|
|
|
Maret Olvet isiknäitusel Pärnu
Linnagaleriis. |
Graafik Maret Olvet otsib
välgu võimalusi
tekst:
Margit-Mariann Koppel
foto: M. Olveti erakogu
Kunstnik Mare
Olveti näitus “Välgu
võimalused” Tallinnas Hobusepea
Galeriis avas tema elus uue lehekülje.
““Välgu
võimalused” on sümboolne pealkiri. Mingisugust
välku ei ole. See on nagu uus lehekülg minu elus, ma
tunnetan kaasaega praegusel momendil natuke teravalt, mis minu
jaoks on väike häiriv moment. Vanasti hoidsid inimesed
rohkem kokku, praegu oleks justkui välk sisse löönud,”
iseloomustab oma viimase kolme aasta tööde ülevaatenäitust
kunstnik ise. Kokku oli väljas 33 tööd, mis teeb
toredasti 11 tööd iga aasta kohta. Kuigi Kultuurkapitalist
toetust ei saadud, oli meeldiv asjaolu, et Maret Olvet sai esimese
kunstnikuna toetust summas 4000 kr 3 aastat tagasi Eesti rahvuskultuurifondi
juurde galeriide ja raamitöökoja omaniku Peep Keskküla
poolt loodud nimelisest allfondist, mille eesmärgiks on toetada
Eesti kunstielu arengut. Fond on jalad alla saanud, väljamaksete
tingimuseks oli 30 000 kr suuruse algkapitali kasv 100 000 kroonini.
14. juunil
1941 sähvis ellu pikne
See kuupäev tähendab M. Olvetile isiklikult musta linti.
Ta oli siis 10aastane ja sel päeval viidi ära tema isa,
Eesti suurtükiväekapten Vallo Olvet. Väikese kõrvalepõikena
tuleb selgitada, et perekonnanimi Olvet on muudetud nimi. Nimede
eestistamise käigus 1936 jäid isa vennad ja õed
kõik Jenseniteks, kuid üks onupoegadest tahtis nime
muuta. Ta oli küll ajaloolane, aga modernne mees ning nimeks
samuti Jaan Jensen. Kuna perekonnas oli kaks Jaan Jensenit, siis
onupoeg ütles, et tema ei taha olla teise numbriga ja algatas
nime muutmise. Jensenite suguvõsa on suur, areneb isegi
Jannsenitega ühte puusse.
Isa Vallo Olveti teenistuskoht enne nõukogude aega oli
Petseris. Isa ei tahtnud vene armees teenida, andis lahkumisavalduse
ning oli juba Tartus. Sõjaväeteenistus oli küll
läbi, kuid teda ei unustatud ja viidi ära esimese vooriga.
Kõigepealt Krasnojarskisse, sealt mööda Jenissei
jõge Norilskisse. Balti ohvitserid jagati seitsme laagri
vahel, et nad ei saaks omavahel kontakteeruda. Vallo Olvet veetis
oma päevi Norilski VII laagris augustist 1941 kuni juunini
1943. Siis viidi ta Zajarski surmalaagrisse, kus ta septembris
suri. Sealne pakane küündis 40 pügalani alla nulli,
kuid isal polnud ju talveriideid kaasas.
Maret koos ema ja õega jäi küüditamisest
maha, sest neid ei olnud kodus ning siis hakkasid venelased juba
põgenema. Koheselt vahetati ka korter ära. Isa surmast
saadi teada alles pika nõudmise peale 1959. a. Paberil
surma kohta märgitud ei ole, üksnes kuupäev. Isa
on Maretit väga palju mõjutanud, oli ta ju oma isa
lemmiklaps ja käis isa perekonnaga väga tihedalt läbi.
Isaga seoses tuleb Maretile meelde ka üks traagiline sündmus:
“Mäletan seda, kui Petseri 1939. aastal põles.
See oli õudne vaatepilt. Isa käis tulekahju kustutamas.
Õde oli just haige ja ema oli ikkagi kodu pärast üdini
mures, sest Petseri põles väga suure leegiga.”
Maretil on õnnestunud näha oma isa toimikut. Sellest
jäi mulje, et see oli ühe ropsuga tagantjärele
kirjutatud, sest terve tekst oli kirjutatud ühe hooga, ühesuguse
tindiga ja sama käekirjaga. Sealhulgas ka ülekuulamisprotokollid.
Õpetaja
Günther Reindorff andis innustuse
Esimese tõuke kunstnikuks saamise teel andis Mareti sõnul
ehk see, et isa vend Jaan Jensen oli kunstnik, pseudonüümiga
Sen-Sen, kelle profiiliks oli karikatuur. Juba Tartus keskkooli
ajal oli soov hakata tegelema joonistamise ja graafikaga. Ta hakkas
tegema seinalehti ja koolialbumeid. Miina Härma nim Keskkoolis
oli joonistamise õpetajaks legendaarne Vanda Juhansoo,
kes innustas Maretit kunsti õppima minema. Vandaga olid
ka lähedased isiklikud suhted. Huvitaval kombel sai M.Olvet
kohe esimese korraga ERKI-sse sisse, mis selle asutuse puhul on
eriline. Viimastel kursustel õpetas joonistamist Günther
Reindorff, mis andis eluks väga suure innustuse, sest tema
nägemus oli M. Olveti sõnul väga huvitav. Erialaõpetajad
olid veel Evald Okas, graafik Alo Hoidre, puugravüüri
õpetas Esko Lepp ja kompositsiooni Paul Luhtein.
