Okupatsioonimuuseum
nüüd ka Eestis

tekst: Velly Roots

Heiki Ahonen: “Püüan teha nii, et muuseumil oleks tugev majanduslik alus, et ilmuksid kogumikud ja filmid”.

Laulev revolutsioon päästis valla mälestuste ja meenutuste tulva, mis haaras kaasa nii kirjutava, rääkiva kui ka nähtava pressi. Aktiivselt hakkasid tegutsema kommunisliku rezhiimi kuritegusid uurivad ja dokumente, fotosid ning esemeid koguvad organisatsioonid ja üksikisikud.

Palju oli neid nii siin kui ka välisriikides elavate pagulaseestlaste seas, kes tahtsid midagi konkreetset ära teha, et mälu ei kaoks. Pole vist oluline, kes esimesena välja ütles okupatsioonimuusumi rajamise mõtte, tähtis on, et leidus praktilisi teostajaid. Nõnda siis asutatigi 1998. aastal USAs Washingtoni osariigis tulihingelise eestluse toetaja pr Olga Kistler–Ritso algatusel Kistler-Ritso Sihtasutus, mille presidendina ta ka ise tegutsema hakkas. Nõukokku kuulusid Vello Karuks, Mark Romman ja Sesh Velamoor. Kistler-Ritso Eesti Sihtasutust juhib Heiki Ahonen, liikmed on Tunne Kelam, Toomas Kutsar, Lagle Parek ja Arvo Pesti. Teadustegevust koordineerib ajaloodoktor Enn Tarvel. Sihtasutuse patroon on Eesti Vabariigi president aastail 1992-2001 Lennart Meri.
Muuseumi tarbeks esemeid ja dokumente laekus nii tempokalt, et tuli ajutine hoidla üürida. Loodi kontaktid teiste sama temaatikaga tegelevate organisatsioonidega. Alustati teadustegevuse programmi koostamist. Kuna meie lähiajaloo uurimine on alles algusjärgus, tuli Enn Tarvelil museoloogilise töö ja ekspositsiooni ülesehitamise tarbeks välja töötada Eesti lähiajaloo periodiseerimise skeem. Korraldatud on metodoloogia ja allikakriitika küsimusi käsitlevaid konverentse ja publitseeriti nende tulemusi. Valmisid aastaid 1940-1991 käsitlevad filmid, neid on nüüd juba seitse. Paralleelselt koostati interneti kodulehekülg, mis praeguseks on põhjalik ja annab informatsiooni nii otseselt muuseumi eesmärgi, eksponaatide, fotode, filmide kui ka teiste totalitaarse rezhiimi kuritegusid uurivate organisatsioonide väljaannete jne kohta.

2000. aasta oktoobris kuulutati välja muusuemihoone arhitektuurivõistlus. 51 projekti seast otsustas þürii anda esimese preemia noorte arhitektide Siiri Vallneri ja Indrek Peili huvitavale lahendusele. Muuseumihoonele Tallinnas Kaarli puiestee ja Toompea tänava nurgal pandi nurgakivi 22. oktoobril 2002 . Nüüd on ta siis vähem kui aastaga valmis saanud ja avatakse 27. juunil.
See on esimene muuseumi tarbeks ehitatud hoone Eestis ja ta on rajatud täielikult eraisikute kapitalil. Märkimisväärne on ehk ka asjaolu, et pidulikust nurgakivipanekust ei võtnud osa ei Tallinna linnapea ega ka peaminister, kuigi kutsed olid nad saanud.
Tähtis etapp muuseumi arenguloos on nüüd siis läbi. Kogu Kistler-Ritso Eesti Sihtasutuse tegutsemise periood on möödunud vaikselt, ilma suurema avalikkuse tähelepanuta. Väsinud ja ikka veel murelik Heiki Ahonen arvab, et eks nüüd paistab, kuidas kõik välja on kukkunud. ”Eesmärk on näidata üht teatud perioodi, et järeltulevatel põlvkondadel oleks võimalik näha tingimusi või olukordi, milles nende vanemad elasid ja kujunesid. Et seda, mis siin on toimunud, näeksid ja mõistaksid ka väliskülalised. Aga muidugi on meie kohus põlistada kuritegeliku reþiimi ohvrite mälestus, kelle eluperiood on meile teada. Oluline on ka see, et väikeste organisatsioonide ja eraisikute pingutustel, jäädvustada meie lähimineviku sündmusi, oleks kõigile nähtav tulemus.

