Eesti Ühistegelise Liidu juhatuse koosolek 1940. Aukohal keskel istub Artur Ekbaum. Foto: Eesti Filmiarhiiv.

Ühistegevus on päike

tekst: Margit-Mariann Koppel

Just nii mõtestas ühistegevust Artur Ekbaum. Kui Oskar Loorits lõi eestluse elujõule ideoloogilise vundamendi, siis ühistegevuse arendamisega rajas sellele majandusliku aluse A. Ekbaum.

Tänavu 8. veebruaril möödus selle suurmehe sünnist 100 aastat.

Milline on aga ühistegevuse tänapäev?

Toronto Eesti Ühispanga nõukogu esimees hr Peeter Reinola tsiteeris oma tervitustekstis tänavu 8. veebruaril Viljandimaal Kõpus peetud mälestuskonverentsile Artur Ekbaumi 1952. aastal Stockholmis kirjapandud ridu: “Ühistegevuse ideoloogiale tugineva majandusliku demokraatia hävitamine tähendab ühtlasi rahva loomingutahte ja püüdluste ning iseloomise vabaduse ja eneseteostuse likvideerimist. Seepärast on arusaadav, et okupandid meie maal tegid kõik selleks ja taotlevad praegugi veel, et lõplikult hävitada ühistegevust, rahvusluse tugevat kantsi ning vaba isiksuse endakaitse tingimust. /—/ Kõik materiaalne võidakse võimu abil meilt võtta, vaimu väljendusvõimalused maani maha suruda, kuid ühistegevuse sisemist aatetuld ei suuda lämmatada rangemadki despoodid.”
Akadeemilise Ühistegevuse Seltsi ja Eesti Ühistegelise Liidu poolt 2001. a välja antud artiklite kogumikus “Ühistu probleeme ja uurimusi” avaldatud Eesti Põllumajandusmuuseumi teaduri Mart Rootslase artiklist “99 aastat eestlaste moodsa ühistegevuse rajamisest” saame teada, et ühistegevuse aatetuli lõi loitma 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul, kui vabatahtlike organisatsioonide loomine kõrgpunkti jõudis. Üheks initsiaatoriks ja liidriks kujunes Jaan Tõnisson, kelle arvates oli just ühistegevus üheks sobivamaks ettevõtluse vormiks. Majandus ja rahva aineline heaolu ei olnud omaette eesmärk, vaid vahend vaimsete eesmärkide saavutamiseks, et eesti rahvas püsima jääks. See küsimus seisab meie ees ka praegu, 21. sajandi globaliseeruvas maailmas ning teravamalt kui iial varem.

Ühistegevuse eestvedajad

Ühistegevuse arendajate seas tuleb nimetada Villem Reimanit ja põllumajandusteadlast Aleksander Eisenschmidti, kes koostöös Johan Emblikuga lõi sadakond ühispiimatalitust. Ei saa märkimata jätta ka põllumajandusdoktor Jaan Raamotit ning A. Eisenschmidti järglast piimanduse arendamisel Jaan Hünersoni. Esimeste ühistute praktiliste edusammude tulemusena oli 1914. aastaks laenu-hoiuühistutesse viidud 16,5 milj rbl. Ühistegevuse idee läbimurre rahva teadvusse toimus 1910. a paiku. Aastaks 1913 oli loodud 112 piimaühistut. Kui enne 1905. a oli hoiu-laenuühisusi vaid 10, siis 1913 oli neid juba 80. 1911. a tegutses sadakond eestlaste tarbijateühistut, 21 masinatarvitajateühistut ning alates 1910. a ilmus “Ühistegevusleht”.
Sellelt pinnalt oli loodud alus majanduslikuks tõusuks vabas Eestis 1920-1930ndatel aastatel. 1992 taastatud Eesti Ühistegelise Liidu esimees Jaan Leetsar toob kogumikus artiklis “Kriitiline enesehinang EÜLi senisele tegevusele” ära olulised arvud. Seisuga 01.01. 1939 oli Eestis 3 046 ühistut kokku 283 768 üksikliikmega. Majandusliku ühistegevusega oli tol ajal haaratud üle 50% pangandusturust, 49% kindlustusturust, 25% jaekaubandusturust, 98% piimasaaduste turust, 64% toorpiirituse turust jne. Ühistulistel alustel tegutsesid paljud elektritootjad, kalurid, ehitajad, looma-ja linnukasvatajad, kirjastajad, aednikud ja muud erialaspetsialistid. Pea kõik eesti pered olid otseselt tegevad mitmesugustes ühistulistes organisatsioonides.
Kui praegu imestatakse ja koguni ilgutakse eestiaegsete inimeste üdini rahvusliku meelsuse üle, siis eeltoodust peaks olema selge, kus olid niivõrd tugeva rahvusliku eneseteadvuse juured. Edenev majandus ning järjel talud panid inimesed iseenda ja oma riigi üle uhkust tundma. Tänu koostööle tunnetasid kõik end osalistena oma kogukonna ja seeläbi riigi arengus tervikuna. Ühistute tegevust koordineerivaks katuseorganisatsiooniks oli 1919. a asutatud Eesti Ühistegeline Liit, mille juures tegutses Ühistegevuskool. EÜL muidugi 1940. aastal kui eraomandil baseeruvate kapitalistlike ettevõtete esindusorgan likvideeriti.

