|
|
|
Budapesti kesklinnas 23. oktooberil
2006. Märulipolitsei on valmis iga hetk tegevusse astuma.
|
Sõnumeid Ungarist ja
ungarlastest
tekst ja fotod: Mart Niklus
20.–23.
oktoobril 2006 toimus Budapestis Endiste Poliitvangide ja Kommunismiohvrite
Rahvusvahelise Assotsiatsiooni (INTER-ASSO) 14. kongress, kus
Eestit esindasid lähimineviku kommunismivangid Mart
Niklus ja Kalju
Mätik.
Tartu Linnamuuseum Ungari
1956.a ülestõusu 50. aastapäevale pühendatud
ettekandekoosoleku. Tartu Ülikooli Raamatukogus avati Ungarile
pühendatud fotonäitus. Tartu Postimees pühendas
erilehekülje ungari köögile pealkirja all “Ungarlased
vahetavad Eestis rolle”. Tartu O. Lutsu nim Linnaraamatukogus
toimus Ungari kirjandusõhtu.
Loetelu viimase aja “Ungari sündmustest” Tartus
võiks ju veelgi jätkata. Igal juhul tõendavad
esitatud andmed, et huvi kauge hõimurahva vastu on Eestis
endiselt püsiv – millele omakorda on lisa andnud eestlaste
visiidid madjarite maale (muidugi ka vastupidi).
INTER-ASSO on mittetulunduslik valitsusteväline organisatsioon,
mis ühendab liikmesriikide (praegu 15) rahvuslikke organisatsioone
ja kommunistlike diktatuuride poolt represseeritud kodanikke,
eesmärgil esindada ja kaitsta nende õigusi ja huvisid
nii kohalikul kui ka rahvusvahelisel (nt Europarlamendi) tasandil.
Vastavalt põhikirjale on INTER-ASSO eesotsas selle kongressidel
perioodiliselt valitav viieliikmeline presiidium. Presiidium käib
koos ka kongresside vaheaegadel.
Iga-aastased kongressid on varem toimunud nt Brnos (Tšehhi,
1997), Dubrovnikus (Horvaatia, 2001), Slantsev Brjagis (Bulgaaria,
2002), Bratislavas (Slovakkia, 2003), Kiievis (Ukraina, 2004),
Zinnowitzis (Saksamaa, 2005) jm. Korraldamise aegu on püütud
ühendada rahvuslike mälestuspäevadega – 7.
kongress 16.–19. juunil 1998 Berliinis seoses idasakslaste
kommunistlike rõhujate vastase ülestõusu 45.
aastapäevaga 17. juunil 1953. Tänavune kongress kattus
ajaliselt Ungari 1956. a revolutsiooni 50. aastapäeva tähistamisega
ning oli arvult juba teine, mis Ungari pealinnas kokku kutsutud
(INTER-ASSO 9. kongress oli siin oktoobris 2000).
Balti riikides ikka veel välja juurimata postsovetliku (et
mitte öelda: neokommunistliku) mentaliteedi, tõrjuva
või ignoreeriva hoiaku tõttu punase terrori läbi
kannatanutesse pole ei Leedus, Lätis ega ka Eestis suudetud
veel ühtegi INTER-ASSO kongressi kokku kutsuda (selle riiklikust
finantseerimisest rääkimata).
Saabunud kutse kohaselt pidid kongressi delegaadid (kaks igast
riigist) saabuma Budapesti hotelli „Platánus”
20. oktoobri pärastlõunal ning sealt lahkuma 23. oktoobri
hommikul. Tegelikuks tööks jäi seega kaks päeva:
laupäev 21. oktoober ja pühapäev 22. oktoober.
