|
|
LAVA-PEEGEL-MONITOR: Eesti
foto 21.sajandil
tekst: Peeter Linnap (algusosa>
KE/ 475)
|
Peeter Linnap |
Siin ja järgenvates pildikultuuri vaatlustes
süveneme nendesse hoiakulistesse, esteetilistesse ja autoripositsioonilistesse
nähtustesse, mis kõige märgatavamalt ilmnevad
Eesti nüüdisfotograafias ning mis seda varasemast selgesti
eristavad.
Kui palju (ja kas üldse) jätab digitaalne
"fototöökoda" ruumi loojale?
Uued ühtlustajad
1: tehnoloogia
Kuigi tänapäevale on iseloomulik universaalsuste - integreerivate
maailmavaateliste faktorite järjekindel eitamine, pole sellega
vähimatki põhjust nõustuda. Juba ainuüksi
tehnoloogilisel tasandil hakkab teravalt silma kogu nüüdisühiskonna
arvutikesksus. Sellega seoses on visuaalseid arusaamu määratlevaks
tehnoloogiaks ennekõike kuvar ja (pilt)kujutise valdavateks
olemisviisideks liikuvus ja suhestumine. Just viimasega saabki
siduda näituse kui kunstniku varasema keskse tegevusväljundi
ülikiiret allakäiku ja (järjekordseid) pessimistlikke
prognoose kunsti "lõpust", "surmast"
jne. Siit nähtub, et praegused muutused pildilistes kunstides
ei toimu enam kaugeltki mitte stiili ega zhanri tasandil vaid
hoopis laiemates taust- või raamsüsteemides. Seda,
et tehnoloogia, eriti veel kõikjale "imbunud"
digitaaltehnoloogia pole mitte pelgalt "tehniline",
vaid suuresti ka ideoloogiline kategooria, osutab terve rida sümptome.
Uued ühtlustajad
2: võõrandumine vahendist
Kui juba 1960.aastate kirjandusteoorias/ semioloogias räägiti
romantiliselt "autori surmast", siis seoses digitaalsete
vahendite kõikjalolekuga peaks saama seda Barthesi, Foucault
jt. poolt sõnastatud väidet varjundada. Olgu teksti/pildi
või mõne muu märksüsteemi võimuga
looja üle lood kui tahes drastilised - on see ometi lapsemäng
fakti kõrval, et praegu jagame me pilte luues otseselt/
igal sammul "autorlust" standardsete tarkvara tootjatega.
Kuigi ka fotokaamera pildilise väljendusvahendina on eelnevalt
programmeeritud (kunstnik ei tea täpselt, mis toimub kaameras
erinevate programmide kasutamisel), on Adobe Photoshop´i
vmt. "tarkvara" kasutaja pandud veelgi ettemääravamasse
olukorda. Just programmide poolt ettemääratud väljendusvõimaluste
loend ongi see, millest saab alguse loominguline ühtlustamine.
Ja just säärane tehnoloogiline "ühtlus"
on ideoloogiate realiseerimise kohaks tänapäevases "nähtamatute"
jõudude ühiskonnas.
Tarkvara:
programmide tehnoloogia ja ideoloogia
Kõigile, kes veidigi on näppinud säärast
pildikultuuri "vabastavat" vahendit nagu Adobe Photoshop,
hakkab silma mitu huvitavat seigakest. Esimene neist tähelepanekutest
on äratundmine, et pilditöötluse tarkvara liidab
ja koondab endasse enamiku varem käsitsi toimetatud operatsioone.
Igale fotograafile tuntud pildiliste kvaliteetide nagu heledus,
kontrast, kontuuriteravus, värviküllastus jmt. reguleerimine
on "Photoshopis" muudetud mugavateks ja lihtsateks toiminguteks.
Sama kehtib ka varasemas fotomontaazhis tuntud võtete kohta
nagu topeltsäritus, kihiline montaazh, optiline montaazh
jm. kohta. Ent see on vaid programmi silmnähtav, tarbijat
"abistav" aspekt. Niipea kui hakkame uurima pilditöötluskeskkonna
muid varjundeid: filtreid, nn. "efekte" jmt., tekib
meis iseeneslik küsimus programmi adressaadi kohta - kellele
on digitaalne "fototöökoda" õieti mõeldud
? Millist üldisemat suhtumist fotosse see programm soodustab
? Kuipalju on siin ruumi individuaalsusele?
Just asjaolu, et lõviosa Photoshopist
kubiseb kõikvõimalikest trikkidest ja efektidest,
mis astuvad ühte jalga "ühe päevaga kunstnikuks"
õõnsavõitu loosungiga, reedab meile selgesti
selle "professionaalse" tarkvara ideoloogilised taotlused.
