|
|
|
Diakon Enno Tanilas kunagise kiriku
peaukse juures. |
Karula kiriku saaga
tekst:
MARGIT-MARIANN KOPPEL
fotod: M. koppel
Ajal, mil päevakorral ühiskondliku
kokkuleppe sõlmimine, võib öelda, et esimene
kirjalik ühine kokkulepe on Eesti Vabariigis juba sõlmitud.
See sündis mullu 4. juulil ning kuulutas Karula kirikukoguduse
ja Karula vallavalitsuse vahel 10 aastat koguduse maade tagastamise
pärast kestnud vaidluste lõppu. Kirikuõpetaja
Enno Tanilase sõnul on paik uue hingamise saanud. Miks
küll nii kaua aega kulus?
Kirikuõpetajaks
karusel maal
Diakon Enno Tanilas (38) on Karulas olnud 11 aastat ja
ei vasta üldisele ettekujutusele jumalasulasest. Ta juhendab
koolis laskeringi, et lastele põnevat tegevust pakkuda.
Veel tegeleb kirjanik Jaan Lattiku uurimisega. Vaba aeg kulub
perele, kus sirgumas 2 tütart (16 ja 7) ning poeg (15). Meelsasti
laotab lahti trenaþööri. Veel meelsamini läheb
metsa hulkuma. Ta armastab ujuda, kalal käia, metsas seeni
ning marju korjata ega häbene saunaõhtuks poest õlut
osta. Enno on võro keele fänn, on ta ju pärit
Põlvast. Teda vaevab väga, et Karula murre on kadunud.
Talle meeldib võrokeste ehedus, lihtsus ja ullus. Ullus
ei ole teps mitte rumalus, vaid mittevõrokeste arvates
on ullus omakasuta appiminek. Meeldib ka see, et siin on kõigi
asjade jaoks aega.
“Karula on väga haruldane kant. Kindlasti oli ta kaunim,
kui kuplid olid haritud ja metsad hooldatud. Tundsin ennast algul
võõrana, kuid aastatega on Karula väga südame
külge kasvanud. Vaatamata kõigele, on siin midagi
endisaegset säilinud.”
Lüllemäel
on karm sisu
Karula Maarja Kirik asub Lüllemäel, mis on looduskaunis
paik 22 kilomeetri kaugusel Valgast. Koht seostub väga paljudel
ilmselt spordiga, sest 19. saj lõpul ehitatud leerimajas
tegutses alates 1967. aastast “Kalevi” õppe-
ja spordibaas. Paiga nime seletab tuntud kodu-uurija Peeter Puudersell
vana surnuaia paiknemisega Valga tee ääres kõrgendikel,
kuhu viidud lillede rohkus on sünnitanud nime Lillemäe,
millest on mugandunud nimi Lüllemäe. Aga raamatu “Võru
Karula ajalugu I” autori, siit pärit kirjaniku Jaan
Lattiku vennatütre Helbe Merila-Lattiku arvates on nimi märksa
vanem. Ta oletab, et kirik püstitati, nagu paljudes kohtades,
kunagise hiie kohale. Oletust toetab muinaskalmistu varemetes
kiriku kunagise peaukse ees. Ristiusu juurutamine ei sujunud ju
sugugi rahulikult. Fr. Joh. Wiedemanni “Eesti-Saksa sõnaraamat”
annab võrumurdelisele sõnale “lüll”
vasteks sks. k. Galgen (kaak, võllas). Oleme juhtunud kurjakuulutavasse
paika – Võllamäele.
Kirikut mainitakse esmakordselt aastal 1392 kui “paroch,
ecclesia in Carvele”. Külast on esmane teade Poola ajal
1592 “Karull kylle”, kuid osana muistsest Ugandist oli
ta olemas juba väga ammu, andes nime nii kihelkonnale, kirikule
kui mõisale. Keskajal oli Karula Sangaste piiskopimõisale
kuuluv küla, hiljem rajati Karula – Kaagjärve mõis,
mille viimased omanikud olid parun von Grote ´d. Karula
kihelkond kuulus Võrumaale 1783 – 1921, siis määrati
Valgamaa alla. Praegu kuulub Karula valda 14 küla, kus elab
kokku 1188 inimest.