Tiheda programmiga esimene päev möödus kongressisaalis,
teine päev sisustati põhiliselt väljaspool. Kummalisel
kombel polnud kongressi programmis delegaatide jaoks ette nähtud
osavõttu riigipüha tähistamisest koos ungari
rahvaga esmaspäeval 23. oktoobril või ka osalemist
1956. aasta revolutsiooni tähistava monumendi avamise riiklikul
tseremoonial selsamal päeval.
|
Jüri Estam Ungari moodi
– Tamás “Lõvi” Pintér
Meesterahvas nimega Tamás Pintér liikus 21.
oktoobri õhtul Ungari parlamendi juures oleval Kossuthi
väljakul, kaasas Ungari lipp. (Selgituseks: Pintéril
on purjelaev, lipp pärines sealt.) Ta oli lippu koju
viimas ja läks parajasti üle tee, kui korraga
kargas parlamendi ees ühest autost välja neli
meest, sõimas teda ja lasi ta suhtes kohe ka käed
käiku.
Ründajad paraku ei teadnud, kellega on tegu. Pintér
on mitte ainult Ungari Teatri- ja Filmikunsti Akadeemia
dotsent, vaid ka Ungari üks paremaid kaskadööre
(hetkel pealegi kaskadööride liidu esimees). Ta
on osalenud kaskadöörina ja võitlusstseenide
juhendajana enam kui neljasajas filmis ning filmimaailmas
tuntakse teda hüüdnime Lõvi järgi.
Sarnaselt eriväelase karastusega Estamile, pole niisiis
Pintérgi just papist poiss. Sellega ongi seletatav,
miks neli peksa anda tahtjat talle häda teha ei suutnud.
“Viisin laevalippu koju. Tulin parajasti üle vöötraja,
ja äkki peatus üks uhiuus BMW. Autost anti signaali
ja röögiti mulle: “Mida kuradit sa, räpane
kodutu, tuled siia väljakule sittuma?!” Ma ei
mõistnud, milles asi. Tulid kohe lööma,
kuid loomulikult ma kogusin end. Nad ei suutnud mind pikali
lüüa, olen neist ikkagi osavam. Siis lõin
juba mina nemad pikali. Pärast tulid minu taha ka väljakul
viibijad,” meenutas Pintér juhtunut Ungari eratelekanali
HírTV 22. oktoobri hommikusaates, lisades pahaselt:
“See on ennekuulmatu! Kuidas saab olla, et inimene
ei tohi Ungaris jalutada Ungari lipuga?!”
Pintér polnud nähtavasti midagi kuulnud ei Jüri
Estamiga ega Jüri Böhmiga aset leidnud juhtumitest.
Või kui oligi, siis küllap arvas, et Eestis
2006. a kevadel toimunud, sama jaburad kui ebaseaduslikud
“lipuintsidendid” ei saa kohe kuidagi korduda
Ungaris, pealegi juba sama aasta sügisel…
Ungari Jüri Liim – György Budaházy
“Nõukogude
vabastajatele” püstitatud mälestusmärgi
suhtes “lugupidamatuse” ilmutamine tõi
Ungariski kaasa tuntud vabadusvõitleja tagakiusamise.
Kolme lapse isa, 37-aastane ettevõtja György
Budaházy (loe: djördj budahaazi) kuulutati üle
riigi tagaotsitavaks pärast seda, kui ta oli eemaldanud
tänavu 18. septembril Budapestis puhkenud ülestõusu
avapäeval Vabaduse väljakul asuvalt “vabastajate
mälestusmärgilt” sirbi ja vasara. Sest ajast
peale varjab mees end kui mõni põrandaalune
revolutsionäär, vahetades iga päev elukohta.
Hiljuti asus teda jälitama koguni Budapesti politsei
mõrvajuhtumite osakond. Taga kiusatakse ka ta lähedasi,
tungides korterisse tihtipeale öösel ja politseitõendit
esitamata. Sellele vaatamata mõjutab Budaházy
oma tegevusega endiselt Ungari revolutsioonisündmusi,
tehes “põranda altki” pidevalt pressile
avaldusi, esinedes maskeerituna massimeeleavaldustel ja
pälvides rahvusvahelistegi inim- ja kodanikuõiguste
kaitse organisatsioonide tähelepanu ja toetust.
|
Kongress
Peakorraldaja oli Ungari
poliitilistel motiividel represseeritute organisatsioon POFOSZ.
