Kaader filmist “Üksinda ja koos”, tehtud Patarei kunagises kongis.

Enn Tarto ei pääse ekraanile

tekst: K&E

Rahva raha eest ülalpeetav avalik-õiguslik ETV keeldub näitamast rezhissöör Andres Söödi dokumentaalfilmi vabadusvõitlejast Enn Tartost.

Räigelt näidati lähiajaloo temaatikale koht kätte, kui mängufilmi “Nimed marmortahvlil” ei esitatud isegi võimaliku tunnustusesaajate nimekirja.Võib juhtuda, et “Agent Sinikael” vajub tolmu, kuid film koolipoiste võitlusest oma riigi eest jääb mällu ja südametesse nagu rõõm ja lust, millega verisulis näitlejad oma rolle lõid. Eiramine ei purusta kinosaalis loodud emotsionaalset silda. Kurb, et ei kasutata noortes tärganud huvi oma vanavanaisade ja vanaisade võitluste vastu, mille hinnaks olid vaprate Eesti koolinoorte, naiste ja meeste kannatused ja sageli Eesti eest antud elu. Selle asemel kutsutakse üles olnut unustama, mitte torkima. Kultiveeritakse suhtumist tegelikesse vabadusvõitlejatesse kui veidrikesse või huligaanidesse, kes “ei osanud ajaga kaasa minna” ja “kahjuks oma noore elu ära rikkusid”. Ei suudeta ega taheta mõista, et minevik on nii oleviku kui tuleviku seisukohalt väga oluline.

Filmid taas riiulile?

“Filmi saatus sõltus sellest, kui vähe või palju kunstinõukogu asjapulgad filmi kallal jõmisesid. Kui jõmiseti vähe, sai I kategooria ja läks levisse. Kui jõmiseti rohkem, määrati II või III kategooria, mis tähendas, et näidati mõned korrad Tallinnas või Tartus. IV kategooria film läks kohe riiulile,” meenutab Heli Speek. Heli filmidest tabas riiulifilmi saatus dokumentaalfilmi “Tänav 79”, milles oli näha Tallinnas aasta enne olümpiaregatti läbi viidavat venestamisprotsessi. Film kogub tolmu tänini.
Dokumentaalfilm Enn Tartost pealkirjaga “Üksinda ja koos” sai ETV Hanketoimetuse juhi Marje Jurtšenko silmis IV kategooria. Oma elektronkirjas 12.11.2002 Enn Tartole tõi ta keeldumise põhjusteks tehnilist rabedust, subjektiivsust, seda, et tegu oleks justkui tellimusfilmiga.

Tehniline rabedus

Film sai teoks ainult tänu heale haldjale USA-st, pr Viiu Vandererile. “Esialgu oli kava, et kuna 45 USA kongresmeni andsid 1988 allkirjad minu vabastamiseks vangilaagrist, siis ka nemad aitavad rahastada. Nad oli sellest huvitatud,” selgitab Enn Tarto. “Aga 11. september 2001 lõi kõik segamini. Kujunes nii, et meie tuttav V. Vanderer rahastas filmi üksinda. Kitsaste olude kiuste on tegu kunstipärase filmiga. Arhiivimaterjali ostmine läks maksma 7000 krooni. Kui oleks vahendeid rohkem olnud, oleks võinud ka Permi oblastisse sõita, kus oli surmalaager ja kus on praegu muuseum.”
Olukorras, kus meie fondid ja sihtasutused pea üldse lähiajalugu kajastavatele projektidele toetusi ei eralda, on etteheited pehmelt öeldes kohatud. Kitsikuse kiuste on A. Söödil õnnestunud murda seni kehtinud portreefilmi kaanoneid, kuid nagu E. Tarto nägemus olnust ei sobi kommunistide loodud müütide kõrvale, ei passi uudse lähenemisnurgaga film malli.