Merehädalised
tõotasid rajada kiriku
Ühes katoliku kirikuvisitatsiooni protokollis on kirjas,
et kirik on Saksamaalt tulnud meresõitjate poolt asutatud
tormiohus antud tõotuse alusel. Neitsi Maarja Taevaminemisele
pühendatud kirikut on uuesti mainitud aastal 1544. Ilmselt
siis valmiski kolmelööviline kodakirik, millel oli nelinurkne
koor, kaksikmõikaliste tellisroietega tähtvõlvid
ja konsooltorn lääneviilul. Altarit ehtis 1600. aastast
pärinev maal, mis kujutas Kristust pilvedel punastes riietes,
sinise rüüga üll ja kolme tema ümber põlvitava
ingliga. Üks hoidis käes karikat püha tulega. Maal
oli veel alles aastal 1981, mil, nagu kirjutab H. Merila-Lattik,
muinsuskaitsetöötaja Ira Einmaa selle ära viis
ja siiani ei ole tagastanud. Karula on pidanud palju kordi tuhast
tõusma, sest kuplite vahelistest vagumustest läksid
läbi muistsed sõjateed.
Kirjakeele
reformija Johann Hornung
Põhjasõja ajal põletati kirik maha. Kirikukellad
õnnestus peita, ent arhiiv hävis. Ime läbi on
alles üks protokoll 1613. aastast. Esimene säilinud
kirikuraamat algab 1715. aastal, mil Vene vangistuses hukkus kirikuõpetaja,
kooli- ja kirjamehe B. G. Forseliuse sugulane, kirjakeele reformija
Johann Hornung, kelle arendatud vana kirjaviis püsis kuni
Eduard Ahrensi keelereformideni. J. Hornung tuli Karulasse 1697.
a ja pidas eesti keeles vägevaid jutlusi. Rootslased kahtlustasid
teda koostöös venelastega ja ta vangistati, kuid vabastati.
Seejärel vangistati ta omakorda venelaste poolt koostöö
kahtlustes rootslastega. Tänu koguduse toetusele sai ta vabaks,
kuid vangistati taas. Mälestuskivi juures räägib
Enno, et tunneb J. Hornungiga hingesugulust. “Minu jaoks
on ta natuke müstiline kuju. Mõtlen alati tema rasketele
siinoleku aastatele. Milline see paik tema silmis välja nägi
ja mida võis ta siin ringi käies mõelda? Ta
ei olnud palgaline, kes hunti nähes põgeneb, vaid
hea karjasena ei hüljanud ta oma karja. Järelikult pidi
tal olema kogudusega eriline suhe. Selles mõttes on ta
minu jaoks kallis inimene.”
Elu Eesti
ajal
Vabadussõjas võitlesid karulased edukalt kapten
August Sarapuu väeüksuses. 6 meest pälvisid Vabadusristi,
25 meest andsid elu. Võidupühal 1936 püstitati
pidulikult mälestusammas, mis vaid 5 aasta pärast kommunistide
poolt purustati. Samal aastal pühitseti uuesti kirik, mis
oli 1934. a ametisse asunud õpetaja Karl Kiiski eestvedamisel
värskendava noorenduskuuri läbi teinud. Eelmisest oli
möödas sajand. 1934. aastal elas vallas 2683 inimest,
kellest 2163 elatus põllundusest. Mõisa kasutatud
maadest oli moodustatud 215 asundustalu ja endiste renditalude
baasil 64 asunikutalu. Jagati ka 126 alla 1 ha suurust krunti.
Majandusliku tõusu najal edenes kultuuri- ja seltsielu.Viimane
vallavanem oli Konstantin Palu, kes oli tegev pea kõigis
vallaorganisatsioonides ja ühingutes. H. Merila-Lattik kirjutab,
et K. Palu oli nagu võimsalt laetud aku, mis kõik
seltsid käivitas ja töös hoidis. Volikogus oli
alates 1939. a detsembrist 12 liiget, kellest 9 (vallavanem sealhulgas)
punaste poolt mõrvati.
Kirikuõpetaja
prohvetlikud sõnad
Mullu Valgamaa parimaks raamatukoguhoidjaks valitud Karula valla
raamatukogu juhataja, põline karulane Etna Ansi läks
kooli peale sõda, kuid õde käis pühapäevakoolis.
1944. a suvel, kui õde jälle minekule asutas, oli
Etna palunud, et tema tahab ka minna vaatama, mida kirikus tehakse.
Ema pannudki Etna riidesse ja õpetanud, et käitu kirikus
korralikult. Ja kui midagi pakutakse, siis võta viisakalt.