Kongressist võtsid osa delegaadid Albaaniast, Bosnia &
Hertsegoviinast, Bulgaariast, Horvaatiast, Leedust, Lätist,
Rumeeniast, Saksamaalt, Slovakkiast, Sloveeniast, Tšehhist
ja Ungarist. Kuuldavasti ainelistel põhjustel jäid
saabumata delegaadid Poolast ja Ukrainast (Venemaad INTER-ASSO
liikmesriikide hulgas pole). Kohal viibis vaatlejaid Ungarist
ja Saksamaalt, samuti ungari-saksa ja bulgaaria-saksa tõlke.
Üldse oli osavõtjaid poolesaja ringis.
Kokkutulnuid tervitas Ungari endine (1993–1994) peaminister
Peter Boross. Seejärel tutvustas dokumentatsiooniprojekti
„Kommunistlike diktatuuride meenutuskohad 20. sajandi
Euroopas” Ruth Gleinig (Saksamaa), osavõtjatele jagati
välja põhjalik ja rikkalikult illustreeritud ülevaade
(115 lk) seesuguste kohtade olemasolust ainuüksi Budapesti
linnas. Aruandekõne kongressile esitas INTER-ASSO president
Jure Knezovi (Horvaatia), käsitledes selles ajajärku
eelmisest kongressist saadik (sh 4. septembril 2005 Leedus korraldatud
rahvusvaheline teaduskonverents “Vilnius 2005”) ning
rõhutades, et juba oma algusest peale on INTER-ASSO nõudnud
kommunistliku ideoloogia kuritegelikuks kuulutamist ning selle
praktikasse rakendanute karistamist.
Ivan Stanchev (Bulgaaria) kurtis, et üha rohkem endisaegseid
kommunismiehitajaid on riigis juhtivaid poliitilisi ja ühiskondlikke
positsioone enda kätte haaramas (tuleb tuttav ette?) ning
et nende rahvusliku organisatsiooni bürood ähvardab
selle asukohahoone mahamüümise tõttu tänavale
tõstmine. Hubert Prochazka (Tšehhi) kõneles
endiste poliitvangide vajadustest ning kommunistlikke kuritegusid
käsitlevate dokumentide näitusest Brüsselis. Pçteris
Simsonsi (Läti) ettekande pealkiri oli “Poliitiliselt
represseeritud Läti kodanikud: 16 aastat pärast sõltumatuse
taastamist”. Ta käsitles ka arhiivide ja muuseumide
koostööd Nõukogude kommunistliku okupatsiooni
tagajärgede uurimisel Lätis ning jagas delegaatidele
välja kaunilt kujundatud läti- ja ingliskeelse albumi
“Hooligem sellest, mida kivid meile jutustavad: 1940-1990”;
kogumikus esitatakse Läti lähiajaloo kronoloogia ning
kirjeldatakse sõnas ja pildis selle riigi neljas provintsis
(Vidzeme, Kurzeme, Zemgale, Latgale) kommunismiohvritele püstitatud
mälestusmärke.
Kalju Mätik meenutas 1939. a Hitler-Stalini pakti ja Balti
riikide inkorporeerimist Nõukogude Liitu. Siinkirjutaja
tutvustas koosolijatele Tallinnas käesoleval aastal ilmunud
suurteost “Estonia 1940-1945” (1335 lk) ning kinkis
seejärel eksemplari mainitud raamatust INTER-ASSO presidendile.
Läbirääkimiste osas arutati muudatusi INTER-ASSO
põhikirjas ja puudutati liikmemaksude probleemi (500 EUR
aastas). Valiti uus eestseisus järgmises kooseisus: president
Jure Knezovi (Horvaatia), viitsepresident Roland Bude (Saksamaa),
liikmed Hubert Prochazka (Tšehhi), Pçteris Simsons
(Läti) ja Tomás Kiss (Ungari). Sekretariaat on endiselt
Zagrebis (Horvaatia) aadressil: Vojnovieva 15, HR-10000 Zagreb,
Hrvatska/Croatie.
