|
|
|
Liivo Niglas tšummidega. |
Vandersell Liivo Niglas
tekst:
k&e
Fotod: Liivo Niglase erakogu
Huvi erinevate kultuuride vastu tegi
temast maailmaränduri. Kihk ajas matkata viis ta ülikooli
ajalugu õppima. Soov kogetut teistega jagada innustas võtma
kätte kaamera. Saagem tuttavaks: antropoloog Liivo Niglas
(32).
Liivo elus on praegu
kiire aeg, sest värskelt esilinastunud dokumentaalfilm “Jüri
Vella maailm” rändab mööda festivale. Kui
saime mahti kohtuda, oli ta äsja naasnud Prantsusmaalt Põhjamaade
filmifestivalilt Rouenist.
Saatuslikud
10 päeva neenetsite juures
Liivo on Vooremaa poeg, sündinud Jõgeval. Teadliku
elu aga elanud Keilas. Kodust võttis ta eluks kaasa iseseisvuse
ja teadmise, et kõik on võimalik. Lasteaiast saadik
jäeti talle suhteliselt vabad käed ja usaldati tehtud
valikuid. Vanemad pole püüdnud teda väänata
ega tema peal mingeid ambitsioone rahuldada. Ülikoolis õpib
Liivo siiani, olles juba nii etnoloogia õppetooli doktorant
kui õppejõud. Doktoritöö teemaks on Lääne-Siberis
Jamali poolsaarel elavad neenetsid, nende eluviis ja maailmapilt.
Neenetsid hakkasid teda huvitama 1991. aasta talvel, kui nad koos
sõbra ja kursusekaaslase Indrek Pargiga sattusid etnograafilisi
välitöid tegema just sinna, Jar-Sale sovhoosi 7. brigaadi.
Kümnest seal elatud päevast piisas, et mällu jääks
ere pilt külalislahketest, rõõmsatest ja su
vastu siirast huvi tundvatest inimestest, kes pealegi oma erksavärvilistes
rahvariietes väga ilusad välja näevad. 1995. aastal
astus Liivo magistrantuuri, kavaga teha pikaajalisi välitöid
just sellises grupis, ning mõtles, et miks mitte need 7.
brigaadi neenetsid? 1996. a suvel käiski ta seal teist korda.
Inimesed tundsid ta ära ja selgus, et teda oli sinna oodatud
kõik need viis aastat. Hiljem on ta igal aastal lühemat
või pikemat aega nende juures välitöid tegemas
käinud. Neenetsite elujõud ja uhke olek saigi põhjuseks,
miks tekkis kange isu film vändata. See isu ja arusaam, et
teaduslikest artiklitest ja fotodest jääb sedalaadi
kogemuste edasiandmisel vajaka, et kõige parem meedium
selleks on just nimelt film, viis Liivo Pariisi 3-kuulistele dokumentaalfilmikursustele.
Üritust toetas Eesti Rahvuskultuurifond ja Kultuurkapital.
Nii Liivost filmitegija saigi.
Pariisis anti kaamera kätte ja öeldi: “Mine ja
filmi!” See meetod meeldis Liivole väga ja ta arvab,
et pole elu sees nii palju õppinud: “13 aastat ülikooli
on selle kõrval lapsemäng. Filmikoolis tundsin, et
iga tunniga õpin midagi väga olulist juurde. Minu
kui antropoloogi ja reisihuvilise inimese jaoks oli Pariis väga
sobiv paik, sest seal on ruumi kõiksugustele maailmadele.
Kõik maailmakultuurid on sinna ühel või teisel
viisil kokku tulnud, mis avaldub ka tänavapildis. Suurlinnale
omaselt on Pariisist väga raske välja saada. Ka Tallinna
inimesed tajuvad ilmselt, et Tartu tundub Tallinnast vaadatuna
palju kaugemal kui Tallinn Tartust. Oli arusaamatu, kuidas inimesi
oli peaaegu võimatu veenda matkale minema. See tundus olevat
ületamatu raskus.”
Esimene filmikoolis vändatud film kõneles Normandia
kitsekasvatajast ja muutustest, mis Euroopa Liidu tulekuga väiketalunike
jaoks kaasnevad. Peale kursuste lõppu siirdus Liivo Jamali
poolsaarele ja sündis dokumentaalfilm “Brigaad”.
Metsaneenetsite
maailmas
Oma uue filmi kangelase, metsaneenetsist ühiskonnategelase
ja kirjaniku Juri Vellaga, kes on vastukaaluks pealetungivale
tsivilisatsioonile loonud oma maailma, kohtus Liivo Tartus, Eva
Toulouzi juures. Just siis andis Liivo valikkursust samojeedi
rahvastest ning tudengitel avanes harukordne juhus tutvuda elava
metsaneenetsiga. J. Vella nägi “Brigaadi” ja ütles,
et Liivo, sa võiksid midagi ka metsaneenetsitest filmida.
Temast oli juba tehtud mitmeid filme, kuid need olid paraku stereotüüpidest
lähtuvad a´la Juri Vella kui metsaneenetsist šamaan:
“Mõtlesin, et miks mitte filmida seda maailma, kus
ta elab, sest see tundus olevat väga põnev ja dokumentaalfilmi
jaoks oli mitu huvitavat teemat. Esiteks juba Jüri Vella
väga ere isiksus ise, teiseks tema poolt metsa sisse rajatud
pisikene kool oma lastelastele ja kolmandaks J. Vella ja tema
maailma konflikt “tsivilisatsiooni” ja naftatööstusega.“
Algul huvitas Liivot füüsiline maailm, aga filmimise
käigus avas J. Vella kaamera ees ka vaimset poolust: “Ta
seob tänaseid sotsiaalpoliitilisi nähtusi neenetsite
traditsioonilise maailmapildiga, kus kõik siin ilmas on
omavahel seotud. Huvitav oli see, kuidas ta neid nähtusi
traditsioonilisse maailmapilti paigutab. Tema karjas on Venemaa
presidendile pühendatud põhjapõdralehm ja kui
selle lehma vasikatel läheb hästi, tähendab, et
ka presidendil läheb hästi. Juhul, kui vasikas hukkub,
tähendab, et president ei ole oma tegemistes edukas. Filmis
ongi näha, kuidas üks selle põhjapõdralehma
vasikas hukkub. Kui vaadata Venemaal toimuvat, pole põhjuseid
vaja kaugelt otsida. Neenetsi rikkuse mõõdupuuks
ongi põhjapõdrad. Mida rohkem põhjapõtru,
seda lugupeetum mees oled, seda korralikumad on tšummi katvad
nahad ja kindlam homne päev.“
|
Neenets Juri Vella oma maailmas.
|
Sunji indiaanlaste
matriarhaadis
Üks kuulsamaid seiklusi oli II kursuse järel koos Indrek
Pargiga ette võetud reis Ameerikasse, sooviga uurida indiaanikultuure.
Harvardi ülikooli juures asuvast organisatsioonist, mis tegeleb
põlisrahvaste abistamisega, saadi kutse. Kõige odavam
oli minna üle Siberi. Kolm kuud peatuti Alaskal, et edasiseks
teekonnaks raha teenida. Seal kohati üht Arizona poissi,
kellel oli pueblo indiaanlaste hulgas tuttavaid. Tema abiga õnnestus
organiseerida poolteisekuuline viibimine sunji hõimu juures.
See on väga naljakas rahvas, keda on kokku u 6000 inimest.
Kõik elavad ühes linnas e pueblos, mis näeb välja
kärjekujuline ja kus suur osa elust toimub majade katustel.
Liivol ja Indrekul vedas, nad said minna elama ühte perre,
mille perepoja käes oli juhtida üks tähtsamaid
salaseltse – meditsiiniselts. Tegu on emajärgse ühiskonnaga,
kus pärandus antakse edasi emaliini pidi. Abielludes peab
mees kolima naise perekonda ja mehel ei ole pereasjade üle
otsustamisel suurt sõnaõigust. Samas võib
mees, kes on naise kodus tossike, olla oma ema kodus suur ülemus.
Sunjid on väga religioossed. Traditsiooniliselt käis
ühiskonna juhtimine läbi religioossete seltside. Kevadeti
ongi mitme kuu pikkune tseremoonia periood, kus arvatakse, et
esivanemate vaimud tulevad mäepealsest puhkepaigast alla
külasse ja tantsivad keskväljakul, et tuua järglaste
majapidamistesse jõukust ja heaolu. Eelkõige tähendab
see vihmapilvi, mis tagavad põldudelt korraliku saagi.
Esivanemate vaime kehastavad salaseltsidesse kuuluvad mehed. Arvatakse,
et tantsib mitte see inimene, vaid vaim, kelle maski ta kannab.
Tseremoonia sügavam tagamõte on maailma uuendamine.
Kõik, mis sünnib, ka sureb. Sellepärast luuakse
iga aasta algul maailm sümboolselt uuesti. Kui see ära
jääks, oleks tasakaal rikutud ja võib hakata
juhtuma palju halba. Sellepärast arvavad indiaanlased, et
see, et nad neid tseremooniaid toimetavad, on vajalik ka lääne
inimestele.
Kogeda kultuure
omal nahal
Üks hiljutisi avantüüre oli jalgrattamatk Mongooliast
Nepaali koos viie vana semuga veel sellest ajast, kui Tartus Päntri
ühika all tudengikõrtsi “Kolm soni” sai
peetud. Mõte minna jalgratastel reisima tekkis mingi olengu
käigus järgmise päeva ideena. 2 aastat hiljem tehti
retk teoks. Matk kestis 3,5 kuud ja vändatud sai ligi 3200
km. Ehkki kogu aeg liiguti edasi, jõuti siiski veidi õppida
tundma kohalikku kultuuri. Nt nähti teel, et ees roomavad
inimesed. Lähemale jõudes osutusid need Lhasasse siirduvateks
palveränduriteks, kellel, olles asunud teele tuhande kilomeetri
kaugusel asuvast kodukülast, võib Lhasasse jõudmiseks
kuluda kuid. Taolised kohtumised panevad mõtlema, miks
nii tehakse? Aga ega palverännaku või reisi eesmärgiks
olegi sihtkohta jõudmine, vaid teel olles toimuv enesearengu
protsess. Film sellest avantüürist on parajasti monteerimisel.
Liivo mõtted uitavad juba Siberi mail ja viimasel ajal
on tee viinud mitmel korral ka Rumeeniasse, Transilvaaniasse.
Ühele edukale, puhtast keskkonnast pärit eestlasele
jätab Rumeenia esmapilgul šokeeriva mulje. Liivot aga
tõmbab sinna magnetina seal säilinud väga tugev
mütoloogiline maailmapilt. Traditsiooniline kultuur on võib-olla
elujõulisem kui Eestis. Kui meie talutaredesse jõuab
varsti EL oma pakipiimade ja üldise mentaliteediga, siis
Transilvaanias võib see võtta kauem, sest neid kaitsevad
mäed ja väga suur territoorium.
Liivo ei oska öelda, kas tal on väga sügavat huvi
ajaloo vastu olnud. Pigem ongi olnud huvi erinevate kultuuride
ja maailmade vastu. Ajaloo valis ta sellepärast, et see on
üldhariv aine, mille kaudu on võimalik teha ajarännakuid
hoopis teistsugustesse maailmadesse. Väga kiiresti langes
eriala valik etnoloogia kasuks, mis tähendas ka praegu füüsiliselt
eksisteerivate maailmade uurimise võimalusi. Liivot huvitab
erinevate maailmade toimimise tajumine omal nahal. See oligi algne
egoistlik põhjendus, miks kuskile rännata: “Aga
alati kui oled midagi meeldivat kogenud, tahad seda jagada. Teed
fotosid, kirjutad midagi ning tajudes, et see võib inimestele
midagi anda või et inimesed tunnevad selle vastu huvi ja
aitavad maailma, milles elame ja iseennast paremini mõista,
on soov sellele mõistmisele omalt poolt kaasa aidata.”
Olles saanud tunda jagamise imelist rõõmu, ei taha
Liivo enam niisama reisida, vaid pigem ikkagi filmi teha. Küsimusele,
kuidas ilmselt paljude lugejate jaoks ekstreemsetes tingimustes
vastu pidada, on Liivo vastus lihtne: “Kui sa teed seda kirega,
ei tundu miski liiga keeruline ega ohtlik. Jalgrattaretke ajal
tekkis kriitiline moment, kui kõrbes lõppes vesi
otsa ja ei teadnud, kas oleme õigel teel, sest mitme tunni
vältel polnud ühtegi autot mööda sõitnud.
Aga niikaua, kui oli veel natuke vett alles, püüdsid
kõik väga vaprat nägu teha. Samuti oli nt kivilaviinide
ajal kaunis tüütu kogu aeg üles vahtida, kas saad
kiviga vastu pead või läheb õnneks...”
“Sõprus
nagu Ah! ja Oh!”
“Oh, Liivost võiks terve raamatu kirjutada!”
ütleb matkakamraad ja sõber Indrek Park, kes Hiinas
elatud aastate järel on tudeerimas Ameerikas Indianas teoreetilist
lingvistikat ning õpetab samas hiina keelt. Indrekust on
saanud tibetoloog, mis ei tähenda tema sõnul, et huvi
neenetsite suhtes oleks kahanenud.
„Liivol on kuldsed käed. Seljakotid ja riided õmbles
ta alati ümber. Kõik teksad õmbles ta alati
ülevalt laiemaks ja alt kitsamaks. Sunji indiaanlastel on
komme meisterdada pühasid jumalakujusid ehk katshina nukke.
Liivo meisterdas kolm nukku, Mina tegin ühe. Kohalik meister,
kes meid õpetas, pakkus koguni tööd, eriti Liivole.
Kursusevend Indrek Erikson iseloomustas meie sõprust nagu
vene multifilmi “Ah! ja Oh! matkal.” Mina olen sündinud
optimist, ent Liivo on üks kõige pessimistlikumaid
inimesi, keda olen kohanud. Matkade kestel Liivoga raudselt midagi
juhtus, kuid sama raudselt vingerdas ta neist anekdootlikest olukordadest
välja.
Röövitud
neenetsi naiste poolt!
Neenetsite juures jõid kohalikud naised end täis ja
röövisid Liivo ära. Oli polaarpäev. Öösel
oli kõik valge, aga oli paks udu. Järgmisel päeval
pidi lendama viimane helikopter külast välja. Kahel
naisel õnnestus Liivo narta peale meelitada ja lubasid
ta viia kõrvalkülla. Seda aga enne ei öeldud,
kui 15 kilomeetrist oli juba paar sõidetud. Liivo veeretas
ennast vaikselt maha ja tuli mööda nartajälgi käpuli
tagasi. Kohalikud parteitegelased juba paanitsesid! Neenetsitel
oli vanasti selline komme, et kui oled abielus ja tuleb kaugelt
võõras, käis viisakuse juurde talle oma naise
pakkumine. Praegu on nad tsiviliseeritud ja enam seda ei tee,
aga kui purju jäävad, siis piirid kaovad. Õnneks
pääses Liivo nende naiste käest ära. Pagan
teab, mis neil plaanis oli!
Pissipott
häbistab nõukogude inimest?
Ameerikasse minnes juhtus Liivoga niisugune lugu. Kahe peale polnud
raha rohkem kui veidi üle 100 dollari. Oli plaan Alaskalt
Bostonisse hääletada, püüda tee peal kala
ning uhhaad keeta. Algul oli kava sõita koos eskimotega
paadiga üle Beringi väina, aga juhuslikult lendas üks
lennuk Magadanist välja ja õnnestus sinna saada. Enne
lennukile minekut aga avastasime, et pada oli maha jäänud.
Läksime poodi ostma, aga aastal 1991 olid poed tühjad,
Venemaal veel tühjemad. Paja asendajaks leidsime raske, kolmekilose
malmist kollase pissipoti. Piiril aga hakkas igavene jama. Pissipott
oli Liivo seljakotis ja ta võeti tollis vahele ning ei
tahetud lennukisse lubada. Süüdistati selles, et läheb
nõukogude inimesele häbi tegema, et kas on põis
korrast ära või mis? Lõpuks kutsuti välja
kordoniülem, kes, nagu selgus, oli 1960ndatel Eestis olnud.
Kukkusime muidugi käojaani ajama, et Eestis kõik armastavad
nõukogude armeed bla-bla-bla…Kordoniülem ütles,
et temal on Eestist küll väga head mälestused ja
et need on meie poisid. Suutsime talle viimaks ära selgitada,
et pissipott on meil söögitegemiseks. Ta käskis
pissipoti tagasi anda ning viimaks ometi pääses Liivo
lennukile.
|
|
|