Võtmesõna:
minimalism
Maret Olvet tuli kunstiellu 1960ndate tugeva lainega. Tema kirgedeks
olid raamatukujundus, vabagraafika ja eksliibrised. Siis tuli
plakat – ja tuli väga ootamatult, sest selline graafika
suurvorm teda üldse ei huvitanud. Tõuke andis esimene
võimalus raudse eesriide tagant välja pääseda.
Poolas oli Krakovis graafika- ja Varssavis plakatibiennaal. Viimane
jättis eriti sügava mulje ja ta hakkas posterisse suhtuma
suure respektiga. Ei läinud kaua, kui oli üks vabariiklik
plakatikonkurss, kus ta osales.
“Keegi minu käekirja ei tundnud, keegi ei teadnud, kes
see autor on ja täiesti ausalt sain I preemia. See innustas
ja hakkasin plakateid tegema. Nagu ka näitusel näha
oli, mõjutab see suur värviline vorm mind veel praegugi,”
räägib Maret plakatibiennaali etapilisest tähendusest.
Edasi tegi ta igasugust graafikat, küll must-valget ja värvilist.
1970ndatel plakateid ja litograafiaid, 1980ndatel põhiliselt
oforte ja 1990ndatel vabamat värvilist graafikat kõrgtrükis,
nüüd viimasel kahel aastal ka siiditrükis. Näitusel
oli väljas üks töö “Harmoonia”,
mis on kõrgtrükis, aga on peaaegu nagu siiditrükk.
Sellel näitusel võiski näha uues tehnikas teostatud
minimalistlikke värvilisi miniatüüre.
Katsetamine
on omane ka noortele kunstnikele
Just noortele talentidele võimalust pakkuda tahtva Hobusepea
Galerii kuraator, Kunstiakadeemia kunstimagistrant Elin Kard,
kes kureerib ühtlasi Draakoni Galeriid: “Maret Olveti
näitus sai galeriisse valitud sellepärast, et mulle
endale need tööd väga meeldisid. Nagu ütlesin
ka avamisel: kuigi M. Olvetil on seljataga üle neljakümne
aastane näitusekogemus, on ta siiski tänuväärselt
suutnud säilitada oma energia, optimismi ja nooruslikkuse.”
Elin ei tähtsusta kunstnike kuulumist erinevatesse institutsioonidesse
nagu Kunstnike Liit, mitte et ta ei peaks seda vajalikuks, vaid
selle galerii puhul ei ole kriteeriumiks vanus, professionaalsus
ega kogemus. Muidugi tehakse laekunud projektidest valik, aga
otseselt ei keelata kedagi esinemast, sest Elin leiab, et oluline
on anda võimalus ka tudengitel ja magistrantidel oma näitustega
üles astuda. “Hobusepea galerii eristub teistest noortekunstile
suunatud galeriidest ehk selle poolest, et kui mujal on pikad
järjekorrad ja väga suur konkurss, mis võib noorele
kunstnikule hirmu peale ajada, siis siin olen ainult mina, kelle
poole pöörduda ja ma üritan kunstnikke igati aidata
ja toetada,” paneb Elin paika galerii põhimõtted.
“Lootus on teha non-profit galerii, mis on keskendatud kaasaegsele
noortekunstile, mis hõlmaks maali, graafikat, skulptuuri,
installatsiooni, mida iganes. “
Rahvusvaheliselt tuntud tundmatu
kunstnik
Mõistetavatel põhjustel ei mahtunud Mareti looming
nõukogude aja malli, sest keel, milles ta maailmaga suhtles,
oli abstraktne vabagraafika, mitte sotsrealism. Nüüd
ei kuulu M. Olvet samuti klikki, kellest meelt lahutavas kultuuriajakirjanduses
kirjutatakse. Ongi juhtunud nii, et teda tuntakse rohkem rahvusvahelisel
areenil kui Eestis. Tema tööd on enda kollektsiooni
muretsenud nt Tretjakovi Galerii, Puškini Muuseum Moskvas,
Atheneumi muuseum Helsingis, Güterslochi Linnaraamatukogu
Saksamaal ja Sammlung Villany Brandenburgis. Isiknäituse
avamisel tõdes kunstiajaloolane Mai Levin ka kurba tõsiasja,
et võrreldes maalikunstiga on meie maailmatasemel graafikakunstist
väga vähe kirjutatud. Me ei teagi, kuivõrd kõrgetasemelist
graafikat meil viljeldakse.
Ka see suurejooneline isiknäitus jäeti meedia poolt
praktiliselt kajastamata. Äkki on asi selles, et ta loob
positiivset emotsionaalset laengut pakkuvat kunsti, mitte skandaali?
Võib-olla oleks ta pidanud ühe teise modernse noore
kunstniku üle trumpama ja seintele nt haned riputama ning
neid mädatomatitega loopima hakkama? Pean tunnistama, et
just taolised noorkunstnike skandaalsed näitused on tekitanud
minus tugeva skepsise kunstinäituste vastu üldse.
Ma ei tea, mis see oli, aga igatahes olen sellele miskile tänulik,
mis mind Maret Olveti abstraktsete värviliste miniatüüride
ette naelutas ja pildi sisse vaatama kutsus.
|
|
|