Istungite protokollis meenutatakse juba 11. kongressil 2003. aastal
Slantsev Brjagis Mart Nikluse esitatud resolutsiooni: kuulutada
17. juuni rahvusvaheliseks kommunismi vastu võitlemise
päevaks. Kalendrid on ju täis leina- ja mälestuspäevi,
samal ajal kui kommunism pole maailmast ikka veel kuskile kadunud
(meenutagem kas või arvukaid poliitilisi mõrvu Venemaal,
ohvriterohket sõda Tšetšeenias või ka
iga-aastaseid punapidustusi Tallinna “vabastajate monumendi”
ümber Tõnismäel!). “Kuritegude karistamata
jätmine on üleskutse uutele kuritegudele” (Lech
Walêsa). Seetõttu on minevikusündmuste ümber
toimuva nutu ja hala asendamine tänapäevase ja teadliku,
aktiivse ja koordineeritud antikommunistliku tegevusega ülemaailmses
ulatuses tingimata vajalik – üksnes muutunud suhtumine
toimunusse garanteerib, et kommunistlikud kuriteod enam iial
ei saaks korduda. Kongress mainitud seisukohta kinnitas ning palus
see Euroopa institutsioonidele edastada. Niipalju kui teada, pole
nt Brüsselis tühipaljast sõnakõlksutamisest
kommunismi aadressil kaugemale jõutud. Aga eks sealgi istu
kompartei kasvandikud ametis…
Resolutsioon
Kongressi resolutsioon,
mis tööpäeva lõpul üksmeelselt vastu
võeti, kõlab vabas tõlkes ligikaudu järgmiselt:
„INTER-ASSO kongress, mis 20.-23. oktoobril 2006 Budapestis
tänu POFOSZi veenvale ja suurejoonelisele külalislahkusele
aset leiab, hindab ungari rahva 50 aastat tagasi toimunud kangelaslikku
ülestõusu kui signaali vabaduse, tõe, õigluse
ja demokraatia aatest, mida ka pärast aastakümneid kestnud
rõhumist kommunistliku terrori näol pole suudetud
kustutada /--/ Teie võitlus polnud asjatu!
Selle eest avaldab INTER-ASSO ungari rahvale lugupidamist, tunnustust
ja austust – eelkõige veel praegu elavatele ohvritele
ja võitlejatele kommunismi vastu ja vabaduse eest.
Vastutavaid isikuid valitsustes, samuti avalikkust kutsutakse
üles neid teeneid lõpuks vääriliselt hindama
ning laskma osaks saada hüvitust nendele, kes veel elavad.”
|
Monument “Pesti poiss”,
pühendatud 16-aastasele János Vargale, kes relvastatuna
1956. aasta ülestõusust osa võttis ning
selle eest hiljem 13 aastaks kinni läks, oli ümbritsetud
süüdatud küünalde, lillede ja lippudega.
|
Mõned
märkused
Korraldajatele tunnustuse
ja tänu avaldamisest hoolimata ei saa ära jätta
ka mõningaid kriitilisi märkusi. Kongress toimus tavalisest
klassitoast üksnes pisut suuremas koosolekusaalis, milles
jäi puudu nii varasematele kongressidele omasest väärikusest
(nimesildid, rahvuslipud jm), konverentsitehnikast (paljundusvõimalused
jm) kui ka värskest õhust. Osavõtu asemel mõnest
pompoossest üritusest võinuks delegaatidele korraldada
ekskursioon nt Budapesti “Terrori Majja”. Endistviisi
lähetavad mõned riigid rahvusvahelisele kongressile
isikuid, kes ei valda piisavalt ühtegi selle töökeelt
(saksa, inglise, vene, varem ka prantsuse), kellele toimuva arusaadavaks
tegemisel kulutatakse rohkesti väärtuslikku tööaega
ning tõlkide palkamisel muidugi tekitatakse ka lisakulutusi.
Kahtlane, kas kongressi kohta kohalikus massiteabes sedapuhku
üldse midagi ilmus, kuna ajakirjanikke näha polnud.
Vajakajäämisi püüti vabandada ettevalmistustega
ümmarguse aastapäeva tähistamiseks.