Programmi läbivaks ideoloogiaks on klassikalise väikekodanlastest
pühapäevapildistajate kultiveerimine ja paljundamine
- sama siht, mida peab hoolega silmas ka enamik seebikarpide ja
fotomaterjalide tootjatest. Ükski säärastest korporatiivsetest
jõududest ei soodusta mõtlevat kunstnikutüüpi:
nii nagu "Fuji" pakub meile sinisest-veel-sinisemat
taevast ja "Kodak" loomulikku, just-nagu-elust-enesest
ülesvõtteid, nii on ka Photoshopi loojad asunud kultiveerima
kodanlik-liberaalse ühiskonna koerapissitajatest lobotoomikuid,
sisendades neile ahvatlevaid ja hõlpsaid võimalusi
"sitast-saia" komponeerida. Ja vaevalt ma eksin arvates,
et samasuguse hoolimatute "igaüks-on-kunstnik"
lubadusega peibutavad omi kliente ka tõlke-, muusika- või
videomontaazhi "programmide" insenerid, kellest on märkamatult
ja kutsumatult saanud meie teoste kaasautorid.
Digitaalne
pildimaailm ja tunnetuslikud nihked
Kui "tehnika" mõiste, vaatamata
selle sisulisele keerulisemaks muutumisele praktikates, lähtub
lõppude-lõpuks ikkagi kreekakeelsest techne´st
(oskus, võte), siis hoopis olulisem on jälgida neid
muutusi, mida muutuvad tehnikad/ tehnoloogiad kutsuvad esile tunnetuslikus
plaanis. Esmalt olgu siinkohal muidugi mainitud kõige üldisemad
digitaalkeskkonnaga kaasnevad nihked - säärased, mis
puudutavad inimtunnetuse raamkonstruktsioone ja -omadusi: ruum,
aeg, tõde jmt. Ainuüksi seik, et praegust tegevpõlvkonda
on nimetatud matrixigeneratsiooniks; risoomi- ja klubikultuuri
straatumiks kõneleb õige paljust. Detaile kõrvale
jättes osutab see muutunud maailmavaatelisi põhihoiakuid;
ka neid mis puudutavad füüsilise maailma-ja-pildi vahekordi.
Ennekõike hakkab silma materialistlike - meist sõltumatute
(ja väljaspool asuvate) raamkategooriate: reaalsus, tõde,
tegelikkus jmt. taandumine. Pigem on uuteks objektiivsusteks teesklused,
pildid ise, informatsioon-kui-füüsis jpm.
Pealtnäha vähemtähtsana võib
tunduda olemuslik nihe objekti-tausta pingeväljadel, mille
parimad teisenemised ilmnevad muusikas: helimassid/ maastikud
selgelt samastatavate leidmotiivide asemel; lokaliseerimata allikaga
helid monumentaalse rokkari asemel; dub´id ja kajad live-kontserdi
(erakordse sündmuse) asemel jpm. Samalaadsed teisenemised
on täiesti olemas ka visuaalkultuuris, kus sihitud/ loendamatud/
märkamatult ilmuvad ja haihtuvad flaierid (lendlehed) on
ennekõike mitteheroilised ja mittemonumentaalsed. Või
ülelugemist mittevõimaldavad pildid (enamasti "fotod")
www.-keskkonnas, mille üheaegne koosesinemine erinevates
mittelineaarsetes tekstistruktuurides jätab harva võimalusi
mõnda neist piltidest esile tõsta või pikemalt
mäletada. Pisut spekuleerivalt öeldes näib, et
sellise mõtlemise struktuuris puudub vähemalt kaks
enesestmõistetavana võetud elementi/ kategooriat:
keskus ja suund. Ka kolmas - kõige keerukam, ja end ruumiliste
ekvivalentidega modelleerida mittelaskev gravitatiivne tunnetuse
kategooria - reaalsus on sattunud ise "kaaluta" olekusse.
Reaalsus
ja modaalsused
Arusaam reaalsusest, mille rüpes fotograafia
kujutamisvahendina sündis, määratles pikka aega
fotot kui reaalsuse analoogi. Olles olemuslikult jälg (ja
sündinud "vahetus" kokkupuutes objektiga), oli
foto massiteadvuses ühtlasi ka reaalsuse asendaja. Just 20.sajandi
esimesel poolel kujuneski arusaam fotost kui "loomulikust"
(naturaalse-kunstliku pingeväljal) ja "tõesest"
(tegelikkuse-näilise pingeväljal) kujutamisviisist.
