70 aastat Kalevipojaga
Kas Kalevipoeg jõuab lõpuks koju?

tekst: Eduard Vääri
foto: Andres Sepa kogust

Kalevipoja valvas pilk oli suunatud itta, kust võis oodata sortse.

Igasugused mälestusmärgid on esmajoones tähised või sümbolid, mis peavad meenutama kangelasi, silmapaistvaid inimesi, ajaloosündmusi, vabadust, sõltumatust, sõprust, truudust, armastust jms. Need võivad olla märkimisväärsed kunstiteosed, kuid see pole oluline, peamine on idee või sõnum, mida nad endas kannavad.

Tartus on mälestusmärkideks Barclay de Tolly monument, Gustav Adolfi ausammas, Toomemägi (millelt parima vaate linnale sulgesid Barclay hotelli ja Erapanga hooned). Omamoodi sümbolid on ka Tartu Ülikooli peahoone, Jaani kirik ja Raekoja hoone. Mälestusmärgid kas muutuvad rahva, kohalike elanike, maakonna või kildkonna sümboliteks või ei muutu. Sümboliks pole Tartus muutunud nagu ihuhädas kükitava Friedebert Tuglase kuju kaugel parginurgas, sümboliks eestlastele pole armeenlaste roostetanud sammas Kalevipoja pargis. Mõnd sümbolit on koguni tõrjutud: Tartusse ei lubanud võimud kiusu pärast panna Johann Voldemar Jannseni ausammast, mistõttu see leidis kindla koha Vändra pargis. Tähistamist ootab eesti rahvast esimest korda ühendanud 1869. a laulupeo toimumise tegelik koht, võistulaulmise auks pandud kivi Peetri kiriku vastas on saanud vene mutikeste mõnusaks kogunemiskohaks.
Meie riigi tähtsaimad ajaloosündmused on Eesti Vabariigi väljakuulutamine 24. veebruaril 1918, Vabadussõda ja Tartu rahulepingu sõlmimine ning selle hiilgavalt vormistatud tekst 2. veebruaril 1920. Iseseisvusaastatel püstitati paljudes kohtades mälestusmärke Vabadussõja kangelaste auks ja toimunud võitluste meenutamiseks, mis kujunesid sümboliteks ja olid olulised noorte isamaalisel kasvatamisel. Vabadussõja silmapaistvaim mälestusmärk oli meie vaimukeskuses Tartus. Amandus Adamsoni loodud Kalevipoja kuju, selle aluse kavandanud Aleksander Elleri ja arhitektitöö teinud Arnold Matteuse ühistöö avati 17. septembril 1933. Kuju kõrgus oli 4,7 m, aluse kõrgus 3,2 m.
Käime allpool Kalevipojaga läbi mitmed aastakümned.

Kaks katkendit muistendist «Helme urud ehk põrguhauad». «Urgudesse on kaks sissekäiku. Tagumisest (varemete poolt minnes) sissekäigust mõne sammu kaugusel on suur lahtine koobas, see on Vanakurja vats. Kord neljapäeval olnud eestlased jälle Taarale ohverdamas ja pidutsemas. Võõras karm usk ja võõraste seadus oli keelanud ohverdada rahvuslikele jumalatele. Kuid eestlaste heatahtlikud vanad jumalad, kellega olid seotud vanad priiuse päevad, ei ununenud. Ohverdamise ajal läinud üks rüütel üle mäe oma ratsuga pidutsejaid laiali ajama. Taara olnud maarahva poolt ja lasknud rüütli ühes oma ratsuga maa sisse langeda. Maa neelanud nad. Rüütel koos ratsuga langenud nn. «Vanakurja vatsa». Sellest Vanakurja vatsast hargnenud mitmele poole maa-alused käigud. Nüüd on aga kõik käigud kinni varisenud.» «Sissekäigust esimene käik paremale viinud sinna, kus Vanakuri elab – põrgusse. Kui inimesed käiku läinud, siis eesmineja ei olevat enam kunagi tagasi tulnud. Korra proovinud leeripoisid seda käiku mööda põrgus ära käia. Nad sidunud esimese poisi teise poisi käe külge. Nõnda nad siis läinud. Kui enam edasi minna ei saanud, pöördunud nad tagasi. Kui välja jõudnud, olnud esimene poiss kadunud, ainult rihm olnud järgmise poisi käe küljes. Sellest ajast peale ei julgenud enam keegi seda käiku mööda kaugemale minna.»