22. oktoobril kulus päeva esimene pool bussiekskursioonile
kesklinna vaatamisväärsustega tutvumiseks, seejärel
aga kalmistute külastamiseks. Tähelepanu äratas
usin traattõkete püstitamine Parlamendihoone ümbrusesse
ja politseinike rohkus.
Uuel linnakalmistul (Köbánya, Kozma utca 8-10 a 301-os
parcellas Új, pidulikult avatud 23. oktoobril 1989) langetati
pea siia sängitatud tuhandete kommunismiohvrite
mälestusmärkide ees. Siin on ka 16. juunil 1958 poomise
läbi hukatud ning 21. veebruaril 1961 sellele kalmistule
ümber maetud presidendi Imre Nagy viimne puhkepaik. Monumendi
juurde, mis oli avatud 23. oktoobril 1992, asetasid INTER-ASSO
kongressi delegaadid pärgi ja lilli. Pidasin siin lühikese
kõne minagi, eestlaste pärja lindil oli tekst: „A
Magyarország szabadságáért elesetteknek,
az észt vdlt politikai foglydktól” (Ungari
vabaduse eest langenutele Eesti endistelt poliitvangidelt).
Kongressi delegaatidele olid üle antud nimelised kutsed osavõtuks
Ungari 1956. aasta revolutsiooni 50. aastapäeva tähistamise
pidulikust kontsert-aktusest Riigiooperis sama päeva õhtul
algusega kell 18.30. Läbi kahtlase väljanägemise
omandanud tänavate viidi meid bussiga juba aegsasti kohale,
et hoonesse sissepääsul läbida ülimalt põhjalik
turvakontroll ning hiiglaslikus, mitme rõduga teatrisaalis
sisse võtta meile ette nähtud istekohad. Kõnedega
esinesid Ungari Vabariigi president László Sólyom,
peaminister Ferenc Gyurcsány jt, mille sisu üksnes
üldjoontes võis taibata, kuna saalis viibinud arvukate
välismaalaste jaoks sünkroontõlget polnud. Kõrgetasemeline
sümfooniaorkester kandis ette L. v. Beethoveni ja B. Bartóki
helitöid. Pidulikul koosolekul viibisid kaks kuningat, kümmekond
presidenti (sh kõigi kolme Balti riigi omad), arvukalt
muid kõrgeid külalisi. Sõna sai üksnes
Austria president Heinz Fischer – arvatavasti seetõttu,
et kunagi olid Austria ja Ungari ühtne kuningriik ning et
1956. aastal oli just naaberriik Austria see, kes võttis
vastu tuhandeid Ungarist pärit põgenikke. VIP-id paigutati
valitsuse looži, ülejäänud publikuga neid
kokku ei lastudki. Ooperimaja kõrvalruumides pakuti külalistele
head ja paremat, riigipead jt viidi aga kiiresti Parlamendihoonesse,
kus Ungari kogu ajaloo vältel tõenäoliselt enneolematu
turvasüsteemi tingimustes korraldati neile riiklik õhtusöök.
Ette rutates lisan, et ka 23. oktoobril hoiti mujalt saabunud
kõrgeid külalisi tavakodanikest rangelt lahus, kuna
Ungari praegune valitsus (järgides lähimineviku traditsioone)
ju ei soovinud, et sõnumid sellest, missuguses õhkkonnas
tänavust aastapäeva Ungari pealinnas tähistatakse,
riigijuhtide endi kaudu mööda maailma laiali läheksid.
Ometi soovisime meiegi tegelikkusest riigis rohkem teada saada
kui ainult see, mis ametlikel üritustel meietaoliste jaoks
ette oli nähtud.
Revolutsioon?
Otsustasime Kaljuga,
et me ei lahku Budapestist 23. oktoobri varahommikul, nagu esialgu
oli kavandatud, vaid võtame kätte ja teeme riigipüha
kaasa selle täies ulatuses.