Esimeseks meheks ühistegevuse rajamisel tõusis Artur Ekbaum

Kuhu iganes elutee teda ei paisanud, seal tema seltsielule ja ühistegevusele hoo sisse puhus. Kirjanikust abikaasa Salme Ekbaum on mälestused talletanud raamatusse “Ühistegevus on päike” (1977).
A. Ekbaum sündis 1903. a Viljandimaal Suur-Kõpu vallas Napsi talu perepoja Villem Ekbaumi ja Kääru talu peretütre Kadri Koffi esimese lapsena. Kokku andis pereema Kadri elu 13 lapsele, kellest kasvasid suureks 7 poega ja 2 tütart. Neist 3 venda, Juhan, Viktor ja Eduard mõrvati hiljem kommunistide poolt. Kõik Ekbaumid on pärit ühest kännust, mille nimeks on Jõesaare talu. Arturi vanaisa Andres töötas Kõpu mõisas ning oli kõva jahi- ja kalamees. Vanaisa oli Arturi lemmik ja teda kutsutigi ättepojaks, sest ta magas vanaisa kaisus ja oli kannupoisiks, kuhu ätt iganes läks. Õppimine oli Arturi elus oluliseks märksõnaks. Ta janunes pidevalt uute teadmiste järele ning hea sulesepana jagas neid heal meelel ka teistele. Lõpuks viisid õpingud ta 1928. aastal Berliini ülikooli, mille lõpetas 1932 käitismajanduse, agraarpoliitika ja ühistegevuse erialal. Siis suunati ta Haridusministeeriumi stipendiaadina teadmisi täiendama ühistegevuse kantsi Euroopas, Šveitsi, Zürichi Tehnika Ülikooli Põllumajandusosakonda. Samaaegselt töötas ta Šveitsi Põllumeeste Liidu ja Talupoegade Sekretäriaadi teadusliku uurimise osakondades prof E. Lauri, dr O. Howaldi jt juhtimisel. Naastes Eestisse 1933. a, saab A. Ekbaumist üks J. Hünersoni lähemaid kaastöölisi ning ajakirjade “Põllumees” ja “Maanoored” toimetaja. 1934 valitakse ta Põllutöökoja Nõuandetalituse juhatajaks ja veidi hiljem Põllutöökoja abidirektoriks. 1935. a töötab ta Põllumajandusliku raamatupidamistalituse juhatajana. A. Ekbaum on tegev Ühistegevuskoja loomisel ja 1936. a saab temast selle peasekretär kuni nõukogude okupatsioonini.
Samaaegselt on ta kodutalu Napsi peremees, viies selle jõukale järjele ning aidates koolitada nooremad õed ja vennad. Esimese suurema teona rajab ta pargi, abiks Soomes aednikuna väljaõppe saanud Juhan Ekbaum Kulli talust. 1941. a juunis lõpeb 7 aastat kestnud kurameerimine ning enne jaanipäeva Artur ja Salme abielluvad. Salme töötas siis farmatseudina Kuressaare linnaapteegis. Esimesel nõukogude ajal töötab A. Ekbaum ETKVL (ETK) Plaani- ja Statistikaosakonnas. Saksa ajal on ta ETK Põllumajandusosakonna juhataja, kuid asub kohe organiseerima Põllumajanduslikkude Ühistute Keskliitu ja on tegev selle direktorina kuni arreteerimiseni kevadel 1944 rahvusliku tegevuse pärast saksa võimude poolt. Ta vabastatakse Patareist 5 päeva enne Tallinna langemist punavägede kätte ning koos abikaasa Salmega põgenevad nad Rootsi. Seal leiab ta rakendust Rootsi Põllumeeste Liidus.1949. a veebruaris lahkuvad nad Kanadasse. Sügisel asutakse elama Torontosse, kus A. Ekbaum hakkab tööle Ontario Põllumeeste Ühistegelikus Kindlustusasutuses kuni pensionile minekuni 1972.
Eestiaegse ühistegevuse kroonijuveeliks ja A. Ekbaumi suurimaks saavutuseks võibki pidada Toronto Eesti Ühispanga asutamist 1954, mille presidendiks ta oli oma surmani 1976. Ühtlasi oli ta “Ühispanga Uudiste” ja Ühistegevuse kirjavara toimetaja. Sellest asutusest, mille asjaajamine algul kohvrisse ära mahtus, on välja kasvanud soliidne ja edukas, mitmesuguseid finantsteenuseid pakkuv ettevõte ja ainus eesti kapitali omanduses olev pank maailmas.