Subjektiivsus

Iga portreefilm on subjektiivne. Filmil on kõnekas pealkiri “Üksinda ja koos.” Kuigi Enn Tarto räägib oma lugu, ei esinda ta filmis iseennast, vaid tervet põlvkonda ja selle hoiakuid. A. Söödi sõnul ei olnud sihiks naha alla pugemine ega kunstilise kujundi otsimine, vaid jäädvustada dokument. “Loomulikult oli Enn Tarto subjektiivne. Film oligi tehtud selleks, et saada teada tema suhtumist Eesti asjadesse. Selles ongi väärtus. Kui ta oleks deklareerinud üldlevinud käibetõdesid, siis ei oleks see nii huvitav olnud.”
Just oma ajaloonägemuse jäädvustamist peab filmi põhiväärtuseks ka E. Tarto: “Tänapäeva oludes, kus ajaloo võltsimine omab nii tähtsat kohta, et ohustab riigi julgeolekut, kus demokraatiat ja sõnavabadust napib, arvan, et on õige, et minu ajaloonägemus on ära toodud. Üks suuremaid ohte iseseisvusele lähtub ikkagi sellest, kui ei ole isamaalist kasvatust ja korralikku ajalooõpetust. Enam ei räägita Eesti Kodanike Komiteede liikumisest ja Eesti Kongressist. Ajalooõpetajad on tunnistanud, et ei ole kombeks. Kui minnakse seda teed, et minevik on vaja unustada, siis annab noorele põlvkonnale igasugust kärbest pähe panna. Praegune kollaborantide puhtaksküürimine meedias on Eesti riigi vastane õõnestustöö, mis võib viia riikliku iseseisvuse kaotamiseni. Arusaam, et kui inimene on mõnes valdkonnas teenekas ja see justkui õigustaks tema ebaeetilist käitumist mõnes teises vallas, on vale. Neid kahte asja tuleb lahus hoida. Kui keegi oli silmapaistev teadlane, siis nii öeldagugi. Aga kui ta oli samal ajal ka KGB-lane ja tema tõttu hukkusid inimesed, siis selle eest ta vastutab.”

Tellimus

Kuna film valmis enne valimisi, üritatakse sellele vägisi lüüa tellimusfilmi pitserit. Kui miski filmi tellis, siis vajadus talletada ajaloolist tõde. E. Tarto: “Filmi üheks tõukejõuks oli see, et meie arhiivinduses on kas korralagedus või osaliselt ka sihilik pahatahtlikkus. Ühte osa arhiivimaterjali lihtsalt hävitatakse. Nt intervjueeris mind saates Carte Blanche Urmas Ott. Vanade kommunistide intervjuud on alles, aga minu oma enam ei ole. ETV-s olid väga head kaadrid Sõktõvkarist Soome-Ugri rahvaste konverentsilt, neid pole. Väga palju Eesti Kongressi materjale on kadunud, kuigi ETV oli alati kohal. Telearhiivis tekkis meil ka tõrge. Taheti, et A. Sööt esitaks ETV arhiivile enne koopiate saamist stsenaariumi. Ütlesin, et sel juhul mina ja Trivimi Velliste kui Riigikogu liikmed nõuame ise materjalid välja ning eeltsen- seerimiseks ei esita me mitte midagi.”

