Kultuur ja Elu 2/2003


Kultuur ja Elu 1/2003

 

 

 

 




Diakon Enno Tanilas kunagise kiriku peaukse juures.

Karula kiriku saaga

tekst: MARGIT-MARIANN KOPPEL
fotod: M. koppel

Ajal, mil päevakorral ühiskondliku kokkuleppe sõlmimine, võib öelda, et esimene kirjalik ühine kokkulepe on Eesti Vabariigis juba sõlmitud. See sündis mullu 4. juulil ning kuulutas Karula kirikukoguduse ja Karula vallavalitsuse vahel 10 aastat koguduse maade tagastamise pärast kestnud vaidluste lõppu. Kirikuõpetaja Enno Tanilase sõnul on paik uue hingamise saanud. Miks küll nii kaua aega kulus?

Kirikuõpetajaks karusel maal

Diakon Enno Tanilas (38) on Karulas olnud 11 aastat ja ei vasta üldisele ettekujutusele jumalasulasest. Ta juhendab koolis laskeringi, et lastele põnevat tegevust pakkuda. Veel tegeleb kirjanik Jaan Lattiku uurimisega. Vaba aeg kulub perele, kus sirgumas 2 tütart (16 ja 7) ning poeg (15). Meelsasti laotab lahti trenaþööri. Veel meelsamini läheb metsa hulkuma. Ta armastab ujuda, kalal käia, metsas seeni ning marju korjata ega häbene saunaõhtuks poest õlut osta. Enno on võro keele fänn, on ta ju pärit Põlvast. Teda vaevab väga, et Karula murre on kadunud. Talle meeldib võrokeste ehedus, lihtsus ja ullus. Ullus ei ole teps mitte rumalus, vaid mittevõrokeste arvates on ullus omakasuta appiminek. Meeldib ka see, et siin on kõigi asjade jaoks aega.
“Karula on väga haruldane kant. Kindlasti oli ta kaunim, kui kuplid olid haritud ja metsad hooldatud. Tundsin ennast algul võõrana, kuid aastatega on Karula väga südame külge kasvanud. Vaatamata kõigele, on siin midagi endisaegset säilinud.”

Lüllemäel on karm sisu

Karula Maarja Kirik asub Lüllemäel, mis on looduskaunis paik 22 kilomeetri kaugusel Valgast. Koht seostub väga paljudel ilmselt spordiga, sest 19. saj lõpul ehitatud leerimajas tegutses alates 1967. aastast “Kalevi” õppe- ja spordibaas. Paiga nime seletab tuntud kodu-uurija Peeter Puudersell vana surnuaia paiknemisega Valga tee ääres kõrgendikel, kuhu viidud lillede rohkus on sünnitanud nime Lillemäe, millest on mugandunud nimi Lüllemäe. Aga raamatu “Võru Karula ajalugu I” autori, siit pärit kirjaniku Jaan Lattiku vennatütre Helbe Merila-Lattiku arvates on nimi märksa vanem. Ta oletab, et kirik püstitati, nagu paljudes kohtades, kunagise hiie kohale. Oletust toetab muinaskalmistu varemetes kiriku kunagise peaukse ees. Ristiusu juurutamine ei sujunud ju sugugi rahulikult. Fr. Joh. Wiedemanni “Eesti-Saksa sõnaraamat” annab võrumurdelisele sõnale “lüll” vasteks sks. k. Galgen (kaak, võllas). Oleme juhtunud kurjakuulutavasse paika – Võllamäele.
Kirikut mainitakse esmakordselt aastal 1392 kui “paroch, ecclesia in Carvele”. Külast on esmane teade Poola ajal 1592 “Karull kylle”, kuid osana muistsest Ugandist oli ta olemas juba väga ammu, andes nime nii kihelkonnale, kirikule kui mõisale. Keskajal oli Karula Sangaste piiskopimõisale kuuluv küla, hiljem rajati Karula – Kaagjärve mõis, mille viimased omanikud olid parun von Grote ´d. Karula kihelkond kuulus Võrumaale 1783 – 1921, siis määrati Valgamaa alla. Praegu kuulub Karula valda 14 küla, kus elab kokku 1188 inimest.

