Šveitsi selgroog on isetegevus

tekst: K&E

Auklik nagu šveitsi juust, täpne nagu šveitsi kell, kindel nagu šveitsi pank – nende märksõnade poolest on Eestist veidi pisem Kesk-Euroopa riik ilmakuulus. Neil on olnud nuppu võtta suurtelt naabritelt üle kõik hea, kuid jääda iseendaks.

Šveitslaste hingeilma ja kultuuri aitab süüvida Šveitsi aupeakonsul Eestis hr Matti Klaar.

Matti Klaar: “Olin 5aastane, kui 1944. a Eestist lahkusime. Ema on muhulane ja isa saarlane. Kõigepealt läksime Saksamaale ja sealt Böömimaale. Seejärel Poolasse. Poolas oli Rootsi Punase Risti laste sanatoorium. Ema sai seal salaja, rootslaste abiga tööd. 1947 oli kommunistlik riigipööre. Rootslastele esitati tingimused, millega nad ei saanud nõustuda. Kahe nädalaga tuli kõik evakueerida. Jäime ilma varjuta ja kaitseta. Ema rääkis kogu aeg, et on rootslane, kuigi ei mõistnud rootsi keelest sõnagi. Meid oli kolm venda ja kaks õde. Isa oli sõjavangilaagris. Evakueerimise käigus toodi mind koos ühe venna ja õega Rootsi. Ema koos teise venna ja õega pääsesid söepunkris hiljem järele. Kasvasin üles Rootsi ühiskonnas, sain hariduse, abiellusin Liisiga ja meile sündisid kaks poega. 1973 sain töökohast pakkumise tulla Šveitsi. 1980-1983 olime taas Rootsis. Siis jälle Šveitsis, Baselis. Seejärel tehti ettepanek minna tööle Kanadasse. Läksime. 1991. aastal tulime Eestisse ja hakkasin Baltikumis edasikindlustust arendama. Olen Šveitsi aukonsul aastast 1993. Kaks aastat tagasi sain ametikõrgendust ja ülendati aupeakonsuliks, kuid töö sisu on sama. Olin mitu aastat Šveitsi Eesti Seltsi esimees. Šveitsis elab eestlasi ligi paarsada leibkonda. Vähemalt jaanipäeval ja jõulude ajal tullakse kokku. Peale taasiseseisvumist on huvi eesti keele õppimise ja rääkimise vastu elavnenud.

Šveitsi kolm vaala

Ladinlaste Helvetia, sakslaste Schweiz, prantslaste Suisse, itaallaste Svizzera, retoromaani Svizzra. Isepäine ja eripärane, mägine, pindalaga 41 285 km2 ja 7 miljonilise elanikkonnaga maa Prantsusmaa, Itaalia, Saksamaa ja Austria vahel. Kõneldakse neljas riigikeeles. Mõistagi ei valda kõik nelja keelt, kuid oht kohata inimest, kes suudab suhelda neist kolmes, on suur. Lisaks keskvalitsusele on igal kantonil 23-st oma põhiseadus, parlament ja valitsus. Multikultuurne ühiskond seisab kolmel vaalal: neutraliteet, isetegevus ja otsedemokraatia.
“Eestit Šveitsis eriti ei teata,” tõdeb hr Klaar. “Aetakse segi küll Etioopiaga ja Islandiga. Massiüritused nagu Eurovisioon on tuntuse paranemisele kaasa aidanud. Marjaks kuluks üks Nobeli preemia või slaalomisõidu võit – see teeks meid hoobilt kümme korda kuulsamaks ja ärataks huvi.”
Perekond Klaari esmane mulje Šveitsist oli soe ja mõnus. Aasta oli siis 1973, oli augustikuu ning Rootsis valitses eestilik ilm. Zürich aga võttis tulijad vastu kuumalainega, mis lõi hinge kinni. Šveitsi ühiskonna liikmeks saamiseks kulus paar aastat. Keel on nagu saksa keel ja ei ole ka. Esimesel võimalusel minnakse üle dialektile, mis on igas regioonis erinev. Võib vabalt juhtuda, et šveitslane šveitslasest aru ei saa. Kohaliku dialekti nüansse valdamata oli jube raske.
Šveits on olnud üle aegade väga turvaline koht, kus elada ja töötada, kuid just aastal 1973 tekkis ärev olukord. Oli naftakriis ja kogu elu pöördus pea peale. Siiani ei teatud, mis on inflatsioon, ent korraga tõusid hinnad! Ebakindlus hakkas maad võtma. Üks omapära oli see, et oli palju külalistöötajaid, kelle lepinguid pikendati peaaegu automaatselt. Paljud käisid Šveitsis tööl ja saatsid raha koju. Tööpuudust ei olnud ja see jäigi tol ajal nulliks, sest töölepinguid enam ei pikendatud. Tööpuudus n-ö eksporditi välja. Nii kaitsti oma rahvast.

