|
|
Ümber Pühajärve
ja Väikesele Munamäele
tekst:
Annekreet Heinloo
foto: Pühajärve Spa Hotel
Otepää
kütkestab paljuga ja paljusid. Sealne loodus on heldel käel
jaganud inspiratsiooni luuletajatele, kirjanikele ja kunstnikele.
Kultuuriloolane Annekreet
Heinloo viib meid oma lapsepõlveradadele.
Ilmjärve. Tilluke
hajaküla Otepäält mõniteist kilomeetrit
Sangaste poole. Siin, Otepää kõrgustiku viimastel
küngastel, asub vanaisa kodutalu. Siit edasi on juba lage
maa. Niisiis tõmbab mind igal suvel sinna – llmjärve
kruusateedele, Saani mäele, mille otsas kasvab pihlakapuu,
nõiduslikesse okasmetsadesse, kuhu eriti sisenedagi ei
julge ja liivakarjääri, kuhu pääsukesed pesad
teevad. Kuid see on lapsepõlv… Tõde on see,
et viimasel ajal jõuan Otepääle üha harvemini.
Ometigi, Otepää tõmbab kui magnet. Ümberringi
näete siin kupleid ja ikka jälle kupleid, kuplite vahel
aga looklevaid ojakesi, mis juhatavad teed puhtaveeliste järvede
juurde. Kui siia lisada metsatukad, põlluribad, kivid,
kännud, vanad talud, sellest peaks piisama, et kõike
oma silmaga vaatama tulla.
Pühajärv
ja kirgliku ilu mõis
Lapsepõlves oli Pühajärvel käimine suur
nauding. Sest otse keset asulat, künka otsas, asus kuradiratas.
Selliseid oli muidu ainult Lätis Siguldas ja Tallinnas lunapargis.
Ratas tõstis kõrgele, otse Pühajärve kohale,
nii et kogu Otepää ja selle ümbrus oli kui peopesa
peal! Pühajärve nimi on seotud muistse paganlususuga,
selle tõenduseks on järve kaldal asuv põlispark.
Esimene teadaolev kohanimi on saksapärane “Wollust”
(aastast 1417), mis tähendab tõlkes “Kirg”.
See annab tunnistust koha kõrgelt hinnatud looduslikest
ja esteetilistest väärtustest juba siis. 1836. aastal
sai paiga omaniku Sophie von Villebois’ avalduse põhjal
mõis uue nime “Heiligensee” – Pühajärv.
Mäletan, kuidas Pühajärve vabaõhulaval mängiti
Shakespeare’i “Suveöö unenägu”.
Järve maagiline kuma põlispuude vahel on meeles siiani.
Kahju, et nüüd vaid suured kontserdid sinna lavale eksivad.
1920ndatel sai Pühajärvest väga populaarne suvituskoht.
Kuid 22. augustil 1944 põletati mõisahoone taganevate
saksa vägede poolt. 1949. aastal asutati Pühajärvele
kopsutuberkuloosi sanatoorium. Praeguse puhkekodu vanem hoone
ongi ehitatud endise mõisahäärberi müüridele.
Sanatoorium töötas seal kuni 1966. aastani, kui peeti
sobivaks otsida sanatooriumile uus asukoht – Pühajärve
kliima ei sobinud. Pühajärve puhkekodu avati 4. märtsil
1967.
Kultuurilooline
Pühajärve
Pühajärve ümbrus kubiseb kultuuriloolistest paikadest.
Järve on palju maalitud, eriti armastatud koht selleks oli
Kiigemägi. Vähemalt pooled Pühajärve kujutavatest
kunstiteostest on sündinud siin. Autoriteks Karl Ludwig Maibach,
Konrad Mägi, Roman Espenberg, Villem Ormisson, Nikolai Kummits,
Johannes Võerahansu, Richard Uutmaa, Johannes Uiga ja Enn
Volmere.
Kiigemäe lähedal Kolga poolsaarel asuvad Kolga talud.
Selle paiga kirjanduslikuks avastajaks oli Eduard Vilde, kes jätkas
Kolgal “Prohvet Maltsveti” kirjutamist. Vilde avastatud
paik hakkas meeldima ka teistele kirjanikele. Seal on suvitanud
August Kitzberg, August Alle, August Gailit, Kersti Merilaas,
August Sang ja mitmed teised kirjanikud. Teisel pool Pühajärve,
Juusa-Peetri talus suvitasid 1930ndail “Kirjandusliku Orbiidi”
rühmitusse kuulunud kirjanikud Mihkel Jürna, August
Jakobson ja Erni Hiir. Hobusemäele jääva Saare
talu tegid omakorda kuulsaks siurulased. Vana talumaja taga oleva
suvila pööningukambri aknaorvast võib lugeda,
et siin on elanud aastatel 1918-1925 Marie Under, Friedebert Tuglas,
Johannes Semper, Henrik Visnapuu, Konrad Mägi, Addo Vabbe.
Otepää maastik ja Pühajärve ilu kajastub ka
nende loomingus (Henrik Visnapuu ajalooline värssnäidend
“Otepää all”, J. Semperi lembeluuletus “Kirja
saades”, Tuglase romaan “Felix Ormusson”).
Väikeste
järvede saladused
Pühajärvest põhja poole jääb Neitsijärv.
Kord rääkis vanaisa, et Nuustaku alevi asutaja parun
von Schrenk käskinud järvele ehitada tehissaare. Talupoegade
vaev olnud aga asjatu, sest talvel jääle transporditud
saar vajunud kevadel kohe mudasse. Muistendi järgi oli Neitsijärv
vanasti palju sügavam ja puhtam. Kord juhtunud nii, et ühele
Pühajärve nägusamale talutüdrukule saadetud
pulmapäeval vali käsk ööseks mõisa
tulla. Pruut kohkunud väga, õhtul lahkunud ta pulmapeolt
väga nukrana. Pidulised arvanud siis, et tüdruk läheb
mõisa. Pruut aga sammunud järve äärde, kus
hüpanud vette ja uppunud. Sellest ajast saanudki järv
Neitsijärve nime.
Armuallikas ehk Veriläte on üks paljudest Pühajärve
allikatest, kuid teistest suurem ja ilusam. Allikas saanud nime
oma vee võlutoimest: kui jaaniööl allikavett
hõbepeekrist juua, toob see suure ja püsiva armastuse.
Peale selle vaigistavat vesi valusid ja ravivat haigeid. Verilätte
nimi tuleneb vee suurest rauasisaldusest.
Kuidas Otepää
alguse sai?
Lugu sellest, kuidas Otepää linn alguse sai, oli lapsena
üks mu lemmikuid. Seda armastas pajatada tädi Koidu,
vanaisa täditütar. Rahvasuust pärinevate andmete
põhjal kattis Otepää linna all olevat kõrgustikku
mets, kus kasvas rohkesti sarapuid. Maa kuulus Pühajärve
mõisnikule. Pinnas kõrgustikul vilja ei kandnud,
kuid sarapuud andsid head saaki. Keegi kohalikest elanikest ei
tohtinud siit omal algatusel pähkleid korjata. Mõis
oli koguni palganud valvuri, keda kutsuti Pähkli-Reinuks.
Tema pidi hoolt kandma selle eest, et kõik valminud pähklid
saaksid paigutatud mõisa ladudesse. Kui Pähkli-Rein
leidis olevat paraja aja korjamiseks, käis ta kõik
ümberkaudsed majapidamised läbi ja jagas käske:
“Homme, lapsed, nustakule!” Saksakeelset sõna
“Nusstag” (pähklipäev) oli Rein kuulnud mõisas.
Hiljem leidis mõisahärra, et nii suurt maalahmakat
on siiski mõttetu hoida ainult pähklite saamiseks.
Metsa all olev maa hariti põlluks ning siia rajati karjamõis,
mida rahvasuu hakkas kutsuma Nuustaku karjamõisaks.
Aastate pärast otsustati siia teede hargnemise kohale hoopis
alevik asutada. 1861. aastal saatis mõisnik Riia kubermanguvalitsusele
palvekirja, nõutades luba Nuustaku karjamõisa asemele
alevi asutamiseks. 17. jaanuaril 1862 saabus vastus – luba
asutada alev nimega “Vastne-Otepää”, laadapidamise
õigusega igal aastal 4. ja 5. oktoobril.
Uue keskuse elanike arv kasvas kiiresti. 1875. aastal avas Jakob
Hurt alevikus esimese kooli. Hurt töötas Otepääl
aastail 1872-1880, olles siin esimene eestlasest pastor. Tema
eestvõttel kujunes piirkonnas välja täielik koolivõrk
ja ehitati ajakohased koolimajad. Hurt hakkas läbi viima
regulaarseid koolmeistrite konverentse, Otepäält juhtis
ta ka Eesti Kirjameeste Seltsi ja Eesti Aleksandrikooli asutamise
peakomiteed.
Tänane Otepää
ümbrus on paljuski muutunud sellest, mida lapsepõlvest
mäletan. Väikeste järvede kallastele on kerkinud
rikaste suvilad, palkmajad ja suured sildid pealkirjaga “Müüa!”.
Ei ole enam ainult puutumatu loodus. Mets Väikese-Munamäe
küljelt on kadunud, seal käiakse nüüd suusatamas.
Suvel aga peesitab seal vaid liivane nõlv, sinna otsa on
hea ronida. Kõrged kontsad ja terava ninaga kingad ei ole
Otepää oludes kohased. Nendega mägede tippu ei
jõua. Kui ülesminek peaks ka õnnestuma, siis
alla tulete ikka palja- jalu.
|
|
|