Artur ja Salme Ekbaum Stockholmis võõrustamas Marie Underit, Artur Adsonit ja August Mälku. Fotod raamatust “Ühistegevus on päike.”

10 miljardit krooni aastas

“A. Ekbaum oli rohkem kui 40 aastat tagasi liiga optimistlik,” tõdes konverentsil Jaan Leetsar. „Ta arvas, et ühistegevus taaselustub vabas Eestis kiiresti. Ilmselt ei osanud ta ette näha, et okupandid hävitavad ühistegevust sedavõrd, et kommunistliku ideoloogia tingimustes kasvanud noored ei osanud taasiseseisvudes küllalt hinnata ühistegevuse väärtusi ja hakkasid rohkem lugu pidama suurest rahast ning kiirest tulust. Esiplaanile tõsteti mina-ühiskond. See individualism läheb meile maksma 10 miljardit krooni, mis praegu aastas puhaskasuna väliskapitali omandis olevate kapitaliühingute poolt Eestist välja viiakse ja on maaelu praktiliselt välja suretanud.“ Oma konverentsiettekandes “Ühistegevuse psühholoogilised aspektid” tõdes A. Ekbaumi vennapoeg, psühholoog Jüri Ennet, et meie-tunne ja ühistegevuse õpetamine lonkab Eestis kahte jalga. Meie-tunde kasvatamine peaks algama kodust. Meie pere, meie kool, meie küla, meie vald, meie maakond – meie riik. Selle saab üle kanda ka skeemile: mina – ühistegevus – riik.
Ühiskonna liigsest minakesksusest rääkis ETV saates “Foorum” ka Avatud Eesti Fondi juht Mall Hellam, kes leidis, et taoline suhtumine ja inimressursside kasutamata jätmine võib tervele ühiskonnale hukatuslikuks saada ning et seda hoiakut tuleb otsustavalt muuta, kui tahame üles ehitada avatud kodanikuühiskonda. Ühistegevus on ju demokraatia kool. Inimene, kes osaleb ühistegevuses, saab selgeks demokraatia põhialused. Samas tõdes saatejuht Raivo Suni, et meedia kajastab domineerivaid individualistlikke väärtushinnanguid. Meedia huvipuudus kodanikuühenduste tegevuse vastu ilmnes ka Kõpus, kuhu oli suvatsenud tulla vaid 3 ajakirjanikku. Neid tervitati aplausiga. Ega Artur Ekbaumi nimigi ütle paljudele ilmselt suurt midagi, sest Eesti Entsüklopeedia 14. köitest “Eesti elulood” selle suurmehe nime ei leia, küll aga on esitatud andmed tema kirjanikust naise Salme Ekbaumi kohta. Seevastu 2000. a ilmunud “Eesti Teaduse Biograafilise Leksikoni” tegijad ei ole seda meest unustanud.

Asi ei ole päris lootusetu

Ei saa aga öelda, et ühistegevuse vallas oleks asi päris lootusetu. 25. aprillil peeti Tartus maha arvult XVI maakultuuriseminar, mille üheks alusküsimuseks esinejate sõnumeis oli Mis on meie kui selle/oma maa põlisrahva eetos, mythos ja logos? ja Mida tähendab sõna kultuur Eesti põhiseaduse preambulas? Mõttetalgutel koguti ettepanekuid R3 koalitsioonileppes nimetatud oma(rahva)kultuuri seaduse eesmärkide & regulatsiooniala sisustamiseks ehk kuidas ning milliste ressurssidega hoida ja edendada kodanikeühenduste, riigi ja omavalitsuste koostööd ja kultuurihoidjate edasist ühistegevust. On hea meel tõdeda, et kõigest hoolimata ajab ühistegevus omale uuesti juuri alla.
Lõpetaksin Jaan Leetsare mõttega: “Ühistegevuse riiklik toetamine on sisuliselt ka riigikaitselise tähtsusega küsimus – kui rahvas näeb, et riik temast hoolib, hoolib rahvas ka riigist. Kui rahval on omand, mille eest seista, siis seda ka tehakse.”