Merehädalised tõotasid rajada kiriku

Ühes katoliku kirikuvisitatsiooni protokollis on kirjas, et kirik on Saksamaalt tulnud meresõitjate poolt asutatud tormiohus antud tõotuse alusel. Neitsi Maarja Taevaminemisele pühendatud kirikut on uuesti mainitud aastal 1544. Ilmselt siis valmiski kolmelööviline kodakirik, millel oli nelinurkne koor, kaksikmõikaliste tellisroietega tähtvõlvid ja konsooltorn lääneviilul. Altarit ehtis 1600. aastast pärinev maal, mis kujutas Kristust pilvedel punastes riietes, sinise rüüga üll ja kolme tema ümber põlvitava ingliga. Üks hoidis käes karikat püha tulega. Maal oli veel alles aastal 1981, mil, nagu kirjutab H. Merila-Lattik, muinsuskaitsetöötaja Ira Einmaa selle ära viis ja siiani ei ole tagastanud. Karula on pidanud palju kordi tuhast tõusma, sest kuplite vahelistest vagumustest läksid läbi muistsed sõjateed.

Kirjakeele reformija Johann Hornung

Põhjasõja ajal põletati kirik maha. Kirikukellad õnnestus peita, ent arhiiv hävis. Ime läbi on alles üks protokoll 1613. aastast. Esimene säilinud kirikuraamat algab 1715. aastal, mil Vene vangistuses hukkus kirikuõpetaja, kooli- ja kirjamehe B. G. Forseliuse sugulane, kirjakeele reformija Johann Hornung, kelle arendatud vana kirjaviis püsis kuni Eduard Ahrensi keelereformideni. J. Hornung tuli Karulasse 1697. a ja pidas eesti keeles vägevaid jutlusi. Rootslased kahtlustasid teda koostöös venelastega ja ta vangistati, kuid vabastati. Seejärel vangistati ta omakorda venelaste poolt koostöö kahtlustes rootslastega. Tänu koguduse toetusele sai ta vabaks, kuid vangistati taas. Mälestuskivi juures räägib Enno, et tunneb J. Hornungiga hingesugulust. “Minu jaoks on ta natuke müstiline kuju. Mõtlen alati tema rasketele siinoleku aastatele. Milline see paik tema silmis välja nägi ja mida võis ta siin ringi käies mõelda? Ta ei olnud palgaline, kes hunti nähes põgeneb, vaid hea karjasena ei hüljanud ta oma karja. Järelikult pidi tal olema kogudusega eriline suhe. Selles mõttes on ta minu jaoks kallis inimene.”

Elu Eesti ajal

Vabadussõjas võitlesid karulased edukalt kapten August Sarapuu väeüksuses. 6 meest pälvisid Vabadusristi, 25 meest andsid elu. Võidupühal 1936 püstitati pidulikult mälestusammas, mis vaid 5 aasta pärast kommunistide poolt purustati. Samal aastal pühitseti uuesti kirik, mis oli 1934. a ametisse asunud õpetaja Karl Kiiski eestvedamisel värskendava noorenduskuuri läbi teinud. Eelmisest oli möödas sajand. 1934. aastal elas vallas 2683 inimest, kellest 2163 elatus põllundusest. Mõisa kasutatud maadest oli moodustatud 215 asundustalu ja endiste renditalude baasil 64 asunikutalu. Jagati ka 126 alla 1 ha suurust krunti. Majandusliku tõusu najal edenes kultuuri- ja seltsielu.Viimane vallavanem oli Konstantin Palu, kes oli tegev pea kõigis vallaorganisatsioonides ja ühingutes. H. Merila-Lattik kirjutab, et K. Palu oli nagu võimsalt laetud aku, mis kõik seltsid käivitas ja töös hoidis. Volikogus oli alates 1939. a detsembrist 12 liiget, kellest 9 (vallavanem sealhulgas) punaste poolt mõrvati.