Ühiskondlikus praktikas pandigi säärane "analogon"
asendama nii reaalset kui tõest - sotsiaalsetes regulatsioonimehhanismides
sai fotost ennekõike tõestuse-, tõestamise-,
tuvastamise- ja samastamise surmkindel agent. Ent sellega paralleelselt
muutus foto usutavaks tegemise vahendiks: nimelt võltsimises
osutus see sama edukaks vahendiks kui tõestamiseski.
Ka nägemispsühholoogia alased katsed
kippusid tunnistama vaid seda, et fotograafiline pilt kuulub nn.
surrogate stimuli valdkonda, olles sisuliselt vahend, mis kutsub
silma võrkkestal esile sarnased tajutingimused nagu natuuri
vaatamisel (vrdl. eesti k. "silmamoondaja"). Edasi järgnes
juba fenomenoloogiline ekskurss, mille käigus selgus küll
foto võimekus nähtumuste, kuid mitte olemuse edastamisel.
Kõik säärane soosis sotsiosemiootika valdkonnas
nn. modaalsuste teooria välja arendamist, mis omalaadsel,
olgugi et populistlikul kujul avaldab - sellesama arvuti tarkvara
vahendusel mõju kaasaegsele fotograafiale.
Üksikasjadesse siinkohal laskumata nimetagem
modaalsuseks tõega suhestumise viisi (a la G.Kress &
Theo van Leeuwen). Näiteks diagramm suhestub matemaatiliselt,
foto aga välise sarnasuse põhjal e. naturalistlikult.
Sarnaselt - kui film suhestub näidatavaga dünaamiliselt,
siis foto osaks on staatiline suhe. Jne. Väga üldiselt
öeldes, on järeldus selles, et fotograafia kesksemaid
missioone, et mitte öelda kogu senituntud olemus on praeguses
maailmapildis muutunud vaid üheks modaalsuseks paljude teiste
hulgas. Just seetõttu pööratakse ka fotot kasutavas
kaasaegses kunstis pigem eraldi tähelepanu foto või
kaamera moodustele maailmaga suhestuda (omaette teemana nt. Jeff
Walli fotodel või Myrick´i & Sanchez´i
"Blairi Nõiafilmis") kui et aetakse taga mingit
surmkindlat tõde ennast.
Nimetatud teosed nagu ka mitmed Eestis tehtud
tööd kasutavad/ rõhutavad seejuures ennekõike
üksikuid modaalsuse markereid (nt.kriimustatud must-valge
film; jäik ja terav valgus - a la "politseikroonika";
värisev kaamera jpm.). Kõik need on kujutamisvahendi
(mitte reaalsuse enda) omadused, mille põhjal me olemegi
harjunud nähtavat tõeseks pidama. Teooriad kõrvale
jättes avagem veelkord kurikuulus Photoshop - ja pangem tähele,
et normaalseks/ tõeseks peetav piltkujutis "koosneb"
arvukatest modaalsusmarkeritest: teravus, värviküllastus,
kontrast jne. Siit just tulebki see tunne, et kui enesestmõistetavus
- antud juhul foto "tõesus", on lahti võetav
üksikuteks/ diskreetseteks/ mõõdetavateks ühikuteks,
pole see tõesus sugugi enam nii püha ja tähelepanu
võib suunata mujale. Uuenenud taustal mõjub paroodilise
"kunstiprojektina" hoopis ühiskonna intertsus oma
harjumustest kinni hoida. Eesti Kodakondsus- ja Migratsiooniameti
arvates peab foto, mis on "tõene" ja mis inimest
juriidiliselt asendab, olema nimelt järgmine:
- Pildistada tuleb otsevaates, ilma peakatteta,
erariietes, korrektse riietuse ja soenguga.
Isikuile, kes kannavad prille, tuleb soovitada pildistamist ilma
prillideta (keelatud on
toonitud klaasidega prillid)
- Foto peab olema originaalfoto, see ei tohi olla välja lõigatud
teisest fotost või välja trükitud arvutist.
- Jälgige, et fotole ei jääks näpujälgi,
kriimustusi ega muid defekte.
- Kujutis peab fotol olema terav, pehmete varjudega ja asuma foto
keskel. Taust peab olema
helehall või helebeezh (densitomeetriline näit 0.35-0.4),
varjude ja triipudeta.
- Fotol ei tohi esineda murdekohti, kriimustusi, emulsioonikihi
vigastusi, ükskõik millist looritust, triipe, plekke
foto kummalgi küljel ega muid tehnilisi defekte.*
*(vt. www.pass.ee).
|
|
|
