Peeter Bötker

Peeter Bötker tahab tõekomisjoni

K&E intervjuu
foto: Peeter Langovits, Postimees/Scanpix

Intervjuu 1980ndate meelsusvangi, praeguse ühiskonnateadlase Peeter Bötkeriga (34), kes töötab Stockholmi ülikoolis ning pidas Tartus Jüri Kuke konverentsil ettekande Eesti iseseisvust varitsevatest ohtudest.

Milliselt pinnalt kujunes Teil rahvuslik meelsus?
Küsimus on ehk selles, kust tekkis tahe vastu hakata? 14-15aastane inimene ei taju veel ohtu ning usub oma võitu. Ei ole seda kurja veel näinud. Kasvasin üles ilma isata. Ema ja vanaema olid väga eestimeelsed. Mäletan, et vanaema tuli Eesti Vabariigi aastapäeval alati tordiga ja väikese lapsena ei saanud ma alul aru, milleks? Ema karjääri ei teinud, kuigi võimalus avanes. Mind ei kasvatatud selles vaimus, et rikud oma noore elu ära. Sellepärast ei teadnud, mida karta, siit ka julgus.

Kui mäletate, siis käis Tallinna 20. Keskkoolis jõhker ideoloogiline kasvatus?
Jaa, oli küll. Mäletan, et õppealajuhataja oli Linnaks. 1983. a tegin koolis küünaldega rongkäigu. Linnaks kirjutas mulle märkuse, et Nõukogude Liidus on küll usu- ja demonstratsioonivabadus, aga sellega avalikult ei liialdata. Ema naeris tükk aega. Nad kasvatasid meid küll, kuid pöörasime selle kohe nende vastu. Edgar Savisaar on mulle ette heitnud haakristi joonistamist, kuid ma joonistasin Taaveti tähte ka. Kõike, mida nõukogude riik kartis. Oleks nõukogude riik kartnud näiteks õunu, oleksin neid igale poole laiali loopinud...
Enn Tarto ütles ühes intervjuus, et oleme 12 aastat riiki teeselnud. Eks ta nähtavasti niimoodi ole. Mingil määral hakkab riik nüüd kujunema. A. Seppiku juhtum näitas seda väga hästi. Seda protsessi poleks toimunud, kui ühiskond ei oleks tegelikult terve. Leian, et inimestele, kelle kätel pole teiste inimeste verd, ei ole mõtet turja hüpata. Nad on karjeristid ja sellistena tuleb neid võtta. Võtame näiteks Siim Kallase, kes on oma olemuselt töökas inimene. Need, kes on tegelenud otseste represseerimistega nagu Ain Seppik ja Kalle Klandorf või olnud endisele võimuladvikule väga lähedal nagu Edgar Savisaar, on hoopis teine küsimus. Savisaar on olnud väga lähedal ringkondadele, kes püüavad täna Moskvas uuesti võimule tulla. Küsimus tekib juba julgeolekupoliitilisest aspektist.

Kui terve ühiskond ikkagi on, A. Seppik astus sunnitult küll ministrikohalt tagasi, kuid ta valiti ju uuesti riigikokku?!
See näitab esiteks vajadust vahetada sotsiaalteaduslikku metoodikat. Tuleks väga täpselt seletada, mis ajendil 25 % inimesi valisid Keskerakonna? Kas nad valisid parempoolsete jõudude vastu? Või valisid, ütleme, Eesti Vabariigi vastu. Või on mõlemad põhjused koos? Seni on väga raske selle kohta midagi täpsemalt öelda. Seda, et väga paljud inimesed on pettunud, ei saa eirata. Loodan, et praegune valitsuskoalitsioon tajub ohtu, mis Eesti riigil on tekkinud esimest korda pärast Pullapääd. Kujutame ette, kui Keskerakond teeks organisatsioonis ümberkorraldusi? Kui nad pudenema ei hakka ja panevad puhtad inimesed ette, siis järgmistel valimistel pole kuskilt ühtegi Keskturu ega Seppiku skandaali võtta. Organisatsiooniteoreetiliselt võib tekkida šampusepudelilt korgi äratõmbamise efekt. Pudeli sisu võib suure hooga laiali lennata. Väikestel tekkivatel gruppidel tõusevad transaktsiooni maksuvused ja nad võivad muutuda rahalistele survetele leebemaks. On teada, et Moskvas koonduvad endised seltsimehed, kellel on määratu hulk majanduslikke ressursse. Omavahelised vanad sidemed ja neil püsivad majanduskontaktid võivad kaasa tuua selle, et (ma tsiteerin nüüd Eesti Päevalehte): ”kui allmaailm nt finantstoetust ei anna, siis on kindlasti mõne välisriigi sõbralikud ringkonnad nõus seda tegema.” Tähendab, kui täna näeme Res Publica fenomeni, siis 4-5 aasta pärast võime näha mingisugust vasakpoolset fenomeni, kes võtab parlamendis 28-30 kohta. Jällegi ei ole neile kuskilt mingit uut luukeret leida. Puhtad poisid on eesotsas, kuid taas tegutseb kulisside taga vana nomenklatuur. Tänapäeval ei vallutata riike enam tankidega, vaid poliitiliselt.