Kirikuõpetaja prohvetlikud sõnad

Mullu Valgamaa parimaks raamatukoguhoidjaks valitud Karula valla raamatukogu juhataja, põline karulane Etna Ansi läks kooli peale sõda, kuid õde käis pühapäevakoolis. 1944. a suvel, kui õde jälle minekule asutas, oli Etna palunud, et tema tahab ka minna vaatama, mida kirikus tehakse. Ema pannudki Etna riidesse ja õpetanud, et käitu kirikus korralikult. Ja kui midagi pakutakse, siis võta viisakalt. Kirikuõpetaja proua pakkuski suuri aiamaasikaid. Etna kodus neid ei olnud. “Võtsin viisakalt, aga üks tütarlaps võttis peoga. Mõtlesin, et näed, ema ei õpetanud talle, kuidas võtta. Siis lausus õpetaja Kiisk prohvetlikud sõnad, mis kohe meelde jäid: “Kelle silmad seda kord näevad – selle kiriku altari asemele saab kasvama kask.” Katsusin altarit, oli kõva ja ilus, katus peal. Läksin koju ja ütlesin emale, et kirikuõpetaja valetas, et altari asemele pidada kask kasvama. Ema kohkus: “Või Jummal! Sõda! Kas meie kirik tõesti maha põleb?” ja jäi nii mõttesse. Augustis kirik põles. Kui 1970ndate aastate alguses siia tööle tulin, läksime koos kodu-uurija Peeter Puuderselliga varemeid puhastama. Ja ma küsisin, et kas mäletad, kus see altar siin oli? Peeter vastas, et miks ei, vaata see siin. Rääkisin siis need sõnad ja jätsime sinna väikese vitsa kasvama, millest ongi sirgunud puu. Aga vanarahvas kõneleb, et sellest kasest saab kunagi uuele kirikule rist.”

Karula traagika

Õpetaja K. Kiisk põgenes 1944 oma perega välismaale, viies kaasa kõik hõbedast kirikuriistad. Enno sõnul on kõige suurem traagika see, et nii palju küüditati. Enim kannatasidki Valgamaal Sangaste, Karula ja Aakre vald. Etna otsib välja täpsed arvud. Juuniküüditamine viis Karula ja Kaagjärve vallast kokku 62 inimest. Märtsiküüditamisel oli tellimus 175, kätte saadi 143, pääses 32. Üheksal juhul tunnistati väljasaatmine põhjendamatuks. Ajalootormides hajus ka kogudus. Jäi varemetes kirik. Hävimas on pastoraadihoone, milles olev vara laiali tassiti, sest äkitselt ei olnud see justkui kellegi oma. Kuulu järgi sai nukker saatus osaks Karula Meestelaulu Ühingu mustale tiibklaverile, mis majast välja tariti ja vedelema jäigi.


Endisest magasiniaidast-viljakuivatist ehitati uus kirik.

Väärika pastoraadi väärikas surm.
Hävimas on pastoraadihoone, milles olev vara laiali tassiti, sest äkitselt ei olnud see justkui kellegi oma.

10 aastat võitlust koha eest päikese all

Nõukogude aeg oli inimesed kirikust võõrutanud. Sellest tulenev suhtumine muutus takistavaks. 1991 külainimeste algatusel taastatud kogudus tõsteti justkui vallast välja. Ametnikel oli raske mõista, et need on tegelikult samad külainimesed, kellega iga päev suheldakse. Kogudusena assotsieerus grupp vanemaid naisterahvaid – mis need maadega peale hakkavad? Pidevalt tuli tõestada, et tegu pole aferistide bandega. Juba 1991. aastal kokkutulnud inimeste kavatsus oli paluda tagastada koguduse varad, ent asi hakkas venima. Esimeseks mureks oli hävinenud arhiiv. Kõik dokumendid tuli otsida, mis oli täielik detektiivitöö. 1919. a maareformiga kirikumõisa maad natsionaliseeriti. Kirikule eraldati 49,84 ha suurune maa-ala, kuid seda ei jõutud enne sõda kinnistada. See asjaolu saigi nüüd kondiks neile, kes ei soovinud, et kogudus maad saab. Tõestage, et see oli üldse kirikumaa! Lisaks vahetus palju ametnikke ja tuli ette, et dokumendid haihtusid. Nt kadus vallavalitsusest just kõige olulisem pool köstrimaja ostu-müügilepingust. Kõige krooniks veel sagedased seadusemuudatused. “Üks venimise põhjusi oli ehk ka selles, nagu üks ametnik ütles, et me ei tagunud ise ka rauda. Lootsime naiivselt, et saadame ühe kirja ja asi hakkab liikuma. Taevariigi kohta öeldakse, et kes vägisi taevariigi peale käib, need kisuvad ta endale. Ilmselt on ka maistes asjades nii, et pead olema järjekindel hull, kes kogu aeg ühte asja tambib seni, kuni kõik ametnikud nii ära tüütad, et sinust tahetakse lihtsalt lahti saada,“ kirjeldab Enno bürokraatiazhunglit.

