Kultuur ja Elu 2/2004


Kultuur ja Elu 1/2004

 

 

 

 


LAVA-PEEGEL-MONITOR: Eesti foto 21.sajandil

tekst: Peeter Linnap (algusosa> KE/ 475)


Peeter Linnap

Siin ja järgenvates pildikultuuri vaatlustes süveneme nendesse hoiakulistesse, esteetilistesse ja autoripositsioonilistesse nähtustesse, mis kõige märgatavamalt ilmnevad Eesti nüüdisfotograafias ning mis seda varasemast selgesti eristavad.

Kui palju (ja kas üldse) jätab digitaalne "fototöökoda" ruumi loojale?

Uued ühtlustajad 1: tehnoloogia

Kuigi tänapäevale on iseloomulik universaalsuste - integreerivate maailmavaateliste faktorite järjekindel eitamine, pole sellega vähimatki põhjust nõustuda. Juba ainuüksi tehnoloogilisel tasandil hakkab teravalt silma kogu nüüdisühiskonna arvutikesksus. Sellega seoses on visuaalseid arusaamu määratlevaks tehnoloogiaks ennekõike kuvar ja (pilt)kujutise valdavateks olemisviisideks liikuvus ja suhestumine. Just viimasega saabki siduda näituse kui kunstniku varasema keskse tegevusväljundi ülikiiret allakäiku ja (järjekordseid) pessimistlikke prognoose kunsti "lõpust", "surmast" jne. Siit nähtub, et praegused muutused pildilistes kunstides ei toimu enam kaugeltki mitte stiili ega zhanri tasandil vaid hoopis laiemates taust- või raamsüsteemides. Seda, et tehnoloogia, eriti veel kõikjale "imbunud" digitaaltehnoloogia pole mitte pelgalt "tehniline", vaid suuresti ka ideoloogiline kategooria, osutab terve rida sümptome.

Uued ühtlustajad 2: võõrandumine vahendist

Kui juba 1960.aastate kirjandusteoorias/ semioloogias räägiti romantiliselt "autori surmast", siis seoses digitaalsete vahendite kõikjalolekuga peaks saama seda Barthesi, Foucault jt. poolt sõnastatud väidet varjundada. Olgu teksti/pildi või mõne muu märksüsteemi võimuga looja üle lood kui tahes drastilised - on see ometi lapsemäng fakti kõrval, et praegu jagame me pilte luues otseselt/ igal sammul "autorlust" standardsete tarkvara tootjatega. Kuigi ka fotokaamera pildilise väljendusvahendina on eelnevalt programmeeritud (kunstnik ei tea täpselt, mis toimub kaameras erinevate programmide kasutamisel), on Adobe Photoshop´i vmt. "tarkvara" kasutaja pandud veelgi ettemääravamasse olukorda. Just programmide poolt ettemääratud väljendusvõimaluste loend ongi see, millest saab alguse loominguline ühtlustamine. Ja just säärane tehnoloogiline "ühtlus" on ideoloogiate realiseerimise kohaks tänapäevases "nähtamatute" jõudude ühiskonnas.

Tarkvara: programmide tehnoloogia ja ideoloogia

Kõigile, kes veidigi on näppinud säärast pildikultuuri "vabastavat" vahendit nagu Adobe Photoshop, hakkab silma mitu huvitavat seigakest. Esimene neist tähelepanekutest on äratundmine, et pilditöötluse tarkvara liidab ja koondab endasse enamiku varem käsitsi toimetatud operatsioone. Igale fotograafile tuntud pildiliste kvaliteetide nagu heledus, kontrast, kontuuriteravus, värviküllastus jmt. reguleerimine on "Photoshopis" muudetud mugavateks ja lihtsateks toiminguteks. Sama kehtib ka varasemas fotomontaazhis tuntud võtete kohta nagu topeltsäritus, kihiline montaazh, optiline montaazh jm. kohta. Ent see on vaid programmi silmnähtav, tarbijat "abistav" aspekt. Niipea kui hakkame uurima pilditöötluskeskkonna muid varjundeid: filtreid, nn. "efekte" jmt., tekib meis iseeneslik küsimus programmi adressaadi kohta - kellele on digitaalne "fototöökoda" õieti mõeldud ? Millist üldisemat suhtumist fotosse see programm soodustab ? Kuipalju on siin ruumi individuaalsusele?