Kellest on “tehtud” šveitslased?

Esimese aastatuhande lõpul elasid Šveitsis keldid. Põhja- ja loodeosa asustati keldi hõimu helveetide poolt alates 2. sajandi lõpust e.m.a Galliasse siirdumise püüu peatasid Caesari väed. Alistumisele järgnes romaniseerumine. Mälestust neist kätkeb endas Šveitsi sümbol – Helveetsia nimeline mõõga ja kilbiga naine. Esmaasukate järglasteks on retoromaanid, kelles voolab muistsete illüürlaste ja keldi päritolu reetide veri. Reetia nime kandis 15. saj e.m.a rajatud Rooma provints, mis hõlmas ka Ida-Šveitsi. 5. saj. m.a.j vallutasid selle germaani hõimud alemannid. Rahvasterände ajal lisandusid burgundid ja frangid. Retoromaanid jagunevad romanšideks, ladiinideks ja friuulideks. Retoromaani keel ongi romanši murre, mille kõnelejaid oli 1985. aastal ligi 50 000. See on olnud hääbuv kultuur ning see piirkond on kõige rohkem kannatanud urbaniseerumise tõttu. Nüüd on aru saadud, et oleks kahju, kui niisugune keel ja kultuur ära kaob või lahustub kas saksa või itaalia kultuuri.
“Šveitslased on oma maa üle hiiglama uhked ja peavad end teinegi kord suuremaks kui tegelikult on,” avab M. Klaar šveitslase hinge. “Need on peamiselt sisemaa inimesed, kes kuskil ei käi ning on üsna endassetõmbunud. Üks osa seevastu reisib palju ja on teadlikud, milline maailm nende ümber välja näeb. Šveitslane oskab hinnata ja väärtustada kodukandi eripära ning on oma keele- ja kultuurikeskkonna patrioot. Eripärad on piirkondade vahel märgatavad. Eestlasele sarnaselt on šveitslane suhteliselt kinnine inimene, kuid pisut emotsionaalsem ja temperamentsem. Meid seob aga oluline iseloomujoon – töökus.”

Kõik algab külast

Võim on Šveitsis väga detsentraliseeritud. Pearõhk on pandud kohalikele väikestele ühikutele. Regionaalselt on väikesed ühikud väga enesekesksed ja aktiivsed, mis ongi Šveitsi selgroog. Kõik külad, vallad ja kantonid edendavad omakultuuri. Külakultuur on väga vitaalne. Lisaks folkloristikale on igasugused huviringid ja näiteringid. Oma traditsioonidest ollakse teadlikud, rahvariideid kantakse hea meelega. Igas külas on raudselt keegi, kes puhub alpisarve. Tantsurühmad, laulukoorid ning joodelkoorid on väga eripärased ja tugevad. Loomulikult annab kõvasti tooni saksa kultuur, sest saksa keele areaal hõlmab Šveitsist 2/3. Üks omapära on see, et suhtlemine naabritega on väga lihtne ja sujuv. Mati Klaar: “Elasime mõnda aega piirilinnas Baselis. Oli tavaline, et võtsime jalgratta ning väntasime hommikust sööma Prantsusmaale. Metsas oli mingi roostes plekk, kus oli kirjas, et üle piiri ei tohi ilma deklareerimata viia sõidukeid jne. Aga see oli metsarada, kus ei olnudki võimalik autoga sõita. Suusatades võisid mäetipust alla laskudes ennast hoopis leida näiteks Itaaliast.”