Teid üritatakse vägisi huligaanideks tembeldada. Ajalehti ähvardab kohtukull.
See ongi kõige hullem. See näitab, et Keskerakonda on kokku jooksnud inimesed, kelle mentaliteet on niivõrd süvenenud nõukogude aega. Nad on täielikud nõukogude aja produktid. Lasta neil Eestis praegu edasi valitseda tähendab, et kuigi nad tahaksid võib-olla Eesti riigi ja ühiskonna heaks midagi teha, siis on küsimus, kas nad tajuvad tegelikkust ilma punaste prillideta? Ma ei usu. Arvestades, et suur protsent nende elu kulgemisest on möödunud nõukogude ühiskonnas, ei usu, et nad suudavad järsku ümber pöörata ja näha ning käsitleda ühiskonda hoopis teistmoodi.

Kuidas hindate Seppiku skandaali käsitlemist Eesti meedias?
Minu arusaamise järgi on see Eestis tüüpiline. Juba 1992. aastal jäi asi seisma. Võib-olla ei olnudki ühiskondlikke jõude, et rahvuslikud ringkonnad oleksid suutnud eetikarevolutsiooni lõpuni viia. Ühiskond ei tulnud taha ja tegelikult ei tehtud ka midagi, et see jõud koguda. Olemegi 12 aastat hiljem seal, kust oleks pidanud alustama. Täna oleks võib-olla ühiskond taha tulnud. Kuid jälle jõuti finišijooneni välja ja siis oli kõik nagu lõppenud. Miks see nii on, ei oska seletada. Mina pakun välja rahvusvahelise tõekomisjoni. Kuid sellest ei taha keegi eriti rääkida. Hoiak, et unustame ära ja vaatame tulevikku, on puhas valitsejate retoorika, selline on see olnud juba Rooma ajast saadik – vaatame tulevikku. Aga kellega koos tulevikku vaadata, on teine küsimus. Endised ringkonnad on sotsiaalsel maastikul niivõrd konsolideerunud, et on muutunud korgiks pudelikaelas. Sellepärast toetan väga Res Publica fenomeni, sest see tekitab pluralismi ja toob teistsugust mentaliteeti.

Võimalike kohtulahingute valguses tõstatus isegi küsimus, kas sõnavabadust on vaja piirata?
Aga mida homo soveticuselt oodata? Kuigi nad tahaksid asjadest võib-olla teistmoodi aru saada, nad ei suuda. Sellepärast, et nende kogu kasvatus ja mõttelaad on niivõrd kinnistunud nõukogude ideoloogiasse.

Millised oleksid tagajärjed, kui midagi analoogilist ilmuks Rootsi meedias?
Rootsi ühiskond on kinnistunud ja juurdunud, selline asi üldse välja ei tulekski. Kui ta ka välja tuleb, siis Seppik läheks ja Seppik tuleks. See on väga juurdunud organisatsiooniline maastik. Eesti on siinkohal palju demokraatlikum. Eestis on n-ö jõudude balanss, mida Rootsis ei ole. Rootsis puudub opositsioon kui selline. Prantsusmaal läheks nähtavasti püssilaskmiseks ning põllumehed tuleksid sõnnikutraktoritega parlamendi ette. Hispaanias ja Itaalias tõuseks arvatavasti suur lärm.

Räägitakse vajadusest sõlmida ühiskondlik kokkulepe.
Näen seda jällegi valitseva grupeeringu retoorikana. Ei usu, et ilma tõekomisjonita oleks mingisugust leppimist võimalik sooritada. See tähendaks retooriliselt, et jätke meid rahule! Nende käes on ressurssid ja positsioonid ning see tähendab, et ärme nüüd räägi, lepime ära. Aga leppimine toimub nii, et meie andestame ja nemad naeravad. Rahvuslikud ringkonnad on ju siiani teise järgu kodanikud. Ilma tõekomisjonita ei saa mingist kodanikuühiskonna tekitamisest rääkida. Viimased talvised sündmused on näidanud, et ühiskond on lõhestunud kaheks. See, mis siin 12 aastat kääris, lahvatas. Kui hakata arendama nt kodanike omaalgatuslikke organisatsioone, siis grupeeruvad need jälle kaheks. See on dihhotoomia, mida tahetakse ära hoida, kuid mis on paratamatu. Et seda tõesti ära hoida, tuleks rahvusvaheline tõekomisjon püsti panna. Alles peale eetikarevolutsiooni on võimalik mingit homogeenset organisatsioonide voolu tekitada. Praegu ei ole riigis organisatsiooniliselt sisuliselt 1991. aastast saadik midagi muutunud.