Just asjaolu, et lõviosa Photoshopist kubiseb kõikvõimalikest trikkidest ja efektidest, mis astuvad ühte jalga "ühe päevaga kunstnikuks" õõnsavõitu loosungiga, reedab meile selgesti selle "professionaalse" tarkvara ideoloogilised taotlused. Programmi läbivaks ideoloogiaks on klassikalise väikekodanlastest pühapäevapildistajate kultiveerimine ja paljundamine - sama siht, mida peab hoolega silmas ka enamik seebikarpide ja fotomaterjalide tootjatest. Ükski säärastest korporatiivsetest jõududest ei soodusta mõtlevat kunstnikutüüpi: nii nagu "Fuji" pakub meile sinisest-veel-sinisemat taevast ja "Kodak" loomulikku, just-nagu-elust-enesest ülesvõtteid, nii on ka Photoshopi loojad asunud kultiveerima kodanlik-liberaalse ühiskonna koerapissitajatest lobotoomikuid, sisendades neile ahvatlevaid ja hõlpsaid võimalusi "sitast-saia" komponeerida. Ja vaevalt ma eksin arvates, et samasuguse hoolimatute "igaüks-on-kunstnik" lubadusega peibutavad omi kliente ka tõlke-, muusika- või videomontaazhi "programmide" insenerid, kellest on märkamatult ja kutsumatult saanud meie teoste kaasautorid.

Digitaalne pildimaailm ja tunnetuslikud nihked

Kui "tehnika" mõiste, vaatamata selle sisulisele keerulisemaks muutumisele praktikates, lähtub lõppude-lõpuks ikkagi kreekakeelsest techne´st (oskus, võte), siis hoopis olulisem on jälgida neid muutusi, mida muutuvad tehnikad/ tehnoloogiad kutsuvad esile tunnetuslikus plaanis. Esmalt olgu siinkohal muidugi mainitud kõige üldisemad digitaalkeskkonnaga kaasnevad nihked - säärased, mis puudutavad inimtunnetuse raamkonstruktsioone ja -omadusi: ruum, aeg, tõde jmt. Ainuüksi seik, et praegust tegevpõlvkonda on nimetatud matrixigeneratsiooniks; risoomi- ja klubikultuuri straatumiks kõneleb õige paljust. Detaile kõrvale jättes osutab see muutunud maailmavaatelisi põhihoiakuid; ka neid mis puudutavad füüsilise maailma-ja-pildi vahekordi. Ennekõike hakkab silma materialistlike - meist sõltumatute (ja väljaspool asuvate) raamkategooriate: reaalsus, tõde, tegelikkus jmt. taandumine. Pigem on uuteks objektiivsusteks teesklused, pildid ise, informatsioon-kui-füüsis jpm.

Pealtnäha vähemtähtsana võib tunduda olemuslik nihe objekti-tausta pingeväljadel, mille parimad teisenemised ilmnevad muusikas: helimassid/ maastikud selgelt samastatavate leidmotiivide asemel; lokaliseerimata allikaga helid monumentaalse rokkari asemel; dub´id ja kajad live-kontserdi (erakordse sündmuse) asemel jpm. Samalaadsed teisenemised on täiesti olemas ka visuaalkultuuris, kus sihitud/ loendamatud/ märkamatult ilmuvad ja haihtuvad flaierid (lendlehed) on ennekõike mitteheroilised ja mittemonumentaalsed. Või ülelugemist mittevõimaldavad pildid (enamasti "fotod") www.-keskkonnas, mille üheaegne koosesinemine erinevates mittelineaarsetes tekstistruktuurides jätab harva võimalusi mõnda neist piltidest esile tõsta või pikemalt mäletada. Pisut spekuleerivalt öeldes näib, et sellise mõtlemise struktuuris puudub vähemalt kaks enesestmõistetavana võetud elementi/ kategooriat: keskus ja suund. Ka kolmas - kõige keerukam, ja end ruumiliste ekvivalentidega modelleerida mittelaskev gravitatiivne tunnetuse kategooria - reaalsus on sattunud ise "kaaluta" olekusse.

Reaalsus ja modaalsused

Arusaam reaalsusest, mille rüpes fotograafia kujutamisvahendina sündis, määratles pikka aega fotot kui reaalsuse analoogi. Olles olemuslikult jälg (ja sündinud "vahetus" kokkupuutes objektiga), oli foto massiteadvuses ühtlasi ka reaalsuse asendaja. Just 20.sajandi esimesel poolel kujuneski arusaam fotost kui "loomulikust" (naturaalse-kunstliku pingeväljal) ja "tõesest" (tegelikkuse-näilise pingeväljal) kujutamisviisist. Ühiskondlikus praktikas pandigi säärane "analogon" asendama nii reaalset kui tõest - sotsiaalsetes regulatsioonimehhanismides sai fotost ennekõike tõestuse-, tõestamise-, tuvastamise- ja samastamise surmkindel agent. Ent sellega paralleelselt muutus foto usutavaks tegemise vahendiks: nimelt võltsimises osutus see sama edukaks vahendiks kui tõestamiseski.