Keskne kultuuripoliitika puudub

Šveitsis keskne kultuuripoliitika puudub, kuigi on olemas Kultuuriministeerium ja kultuuriinstituut Pro Helvetia, mis saab maksumaksjatelt 32 miljonit šveitsi franki aastas. Eesti mastaabis on see väga suur summa, kuid Euroopa kultuuritegevuses suhteliselt väike raha. Tegelikult paiknevad tugevad kultuurikeskused Milanos, Roomas ja Pariisis ning mujal, kus töötavad kultuuriinstituudid. Kolmas sektor riigis on tugev. Kindel osa iga inimese tulumaksust jääb kohe omavalitsustesse, mitte suurde katlasse, kust siis jagama hakatakse. Seaduslikult on sätestatud võimalus moodustada kodanikeühendusi ja sihtasutusi, mis sihtotstarbeliselt edendavad ja toetavad kultuurialaseid üritusi. Iga suur ja endast lugupidav ettevõte on loonud enda juurde vähemalt ühe sihtasutuse, mille kaudu jagatakse toetusi, stipendiume jne. Nt Genfi linn eraldab oma regionaalse kultuuripoliitika arendamiseks aastas sama suure summa kui keskvalitsus. Ühe sellise sihtasutuse kaudu toetatakse ka Baltimaade kultuuri. Riigiasutused neist toetusi taotleda ei saa. Isetegevust ja inimeste initsiatiivi toetatakse just väiksemate ühikute tasandil.
Šveitslane on kolkapatrioot, ta tahab edendada šveitsi kultuuri, aga vastavas keeles. Olgu selleks saksa, prantsuse, itaalia või retoromaani keel. Omavalitsuste ja kohalike kultuurijuhtide poolt korraldatakse regioonile eripäraseid üritusi nagu lippude loopimised, maadlusvõistlused saepuruhunnikutes, juustufestivalid jne. Sarnaselt naabermaadele on ka Šveitsis käimas karnevalihooaeg. See on ürgvana komme, et peletada talv ja tervitada saabuvat kevadet. Šveitslased armastavad maskeraade, mida kutsutakse Fasnacht.
“Harjutatakse aasta läbi muusikapalasid, kuid sihilikult pool tooni valesti. Siis pannakse selga kostüümid ja maskid ning käiakse rongkäikudes, mängides kõiksugu lugusid. Tegu on väga osavate muusikutega, nii et kuulajad saavad aru küll, mida mängitakse, aga pikapeale hakkavad kõrvad valutama. Agressiooni ei ole absoluutselt, käib mäng ja pidu ning enese väljaelamine. Üks suuremaid ja tuntumaid karnevale peetakse Baselis. Pilatakse nähtusi ning visatakse nalja poliitikute üle. Karnevali juurde käivad ka traditsioonilised rahvusroad, peamiselt mitmesugused pudrud,” kirjeldab härra Klaar Šveitsi karnevalimelu. “Kuluks eestlastelegi ära.”

Otsedemokraatia on juurdunud

Šveitslase selgroogu on juurdunud, et iga asja kohta korraldatakse küsitlus või referendum. Neid on tohutu palju, kuid osalemine on enamasti võrdlemisi niru. Kui hääleõiguslastest 30% kokku saadakse, on hästi. Kuid väga olulise küsimuse puhul, nagu näiteks välismaalaste kvoodi muutmine või Riigipäeva valimised, tuleb rahvas lagedale 70-80%-liselt. Küsitlused ja referendumid on üks otsedemokraatia vältimatu pahe, mida peab tegema, sest nii on põhiseaduses sätestatud. Otsedemokraatia on suhteliselt haruldane ja sellest loobumine täiesti mõeldamatu. Šveitslane ei pruugi küsitlusest hoolida, kuid kui temalt jäetakse arvamus küsimata, läheb ta tigedaks. Eks see ole ka üks pähkel, mis takistab Euroopa Liitu astumist, sest paljud EL direktiivid välistavad otsedemokraatia.

Miks šveitslased Euroopa Liitu ei taha?

See on väga emotsionaalne küsimus. Üks olulisemaid põhjusi on see, et kui Šveits astub Euroopa Liitu, satuks ta rikka maana automaatselt maksjate hulka, kuid põhjusi EL-ilt toetusi taotleda eriti ei ole. Nii et vastu ei saaks praktiliselt sentigi. Šveitslased on oma eripära üle hirmuhked. Samuti väärtustavad nad väga oma neutraalsust, mida on kogu aeg jõuliselt toonitanud. Erapooletus on ülim aade. Kardetakse, et EL-s ei saa enam tegutseda nagu seni.
Võitlus on tegelikult tasavägine. Osa ärimehi juba kahetseb, et Šveits Euroopa Liitu ei kuulu, kuigi tegelikult on majanduslikult olemas kõik koostöövormid nagu liikmesriikidelgi, v.a see, et ei kuuluta ühtegi nõukokku ega komisjoni.
Piir Euroopa Liidu pooldajate ja vastaste vahelt kulgeb piltlikult saksa šveitsi rahvustoidu “rösti” järgi, mis tähendab toorelt praetud kartulit. Vastu on just sisemaa inimesed, kes ei ole aldid suhtlejad ning on väga konservatiivsed. “Muutuste vastu on 60 argumenti ja kaks kõige mõjuvamat neist on, et “me pole kunagi nii teinud” või et “me oleme alati nii teinud”,” kirjeldab M. Klaar sisemaa elaniku mõtteviisi. Seevastu piiriäärsete alade elanikud ja just need, kelle naabriteks on Prantsusmaa, Itaalia ning Saksamaa, on rohkem poolt kui vastu. See on ka mõistetav, sest üksteisega toimub tihe lävimine ja teadlikkus on suurem. Retoromaani ala on paraku niivõrd pisike, vaid 1% šveitslastest, et ei kalluta ühele ega teisele poole.
“On aga selge, et kõik, mis Euroopa Liidus juhtub, mõjub ka igale poole mujale, olenemata sellest, kas ollakse liikmesriik või mitte. Küsimus on, kas omatakse kaasarääkimise õigust või otsustavad teised. Kui ümberkaudsed maad kõik kuuluvad Euroopa Liitu, siis varem või hiljem astub sinna ka Šveits. See on aja küsimus.”