Päev tuli päiksepaisteline ja pildistamiseks soodne,
õhusooja oli oktoobri lõpu kohta harjumatult palju,
20 kraadi ümber. Mida rohkem aeg edasi läks ja mida
lähemale kesklinnale jõudsime, seda rahvarohkemaks
muutus tänavapilt. Giide, tõlke ja ihukaitsjaid meil
muidugi polnud, püüdsime omal jõul selgusele
saada, mis on toimumas või siis juhtuma hakkab. Vastati
(kas naljatades või tõemeeli): „Revolutsioon!”
Budapesti peatänaval ja selle ümbruses sammus tuhandeid,
võib-olla kümneid tuhandeid igas vanuses inimesi,
käes suuremad või väiksemad puna-valge-rohelised
riigilipud (mõnedel neist keskele lõigatud ümmargune
auk, millega rõhutati seal varem olnud punase viisnurga
eemaldamist), suund Corvin Mozi kino ja Parlamendihoone poole,
kus 1956. aastal just peamised lahingud olid toimunud. Kõlasid
vilekoor ja trummipõrin, koguti allkirju, kanti loosungeid
ja plakateid, millest mõned olid ka võõrkeelsed,
nt tõlgituna: „Gyurcsány, su „Tere hommikust”
on samuti vale!”, „Gyurcsány jõuk on ´56.
aasta rõhujate järglane!” (viited peaministri
valetamistele, et saada uuesti valituks ja omandada võim),
„Madjarite maa pole müügiks!” jt. Taeva all
tiirlesid helikopterid, maapealne ühistransport seisis paigal.
Esialgu polnud näha kuigi palju märulipolitseinikke,
siis aga sõitis mürinal kohale hulk riigilippe kandvaid
mootorrattureid, lõpuks ka poolakaid sõnadega „Poznañ
– Budapest”, Ungari ja Poola lipud ühe ja sama
varda otsa tõmmatud (viide 1970. a rahutustele mitmes Poola
linnas).
Eelmainitud kino läheduses olev monument “Pesti poiss”
(autor: Lajos Györfi, 23. oktoobril 1996. aastal avatud pronksskulptuur
16-aastasele János Vargale, kes relvastatuna 1956. aasta
ülestõusust osa võttis ning selle eest hiljem
13 aastaks kinni läks) oli ümbritsetud süüdatud
küünalde, lillede ja lippudega. Siinsamas peeti sütitavaid
kõnesid, ülesastujateks juba soliidses eas inimesed,
kes 1956. aasta sündmustest nähtavasti isiklikult olid
osa võtnud. “Varem võideldi vabaduse, nüüd
aga demokraatia eest!”
|
“Terrori Majas” ekspositsioonis
hõivas keskse koha “kontrrevolutsiooni”
mahasurumiseks mõeldud Nõukogude Liidu tank,
selle taustaks sadade, tõenäoliselt siinsamas
hukkunud või surnuks piinatud inimeste portreed.
|
Terrori maja
Kätte hakkas jõudma
pärastlõunane aeg. Olin kindlalt otsustanud veel enne
pimenemist ära käia eelmainitud “Terrori Majas”
– kunagise KGB (kaasa arvatud kodulinna Hall Maja), Stasi,
Securitate jt tüüpi inkvisiitorlikus asutuses, kus alates
24. veebruarist 2002 on avatud antikommunistliku sisuga muuseum
(Terror Háza Múzeum, Andrassy útca 60). Mööda
linna paar kilomeetrit jalutanud ning vastutulnuid küsitledes
leidsingi otsitud koha üles.