Kirikuõpetaja proua pakkuski suuri aiamaasikaid. Etna kodus
neid ei olnud. “Võtsin viisakalt, aga üks tütarlaps
võttis peoga. Mõtlesin, et näed, ema ei õpetanud
talle, kuidas võtta. Siis lausus õpetaja Kiisk prohvetlikud
sõnad, mis kohe meelde jäid: “Kelle silmad seda
kord näevad – selle kiriku altari asemele saab kasvama
kask.” Katsusin altarit, oli kõva ja ilus, katus peal.
Läksin koju ja ütlesin emale, et kirikuõpetaja
valetas, et altari asemele pidada kask kasvama. Ema kohkus: “Või
Jummal! Sõda! Kas meie kirik tõesti maha põleb?”
ja jäi nii mõttesse. Augustis kirik põles.
Kui 1970ndate aastate alguses siia tööle tulin, läksime
koos kodu-uurija Peeter Puuderselliga varemeid puhastama. Ja ma
küsisin, et kas mäletad, kus see altar siin oli? Peeter
vastas, et miks ei, vaata see siin. Rääkisin siis need
sõnad ja jätsime sinna väikese vitsa kasvama,
millest ongi sirgunud puu. Aga vanarahvas kõneleb, et sellest
kasest saab kunagi uuele kirikule rist.”
Karula traagika
Õpetaja K. Kiisk põgenes 1944 oma perega välismaale,
viies kaasa kõik hõbedast kirikuriistad. Enno sõnul
on kõige suurem traagika see, et nii palju küüditati.
Enim kannatasidki Valgamaal Sangaste, Karula ja Aakre vald. Etna
otsib välja täpsed arvud. Juuniküüditamine
viis Karula ja Kaagjärve vallast kokku 62 inimest. Märtsiküüditamisel
oli tellimus 175, kätte saadi 143, pääses 32. Üheksal
juhul tunnistati väljasaatmine põhjendamatuks. Ajalootormides
hajus ka kogudus. Jäi varemetes kirik. Hävimas on pastoraadihoone,
milles olev vara laiali tassiti, sest äkitselt ei olnud see
justkui kellegi oma. Kuulu järgi sai nukker saatus osaks
Karula Meestelaulu Ühingu mustale tiibklaverile, mis majast
välja tariti ja vedelema jäigi.
|
Endisest magasiniaidast-viljakuivatist
ehitati uus kirik.
Väärika pastoraadi
väärikas surm.
Hävimas on pastoraadihoone, milles olev vara laiali
tassiti, sest äkitselt ei olnud see justkui kellegi
oma. |
10 aastat
võitlust koha eest päikese all
Nõukogude aeg oli inimesed kirikust võõrutanud.
Sellest tulenev suhtumine muutus takistavaks. 1991 külainimeste
algatusel taastatud kogudus tõsteti justkui vallast välja.
Ametnikel oli raske mõista, et need on tegelikult samad
külainimesed, kellega iga päev suheldakse. Kogudusena
assotsieerus grupp vanemaid naisterahvaid – mis need maadega
peale hakkavad? Pidevalt tuli tõestada, et tegu pole aferistide
bandega. Juba 1991. aastal kokkutulnud inimeste kavatsus oli paluda
tagastada koguduse varad, ent asi hakkas venima. Esimeseks mureks
oli hävinenud arhiiv. Kõik dokumendid tuli otsida,
mis oli täielik detektiivitöö. 1919. a maareformiga
kirikumõisa maad natsionaliseeriti. Kirikule eraldati 49,84
ha suurune maa-ala, kuid seda ei jõutud enne sõda
kinnistada. See asjaolu saigi nüüd kondiks neile, kes
ei soovinud, et kogudus maad saab. Tõestage, et see oli
üldse kirikumaa! Lisaks vahetus palju ametnikke ja tuli ette,
et dokumendid haihtusid. Nt kadus vallavalitsusest just kõige
olulisem pool köstrimaja ostu-müügilepingust. Kõige
krooniks veel sagedased seadusemuudatused. “Üks venimise
põhjusi oli ehk ka selles, nagu üks ametnik ütles,
et me ei tagunud ise ka rauda. Lootsime naiivselt, et saadame
ühe kirja ja asi hakkab liikuma. Taevariigi kohta öeldakse,
et kes vägisi taevariigi peale käib, need kisuvad ta
endale. Ilmselt on ka maistes asjades nii, et pead olema järjekindel
hull, kes kogu aeg ühte asja tambib seni, kuni kõik
ametnikud nii ära tüütad, et sinust tahetakse lihtsalt
lahti saada,“ kirjeldab Enno bürokraatiazhunglit.
Huvid ristusid
Asi kujunes keerukaks, sest väga palju oli peale ehitatud
ja osa hooneid kuulus vallale. Kirstunaelaks sai üks väike
krunt, millele oksjoni tulemusena tekkis mitu omanikku ja ähvardas
reaalne oht, et ei pääseta majale ligi, sest koguduse
maja oli omaniku omast tagapool. Käidi maavanem Rein Randveri
juures lahendit otsimas. Uus maakorraldaja Helju Juhkanson oli
see tänuväärne isik, kes maareformile Karula vallas
rattad alla lükkas. Selgus, et eelmise maanõuniku
poolt oli palju asju ajamata. Saavutati kompromiss, mis vormistati
maavalitsuse, vallavalitsuse, kirikuvalitsuse, koguduse ja krundi
teise omaniku poolt mullu 4. juulil. Piikide murdmise põhjuseks
olnud sissesõidutee muudeti vallateeks. Nüüd
ollakse maade tagastamisega lõpusirgel. Kogudusele tagastati
34,7 ha ja üle 15 ha kompenseeriti. “Vaidlusalune krunt
on juba müüdud, sest me ei tahtnud, et köstrimaja
häviks. Remondiks raha ei ole. Maja ei ole vein, mis läheb
seistes paremaks, vaid ikka halvemaks. Oleme rõõmsad,
et leidus Karula juurtega ostja. Tahaks sööti jäänud
ja võsastunud maad korda teha ning majandama hakata. Praegu
on käsil tiigi kaevamine, sest kiriku selga jookseb liigvesi.
Võib-olla paneme kalad tiiki, sest pastorid on ikka kalu
kasvatanud. Plaanis on panna mõned hektarid maarjakase
alla, mis oleks investeering tulevikku.”
Luua kodune kirik
Viis aastat peeti teenistusi kultuurimajas, siis tunti, et aeg
on küps midagi ette võtta. Algne mõte oli teha
korda üks tuba pastoraadis, kuid siis tuli idee ehitada ümber
vana magasiniait-viljakuivati, kus nõukogude ajal oli loomalaut.
Igal asjal kirikus on oma lugu. Kantsel on nt pärit Jaani
Seegi Kirikust. Unikaalse altarivitraaþi lugu algas sellest,
et mõisa pärishärra pojapoeg Heinrich von Grote
ja tema perekond otsustas teha kingituse, kuid ei teadnud, mida
kinkida. Nõustuti Enno ideega teha nimeline altarivitraaþ.
Kunstnikuna pidas Enno kogu aeg silmas Dolores Hoffmanni, kelle
tööd väga meeldivad. Dolores oli ideest väga
üllatunud ning mõte meeldis. Muide, süþees
on kasutatud kohalike inimeste nägusid. “Kirik peab
olema kodune, sest inimese vaimuliku koduna peab ta sisendama
kindlust. Koduseks teeb kiriku juba kohalik puit. Ise ostsime
langi ja võtsime metsa maha. Kui puid virnadest varastama
hakati, käisime automaatidega metsas valvamas. Hiljuti muretseti
valla toel käärkambrisse kamin, kus elava tule paistel
on eriti hubane. Minu arvates sobib kirikusse igasugune muusika,
kui selles on sõnum. Kasvõi rock,” on Enno
veendunud.
Maal on kirikul väga mitmene roll. Väga palju on hingehoidu,
osalemist inimeste rõõmudes ning muredes. Teiseks
on kirik lepitaja, seal ei lahterdata inimesi headeks ja halbadeks
– igaühele on uksed lahti. Kolmandaks on oluline roll
seltsielus, sest kirikust käib ju läbi terve elu. Korraldatakse
talgupäevi, hoos on laulukoor ja pühapäevakool.
Tööd lastega peab Enno väga oluliseks. Lapsel ei
pruugi isegi midagi meelde jääda, kuid hea emotsioon
kirikust kannab terve elu. Lüllemäe lapsed ootavad pühapäeva,
sest tahetakse koos olla ja mängida. Kevadel ja sügisel
käiakse ekskursioonil. Vald toetab kogudust igal aastal 12000
krooniga.
10 aastat läbikatsumist peab Enno parimaks elukooliks. Seda
aega meenutavad riiulis 2 paksu kaustatäit kirjavahetust
kõikvõimalike instantsidega. Mõistagi on
see jätnud oma jälje. “Pidev pinges olek väsitab,
surm on selle kõrval väike asi. Ent kogudusele oli
maa vajalik. Kuid lõpp hea, kõik hea. Nüüd
on vaja edasi minna,” lausub Enno ja kutsub kõiki
karulasi uut kirikut kaema.
|
|
|