Esimesed kohtumised Kalevipojaga

Õppisin aastail 1934–1940 Tõrva linnas asunud Patküla Algkoolis, mis teadaolevalt on asutatud 1767. a (Tõrva linnavalitsuse haridusosakonna otsusega suletakse kuulsa minevikuga kool 1. septembrist 2003). Õpetajateks olid seminaridest tulnud noorte kõrval silmapaistvad haridus- ja kultuuritegelased Jüri Hansson, Olga Parts ja Reinhold Tsirnask. Lisaks õppimisele oli tähtsal kohal rahvuslik kasvatus, mis algas looduse tundmaõppimisest õppekäikudel: igal kevadel-sügisel järjest kaugemale. Ajaloo- ja kodulootundides oli juttu ka Kalevipojast ja tema tegudest, võitlustest Sarviku ja sortsidega. Mitmel kevadel viisid õppekäigud meid Helme lossi varemetele, terviseallikatele ja koobastesse ehk urgudesse. Lossi varemete lähedalt algavad valges liivakivis käigud, millest üks pidi avanema Viljandis, teine poolteise kilomeetri kaugusel Pokardi orus. Koobaste, allikate, varemete jm kohta oli õpetaja Olga Partsil jutustada palju muistendeid. Pärast sõda avaldas ta neid Valga rajooni ajalehes, mõned olen avaldanud ka Mulkide Almanahhis (O. Parts, Kohalikke muistendeid… Mulkide Almanahh, [3], Tartu 1994).
Muistendid Vanapaganast ja urgudest tekitasid meis veendumuse, et ka Kalevipoeg on käinud Helme koobastes, on ju lisaks Vanakurja vatsale urgudes suur kirikutaoline ruum. Hiljem ülikoolis õppides kuulsingi, et Kreutzwald on põrguskäikude laulude loomisel kasutanud Helme koobaste muistendeid.
Olime endile loonud kujutluse Kalevipojast kui üliinimlikult suurest kangelasest, kuid samas tekkis küsimus, kuidas Kalevipoeg ja Sarvik mahtusid madalatesse koobastesse. Õpetaja Parts arvas, et vanasti võisid käigud olla palju kõrgemad ja sügavamad. Talvel oli keegi klassikaaslane aga toonud kaasa «Kalevipoja» juubeliväljaande (Fr. R. Kreutzwald, Kalevipoeg. Üks ennemuistne jutt kahekümnes laulus, Tartu 1935, viies trükk). Olime vaadanud imetlusega Kristjan Raua söejoonistusi ja Hando Mugasto puugravüüre ning saanud ettekujutuse Kalevipoja suuruse kohta (tütarlapsi me arutlustesse ei pühendanud). Veelgi mõjuvamad olid XI laulu värsid 169–180 (viimased kolm on kõlbelistel kaalutlustel «Kalevipoja» 1951. a. trükist kustutatud):

«Sortsi poja puhumine
Puistab lained pilla-palla
Vetekiigel veerlemaie,
Kus nad kõrgel kerkisivad
Vahus mehe reite vastu.
Naerdes lainekeste nalja,
Möllamise märgikesta
Hüüab Kalevite poega:
«Oi, oi! Vaata oidukesta!
Kipub kastma kellukesta!
Toho, toho, Peipsi-lompi!
Tahad tõusta mehe tilli?»

Nendest selgus meile ikkagi, et Helme urgudesse ei mahtunud Kalevipoeg ega Sarvik-taat.
Järgnenud iseseisvuse kaotus, õppimine teises koolis ja sõjaaeg ei andnud Kalevipojast lisateadmisi. Patküla Algkoolist saadud teadmised ja veendumused on mul aidanud jääda iseendaks tänaseni.

Kohtumine Kalevipojaga Tartus

Kui tulin 1945. a sügisel õppima TRÜ Ajaloo-Keeleteaduskonna eesti keele ja kirjanduse osakonda, valitsesid rahvuslikud meeleolud. Loengute hulgas oli ka Eduard Laugaste sissejuhatus rahvaluulesse. Kolmandal kursusel luges Laugaste ülevaadet maailma rahvaste eepostest. Saime teada, et kangelaseeposi on vaid vähestel rahvastel, sealhulgas soomlastel «Kalevala» ja meil «Kalevipoeg». Sel ajal oli nn Kalevipoja park üliõpilaste lemmikkoht. Kalevipoja kuju andis turvatunde, lootuse eesti rahva ja keele tulevikku. Et tegemist oli eesti rahva kangelasega ja ülikoolis kiideti Fr. R. Kreutzwaldi kui eesrindlikku mõtlejat, ei hoomatud ohtu Kalevipoja kujule. Kui 1948. a algasid soome-ugri eriharu üliõpilaste uurimisretked professor Paul Ariste juhtimisel Kuramaale liivlaste küladesse, ööbiti ikka Riias, kus imetleti lätlaste võimsat Vabadussammast, mille nad on suutnud säilitada meie päevini. Arvasime, et kui lätlased suudavad hoida nii Vabadussammast kui kangelaskalmistut, suudame meie hoida oma Kalevipoega.
1948.a paiku hakkas olukord muutuma. Tulid aastad 1949–1950: suurküüditamine 25.–27. märtsil 1949, EK(b)P Keskkomitee VIII pleenum 21.–26.03. 1950, mille käigus tagandati Nikolai Karotamm, tema asemele sai Venemaa eestlane Ivan Käbin. Algas kodanlike natsionalistide paljastamise kampaania, seejärel arreteerimine, vallandamine või ametikohal alandamine.
Noored kogunesid endiselt Kalevipoja juurde nagu kaitset ja varju otsima. 23. aprillil 1950 aga ilmus Tartu Kammivabriku noorte kiri «Kodanliku natsionalismi säilmete vastu» (Edasi, nr 97). Kirjutis solvas paljusid. 28. aprillil ilmus «Edasi» toimetuse (toimetaja asetäitja nende sündmuste ajal oli N. Duplevsky) artikkel «Võitlusse kodanlik-natsionalistliku ideoloogiaga», milles rünnati Kalevipoja ausamba kaitsjaid: «Ka siin tõstavad häält kodanlikud natsionalistid. Nad püüavad leida pinda noorsoo hulgas, kes ei tea, millal ja mis puhul on Emajõe-äärne «Vabadussammas» püstitatud. Nad püüavad leida pinda kodanliku natsionalismi ideoloogiaga kaasajooksikute ja soosijate hulgas.» Ründavale kirjutisele järgneski Kalju Leiva andmete kohaselt 29. aprilli varastel hommikutundidel Kalevipoja mahavõtmine. K. Leib kirjutab: «Kuju tõmmati maha raekoja suunas ning viidi varustus- ja tootmisbaasi ELVAR kontori õue. Sellest ajast on pärit ka mõned fotod. Sealt olevat kuju ära kadunud, tükeldatud ja viidud ümbersulatamisele.» (Tartu PM, 08.10.98). Kirjutise autor ei ole siiski veenvalt tõestanud, et Herbert Normanni päevikus leiduv 28. aprill on vale (vt T. Ilomets, Taastagem mälestussammas Tartus. Universitas Tartuensis, 01.12.2000). Tol ajal oli kombeks kuritegu ööpimedas ära teha, hommikul leidsid inimesed aga toimunu õigustuse. «Edasi» toimetuse ründav artikkel ilmus just 28. aprillil – seega võib siiski see kuupäev olla õige.

Artikkel “Kodanliku natsionalismi säilmete vastu” “Edasi” nr 97 (23.04.1950)

Kui hommikul sai Kalevipoja mahavõtmine teatavaks, käidi hulgakaupa kuriteopaika vaatamas, nende hulgas ka käesolevate ridade kirjutaja. Tartlastel ei jäänud muud üle, kui viha tunda rahvusliku sümboli hävitamise pärast. Üliõpilased jätkasid kogu kevade jooksul kogunemist samba aseme juurde. Küllap olid muidugi kohal ka nuhid ja nimede üleskirjutajad.
Kalevipoja samba hävitamine oli avalikkuse jaoks ette valmistatud, eriti kiideti Tartu Kammivabriku noori, kes olid esimestena märganud probleemist kirjutada. Kuuldavasti on elus vähemalt üks Kalevipoja-vastasele kirjale allakirjutanutest. Ajaloolise tõe huvides võiks ta kirjutada, kuidas tegelikult kiri fabritseeriti ja allakirjutajad leiti.
Kalevipoja mahavõtmine vallandas paljastamiskoosolekute laine, mida omakorda võimendas ajaleht. 7. mail 1950.a ilmus «Edasis» teist lehekülge täitev ELKNÜ TRÜ Komitee sekretäri Heinrich Tiido lahmiv kirjutis, milles paljastatakse poolsada kulakuvõsu, natsionalisti, usklikku, Saksa sõjaväes teeninut või lihtsalt nõukogudevaenulikku õppejõudu ja üliõpilast. H. Tiido oli mitmete paljastamiskoosolekute organiseerija ja juhataja nii aulas kui keemiahoones. Muidugi järgnes avalikule paljastamisele vallandamine ja eksmatrikuleerimine. Hävituslik oli õppejõudude koosolek Tartu Õpetajate Instituudis. Sündmuse ülevaate on Juhan Peegel avaldanud 23. juuni «Edasis» pealkirjaga «Vabaneda kodanliku ideoloogia mõjudest». Koosoleku järel vallandati nii palju õpetajaid, et direktor Artur Tarnik pidi käima lõpetajate tööle määramise komisjonides noori vallandatute asemele õpetajateks värbamas. Ka käesoleva kirjutisi autor sattus niimoodi eesti keele ja kirjanduse õpetajaks TÕI-sse koos Emma Kärgiga, kellest sai hiljem filmikriitik Lauri Kärgi ema. Kalevipoja hävitamisega käivitunud kampaaniat kasutati isegi eesti keele alal. Magnus Kindlam avaldas 30. aprilli «Edasis» kirjutise «Kodanliku natsionalismi tendentside vastu», milles süüdistas natsionaliste vene laenude vastu võitlemises ning lääne poolt tulevate laenude soosimises. Kesksuveks paljastamishoog Tartus vaibus, ka üliõpilaste kogunemised Kalevipoja aseme juures lõppesid suvevaheaja tõttu. Toimunuga tuli kuidagi leppida ja eluga edasi minna – ka Kalevipojata.

Epiloog

1952.aastal tähistati suure pidulikkusega Tartu Keiserliku Ülikooli asutamise 150. aastapäeva. Samal aastal oli ka Fr. R. Kreutzwaldi 70. surma-aastapäev. Sel puhul avati realistlikus laadis keskpärane mälestusskulptuur Kreutzwaldist, mis pandi Kalevipoja kohale. Ajakirjanik Jaan Toomla on sündmusest kirjutanud artikli «Edasi» 30.dets.1952.a.numbris: «Avati Fr. R. Kreutzwaldi mälestussammas». Ajakirjanik lõpetab: «Pidulik miiting lõppes hümnihelidega. «Kalevipoja» looja, lauluisa Kreutzwaldi mälestussammas, mis püstitati Nõukogude Eesti töötajate poolt tänutäheks rahvale osutatud teenete eest eesti rahvusliku kultuuri rajamisel, on väärikas tõend töötajate armastusest rahva vabaduse ja õnne eest võitlejatele.» Ametlikult välditi kramplikult Kalevipoja nime ja Kreutzwaldi mälestussamba koha valikut. Võimud saavutasid oma kavala käiguga Kalevipoja mälestussamba aluse juurde kogunemised. Kreutzwald võeti heatahtlikult vastu ning lisati samas, et Kreutzwald on sobiv Kalevipoja koha hoidjaks. Kalevipoja ausamba ümber toimunu vajuski kolmekümne kuueks aastaks unustusse. Palju oli kuuldusi kuju edaspidise saatuse kohta: räägiti kuju hävitamisest, matmisest maa alla, ümbersulatamisest jm. Kinnitust selle kohta ei saadud.
Taasiseseisvumise sündmuste käigus hakati taastama Vabadussõja mälestussambaid, mõte sellest tekkis 1988. a Tartus. Tohutut aja- ja närvikulu võtnud viljatud vaidlused võiksime jagada etappideks ja Mats Traadi romaani «Tants aurukatla ümber» eeskujul nimetada tantsudeks Vabadussõja mälestusmärgi ehk Kalevipoja ümber. Tantse on kokku viis.

Esimene tants: “Kalevipoeg tagasi!”

Rahvusliku liikumise proovikiviks 1988. a Tartus olid Tartu rahulepingu sõlmimise 68. aastapäevaga seotud sündmused, mida organiseeris MRP–AEG (juhtisikuks Lagle Parek). Eellöögiks said «Edasi» toimetaja Mart Kadastiku üldpealkirja «Kättpidi suures poliitikas» all ilmunud kirjutised «Kelle üleskutsele anda oma allkiri?» (13.01.1988), «Provokatsioonid vasakule ja paremale» (14.01), «Elukutselt eestlased» (15.01). Kirjutistes on üksjagu tõde, palju valet ja demagoogiat. Rahulepingu aastapäeval ilmus pikk kirjutis Edgar Mattisenilt pealkirjaga «2. veebruar 1920». Lepingut hinnatakse, kuid ikka nõukogude ajalooteaduse seisukohtadelt, artikli all on teade samal päeval Vanemuise t 46 ringauditooriumis toimuvast arutlusest. 4. veebruar ilmus M. Kadastiku «2. veebruar Tartus», mille suurt valet märkasid kõik, kes sündmustes kasvõi tagasihoidlikult osalesid. «Edasi» rabedad kirjutised väljendasid Tartu võimude hirmu rahva ja Tallinna ülemuste ees. 2. veebruaril toimuski kähmlus Tallinnast toodud miilitsajõudude ja tartlaste vahel, toetuseks olid kohal isegi koerad. Vihapursked õnnistasid ründajaid igasuguste sõnadega, ei puudunud ka Kalevipoeg, keda kutsuti oma rahvast röövlite eest kaitsma!
14.–17. aprillil 1988 toimusid Trivimi Velliste juhtimisel Tartu muinsuskaitsepäevad. Peale muude ürituste käidi hävitatud mälestusmärkide aluste juures. Peeti kõnesid ja lubati mälestusmärgid taastada. Eesti Üliõpilaste Seltsi maja juures toodi esimest korda välja Eesti lipu värvid. Varsti hakati mitmesugustel üritustel koguma raha, sealhulgas ka Kalevipoja kuju taastamiseks. Praegugi kinnitavad tartlased, et nad on raha andnud nii Kalevipoja kui Raadi lossi ja pargi taastamiseks. Muinsuskaitselased pöördusid täitevkomitee arhitektuuriosakonna poole abi saamiseks. Püüdsin saada täpsemaid teateid tolle aja rahvaliikumise juhtidelt. Kirjutasin Trivimi Vellistele, sain telefoni kaudu temalt vastuse, et Muinsuskaitse Selts pole raha Vabadussõja mälestussamba jaoks kogunud, sama kinnitavat ka Tõnis Lukas. Helistasin seejärel kohalikule muinsuskaitsjale Tõnn Sarvele, kes teadis hästi, et raha koguti ning seda on kasutatud Vabadussõja mälestusmärgi aluse uurimiseks ja taastamisvõimaluste selgitamiseks. Sügiseks jõuti nii kaugele, et Kunstnike Liidu Tartu osakonna konsultant Rait Toompere koostas ajaloolise õiendi Tartus aastatel 1933–1950 asunud Kalevipoja monumendi kohta (PM, 11.08.88). Sama päeva ajalehes kuulutasid Tartu Linna RSN Täitevkomitee ja Eesti Kultuurifond välja Kalevipoja monumendi ideekavandite konkursi. Võistlustööde esitamise tähtajaks oli 15. 02. 1989. Merike Kaunissaare sõnul tuli mitmeid võistlustöid, kuid ükski neist ei rahuldanud. Komisjon on olnud nõutuses, sest ei tahetud mingil juhul pakkuda ebaõnnestunud kuju, mida rahvas poleks vastu võtnud ning kogu süü oleks langenud konkursi korraldajatele ja þüriile. Vist naljana tuleb võtta «Arvamusi Tartu Rahvarinde programmi projekti kohta» (Edasi, 27.07.88). Selles L.P. (skulptor) väljendab ennast nii: «Ettepanek: Püstitada Raekoja platsi alaossa Kalevipoja ratsamonument. Minu kavandit võib vaimusilma ees kujutada sellisena: Kalevipoeg tugeva ratsu seljas. All, hobuse kõhu alla, on surutud Sarvik, niisugune jõud, stagnatsiooni jõud. See on Eesti rahva sümbol! Sobib siis ka Rahvarinde sümboliks.» Midagi sellist olevat esitatud ka konkursi þüriile hindamiseks.
1989. aasta teisel poolel vajus Vabadussõja mälestussamba e Kalevipoja taastamine või uuendatud kujul püstitamine mitmeks aastaks unustusse.

Teine tants: “Kalevipoeg endisel kujul endisesse kohta!”