Ka nägemispsühholoogia alased katsed kippusid tunnistama vaid seda, et fotograafiline pilt kuulub nn. surrogate stimuli valdkonda, olles sisuliselt vahend, mis kutsub silma võrkkestal esile sarnased tajutingimused nagu natuuri vaatamisel (vrdl. eesti k. "silmamoondaja"). Edasi järgnes juba fenomenoloogiline ekskurss, mille käigus selgus küll foto võimekus nähtumuste, kuid mitte olemuse edastamisel. Kõik säärane soosis sotsiosemiootika valdkonnas nn. modaalsuste teooria välja arendamist, mis omalaadsel, olgugi et populistlikul kujul avaldab - sellesama arvuti tarkvara vahendusel mõju kaasaegsele fotograafiale.

Üksikasjadesse siinkohal laskumata nimetagem modaalsuseks tõega suhestumise viisi (a la G.Kress & Theo van Leeuwen). Näiteks diagramm suhestub matemaatiliselt, foto aga välise sarnasuse põhjal e. naturalistlikult. Sarnaselt - kui film suhestub näidatavaga dünaamiliselt, siis foto osaks on staatiline suhe. Jne. Väga üldiselt öeldes, on järeldus selles, et fotograafia kesksemaid missioone, et mitte öelda kogu senituntud olemus on praeguses maailmapildis muutunud vaid üheks modaalsuseks paljude teiste hulgas. Just seetõttu pööratakse ka fotot kasutavas kaasaegses kunstis pigem eraldi tähelepanu foto või kaamera moodustele maailmaga suhestuda (omaette teemana nt. Jeff Walli fotodel või Myrick´i & Sanchez´i "Blairi Nõiafilmis") kui et aetakse taga mingit surmkindlat tõde ennast.

Nimetatud teosed nagu ka mitmed Eestis tehtud tööd kasutavad/ rõhutavad seejuures ennekõike üksikuid modaalsuse markereid (nt.kriimustatud must-valge film; jäik ja terav valgus - a la "politseikroonika"; värisev kaamera jpm.). Kõik need on kujutamisvahendi (mitte reaalsuse enda) omadused, mille põhjal me olemegi harjunud nähtavat tõeseks pidama. Teooriad kõrvale jättes avagem veelkord kurikuulus Photoshop - ja pangem tähele, et normaalseks/ tõeseks peetav piltkujutis "koosneb" arvukatest modaalsusmarkeritest: teravus, värviküllastus, kontrast jne. Siit just tulebki see tunne, et kui enesestmõistetavus - antud juhul foto "tõesus", on lahti võetav üksikuteks/ diskreetseteks/ mõõdetavateks ühikuteks, pole see tõesus sugugi enam nii püha ja tähelepanu võib suunata mujale. Uuenenud taustal mõjub paroodilise "kunstiprojektina" hoopis ühiskonna intertsus oma harjumustest kinni hoida. Eesti Kodakondsus- ja Migratsiooniameti arvates peab foto, mis on "tõene" ja mis inimest juriidiliselt asendab, olema nimelt järgmine:

- Pildistada tuleb otsevaates, ilma peakatteta, erariietes, korrektse riietuse ja soenguga.
Isikuile, kes kannavad prille, tuleb soovitada pildistamist ilma prillideta (keelatud on
toonitud klaasidega prillid)
- Foto peab olema originaalfoto, see ei tohi olla välja lõigatud teisest fotost või välja trükitud arvutist.
- Jälgige, et fotole ei jääks näpujälgi, kriimustusi ega muid defekte.
- Kujutis peab fotol olema terav, pehmete varjudega ja asuma foto keskel. Taust peab olema
helehall või helebeezh (densitomeetriline näit 0.35-0.4), varjude ja triipudeta.
- Fotol ei tohi esineda murdekohti, kriimustusi, emulsioonikihi vigastusi, ükskõik millist looritust, triipe, plekke foto kummalgi küljel ega muid tehnilisi defekte.*

*(vt. www.pass.ee).


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv