Kas kõrgkool või allilmaäri?

tekst: ants sild

Olen püüdnud ajakirjanduses tähelepanu juhtida Eesti hariduselus kujunenud tendentsidele, millel võivad olla saatuslikud tagajärjed. Suunamuutusi Eesti hariduselus pole siiani märgata.

Kirjutised on jäänud hüüdjaks hääleks kõrbes. Nii, nagu on selleks jäänud ka üldtuntud kultuuri- ja teadusinimeste kirjutised. Suunamuutusi Eesti hariduselus pole siiani märgata olnud. Võib juhtuda, et need siiski tulevad. Ainult et mitte soovitud suunast ning mitte sugugi sellisel kujul, nagu oodatud ja loodetud.
Üldteada on, et Venemaa kõrgkoolide filiaalid käituvad Eesti Vabariigis nii, nagu heaks arvavad ja õpetavad siinsetele üliõpilastele seda, mida õigeks peavad. Leidnud sobivad “koostöövormid” kohalike libaülikoolidega, on nad juba suutnud kõrgharidusmaastikul tekitada kurjakuulutava segaduse. Kõrghariduse Hindamise Nõukogu (KHN) esindaja professor TEET SEENE avab toimuva tagamaad järgmiselt: “...avalikustatud seitse ebausaldusväärset kõrgkooli on vaid murdosa sellest poolpõrandaalusest ärist, mida Ida-Virumaal ja Tallinnas ajavad Vene kõrgkoolide illegaalsed filiaalid või nende kõrgkoolide diplomeid “pesevad”, vormiliselt legaalsed Eesti kõrgkoolid” (PM, 27. 01. 2003).

Eesti hariduselu on sassis nagu Kört-Pärtli särk pühapäeva hommikul. Tallinna haridusameti ja haridusministeeriumi ilmsel õnnistusel toodi äsja, 9. mail Tõnismäel purjutavate punaveteranide sekka õpetajate-kasvatajate poolt juhituna lasteaia- ja koolilapsed. Siit on vaid sammuke taoliste ürituste üleriigiliseks kuulutamiseni ja võib-olla ka kohustuslikena õppekavadesse kandmiseni. Signaale, et on alanud jõuline riigi taasbolševiseerimine haridust andvate õppeasutuste kaudu, on püütud maha vaikida, mahendada, peita vähetähtsate sõnumite sekka, esitada ühekordsete emotsionaalsete hüüatuste või haugatuste kujul. Maksumaksja kulul ilmuvad hariduse- ja kultuuriväljaanded on aga teinud näo, et sellised teemad neid ei puuduta. Juba tsiteeritud artikkel kõneleb Ida-Virumaal tegutsevast Konjunktuuri- ja Konsultatsiooni Rahvusvahelisest Õppekeskusest EMONOR, mille õppe-metoodilised materjalid saabuvad “rahvusvaheliselt” ülikoolilt RUTHENIA. Asja kurbloolisus on selles, et too müstiline RUTHENIA on isegi Venemaal tunnustamata erakõrgkool!

Mida ja keda sellised ja veelgi hämarama taustaga “kõrgkoolid” meil õpetavad? Seda pole haridusjuhtidele teada antud. Avalikkust rahustades viidatakse tarbijakaitse ametile, kelle “maitsmismeel” peab kindlaks tegema, kui õige ja magus peaks üks või teine hariduse pähe müüdav “suhkruvatidiplom” olema! Osutatakse ka politseile(!), kes justkui peaks hakkama “videvikuakadeemiaid” sulgema. Akadeemilise elu sellises laussegaduses ja umbmäärasuses töötavad sullerkõrgkoolid arendavad edasi uut allilmaharu – diplomipesu.
Akadeemilise elu ülekandumine kolhoosi kontoritesse (Concordia), punanurkadesse ja väiksematesse ning suurematesse autobussijaamadesse, paneb tahtmatult mõtlema, kelle “äriprojekt” see siin on? Uusmaasaajate väga kurb kogemus on meie rahval neljakümnendatest aastatest olemas. Nüüd on siis uusmaasaajad kolinud teaduspõllule! Nobedad endale doktoritunnistusi muretsema ja neid hea raha eest ka teistele tahtjatele välja andma, mässivad säärased libadoktorid udupilvedesse teaduse säravad tipudki.
Petturlusest hariduselus oli hiljuti juttu ka Tallinnas Õpetajate majas toimunud TÜ rektori Jaak Aaviksoo ja Marek Strandbergi debatil. Marek Strandberg tõi näite: semantilisest segadusest, mis tavaliselt suursullerdamisele eelneb. “Kui lihunikku hakata kutsuma professoriks ja teha seda veendunult pikema aja vältel, on asi peagi ka kahtlejate jaoks otsustatud”.
Kummastav on ka teine näide. Kultuuri ja Elu artikkel avab nõukogude suurluure residendi Juhan Tuldava tegevuse õudsed tagamaad, Postimehes leinavad sama isikut kui teaduskorüfeed taga Tartu Ülikooli germanistid-romanistid ja saksa filoloogia õppetool. Kas tegu on siis reetur-spiooniga, lihunikuga, kes laskis KGB hakklihamasinasse kümneid ja sadu rahvuslikke vabadusvõitlejaid, natsiooni parimaid esindajaid või rahvusvaheliselt tunnustatud ja ülikoolis tuntud “tasase” filoloogiga, kes kindlameelselt rühkis teaduse säravate tippude suunas?
Enne kui suured segadused, nii semantilised kui sofistlikud, meie rahvusliku hariduselu vankri lõplikult teelt kõrvale juhivad ja mülkasse uputavad, tuleks teha tõsine katse veelkord kõnelda intelligentsi vastutusest. Põhjuse selleks annab kasvõi kogumiku “Mõtteid valmivast intelligentsist” esmailmumise (1923) kaheksakümnes aastapäev. Kordan tollase kogumiku taastrüki eessõnas omaaegset tõetera: “Ükski siht, ükski aade pole palju väärt, kui seda kandev inimene pole küllalt kultuurne, vaimne ja eetiline,”

Ka nüüd akadeemilise- ja hariduselu sõklaid segama minnes, sealt teri otsides tuleb meeles pidada, et üles leidma peab eelkõige kultuurse, vaimse ja eetilise inimese. Siis ehk ilmub aegade tolmu alt välja muudki. Midagi niisugust, mille oleme täielikult unustanud, kuid millel on igikestev ja aegumatu väärtus.