|
|
Jüri Kuuskemaa –
armsad vanad asjad
tekst:
Jüri Kuuskemaa
foto: Riccardo rand
|
Barokne uksekoputi mäletab
märtsipommitamist. |
Barokne uksekoputi
mäletab Tallinna märtsipommitamist.
Sellel uksekoputil on
dramaatiline lugu. Uksekoputi ise on barokkstiilis, Tallinna kunstipärane
sepis, ajavahemikust 1730-1750. Tervikuna on sedalaadi uksekoputeid
Tallinna vanalinnas säilinud veel ainult üksainukene.
On veel mõned alusplaadid, mis on uste küljes alles,
aga neil on kas vasarad asendatud, kaotsi läinud või
ära võetud, et keegi ei kolistaks.
Selle uksekoputiga oli niisugune lugu, et 1944. aasta märtsirünnaku
ajal elas Karjakülas mööblikollektsionäär
härra Leonhard Vene, kellest Mark Soosaar tegi hiljem isegi
filmi. Härra Vene unistas, et pärast sõda ehitab
ta endale maale ühe majakese, mille juures ta kasutab vanu
arhitektuuridetaile ning kuhu ta paneb välja oma vanaaegse
mööbli kollektsiooni. Pärast märtsirünnakut
korjas ta varemetest ja põlenud majadest arhitektuuridetaile,
mis olid selle katastroofi üle elanud, niihästi puitdetaile
kui ka sepisdetaile. Kui härra Vene oli oma elu lõpul
juba Pilistvere kolhoosidevahelises vanadekodus, siis kinkis ta
mulle selle uksekoputi. Mina elan oma perega vanalinnamajas ja
olen mõelnud, et kui saaks selle kindlalt kinnitada, siis
tõenäoliselt paigutaksin selle uksekoputi oma vanalinna
maja uksele, et rikastada oma kodu- linna ja vanalinna ühe
stiilse kunstipärase detailiga, millelaadsed on Tallinnas
üliharuldased. Paar sarnast uksekoputit on Linna- ja ajaloomuuseumis,
aga meie linna seisukohalt on see kunstipärane sepisdetail
tõeline rariteet.
Stiililt kuulub koputi tükkis alusplaadiga hilisbarokki.
Eriti tore on vasar, mille S-kujuliselt vormilt eenduvad loodustruult
kujutatud lehed. Võib jääda mulje, et kui mõnda
aega oodata, tekivad ehk õied kah veel külge... Alusplaadil
on näha rauamenniku jälgi, millest võib järeldada,
et algselt polnud ese ei must ega tinatatud, vaid üleni säravalt
punaseks värvitud.
Härra Vene mäletamist mööda oli seesinane
uksekoputi Vana-Viru tänav 4 maja välisuksel. Nüüd
on sellel kohal sõjavareme asemel uus ja ilmetu hoone.
|
Uksetahvlitest on jälle saanud
uksed. |
Vana-Pornuse mõisa
baroksetest ustest tehti lambaaedik!
Vana-Pornuse mõis
asus Halliste kihelkonnas. 1970ndate aastate algul juhatas mind
sinna seesama härra Vene, kes mulle hiljem toreda uksekoputigi
kinkis. Mõis kuulus kunagi kuulsale kindral Anton Wolmer
Schlippenbachile, kes oli kindralleitnant niihästi Karl XII
kui ka Peeter I teenistuses. Osa hoonest oli varemetes, aga teisel
poolel elasid kolm vanapreilit. Ei tea, kas keegi neist või
nende eellastest oli varem mõisa teenijaskonda kuulunud,
aga igatahes oli nende valduses väga ilusat ja huvitavat
mööblit.
Sellest hooneosast, mis oli jäänud katuseta, olid nad
maha võtnud vanad nikerdustega ja kullatud kaunistustega
uksed ning need otsapidi maa sisse kaevanud. Nad pidasid lambaid
ja need ilusad stiilsed uksed olid lambaaediku piireteks pandud.
Nende alumised raamid olid juba läbi mädanenud ja uksed
olid ka osaliselt üle värvitud. Mina nägin ustel
kaunistusi ja nikerdusi ning sain aru, et need uksed on küll
pärit 18. sajandi barokkperioodist, enne 1750ndat aastat.
Minul hakkas neist uksetahvlitest kahju. Leidsin sealt ka veel
ilma klaasideta aknaraamidelt ilusaid kunstipäraseid sepistatud
aknanurgikuid, mida üksjagu maha nokkisin. Saagisin uksetahvlid
välja ning tõin Tallinnasse ja nüüd lõpuks
olen ma jõudnud niikaugele, et üks restaureerimistisler
ehitas need uksed uuesti kokku. Osalt mina ja osalt teised on
puhastanud pealmised värvikihid maha ning restauraator Aet
Maasik värvis nii uued ukseraamid kui ka vanade tahvlite
need kohad, kust värv oli puudu, uuesti üle. Nüüd
on saanud uksetahvlitest jälle uksed. Need olid väljas
ka näitusel “Stiilne detail vanalinna arhitektuuris”,
mis oli Arhitektuurimuuseumis kaks aastat tagasi.
Milleks mulle need uksed? Uste juurde tahan lasta sellelsamal
kenal restaureerimistisleril Teet Tiitsul ehitada nurgakapid.
Nende tarbeks on mul olemas ka vanaaegsed sepishinged ja sepislukud.
Kui need kapid on kokku ehitatud ja kas vanalinna korteris või
Haapsalu majas paika pandud, siis näevad need kapid täpselt
nii välja, nagu oleksid nad selles nurgas juba 250 aastat
olnud. Nii on võimalik ära kasutada vanu arhitektuuridetaile,
et nad muutuvad taas kasutuskõlbulikuks ja hakkavad rõõmustama
pilku ning sulanduvad vana ajaloolise maja keskkonda oma ehedusega.
Reservis on kohrutatud mustrite ja tinatatud pinnaga rokokoostiilis
aknanurgikud Vana-Pornuse mõisa varemetest. Neid tahaksin
edaspidi ära kasutada klaasitud ustega seinakapi ehitamisel
müüriorva meie vanalinnakorteris. Seevastu on Pornuselt
leitud, vasest pasteedivorm meie köögi seinal juba ammuilma.
|
|
|
