|
|
|
Liisi Peets. Foto sarjast "Maastikud"
2003. TKK kursusetöö. |
LAVA ja PEEGEL: Eesti foto
21.sajandil
tekst: Peeter Linnap
Järgnevas artikliteseerias
püüab Tartu Kõrgema Kunstikooli fotograafia osakonna
juhataja prof Peeter Linnap kokkuvõtlikult vaadelda uut
Eesti nüüdisfotograafiat raamivaid probleeme, domineerivaid
esteetilisi hoiakuid jm integraalseid tegureid, mis nähtavate/varjatud
allhoovustena valdkonnas oluliselt tooni annavad.
Kuigi paljud on kindlasti
märganud vilgast tegevust ja tuliseid vaidlusi, mis viimastel
aastatel on koondunud meie verivärske fotograafia ümber,
on siiski vähe neid, kel ”selge” ja koondlik pilt
sellest, mis foto valdkonnas tervikuna toimub.
Fotograafia
uudne institutsionaliseerumine
Esimeseks oluliseks erisuseks uues Eesti fotograafias on selle
institutsionaliseerumine kunsti kõrgharidusmaastikul. Tartu
Kõrgemas Kunstikoolis (1997) ja Eesti Kunstiakadeemias
(1998) startinud fotograafia osakonnad on tänaseks andnud
kompleksse ja põhjaliku fotohariduse kokku juba ca 40 inimesele,
kellest mõnedki reaalsel kunstimaastikul juba silma paistavad.
Kunstialane kõrgharidus välistab ühelt poolt
senise hobikunstniku diletantsuse; teisalt aga standardiseerib
mõnevõrra nii maailmavaadet kui väljendusviise.
Ent haridusmaastiku kõrval määrab kaasaegse fotograafia
olemust ja avaldumisviise, samuti hoiakuid fotograafia suhtes
veel terve rida suuremaid institutsioone – ennekõike
neid, milles fotograafide looming avaldub ja igapäevaselt
ringleb. Kui minevikus domineeris fotograafilise produktsiooni
üle ideoloogiline ruum ja sellega kaasnev agenda: ETA, Tallinnfilm,
Ajakirjandusmaja, Glavlit jm, ennekõike tsentraalsed institutsioonid,
siis praeguseks on olukord juurteni muutunud.
Kõige mõjuvõimsamana tundub siinkohal ideoloogiate
delegeerimine võimukoridoridest madalamale tasemele, ajakirjandusmaja
ja üleriigilise ”Eesti Reklaamfilmi” all-in-one
strateegiate asemel näeme üksikuid ja erineva erakapitaliga
toimetusi, mis moodustavad praeguse ajakirjanduse. Käskude/sanktsioonide
jmt-ga opereerivast propagandavabrikust on omakorda saanud tarbimisühiskonna
reklaamitööstus, mis ”piitsa” asemele eelistab
kasutada ”präänikut”. Ja suletud (riigi)piiri-ühiskonna
on välja tõrjunud nähtavate füüsiliste
piirideta interneti põhine pildikeskkond. See on kindlasti
edasiminek, kuid mitte tingimata progress – sest edasi on
mindud vaid vahendite- ja võrkude-, kuid mitte tingimata
sisutasandil. Loomingulise sõltuvuse seisukohast vaadatuna
on eestlasel kui õhukese modernse kultuurikihiga rahval
uus ja täiesti reaalne oht kergesti minetada sõltumatu
looja vastupanuvõime – tulemuseks autoriloome ja kommertsi
lootusetu segiminek, mis väljaspoolt vaadatuna mõjub
naeruväärsena.
Uued levikanalid
– uued probleemid
Senisest üsna erineva institutsionaalse segmenteerumisega
on Eesti foto minetanud enamiku oma senistest probleemidest: fototeoseid
koguvad kõik muuseumid, seda uurivad ja õpetavad
ülikoolid, seda müüakse ja sellest kirjutatakse
palju ja erineval tasemel. Lisaks üldkunstilisele ajakirjandusele
valib/palendab/defineerib fotograafiat ka eriala-ajakiri Cheese,
mis juba praegu on graduaalselt muutumas üheks olulisemaks
mõõdupuuks väärtusorientatsiooni kujundamisel
selles valdkonnas. Ent vaatamata fotograafia esmakordsele paljutasandilisele
liitumisele Eesti sotsiokultuurilise keskkonnaga, on siin tekkimas
uued ja huvitavad küsitavused. Kui omal ajal arvati, et näiteks
erialase ajakirja loomine lahendab kõik fotograafia vähenähtavuse
ja prestiiþikuse probleemid, siis Cheese´i senine
käekäik demonstreerib selgelt uue problemaatika sündi.
