|
|
Miks Jüri Kukk ei pääse
Vabadusvõitlejate Panteoni?
|
Vladimir-Georg
Karassev-Orgusaar Pariisis |
tekst:
Vladimir-Georg Karassev-Orgusaar
29. märtsil toimus Tartus Jüri
Kuke mälestusele pühendatud
Langenud Vabadusvõitleja Päeva VII aulakonverents.
Käes on uus vaikiv ajastu ja ei ole välistatud, et see
konverents võib jääda viimaseks. Juba on öeldud,
et seda saab pidada ainult tänu Tartu vaimule, sest Tartus
suhtutakse igasugustesse veidrikesse mõistvalt. Erinevalt
Leedust, kus vabadusvõitlejad on au sees, kultiveeritakse
meil mõtteviisi, et nende näol on tegu veidrikega,
kes ilmaaegu rikkusid ära oma elu.
Alljärgnevalt avaldame
Vladimir-Georg Karassev-Orgusaare tervituse konverentsile.
Lugupeetud kohalviibijad!
Innustav on tõdeda,
et võitlus Jüri Kuke mälestuse maksmapanekuks
kestab edasi. Ja ei üllata Riigikogu (et olla täpne,
Riigikogu eelmise koosseisu) ükskõiksus Jüri
Kuke mälestamise suhtes.
Jah, öeldakse, miks mitte üks Langenud Vabadusvõitleja
mälestamise päev. Abstraktsuses. Ja siis hakatakse mööda
kalendrit jalutama, et leida selles üks daatum, mis sobiks
selliseks mälestamise päevaks. Ja mis tuleb välja?
Tuleb välja, et niipalju, kui on kõnemehi, niipalju
on ka eriarvamusi selle kohta, keda see päev peab mälestama:
kas neid, kes pidasid Vabadussõda ja langesid selles sõjas,
või hukkunud metsavendi, või hoopis maavanemat Lembitut
ja tema malevlasi?
Olen veendunud, et kõiki neid tuleb mälestada. Kõiki,
kes on andnud oma elu, sõdides, relvad käes, oma Isamaa
eest.
Sõdides relvad käes, ütlesin. Ja see on just
see, mis ühendab neid kõiki, sõltumata ajast,
millal nende võitlus toimus.
Jüri Kukel aga
polnud käes relva, polnud sõjaväemundrit seljas.
Ta pole andnud tõotust võidelda surmani oma anastatud
Isamaa vabastamise eest (aega teeninud Nõukogude armees,
oli ta formaalselt seotud hoopis tõotusega võidelda
lõpuni anastajariigi kaitsel).
Ja ometi andis ta oma elu vabadusvõitlusele Vaba Eesti
eest. Andis oma elu “rahu ajal”, relvitu tsiviilisikuna
– ja ometi, jah, vabadusvõitlejana.
Ma ei hakka praegu veel kord seletama, milles seisneb Jüri
Kuke suurus Eesti Vastupanuliikumise ajaloos. Ja milline on selle
vastupanuliikumise koht Eesti Vabariigi ajaraamatus. Sellest olen
ma mitmekordselt rääkinud ja Jüri Kuke “juhtumit”
analüüsinud “Vaba Euroopa” lainelt (Vt “Vastupanu
viis tahku” ajakirjas “Rahvuslik kontakt” nr 4(164),
Stockholm, 1999, lk 21-24).
Jah, muidugi, on see
ju kõik niinimetatud lähiajalugu, millest, tundub,
ei ole eesti rahval selget pilti ka veel tänagi. Kõik
selle ajaloo tegelased on veel elus. Ja paljud neist tahavad,
ilma selleta, et see vabadusvõitlus oleks neid ohtlikul
ajal kas või mingil kombel huvitanud, tahavad, jah, täna
vabadusvõitleja loorbereid ise kanda. Eesti Vastupanu (Eesti
Résistance’i) langenud relvitu vabadusvõitleja
vari aga segab neid.
On nende südametunnistusele pidevaks etteheiteks ja raskesti
talutavaks – ja varjatud – südametunnistuse piinaks.
Niikaua, kui nemad kamandavad eesti elu, Jüri Kukk nende
poolt tunnustatud Vabadusvõitlejate Panteoni ei pääse.
Ja veel. Küsin: kas praegused eesti noored teavad üldse,
kes oli (ja on meile) Jüri Kukk? Olen küsinud mõnelt
Pariisi läbinud eesti noorelt, kas ta teab, kes on Jüri
Kukk.
Ei tea. Seletan. “Ah see, kunagine keemiakateedri dotsent
Tartu Ülikoolis... Mis sellest enam rääkida...”
Üks noortest oli siiski lugenud “Kahte, kes ei alistunud”.
Ja kostab: “Sellest raa- matust küll välja ei tule,
et Kukk oli midagi erakordset.” Aitäh, härra professor!
Kui see tõesti nii on, et härra professori analüüsist
ei tule asi välja, siis palun kõiki tänaseid
lugupeetud kohalviibijaid unustuse hõlmast välja tuua
minu kunagised Jüri Kuke-analüüsid. Korjake need
kokku ja avaldage väikese raamatuna. Las ka teised, eriti
noored, saavad teada, kes see Jüri Kukk meile tegelikult
oli. Muidu pole mõtet nimetada mind selle ürituse
algatajaks.
Ja enne kui veel kord Riigikogu ette ametlikult välja tulla
ettepanekuga kuulutada 27. märts Langenud Vabadusvõitleja
päevaks, peaks kõigepealt võitma enda poole,
väljaspool Riigikogu müüre, eesti noorsoo, liikuma
panema avaliku arvamuse, selgitama eesti rahvale, mis asi see
vastupanuliikumine nõukogude okupatsiooni vastu Eestis
üldse on. Ja et seda võitlust ei saa taandada ainult
relvastatud vastupanule, s.t metsavendlusele.
Kui säärane töö tehtud, siis saab selgemaks
ka LANGENUD VABADUSVÕITLEJA PÄEVA tähistamise
tähendus ja tähtsus eesti rahvale.
Soovin konverentsile
edu. Ja loodan, et ka sellest saab samm edasi Langenud Vabadusvõitleja
Päeva maksmapanekul Eestis.
Pariisist, 27. märtsil
2003
|
|
|