Millest rääkis Teie ettekanne Jüri Kuke konverentsil 29. märtsil Tartus?
Ettekanne oli teoreetiline reflektsioon kujunenud olukorrast. Püüdsingi vajutada näppu just sellele, milline oht ähvardab Eesti iseseisvust, pean silmas poliitilist sõltumatust. Mis juhtub, kui mingisuguses erakonnas võiks tekkida killustumine ja vanad juhid eest ära võetakse. Miks 25% inimesi ei toetanud rahvuslikke grupeeringuid? Kui põhjuseks on sotsiaalsed aspektid, siis seisab praegusel valitsuskoalitsioonil ees vajadus teha tõepoolest sotsiaalseid reforme, et võtta poliitiline kapital grupeeringutelt, mis võivad Eesti poliitilist sõltumatust ohustada. Las nad istuvad oma parteis Suure Juhi ümber ja unistavad 40 kohast Riigikogus ning tajuvad muutusi oma homo soveticuse arusaamise järgi.

Kuidas vabaneda pseudodemokraatiast?
Eesti on niivõrd intelligentne ühiskond, et ta tajub seda. Käsitlen demokraatiat kui jõudude balanssi, kus inimesel on võimalik jõudusid valimiste läbi balansseerida. Iseküsimus on, kelle vahel. Küsimuse võiks asetada ka nii, et poliitikud ei peaks tegelema sahvris söömisega, vaid ühiskonna arendamisega. Kuid kui räägitakse, et on vaja riik ja ühiskond kuidagi seostada, siis sellist asja pole Ida-Euroopas kunagi olnud. Ida-Euroopas panid parteid end püsti ja jooksid ennast müüma nagu pesupulbrit. Nad ei olnud juurdunud ja ei ole enam klasse, millesse end juurutada. Praegu on sama asi tekkinud ka Läänes. See on hilismodernse ühiskonna omapära. Et rahva ja poliitikute vahelist dialoogi parandada, on vaja organisatsioonilist pluralismi. On vaja kujundada väga palju tugevaid organisatsioone. Ainult sel juhul saab mingit sõltuvusahelat luua.

Milline on Teie seisukoht Euroopa Liidu suhtes?
Tuleks hinnata ühte asja: kui teatud hetkel on vaja sellest liidust välja astuda, siis kuidas selline asi võimalik on? Liituda ju võib, aga kas sealt pärast ka minema saab…

Mida arvate pealesunnitud holocausti päevast?
Üks ameerika juut on kirjutanud raamatu nagu “Holocaust as business”. Ta heidab ette, et sellega tehakse praegu liiga palju äri. Soovitaksin teha, nagu on Kanadas – Rahvaste Päeva. Sellel mälestatakse kõiki rahvaid, kes on kannatanud. Mina hoian aus Simon Baumani, kes on kirjutanud väga hea raamatu “Auschwitz ja modernne ühiskond”, kus ta seletab seda fenomeni liiga kaugele aetud moderniseerimisega. Kui jääme ainult mustade lintidega meenutama, siis, nagu Bauman ütleb, ühest küljest see hirmutab, aga teisest küljest meelitab. Me ei tegele fenomeniga, vaid simuleerime mingit sellest tekkinud miraaþi. Tuleks rääkida tingimustest, mis võimaldavad selliseid „üritusi“ nagu küüditamine ja holocaust läbi viia.

Milliste survevahenditega sunniti Teid omal ajal mälestussamba süütamist omaks võtma?
15aastast ei olegi vaja palju väntsutada, väntsutad poole tunniga ära. Olin algul lihtsalt tunnistaja. Mulle pandi mingi tunnistus ette, millele pidin alla kirjutama. No kuidas ma annan teise inimese kohta tunnistuse, millest ma midagi ei tea? Mulle tuli suure üllatusena, et keegi oli mingi ausamba põlema pannud. Olime Kalle Klandorfiga kahekesi Patarei keldris. Punnisin vastu 20-30 minutit. Aga kui ikka selline turske mees su ümber tiirleb nagu ingel taevas… siis kaua vastu ei pea. Kirjutasin alla. Kui saaks need inimesed kätte, kes nägid, kuidas ma välja nägin, kui kambrisse tagasi tulin! Läks 2 nädalat mööda ja olin mina ka süüdlane. Nii nad meid üksteise vastu välja mängisid.

Milline jõud kukutaks klandorfid?
Mina Eestis praegu sellist jõudu ei näe.

Mida Te kümne aasta tagusest kogemusest õppisite?
Nagu ütles Alex Lepajõe: „Te saite väga kiiresti täiskasvanuks.“ Kõige rohkem õppisin empaatiat. Ilmselt ei oleks ma muidu see inimene, kes olen praegu. Mis mind ühiskonnateadlasena väga aitab, on, et see piiras vaieldamatult minu naiivsust.