1993. a sügisel vaheldus Tartus linnavolikogu ja linnavalitsuse koosseis. Mõlemad olid kultuuri ja hariduse osas edumeelsed ja rahvuslikud. Laabus koostöö ka volikogu esimehe Ants Veetõusme ja linnapea Väino Kulli vahel.
1994 asutati Tartu Vabadussõja Mälestussamba (Kalevipoeg) Taastamise Komitee. Selle esimeheks sai Elmar Ernits. Komitee asus kindlalt seisukohale, et Vabadussõja mälestussammas tuleb taastada võimalikult endisel kujul endises kohas. Esimeseks ülesandeks oli leida võimekas skulptor, kes suudaks kuju ligilähedaselt A. Adamsoni omale taastada. Samas ei peetud võimalikuks skulptorina kasutada punakujusid vorpinud inimesi. Läbirääkimisi peeti Aulin Rimmiga, kes põhimõtteliselt nõustuski, kuid loobus hiljem süvenenud parandamatu haiguse tõttu. Konkurss ei toonud kuigi häid pakkumisi ning lõpuks anti ülesanne Jaan Luigele. Tartu rahulepingu allakirjutamise aastapäeval, 02. 02.1995 võeti Tartu Linnavolikogu 30. istungi eel enne ametlikku päevakorda ühehäälselt vastu pöördumine riigivõimu ja rahva poole, milles peale rahulepingu erilise tähtsuse rõhutamise nimetati ka Vabadussõja mälestussammast. Päevakorra 8. punktiks oli Tartu Vabadussõja mälestussamba taastamine. Ettekanne oli haridus- ja kultuurikomisjoni esimehelt linnavolinik Eduard Väärilt, kaasettekanne abilinnapea Jüri Sasilt ja komitee esimehelt Elmar Ernitsalt. Eelnevalt oli saadud üksmeelne toetus Tartumaa Valdade Liidu nn maapäeva esindajatelt. Vabadussõja mälestussamba taastamise poolt hääletas 35 linnavolinikku, 2 jäi erapooletuks, vastuhääli ei olnud. Et oli teada eeskätt linnavalitsuse poolt tulev vastuseis Kreutzwaldi kuju ümberpaigutamisele ka samasse parki, otsiti muidki kohti. Kirjandusmuuseumilt saadi põhimõtteline toetus. Komitee hakkas tegutsema, eeskätt toetuste kaudu raha koguma. Ajakirjanduses ilmus infot vähe, siiski avaldas ülevaatliku kirjutise Anu Jõesaar pealkirjaga «Tartu Kalevipoja kuju taastajad liiguvad sammhaaval» (EPL, 12.12.95). Skulptor Jaan Luik suhtus töösse väga tõsiselt, kuid sarnasus Adamsoni Kalevipojaga ei tahtnud modelleeringutes kuidagi õnnestuda. Puudusi oli lihaste, pea ja ilme kujutamises. Kunstnik jätkas visalt tööd ning tulemus oleks lõpuks võinud olla hea. 1996. aastaks olid komitee töös tekkinud pinged. E. Ernitsa jäiga juhtimisstiili tõttu olid lahkunud Kalju Leib ja Johannes-Ülo Keskküla, kõrvale jäi ka E. Vääri. Kunstnikule tasuti ilmselt annetustest laekunud summadest. Raha taotleti ka linnalt. Otsuse tegemine jäi abilinnapea Jüri Sasile. Sügisel oli seoses valimistega ees nii volikogu kui linnavalitsuse vaheldumine. Kuhu raha jäi, ei saanud selgeks volikogule ega komiteele. Selleks ajaks olid peamiselt ajakirjandust kasutades tegevusse asunud Vabadussõja mälestussamba taastamise põhimõttelised vastased Rait Toompere, Enrico Talvistu ja Valter Kiiver.
1996. a viimaseks ning positiivseks sammuks võib lugeda Tartu Kultuurkapitali nõukogu otsust, millega «10 000 krooni sai Jaan Luik «Kalevipoja» kuju modelleerimiseks…» (EPL, 31.12.96).

Kolmas tants: “Ei mingil juhul Vabadussõja mälestussammast!”

1996. a sügisel alustas tööd Tartu Linnavolikogu uus koosseis, valiti ka uued linnajuhid. Kalevipoja-vastasesse võitlusesse tormasid kujur Hannes Starkopf ja tema tsunftikaaslased, kes polnud konkursil osalenud ja olid nii magusast tööst ilma jäänud. Haridus- ja kultuurikomisjoni liige Krista Piirimäe avaldas samuti vastuseisu Vabadussõja mälestussamba toetamisele (Tartu PM, 21.01.97). Positiivse tooniga on lugejakiri «Laskem Kalevipoeg taastada» (Tartu PM, 05.03.97), milles V. Kivi avab intriigide tagamaad: et suurt tööd endale saada, selleks pakutakse mitmesuguseid muid lahendusi ja oma eesmärkide saavutamiseks kasutatakse linnavalitsuse mõjukaid ametnikke.
1997. a asus Kalevipoja-vastaste jõudude etteotsa abilinnapea Hannes Astok. A. Jõesaarele antud usutluses (EPL, 13.06.97) on abilinnapea seisukoht järgmine: «Olen veendunud, et pole õige teisaldada Kreutzwaldi mälestussammast pelgalt sellepärast, et panna tema asemele teine kuju.» Oma veendumust püüab ta läbi suruda Tartu Linnavolikogu istungil 06.11.1997. Päevakorras oli punkt «Eesti vabadusvõitlust kujutava mälestusmärgi rajamine». Otsuseprojektis on ettepanek «Tunnistada kehtetuks Tartu Linnavolikogu 2. veebruari 1995. a. otsus nr. 161 « Tartu Vabadussõja mälestussamba (Kalevipoeg) taastamine»». Linnavalitsuse poolt tulnud ettepanekut põhjendas ta järgmiselt: «Selle otsusega oleks meil alus edasi minna ehk siis teisisõnu, on ettepanek Fr. R. Kreutzwald jätta samasse paika ja edasi juba pakkuda tartlastele lahendusvariandid selle kohta, milline peaks olema Tartu kesklinn, millisel kohal ja milline peaks olema Vabadussõja mälestussammas ning samuti saaks linnavalitsus alustada eestlaste vabadusvõitlust laiemas plaanis kujutava mälestusmärgi rajamiseks ning üldrahvaliku arutelu sel teemal.» Seekord ei saanud ettepanek veel toetust ja kukkus läbi. Abilinnapea H. Astok näitas üles aga mehist visadust võitluses Kalevipoja vastu. Juba 18. detsembril 1997. a. tuli ta välja manöövereelnõuga «Eestlaste vabadusvõitlust kujutava mälestusmärgi rajamine». Ettekanne volikogus oli muidugi temalt. Otsuseprojekti pealkirjaks sai arutluste käigus «Eesti vabadusvõitlejate mälestusmärkidest» ja see sisaldab taas 02.02.1995 otsuse tühistamise. Vahepeal oli linnavolikogu põhjalikult töödeldud, arutluste käigus tehti tühiseid parandusi, otsuseprojekti toetas linnavolinik Peeter Olesk. Otsuses on punktid: «Rajada Tartu kesklinnas Vabadussõja mälestussammas» ja «Linnavalitsusel alustada ettevalmistusi vabadusvõitlust kujutava mälestussamba rajamiseks». Otsuseprojekti poolt oli nüüd 27, vastu 3 linnavolinikku. Sellega oli üle parda heidetud Vabadussõja mälestussamba e Kalevipoja taastamine.
Tekib küsimus: kuidas see oli võimalik ja kelle huvides rahvuslikkusega uhkustavas heade mõtete linnas? Vastust tuleb otsida suuresti äriringkondi esindavast Tartu Linnavolikogu koosseisust ja komisjonide nõrgast tööst. 1996–1999 haridus- ja kultuurikomisjon sisuliselt ei töötanud, komisjonilt ei laekunud olulisi otsuseprojekte ega muid arvestatavaid dokumente. Komisjoni esimees Jaak Viller osutus oma ametis võimetuks, protokollidest ei selgu, et ta üldse oleks volikogus mingi otsuseprojektiga esinenud. Nii läkski haridus- ja kultuuriküsimuste arutamine ja otsustamine täielikult linnaametnike kätte. Vabadussõda ja Tartu rahuleping kui Eesti iseseisvuse alused olid linnaametnikele mingid kauged nähtused, hoopis konkreetsemalt olid meeles koolis oma kangelastegudest jutustamas käinud punaveteranid ehk vabastajad. Ja nüüd mingi Vabadussõja mälestussammas? Tallinnaski ikka punaväelaste mälestusmärgid aukohal, miks peab Tartus teisiti olema? Ajakirjandus ei jäänud siiski ükskõikseks. H. Astoki abstraktse vabadussamba ideed käsitlesid positiivselt Aita Ottas (Tartu PM, 07.11.97) ja Annika Alasoo (Tartu PM, 17.11.97). Kalevipoja ausammast toetasid Kalju Leib (Tartu PM, 21.10.97) ja ajalooüliõpilane Jaan Lomp (Tartu PM, 26.11.97). Allpool katkend üliõpilase kirjutisest: «Ma ei annetanud sadat Eesti krooni, mis läks Kalevipoja kuju taastamise heaks, mitte selleks, et nimetatud kuju jääks kas selle esialgses asukohas (kus see seisis kuni hävitamiseni 1950. aastal) või koguni üleüldse taastamata. Ma palun seda, et Tartu linnavolikogu arutaks juba lähemas tulevikus oma häbiväärset tühistamisotsust, tühistaks selle (loodetavasti absoluutse häälteenamusega) ja taasjõustaks (samuti absoluutse häälteenamusega) 1995. aastal tehtud otsuse, mille alusel tuleb Kalevipoja kuju taastada selle esialgses asukohas, ning teeks kõik endast oleneva selle otsuse elluviimiseks. Kui nii tehakse, siis avaldan lootust, et ka Tartu linnavalitsus teeb kõik endast oleneva viimatinimetatud otsuse elluviimiseks. Siinkirjutaja mõistab suurepäraselt ja on sügavalt veendunud, et taastatud Kalevipoja kuju tuleb paigutada kohta, kus kuni hävitamiseni 1950. aastal seisis eelmine Kalevipoja kuju…» Noore rahvuslase seisukohad ei jõudnud ei linnaametnike ega nende poolt manipuleeritavate linnavolinike kurtidesse kõrvadesse. Linna monumendikomisjon hakkas otsima hoopis «...Eesti vabadusvõitluse tähistamiseks mõeldud mälestusmärgi asukohta», juttugi ei olnud enam Vabadussõja mälestussambast ega Kalevipojast (Anli Tummi, “Monumendikomisjon otsib kohta vabadusvõitluse monumendile.”, Tartu PM, 20.11.97). Järgmiseks aastaks pakkus linnaametnikele ja ajakirjandusele askeldamist K. Leib oma kirjutisega «Kalevipoja kuju võib olla Tartus maa sees» (Tartu PM, 08.10.98). Tegelikult oli ju kõik mõttetu, sest kui kuskil leitaksegi mingi tükk Adamsoni Kalevipojast, siis on selle koht muuseumis, mitte aga avalikus pargis.
10. juunil 1999. a oli linnavolikogus arutlusel punkt «Kalevipoja kuju loomingulise konkursi läbiviimine». Jüri Kõre ettekanne oli irooniline ja ebaloogiline, ta pidas projekti ebakorrektselt vormistatuks. Abilinnapea H. Astok hiilgas jälle, ta tundis ennast võitjana, volikogu oli tema tahtele allutatud. Tema sõnavõtust loeme: «... tänasel päeval ei saa ma linnavalitsuse nimel toetada seda projekti, sest kaks asjaolu ehk viitavad sellele, et meil on selle asjaga veel natuke aega. Esiteks see, et koostöö Tartu Vabadussõja mälestussamba (Kalevipoeg) taastamise komiteega ei ole nagu mingil moel toimunud ehk teisisõnu ei ole me seda tõrjunud ega ei ole ka initsiatiivi viimase sügis-talvise-kevadise perioodi jooksul sealtpoolt tulnud». Volikogu otsus oli Astoki-meelne: konkursi läbiviimise poolt oli 8, vastu aga 14 – seega mitte mingit konkurssi Kalevipoja kuju asjus. Ka taastamiskomiteele oli veel kord koht kätte näidatud. Kujur Jaan Luige tehtud tööd linnavolikogu ega linnavalitsus ei nimetanudki.
Sellega lõppeski kolmas tants, sest sügisel lõppesid hariduse ja kultuuri alal kõige võimetuma volikogu volitused. Kalevipoja vaimgi oli Tartust haihtumas.

Neljas tants: «Võib-olla siiski Kalevipoeg?»

1999. a sügisel valitud Tartu Linnavolikogusse jõudsid Kalevipojast esialgu vaid kajad ja legendid, millega olid eelkäijad tulutult tegelnud. Rahva hulgas liikus palju jutte Kalevipoja kuju saatusest, samuti otsingutest Oa tänava krundilt. Neid ei võetud tõsiselt, usuti, et Kalevipoja kuju oli hävitatud nagu Gustav Adolfi ja Villem Reimani oma.
Martin Pau tõdeb Muinsuskaitseinspektsiooni Tartumaa inspektori Ülle Juki kinnitusele toetudes, et «… on muinsuskaitsjad veendunud, et 50 aasta eest Vabaduse puiestee äärest pargist maha kangutatud Kalevipoja kuju pole maetud Kroonuaia 70 krundile». Samas esitab M. Pau ka Ü. Juki seisukoha, et kunstnike ja restauraatorite koostöös tuleb Kalevipoja kuju uuesti valada: «… vanade fotode järgi on see kindlasti võimalik, sest nii on taastatud paljud sambad» (Tartu PM, 28.04.2000). Sellega oli uue volikogu jaoks lõpetatud tuhnimine Oa tänava krundil ja antud asjatundlik suund tegutsemiseks. 21. juunil 2002 võeti Tartu Linnavolikogus üksmeelselt vastu programm «Heade mõtete linn e Tartu», mis oleks eeldanud tõepoolest ausust, väärikust, pädevust oma ametis. Jüri Saare kirjutisest «Vabadussammas jätab Kalevipoja mälestusisse» (Tartu PM, 26.10.2000) võib leida mõttekäigu: «Tartu abilinnapea H. Astok nentis, et linn on vana Kalevipoja mõtte kõrvale jätnud. «Meil pole seda millegi pealt taastada, on ainult mõned hägusad fotod,» põhjendas Astok». Kui Astok on tõepoolest nii öelnud, siis on see teadlik lausvale, sest juba K. Leival on suur kogu Kalevipoja ausambast, kõnelemata muuseumides ja arhiivides leiduvatest materjalidest.
Uuesti ilmus lavale linnakunstnik Anli Tummi. J. Saar kirjutab: «Tummi isiklik seisukoht erineb monumendikomisjoni arvamusest: linnakunstnik toetab Kalevipoja taastamist endisesse asukohta ja Kreutzwaldi nihutamist Gildi tänava otsas olevale platsile, kus praegu haigutab tühjus. Tummi argumenteerib oma arvamust linnakodanike tahtega.» Ka 1995. a kaaluti ühe võimalusena Kreutzwaldi ausamba nihutamist Kalevipojast ettepoole.
2000. a II poolel ja 2001. a linnavõimud Kalevipoja monumendiga peaaegu ei tegelnud. Linnarahvas ja ajakirjandus hoidsid aga probleemi üleval. Vaikivasse aega kuulub Jüri Adamsi kirjutis «Kõige halvem on jätta Kalevipoeg taastamata» (PM, 06.11.2000), milles ta arvustab Astoki tegevust Vabadussõja mälestussamba asendamise katsetes mingi vabadussambaga. Adams märgib selgesti, et Vabadussõja mälestussammas ja vabadussammas on kaks täiesti erinevat objekti. Kirjutisele sekundeeris nimetu pilaautor pamfletiga «Kalevipoja asemel sada skulptuuri» (PM, 13.11.2000). Tullio Ilomets informeeris kirjutises «Taastagem mälestussammas Tartus» (Universitas Tartuensis, 01.12.2000) Akadeemilise Muinsuskaitse Seltsi 6. nov. otsusest: «Vabadussõja mälestussammas Tartus tuleb taastada endisel kujul.» Ilomets tsiteerib ka professor Herbert Normanni väga täpset päevikut: «28. aprill 1950. Täna lammutati Kalevipoja mälestussammas. Hommiku varastel tundidel tõsteti aluselt kuju ja keskpäevaks oli ka alus kõrvaldatud. Lammutustööd teostati kalmistute töötajate poolt.» Veel Normann: «Kuju veeti Emajõe sauna puuriitade vahele, kus ta metalli jäätmetena oma lõpu leidis. Pea aga olevat eraldi maha saetud ja töömeestelt paari viinapudeli eest kätte saadud ning kindlasse kohta maetud Tähtveres ühe kuuri põranda alla.» Kui Astok ja tema mõttekaaslased oleksid eelnevat arvesse võtnud, oleks pikk ja kulukas kampaania Oa tänava krundil jäänud olemata.
Niisiis oli mälestussamba taastamine 2002. a tõsiselt päevakorral. Seda oli püüdnud küll vältida Enrico Talvistu kirjutisega «Linnaruumi lisanduvad monumendid tekitavad vaidlusi» (Tartu PM, 05.03.02). 2002. a reorganiseeriti senine monumendikomisjon sümboolika, mälestusmärkide ja nimekomisjoniks ning oma koosolekul 16. aprillil 2002 tegi see otsuse «toetada Vabadussõja mälestusmärgi taastamist endisel kujul endises kohas». Otsuse tegemisel oli olnud tõukeks eelnev näitus Kalevipoja kujutamisest kunstnike poolt. Paljudele oli silma hakanud kujur Ekke Väli õnnestunud lahendus.
9. maist 2002 pärineb linnapea Andrus Ansipi ja linnasekretär Jüri Möldri allkirjaga korraldus nr. 1961, mis koosneb kolmest punktist.
«1. Taastada Vabadussõja mälestusmärk Amandus Adamsoni «Kalevipoeg» ajaloolisel asukohal.
2. Paigaldada Fr. R. Krutzwaldi mälestussammas samas haljasalale paiknemisega Gildi tänava sihis.
3. Korraldus jõustub vastuvõtmise päevast.»