Ajaloolised sõnad

E. Tarto: “Eelmise aasta mais oli film valmis. Seda on näinud ligi 2000 inimest, ingliskeelsete subtiitritega variant levib ka välismaal. Oli kokkulepe TV3-ga, kus pidi näidatama mullu 22. augustil. Aga jäeti ära. Põhjendati, et nende peremehed on Inglismaal ja et seda näidata, oleks tulnud katkestada dokumentaalsari. Kui omanikud kuulsid, et koonduslaager ei olnud mitte Buchenwald ega Dachau, vaid hoopis kommunistlik vangilaager, siis seda ei võimaldatud.
Kirjutasin ametliku kirja ETV-le. Hankeosakonnajuhataja M. Jurtšenko saatis vastuse, et erinevatel põhjustel seda filmi ei näidata. Kui käisin videokasseti järel, ütles ta ajaloolised sõnad: “Mida te, härra Tarto, õige mõtlete, et mida mõtlete, seda kohe ka välja ütlete?” Vastasin, et tegin seda isegi okupatsiooniajal. Sellega anti kaude teada tegelik põhjus. Sisu ei meeldi. Kuid kui ETV-s kõlbab näidata okupatsiooniaegseid propagandafilme ilma kommentaarideta, miks ei või näidata minu filmi? Neid vihastab kõige rohkem, et räägin pidevast vabadusvõitlusest ja vastupanust, mille pärast väljus ülalt, s.t Moskvast algatatud reformikava Perestroika kontrolli alt. Meil õnnestus ära kasutada ajalooline võimalus ja taastada Eesti iseseisvus. Oma teise vangistuse ajal 60ndatel hoiti mind Mordvas Javase asulas, vangilaagris nr. 385/11. Seal oli umbes 1800-2000 poliitvangi, teiste seas ka palju vene haritlasi. Laagri kõrval asus mööblitehas, kus nn töötsoonis töötas u 1500 vangi ja lisaks veel 500 vabatöölist, mittevangi. Nende kaudu said vene haritlased Moskvast infot, ka salajasi materjale ja raamatuid, kus seisis märge “ametkondlikuks kasutamiseks”. Vene haritlastelt kuulsime, et võivad tulla suured muudatused. Paljud keskealised ja nooremad kommunistid tajusid, et vastuolu elu reaalsusega takistab nende isiklikku heaolu. Selgitati, et ühel osal noorematel kommunistidel olevat soovunelmad, et varad, mis rahvas on sotsialistliku riigi ajal loonud, langeksid n-ö ettevõtlike ja aktiivsete inimeste kätte. Varade käsutajad olid nad olnud niikuinii, aga nad tahtsid saada nende päris omanikeks läänelikus mõttes. Muudatusi nimetati omavahelistes jutuajamistes “perestroivanije” e ümberrivistumine. L. Breþnevi visa tervise tõttu lükkus see edasi ja sai pärast nimeks “perestroika” e ümberehitamine. 1995. a kohtasin Varssavis rahvusvahelisel konverentsil ühte kunagist laagrikaaslast, kes ütles: “Noh, Enn, läkski nii, nagu rääkisime. Ainult et teil, baltlastel, läks veel kõige paremini. Teie saite ju oma iseseisvuse. Meie, Vene demokraadid, saime näpuotsaga demokraatiat. Usklikud said usuvabadust ja kommunistid said varad.”
Ei väida, et minu nägemus on absoluutselt õige, kuid mul on õigus ja alust see välja käia. Seda toetavad ka mõned avaldatud teaduslikud uurimused. Ja kui minu filmi ei taheta televisioonis näidata, järelikult minu kontseptsiooni kardetakse.”

Kas Eesti vaim pääseb ekraanile?

“ETV-le tuleks vastu vahtimist anda!” prahvatab endine teleajakirjanik Märt Müür. “Ei saa aru, miks hoiab ETV sellisel kohal inimest, kellel on elukogemuse defitsiit ja kes ei jaga mitte midagi Eesti ajaloost ega eestluse olemusest. Öelda, et film on subjektiivne selles mõttes, et tegemist on justkui Enn Tarto enda probleemiga… Siin ei leia enam sõnu. Ta ei esinda filmis iseennast, tegu on terve põlvkonna hoiakuga ja Eesti vaimu küsimusega.”
Film “Üksinda ja koos” ei reklaami mitte Enn Tartot, vaid Eesti vaimu. Kas Eesti vaim ekraanile pääseb, sõltub, kelle teenistuses on ETV, keda peab ülal seda vaimu kandev Eesti rahvas.