Huvid ristusid

Asi kujunes keerukaks, sest väga palju oli peale ehitatud ja osa hooneid kuulus vallale. Kirstunaelaks sai üks väike krunt, millele oksjoni tulemusena tekkis mitu omanikku ja ähvardas reaalne oht, et ei pääseta majale ligi, sest koguduse maja oli omaniku omast tagapool. Käidi maavanem Rein Randveri juures lahendit otsimas. Uus maakorraldaja Helju Juhkanson oli see tänuväärne isik, kes maareformile Karula vallas rattad alla lükkas. Selgus, et eelmise maanõuniku poolt oli palju asju ajamata. Saavutati kompromiss, mis vormistati maavalitsuse, vallavalitsuse, kirikuvalitsuse, koguduse ja krundi teise omaniku poolt mullu 4. juulil. Piikide murdmise põhjuseks olnud sissesõidutee muudeti vallateeks. Nüüd ollakse maade tagastamisega lõpusirgel. Kogudusele tagastati 34,7 ha ja üle 15 ha kompenseeriti. “Vaidlusalune krunt on juba müüdud, sest me ei tahtnud, et köstrimaja häviks. Remondiks raha ei ole. Maja ei ole vein, mis läheb seistes paremaks, vaid ikka halvemaks. Oleme rõõmsad, et leidus Karula juurtega ostja. Tahaks sööti jäänud ja võsastunud maad korda teha ning majandama hakata. Praegu on käsil tiigi kaevamine, sest kiriku selga jookseb liigvesi. Võib-olla paneme kalad tiiki, sest pastorid on ikka kalu kasvatanud. Plaanis on panna mõned hektarid maarjakase alla, mis oleks investeering tulevikku.”

Luua kodune kirik

Viis aastat peeti teenistusi kultuurimajas, siis tunti, et aeg on küps midagi ette võtta. Algne mõte oli teha korda üks tuba pastoraadis, kuid siis tuli idee ehitada ümber vana magasiniait-viljakuivati, kus nõukogude ajal oli loomalaut.
Igal asjal kirikus on oma lugu. Kantsel on nt pärit Jaani Seegi Kirikust. Unikaalse altarivitraaþi lugu algas sellest, et mõisa pärishärra pojapoeg Heinrich von Grote ja tema perekond otsustas teha kingituse, kuid ei teadnud, mida kinkida. Nõustuti Enno ideega teha nimeline altarivitraaþ. Kunstnikuna pidas Enno kogu aeg silmas Dolores Hoffmanni, kelle tööd väga meeldivad. Dolores oli ideest väga üllatunud ning mõte meeldis. Muide, süþees on kasutatud kohalike inimeste nägusid. “Kirik peab olema kodune, sest inimese vaimuliku koduna peab ta sisendama kindlust. Koduseks teeb kiriku juba kohalik puit. Ise ostsime langi ja võtsime metsa maha. Kui puid virnadest varastama hakati, käisime automaatidega metsas valvamas. Hiljuti muretseti valla toel käärkambrisse kamin, kus elava tule paistel on eriti hubane. Minu arvates sobib kirikusse igasugune muusika, kui selles on sõnum. Kasvõi rock,” on Enno veendunud.
Maal on kirikul väga mitmene roll. Väga palju on hingehoidu, osalemist inimeste rõõmudes ning muredes. Teiseks on kirik lepitaja, seal ei lahterdata inimesi headeks ja halbadeks – igaühele on uksed lahti. Kolmandaks on oluline roll seltsielus, sest kirikust käib ju läbi terve elu. Korraldatakse talgupäevi, hoos on laulukoor ja pühapäevakool. Tööd lastega peab Enno väga oluliseks. Lapsel ei pruugi isegi midagi meelde jääda, kuid hea emotsioon kirikust kannab terve elu. Lüllemäe lapsed ootavad pühapäeva, sest tahetakse koos olla ja mängida. Kevadel ja sügisel käiakse ekskursioonil. Vald toetab kogudust igal aastal 12000 krooniga.
10 aastat läbikatsumist peab Enno parimaks elukooliks. Seda aega meenutavad riiulis 2 paksu kaustatäit kirjavahetust kõikvõimalike instantsidega. Mõistagi on see jätnud oma jälje. “Pidev pinges olek väsitab, surm on selle kõrval väike asi. Ent kogudusele oli maa vajalik. Kuid lõpp hea, kõik hea. Nüüd on vaja edasi minna,” lausub Enno ja kutsub kõiki karulasi uut kirikut kaema.



 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv