Kultuur ja Elu 2/2003


Kultuur ja Elu 1/2003

 

 

 

 



Jüri Kuuskemaa –
armsad vanad asjad

tekst: Jüri Kuuskemaa
foto: Riccardo rand


Barokne uksekoputi mäletab märtsipommitamist.

Barokne uksekoputi mäletab Tallinna märtsipommitamist.

Sellel uksekoputil on dramaatiline lugu. Uksekoputi ise on barokkstiilis, Tallinna kunstipärane sepis, ajavahemikust 1730-1750. Tervikuna on sedalaadi uksekoputeid Tallinna vanalinnas säilinud veel ainult üksainukene. On veel mõned alusplaadid, mis on uste küljes alles, aga neil on kas vasarad asendatud, kaotsi läinud või ära võetud, et keegi ei kolistaks.
Selle uksekoputiga oli niisugune lugu, et 1944. aasta märtsirünnaku ajal elas Karjakülas mööblikollektsionäär härra Leonhard Vene, kellest Mark Soosaar tegi hiljem isegi filmi. Härra Vene unistas, et pärast sõda ehitab ta endale maale ühe majakese, mille juures ta kasutab vanu arhitektuuridetaile ning kuhu ta paneb välja oma vanaaegse mööbli kollektsiooni. Pärast märtsirünnakut korjas ta varemetest ja põlenud majadest arhitektuuridetaile, mis olid selle katastroofi üle elanud, niihästi puitdetaile kui ka sepisdetaile. Kui härra Vene oli oma elu lõpul juba Pilistvere kolhoosidevahelises vanadekodus, siis kinkis ta mulle selle uksekoputi. Mina elan oma perega vanalinnamajas ja olen mõelnud, et kui saaks selle kindlalt kinnitada, siis tõenäoliselt paigutaksin selle uksekoputi oma vanalinna maja uksele, et rikastada oma kodu- linna ja vanalinna ühe stiilse kunstipärase detailiga, millelaadsed on Tallinnas üliharuldased. Paar sarnast uksekoputit on Linna- ja ajaloomuuseumis, aga meie linna seisukohalt on see kunstipärane sepisdetail tõeline rariteet.
Stiililt kuulub koputi tükkis alusplaadiga hilisbarokki. Eriti tore on vasar, mille S-kujuliselt vormilt eenduvad loodustruult kujutatud lehed. Võib jääda mulje, et kui mõnda aega oodata, tekivad ehk õied kah veel külge... Alusplaadil on näha rauamenniku jälgi, millest võib järeldada, et algselt polnud ese ei must ega tinatatud, vaid üleni säravalt punaseks värvitud.
Härra Vene mäletamist mööda oli seesinane uksekoputi Vana-Viru tänav 4 maja välisuksel. Nüüd on sellel kohal sõjavareme asemel uus ja ilmetu hoone.


Uksetahvlitest on jälle saanud uksed.

Vana-Pornuse mõisa baroksetest ustest tehti lambaaedik!

Vana-Pornuse mõis asus Halliste kihelkonnas. 1970ndate aastate algul juhatas mind sinna seesama härra Vene, kes mulle hiljem toreda uksekoputigi kinkis. Mõis kuulus kunagi kuulsale kindral Anton Wolmer Schlippenbachile, kes oli kindralleitnant niihästi Karl XII kui ka Peeter I teenistuses. Osa hoonest oli varemetes, aga teisel poolel elasid kolm vanapreilit. Ei tea, kas keegi neist või nende eellastest oli varem mõisa teenijaskonda kuulunud, aga igatahes oli nende valduses väga ilusat ja huvitavat mööblit.
Sellest hooneosast, mis oli jäänud katuseta, olid nad maha võtnud vanad nikerdustega ja kullatud kaunistustega uksed ning need otsapidi maa sisse kaevanud. Nad pidasid lambaid ja need ilusad stiilsed uksed olid lambaaediku piireteks pandud. Nende alumised raamid olid juba läbi mädanenud ja uksed olid ka osaliselt üle värvitud. Mina nägin ustel kaunistusi ja nikerdusi ning sain aru, et need uksed on küll pärit 18. sajandi barokkperioodist, enne 1750ndat aastat. Minul hakkas neist uksetahvlitest kahju. Leidsin sealt ka veel ilma klaasideta aknaraamidelt ilusaid kunstipäraseid sepistatud aknanurgikuid, mida üksjagu maha nokkisin. Saagisin uksetahvlid välja ning tõin Tallinnasse ja nüüd lõpuks olen ma jõudnud niikaugele, et üks restaureerimistisler ehitas need uksed uuesti kokku. Osalt mina ja osalt teised on puhastanud pealmised värvikihid maha ning restauraator Aet Maasik värvis nii uued ukseraamid kui ka vanade tahvlite need kohad, kust värv oli puudu, uuesti üle. Nüüd on saanud uksetahvlitest jälle uksed. Need olid väljas ka näitusel “Stiilne detail vanalinna arhitektuuris”, mis oli Arhitektuurimuuseumis kaks aastat tagasi.
Milleks mulle need uksed? Uste juurde tahan lasta sellelsamal kenal restaureerimistisleril Teet Tiitsul ehitada nurgakapid. Nende tarbeks on mul olemas ka vanaaegsed sepishinged ja sepislukud. Kui need kapid on kokku ehitatud ja kas vanalinna korteris või Haapsalu majas paika pandud, siis näevad need kapid täpselt nii välja, nagu oleksid nad selles nurgas juba 250 aastat olnud. Nii on võimalik ära kasutada vanu arhitektuuridetaile, et nad muutuvad taas kasutuskõlbulikuks ja hakkavad rõõmustama pilku ning sulanduvad vana ajaloolise maja keskkonda oma ehedusega. Reservis on kohrutatud mustrite ja tinatatud pinnaga rokokoostiilis aknanurgikud Vana-Pornuse mõisa varemetest. Neid tahaksin edaspidi ära kasutada klaasitud ustega seinakapi ehitamisel müüriorva meie vanalinnakorteris. Seevastu on Pornuselt leitud, vasest pasteedivorm meie köögi seinal juba ammuilma.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv