku radadele. Meie esivanemad uskusid jõulude aegu
surnute hingi koju käima tulevat. Ja mitte ainult koju, vaid
kõigisse paigusse, kus nad eluajal viibinud, ka kirikusse.
Sel põhjusel ei riivistatud ega haagistatud hoonete ja
pühakodade uksi. Elavad ei tohtinud lahkunud hingede rahu
rikkuda, sestap kaeti põrandad õlgedega, kus pererahvas
ka ise öösel puhkas. Asemed ja toit lauale jäeti
nähtamatutele kallistele külalistele. Tänapäeval
on oluliseks jõuluõhtu rituaaliks kujunenud mälestusküünalde
süütamine lähedaste kalmudel, milline rituaal just
nõukogude-perioodil omandas erilise tähenduslikkuse.
Mäletan 1980-ndate Tartut, mil jõuluõhtul polnud
Raadi kalmistule võimalik linnaliinibussidega sõita
– sõidugraafikut oli ilmselt hõrendatud ja
needki vähesed bussid, mis käigus, olid puupüsti
rahvast täis. Ja maakalmistutelegi sõideti kokku lähedalt
ja kaugelt – et olla koos omadega, nendega, kes hinges, kes
juba manalateel.
Saabuvad jõulud
ning aastalõpp on ka mõtisklemise ning ajas tagasivaatamise
aeg. See on aeg, mil tahame jõuda kasvõi mõtetes
korrakski päriskoju – armsasse paika, kus oleme sündinud
ja kuhu ulatuvad meie juured ning kus paljudel meist elustuvad
mälestused lapsepõlve maa-jõuludest –
alates kodustest verivorstitalgutest, lõpetades jõululaupäevase
rituaalse saunaskäiguga. Eriliste pühade tulles pidi
puhtaks küüritud saama nii ihu kui hing. Nii uskusid
meie esivanemad, jättes mõnel pool sauna sooja vett,
seebitüki ja viha, et Maarja saaks südaöö
paiku tulla ja oma vastsündinud lapsukest pesta. Meil kõigil
on tõenäoliselt tallel mälestuskillukesed oma
esimestest jõuludest. Nii mäletan minagi end väikese
tüdrukuna karges talveõhus suitsusaunast tulemas –
ikka isa süles, mässituna nutsakuks paksu-paksu tekki.
Valge lumi krudises isa astumise all, tumedas öötaevas
särasid tähed – ja toas oli ehitud jõulupuu,
mille küljes rippusid “jõuluasjad” –
neist kõige ihaldusväärsemad vanaema noorepõlvest
pärit valgesse paberisse keeratud “kuusekommid”
ja kummalised klaasist kujukesed. Kingitusepakid oli muile maile
kiirustav jõuluvana – tegelikult ikka küll näärivana,
sest isegi “kuldsetel kuuekümnendatel” ei olnud
jõulumees nõukogudemaal oodatud külaline –
vahepeal kuuse alla jätnud.
Jõulupühade
tähistamine nõukogude ajal on vähemasti rahvasuus
saanud eriliseks lojaalsuse märgiks Eesti Vabariigile ja
demokraatlikule mõtteviisile. Ikka meenutatakse, kuidas
jõuluehtes tuba varjati paksude kardinatega ning jõuluõhtune
kirikus- ja kalmistulkäik kujunes tavaks neilgi, kellele
kristlik maailm jäi võõraks. Kodune jõulupuugi
viidi vana tava kohaselt välja ikka kolmekuningapäeva
paiku. Linnades peeti näärilaatu, näärivana
võis tellida koju kingitusi jagama ning peolaual seisid
traditsioonilised eesti pühadetoidud: verivorst, sült,
seapraad hapukapsastega, puuviljad, kodused piparkoogid.
Seda lugu kirjutades jõulueelses
Kölnis, olles kodust kaugel, unistasin ma Eestimaa lihtsatest
valgetest jõuludest, küünaldesäras pühaaiast
ning sellest erilisest jõulutundest, mis tekib kodus lähedaste
ringis, kui ehtsal kuusel süüdatakse ehtsad küünlad.
Jõuludest, mida ei pea tingimata ostma, vaid neist erilistest
pühadest, mis tulevad aasta kõige pimedamal ajal korraks
sinu juurde, et puudutada su hingekeeli, et muuta sind pisut paremaks
inimeseks, kui olid läinud aastal. Ja kindlasti tibake lapsemeelsemaks
– oodates-lootes imesid, mis vanarahva uskumuste kohaselt
võisid juhtuda vaid jõuluööl, kui võis
täide minna iga soov…
Häid talsipühi kõigile lugejatele ning õnnelikku
algavat uut aastat!
|
|
|