Juba eemalt paistis silma tänavale toodud sovetliku elulaadi
ja Nõukogude sõjatehnika näitus (üks tank
olevat isegi käima saadud). 1880. aastast pärineva mitmekorruselise
hoone fassaad oli ääristatud küünalde, lillede
ja hukkunute nimetahvlitega. Sissepääs muuseumi oli
vaba, siin toimub ka uurimistöö, võimalik oli
mitmes keeles saada teavet selle kohta, mis selles hoones kunagi
on toimunud, kus parajasti viibitakse, kes on kes või mis
on mis. Keskse koha ekspositsioonis hõivas “kontrrevolutsiooni”
mahasurumiseks mõeldud Nõukogude Liidu tank, selle
taustaks sadade, tõenäoliselt siinsamas hukkunud või
surnuks piinatud inimeste portreed. Ekspositsioon on suurelt osalt
kujundatud temaatiliselt ja ruumide kaupa, nt “1956. aasta
revolutsiooni saal”, “Ungari poliitilise politsei ülema
Peter Gabori kabinet”, “N Liidust pärinevate nõuandjate
ruum”, “Värvivahetajad”, “Elu kommunismi
tingimustes”, “Õigusemõistmine”,
“Ümberasustamine”, “Interneerimine”,
“Gulag”, “Kirik”, “Kardinal Mindszenty”
jne. Taas ei jõua kõike nähtut ümber jutustada.
Mainin vaid, et kuni sulgemiseni õhtul oli muuseum külastajatest
tulvil ning seal oli võimalik sisse astuda nii tänapäevaselt
sisustatud kohvikusse kui ka sellest mitte just kaugel olevasse
kunagisse hukkamiskambrisse…
Edasi eilsesse
Jõudnud õhtul
oma peatumispaikka tagasi, vaatasid hotelli Reception´i
inimesed tõsisel ilmel TV otseülekannet Budapesti
kesklinnast. Märulipolitsei, kes meeleavaldajate suhtes senini
ennast suhteliselt tagasihoidlikult üleval oli pidanud, oli
vahepeal nähtavasti kuskilt uusi instruktsioone saanud ja
pimeduse saabumisel tundmatuseni aktiviseerunud. TV ekraanilt
nägin nüüd minagi, kuidas Ungari pealinnas aeti
inimesi laiali pisargaasiga, “märgistati” veekahuritega,
tulistati kummikuulidega, peksti ja mõnitati. Taas voolas
veri samades kohtades, kus 50 aastat tagasi, ehk küll laipadeni
sedapuhku arvatavasti ei jõutud. Kalju ja mina ei teadnud,
et samaaegselt viibisid Budapestis ka ajakirjanikud Toomas Kümmel
ja Juku-Kalle Raid Tallinnast, kes said siit dokumentaalset materjali
filmi “Edasi eilsesse – diktatuurivõimalused
XXI sajandi alguse Euroopas” jaoks. Üksikasjalikumat
ülevaadet Budapestis nüüd ja varem toimunust võibki
lugeda nende artiklist „Szabadság! Terror oma rahva
vastu: nagu uus ´56” (Keskus 11/06, lk 20-23).
Kalju, kes samuti hilisel õhtutunnil „Platánusesse”
saabus, oli vahepeal jõudnud meie eeloleva ööbimise
asjad joonde ajada. Meile tuli järele ja viis autoga Budapesti
äärelinna oma sugulaste juurde ajakirjanik Géza
Gecse. Üllataval kombel sattusime välismaal nüüd
kokku endiste tartlaste Dr phil Elvira ja Dr phil Emil Csirpák´kidega.
Meile sai osaks külalislahke vastuvõtt, meelde tuli
mitmeid ühiseid tuttavaid, kasutusse tuli isegi eesti keel!
Unustasin õiges kohas mainimata, et veel kongressi toimumise
ajal otsis meid hotellis üles kohalik estofiil, Budapesti
ajalooõpetaja András Mészáros, kes
on tõlkinud eesti kirjandust ungari keelde ning huvitav
vestlus toimus muidugi meie kaunis emakeeles…
Pärast paar tundi kestnud öörahu Csirpák´kide
kodus jõudsime mitu korda ühistransporti vahetades
24. oktoobri varahommikul Budapesti lennujaama, kust Czech Airlines
meid läbi Praha ja pärast umbes sama kaua kestnud lendu
elusalt ja tervelt kodumaale tagasi tõi. Tallinnas oli
meile vastu tulnud kohalik ungaroloog Tõnu Kalvet, kes
ka reisi ettevalmistamisel palju oli kaasa aidanud.
