|
|
Imeline jõuluaeg
tekst: Ild Ratas
Jõuluaeg
on meie rahvale alati olnud tähtis. Oli aegu, mil üle
pühakoja läve astumine oli taunitav ja isegi oma kodus
pidi ehitud kuuske kardinaga varjama, et küünlahelk
tänavale ei paistaks. Ometi käidi sel õhtul kirikus
ja tähistati pühi kodudes. Meenutab Ild
Ratas.
Mina olen
jõulusid veetnud vägagi erilistes kohtades: asumisel,
vangilaagris, haiglapalatis jne. Haiglas näiteks ei tohtinud
jõulude ajal olla öökapil paari haljast kuuseoksagi,
selle eest pidi personal valvel olema. Muul ajal – palun
väga, nii palju kui soovite, ainult mitte jõuluajal!
Asumisel oli küll kuusk, kuid igasugu ehted ja küünlad
puudusid, kuna neid lihtsalt ei olnud. Vangilaagris tuli seda
püha meenutada vaid oma südames, muud tingimused puudusid.
Omavahel aga tähistasime seda vaikselt ikkagi, lauldes väga
tasa kõigile armast laulu “Püha öö”.
Eriti on
mulle meelde jäänud viimased jõulud kodumaal.
Siis ma ei teadnud, et edaspidi tuleb paljude aastate jooksul
neid pühi pidada kodust kaugel. Need olid viimased pühad
koos isaga, kes oli tollal suunatud Narva sõjalise kasvatuse
õpetajaks. Kuna oli alanud koolivaheaeg, tuli ta koju,
meie Nõmme majja, perega pühi pidama. Ta tõi
kaasa suure kastitäie ilusaid punapõskseid õunu,
öeldes, et need on Krimmi õunad. Meie õega
nimetasime neid Kremli õunteks, sest uue suure kodumaa
geograafiast oli meil üsnagi ähmane ettekujutus. Meie
meelest olid Krimm ja Kreml üks ja seesama.
Kuni meie kuuse all laulsime-lugesime,
kattis ema jõululaua, kus keset lauda uhkeldas põrsapraad.
Laud kaetud, tuli ema meid sööma kutsuma ja selle aja
kasutas ära meie sulikass Kiti. Kui laua taha istusime, selgus,
et kiisu oli põrsal kärsa ära söönud
ja ise peitu pugenud. Peidukoht oli tal ikka sama – laia
abieluvoodi all keskel, kust teda ka harjavarre abil välja
ei saanud. Kiisu teadis, millal emal viha üle läheb
ja võib peidust välja tulla. Kes siis jõuluõhtul
ikka looma nuhtlema hakkab! Hiljem saime seda praadi sageli meenutada,
kui nälg kõhtu näpistas.
Jõulud võõrsil
Järgmised jõulud veetsime
juba kodust väga kaugel Kirovi oblastis, keset põlismetsa.
Ema ja vanem õde käisid metsas tööl, sest
töölise leivakaart oli tollal kõige tähtsam
asi. Mina, 12-aastane tüdruk, olin kodus perenaine, kelle
hooleks kõik kodutööd. Meelde on jäänud
just teised jõulud seal kaugel, sest esimesel aastal ei
olnud toidunappus veel nii suur kui teisel talvel. Toit tuli ju
tassida seljas küladest, millest lähim oli 14 km kaugusel.
Kuna meil oli vähe asju kaasas, siis polnud varsti enam suurt
midagi, mida toidu vastu vahetada. Jõuludeks oli ometi
hoitud tükike liha, millest ma väheste kartulite ja
ohtra veega supi keetsin. Magustoiduks oli raudrohutee ilma suhkruta,
viimast me enam ei mäletanudki. Küpsetasin pliidiraual
ka mõne tüki leiba. Kui ema ja õde töölt
tulid, läbikülmunud ja väsinud, olid mul supp ja
tee juba pliidil soojas ning kuuseke nurgas. Kuuski kasvas baraki
ümbruses palju, vali ainult välja. Kahjuks ei olnud
teda millegagi ehtida, isegi mõnd lõngajuppi ega
vatitupsu ei olnud, küünaldest rääkimata.
“Piduroog” söödud, laulsime kuuse all jõululaule
ja meenutasime viimaseid pühi kodumaal. Kus oli meie isa?
Temast ei teadnud me midagi. Palju aastaid hiljem saime teada,
et ta oli siis juba maha lastud….
Meeles on mul ka kingitus, mille sain.
Emal oli kuidagi õnnestunud seda kusagil varjata. Selleks
oli uhke “tort”: viis koorega keedetud kartulit püramiidiks
laotud, nende ümber õhukesed leivaviilud ja tipus
kasvama läinud sibul, rohelised pealsehakatised turris. Ei
mäleta, et mingi kingitus edaspidises elus oleks mulle rohkem
rõõmu valmistanud kui see, kuigi olen elus palju
kingitusi saanud ja vahel üsnagi hinnalisi. Hiljem läksime
välja ja kuulsime vaikust. Ümberringi lumine mets, kõik
oli valge ja imeline… Viisime ka koerale mõne kondi
ja paar koorukest, et ka loom jõuludest osa saaks. Koer
oli eikellegi ja ühtlasi kõigi oma. Kus ta magas ja
mida ta sõi, ei tea. Selles paigas elas peale küüditatute
veel vaid neli kohalikku peret. Võibolla pudenes ka nende
laualt koerale mõni raasuke, kuigi tean hilisematest kogemustest,
et Venemaal ei olnud tavaks koeri eriti sööta. Leiti,
et koer peab endale ise süüa leidma. Kahju, et selle
koera samal talvel hundid maha murdsid. Ühel hommikul olid
baraki ümber hundijäljed, natuke verd ja paar karvatutti.
Olin ilma jäänud oma suvisest marjalkäikude kaaslasest,
kes oskas alati metsast õiges suunas välja tulla,
kui ma ise suunataju juba kaotanud olin.
Samal talvel oli sinna toodud ka palju
volgasakslasi, kes elasid omaette barakis. Jõuluõhtul
käisime nende baraki akende taga ka nende jõuludest
osa saamas. Kuulasime, kuidas nad saksa keeles palvetasid ja jõululaule
laulsid, samu, mis meiegi – “Püha öö”,
“Oh sa õnnistav” jne. Kõik see lõi
erilise jõulumeeleolu, kuigi me ei söandanud nende
barakki sisse astuda ja ega me eriti saksa keelt ka ei rääkinud.
Sellal oli mul hea sõbratar Hanna Teetsov, kellega koos
me kõike ette võtsime. Teda enam ei ole, aga need
jõulud ja see harras jõulumeeleolu püsib mul
tänini meeles.
|
|
|