Eksponaatidest vast nii palju, et esemeid on meil 15 000 ringis, millest saame välja panna ehk 1000. Üldiselt tahame kasutada uusi moodsaid tehnilisi vahendeid, et muuseum oleks kaasaegne ja sarnaneks rohkem näiteks endise Ida-Saksamaa liidumaades rajatud poliitilise politsei kuritegusid kirjeldavatele muuseumidele.
Ülesanne on nüüd leida vormel, kuidas rahuldada erinevate sihtgruppide huvi. Vanem põlvkond tuleb teatud nostalgiliste mõtetega, et näha ja meenutada tuttavaid esemeid ning olukordi. Noorem põlvkond tahab ehk midagi teada saada. Muuseumipedagoogika on meil suhteliselt uus asi, aga seda siiski viljeldakse edumeelsemates muuseumides. Muidugi tahame näidata väliskülalistele, kelle huvi on sageli küllaltki pealiskaudne, mis siin ikkagi on toimunud. Me ei ole kontsentreerunud personaaliatele, pigem on eesmärk näidata aastail 1940-1991 toimunud arenguprotsesse, tingimusi, milles inimesed elasid ja kuidas kujunes nende olemus. Ega muuseum pole loodud selleks, et teha mingeid lõplikke järeldusi. Pigem on see nagu baas, on institutsioon, mis uurib vastava ajajärgu ainest. Muuseum annab võimaluse midagi selgemaks teha, midagi ehk täpsustada. Lähimineviku uurimine on ajaloolaste ülesanne, mina olen vaid administraator,” ütleb Ahonen tagasihoidlikult. “Püüan teha nii, et oleks tugev majanduslik alus, et ilmuksid kogumikud ja filmid”. Kujutan siiski ette, kui palju vaeva ja närvikulu on nõudnud ajaloolaste müürist läbi surudes uurimistööd õhutada, isikulisi vastuolusid lahendada ning koordineerida rahastamist. Sellest kõigest ta ei räägi, kurdab ainult, et ajaloolaste seltskond oleks võinud rohkem valmismaterjali anda.

Okupatsioonimuuseumid on ammu olemas Leedus ja Lätis ning neid on kas täielikult või osaliselt riiklikult finantseeritud. Kuidas hakkab edaspidi minema meie muuseumil? Kas teda üldse on vaja? Täistuledel Euroopa Liitu kihutades pole aega üle õla tagasi vaadata. Võibolla tuleks juba mineviku ülekohut unustama hakata, harjuda sellega, et kunagise kuritegeliku reþiimi tipptegijad nüüd ausalt ja süütult kannatanutele otsa vaatavad? Et eestlus ja eesti rahva väärikus on midagi möödanikku vajuvat. Näib küll, sest keda veel paneb imestama Eesti Riigikogu selle aasta 13. mai hääletamise tulemus, millega menetlusest kukkus välja eelnõu, mis üritas keelata ENSV Riikliku Julgeoleku Komitee töötajate ja salajaste kaastööliste kandideerimist parlamenti ja kohalikesse volikogudesse. Ehk paneb okupatsioonimuusumi kogudesse süvenemine mõnegi mõtlema, miks me oleme niisugusteks kujunenud.
Aga minevik koputab meie südametunnistusele ja hoiatab: inimsusevastased kuriteod on aegumatud. Siinjuures peame silmas pidama, et NSV Liidu õigusjärglased pole seni andnud mingit poliitilist hinnangut kommunistlikule korrale ega selle poolt toime pandud inimsusevastastele kuritegudele.