Olles tootmisviisilt ühemehe-projekt, on see sunnitud omavahel
segistama akadeemilisi kirjutisi ja tippkunstnike töid kommertsliku
pudi-padi, ja kuidas-midagi-teha tüüpi materjalidega,
mis tuleb ajakirjale pigem kahjuks kui kasuks. Teiseks kaasneb
reklaamipinnaks muutumise funktsiooniga ka paratamatu oht sattuda
kodanlik-liberaalse maailmavaate propageerija rolli; ja kolmandaks
tõstatub väljaande universalismi ideoloogiaga paratamatu
küsimus väljaande adressaadist. Kui võtame sarnaselt
vaatluse alla fotograafia kanaliseerumise üldkunsti ajakirjadesse
Estonian Art või kunst.ee, siis näeme, kuidas need
omakorda piiravad fotograafiat pelga kunsti mõistega selle
vananenud tähenduses, serveerides fotot pigem kunstiajaloolises
kui kaasaegse visuaalkultuuri kontekstis. Ja sarnane protsess
kaasneb ka fotograafia käsitlemisel praeguses Eesti kunstiteaduse
kontekstis, sest siin püütakse foto enamasti ”mahutada”
fotoeelsete kunstiparadigmade raamidesse. Probleem on selles,
et uus vahend peaks mõjulepääsemiseks kaasama
uued meetodid nii levi kui uurimistasandil – praktikas juhtub
seda aga haruharva.
Fotograaf-kunstnik-funktsionäär
Järgmiseks raamkonstruktsiooniks, mis sobib sisse juhatama
uue pildiloomingu sisulisi külgi, on kindlasti ühiskondliku
tööjaotuse olemuslik muutumine viimasel kümnendil.
Ennekõike hakkab siin silma lähiminevikust tuttava
universaalse fotograafi kadumine nii tööjõuturult
kui ühiskondlikust elust. Fotograafile või fotot kasutavale
kunstnikule äraelamist võimaldavate institutsioonide
võrk on ühelt poolt kindlasti laienenud, kuid samas
ka muutunud palju spetsiifilisemaks ja nüansseeritumaks.
Praktikas tähendab see ennekõike olukorda, kus edukas
stuudiofotograaf ei suuda enam olla edukas dokumentalist või
ajakirjanik kas või juba seetõttu, et erialased
nõuded on mõlemas valdkonnas mäekõrguselt
kasvanud. Seetõttu mõjub lähiminevik, kus mõnedki
tippfotograafid tegid läbisegi kultuuri- ja kommertsplakateid
(põhioskuseks rezhissuur) ning kehastusid hetk hiljem paparzzi
stiilis uudistööstuse reporteriks (operatiivsus) –
praeguses maailmas üsna nostalgilise või isegi mõeldamatuna.
Niisuguse protsessi reaalseks tagajärjeks on fotograafide
kui functionnaire´de järjest suurenev segmenteerumine
töö iseloomu põhjal ja ”fotograafia-kui-sellise”
valdkonna terviklikult üsna küsitav eksistents. Nagu
olen varemgi täheldanud, jagunevad fotograafid praeguses
Eestis pigem mitmesuguste liitvaldkondade põhjal nagu arhitektuuripildistajad,
moe-, loodus-, portree- ja reporterfotograafid jne. Iga selline
grupp on omaette eristatav ”subkultuurina”, sest grupisiseselt
kehtivad neis eripärased väärtussüsteemid
ja spetsiifiline leksika, mida teiste gruppide liikmed tingimata
ei jaga ega tunnusta. Säärastes liitvaldkondades saab
pigem terviklikuks subkultuuriks pidada arhitektuuri-, moe- või
þurnalistika valdkondi, millesse fotograafia ja fotograaf
liituvad (ainult) selle valdkonna jäädvustaja ja pildilise
esitleja rollis.
Fotograaf ja ”vana hea
kunst”
Kuigi kõiki sääraseid praktilisi eluvaldkondi
teenindavaid fotograafe koolitatakse tänapäeval kvaliteetse
ja originaalsusele rajatud töötulemuste huvides kunsti
kõrghariduse kontekstis, jääb neist kunsti sfääri
(vabakutselisena) reaalselt tegutsema vaid kaduvväike osa.
Ent võrreldes ENSV-aegsete eriala-universaalidega, on ka
nende maailmavaade ja teadmiste struktuur nüüd määratud
hoopis teisiti ja põnevamalt. ”Minapiiride” tõmbamises
on tänapäevase fotograafi teadvuses kohal terve rida
interdistsiplinaarseid faktoreid, mis kunstnikuks saamist (erinevalt
lähiminevikust) oluliselt määravad ja mõjutavad.
Neist faktoritest esimese rühma moodustavad lõikumised
kõikvõimalike naaber-kunstialade või tehnikatega,
sest õpitavasse curriculumi kuuluvad klassikaliste joonistamiste-maalimiste
kõrval ka näiteks filmi- ja videodistsipliinid.
Teisalt on selgesti nähtavad need piirid ja vaimsed jõujooned,
mis eristavad suuremaid hoiakuid fotograafia enese sees: piirid
dokumentaalsete ja rezhiipõhjaliste tegevusvaldkondade
vahel; kommertslike ja sõltumatute; uurimuslike ja propagandistlike
tegevuste vahel.
Kolmandaks defineerivaks faktoriks kaasaegse fotograafi minapildi
kujunemisel on visuaalse keskkonna kui terviku kiire/ intensiivne
mitmekesistumine, intensiivistumine ja hübridiseerumine –
keskkondlikud ja kontekstuaalsed muutused, mida lähiminevikus
veel oodatagi ei osatud.
Järgmistel kordadel süvenemegi nendesse hoiakulistesse,
esteetilistesse ja autoripositsioonilistesse nähtustesse,
mis kirjeldatud põhjustel manifesteerivad end Eesti nüüdisfotograafias.
|
|
|