Selle dokumendiga lahendati lõpuks Vabadussõja mälestussamba taastamine võimalikult endisel kujul endises kohas, nagu oli kavatsetud 1988. a. ja nagu oli Tartu Linnavolikogu 2. veebruari 1995. a otsuses. Tartu Linnavalitsuse korraldusega nr. 3160 (3.09.02) määrati edaspidine tegevus ja otsustati tunnistada skulptor Ekke Väli pakkumine A. Adamsoni “Kalevipoeg” taastamistöödele edukaks ning sõlmida temaga tööettevõtuleping hinnakalkulatsiooni ulatuses summas 265 335 kr..
Tartus oli juhtunud võimatust võimatum – uuesti vastu võetud otsus tuua tagasi Kalevipoeg oma auväärsele kohale.

Viies tants: «Kas la dernière danse?»

2002. a sügisel vaheldusid jälle linnavolikogu ja linnavalitsus. Ametisse jäid volikogu esimees Aadu Must ja linnapea Andrus Ansip. Eesti Reformierakond ja Eesti Keskerakond sõlmisid aastateks 2002–2005 ühiseks tegevuseks kokkuleppe, mille järgi peale muu «2003. a võidupühaks taastame Vabadussõja kangelastele pühendatud Kalevipoega kujutava mälestusmärgi» (Tartu PM, 27.03.03). Kinnitati Kalevipoja monumendi avamistseremoonia korralduskomisjon koosseisus esimees Andrus Ansip ja liikmed Hannes Astok, Katriin Fisch-Uibopuu, Laine Jänes, Marje Kibal, Lilian Lukka ja Anli Tummi.
Eelnevaga peaksid olema Tartus lõppenud tantsud Vabadussõja mälestussamba (Kalevipoeg) ümber lahendusega, mida tuhanded tartlased nõudsid juba 1988. aasta muinsuskaitsepäevade ajal. Kokku kulus heade mõtete linnal otsuseni jõudmiseks 15 aastat. Linnapea Andrus Ansip on veendunud, et Vabadussõja mälestussammas saab võidupühaks oma kohale. Ka viimaste sündmustega pidas sammu ajakirjandus. 15. veebruaril 2003 teatas «Postimees» esilehel, et «Kalevipoeg astub Emajõe kaldale». Kirjutises refereeritakse mitmete kujurite humoristlik-kriitilisi arvamusi Ekke Väli lahenduse kohta, ei puudu varjatud kadedusnoodidki, mis on vist kunstiringkondadele omane. Igati asjalik on Jaan Väljaotsa teave «Kalevipoeg teel koju Tartusse» (SL Õhtuleht, 15.02.03).
Kannatlik lugeja on koos selle kirjutise autoriga läbi käinud kolmveerand sajandit, sellest üle 50 aasta Tartu Kalevipojaga. Sellel teel on abiks olnud Tartu Linnavolikogu esimees Aadu Must ja sekretär Urve Auling, Tartu linnapea Andrus Ansip ja infosekretär Anne Ligi, kelle toetusel olen saanud tutvuda määruste, otsuste, korralduste jms. Mulle on aega pühendanud linnakunstnikud Merike Kaunissaare ja Anli Tummi, muinsuskaitseinspektor Ivar Lõbu, minu õpilased Tammsaare kooli päevilt Kaur Alttoa ja Raal Kivi. Palju päevi olen veetnud Kirjandusmuuseumis, kus materjalide leidmisel olen abi saanud Heino Räimelt. Olen muuseumis pikalt vestelnud Kalju Leivaga. Taastamiskomisjoni esimees Elmar Ernits pole minu kirjalikule soovile kohtuda vastanud. Olen tänulik kõikidele ajakirjanikele, kes Kalevipoja-teemat on oma teadmiste, arusaamade ja maailmavaate seisukohalt käsitlenud.
Loodan kogu südamest, et saite ülevaate toimunust, kuid peamine – kallid Suur-Tartumaa elanikud nii Tartu linnas, Tartu- ja Jõgevamaal kui Valgamaa ja Põlvamaa külge liidetud aladel: võtke 22. juunil 2003 kell 15, s.o võidupüha eel, rõõmu ja tänuga vastu Vabadussõja sümbol Kalevipoeg. Ta tuleb koju – oma auväärsele kohale, mida võõrvõimu tahte kohaselt hoidis Fr. R. Kreutzwaldi ausammas. Ka Kreutzwald ei pea enam olema sundüürnik kohal, kus hävitati tema loomingu lemmiklapse Kalevipoja kuju. Nüüdsest peale on nad koos Tartu Kalevipoja pargis.

Kallid suurtartlased ja linlased, tõotagem, et me neid mõlemaid armastame ja austame, et me ei tee neile kunagi seda, mille osaliseks sai Kalevipoeg 1950. aastal, et me oleksime heade mõtete kandjad, et me oleksime üle kadedusest, väiklusest ja virisemisest, et me oleksime oma mõtetes ja tegudes suured.