Seoses tagasiteekonnaga tuleb mainida, et alles nüüd
avanes meile võimalus heita pilk värskele ajakirjandusele
ning selle kaudu täpsemalt teda saada, mis Ungari pealinnas
äsja oli toimunud või kuidas viimase aja arenguid
selles riigis mujal maailmas kommenteeritakse. Piirdume siinkohal
üksnes mõnede pealkirjadega: “Tänavalahingud
juubeli puhul”, “Teine ülestõus” (Der
Tagesspiegel, 24.10.2006); “Ungari tähistab 1956.
aasta ülestõusu aastapäeva, kuid protestid heidavad
sellele sünge pitseri” (International Herald Tribune,
24.10.2006); “Valitsusevastased protestid: rahutused tumestavad
Ungari 1956. a ülestõusu aastapäeva” (Financial
Times, 24.10.2006); “Politsei surub maha protestid Ungaris”
(USA Today, 24.10.2006); “Ikka ja jälle vabaduse eest”
(Der Stacheldraht, nr 8/2006). Kas võimulolijatel nende
ja teiste sõnumite pärast olukorrast riigis ka häbi
peaks olema, selle kohta andmeid pole. (Vt ka György Schöpflin,
“Ungari: maa ilma tagajärgedeta. Kuidas kavatseb praegune
valitsus püsima jääda, on esialgu lahtine”,
Postimees, 4.10.2006).
Mida veel
juurde lisada?
Budapest on suursuguste
ehitistega, puhaste tänavatega, rikkaliku kultuurieluga ja
eht-soomeugriliku rahvastikuga umbes 2 miljoni elanikuga metropol
Doonau kallastel. Noorema põlvkonna inimestel teistes riikides
on võib-olla raske uskuda, et pisut rohkem kui pool sajandit
tagasi valitses Ungaris Moskvast juhitud kommunistlik diktatuur
ning et 1956. aastal võitlesid linna tänavatel mehed,
naised ja lapsed punaimpeeriumist kohale saadetud sõdalaste
ja tankide vastu. Hukkus umbes 2600 tsiviilisikut, 600 Nõukogude
sõjameest, 200 000 ungarlast põgenes Läände.
Kangelasliku ülestõusu mahasurumisele järgnesid
uued repressioonid: surmanuhtluse täideviimise alampiir
vähendati 16 eluaastale, üksnes 1956. aastal viidi täide
156 surmaotsust. Kommunistlikest kurjategijatest on paljud elus
veel tänapäevalgi, täiesti arusaamatutel põhjustel
neid inimsusevastaste kuritegude eest (nagu ka mõnes postsovetlikus
riigis) vastutusele võetud pole…
Ungarlased pole nii orjameelsed nagu seda on nt eestlased (praegusaja
moe kohaselt: Eestimaa inimesed, eestimaalased jne). Ungaris osatakse
austada ja mälestada nii kangelasi kui ohvreid. Meil seni
kahjuks ainult viimaseid…
Vox populi, vox Dei (rahva hääl on Jumala hääl).
Valitsus, kes oma rahvast sugugi ei hooli ja sellega lausa raksu
läheb, pole midagi väärt. Jääb vaid üle
loota, et millalgi saab Ungari tõeliselt demokraatliku
ja korruptsioonivaba valitsuse ning et selle maa paljukannatanud,
kuid väärikale rahvale saab osaks senisest parem tulevik.
Meil Eestis on nüüd aga uus, kommunismivaba minevikuga
president, kes pealegi on varem töötanud Raadio Vaba
Euroopa eestikeelse, teadagi mis meelsusega toimetuse juhina.
Endise kommunismivangina loodan, et Toomas Hendrik Ilvese valimine
meie riigivalitsemise etteotsa avab senisest paremad perspektiivid
INTER-ASSO mõne järgmise kongressi pidamiseks Eestis.
Kauneid kohti rahvusvahelise kokkutuleku korraldamiseks, vabadustarmastavate
ideede arendamiseks ja JOKK-mentaliteedist lahtisaamiseks on siin
ju küllalt!
Sedapuhku lepiti aga kokku, et järgmine INTER-ASSO kongress
toimub 2007. aastal Prahas.
|
|
|
