Kultuur ja Elu 2/2003

Kultuur ja Elu 1/2003

Viljar Ansko

Viljar Ansko –
põlev kivi südames

tekst: MARGIT-MARIANN KOPPEL

Ta on kaevandanud põlevkivi, olnud energeetik, toimetanud ajalehte “Memento”, on spordi- ja matkamees, uurib kodulugu, sehkendab pilapilte ja sepistab värsse, raiub laagriluulet raamatuisse. Töötas 12 aastat kiirabiarstina ning on avaldanud Tallinna Kiirabi ajaloo. Praegu proovib reformitud meditsiini kiuste Tallinna Hooldushaigla vaestearstina täita Hippokratese vannet. Ta on Eesti Punase Risti IV klassi ordeni kavaler. Jutt on Läänemaal Ristil elavast Viljar Anskost, kes sai 17. mail 55. Õnnitleme!

Ühel kevadhõngulisel hommikul astume koos Viljar Anskoga bussi, et sõita Läänemaa väravasse, Ristile. Kuulsusrikka ajalooga apteekrimajast, mis oli koduks 32 aastat, tuli mullu välja kolida ja „mahutuda“ ühetoalisesse korterisse, sest omanik müüs maja maha. Sel puhul korraldas Viljar ulatusliku hüvastijätunäituse kolimiskastide otsas. Et ise tuppa mahtuda, on osa raamatutest ja koduloolisest arhiivist talletatud keldrisse ning kuuri. Pitsitame end laua taha, luule- ja karikatuuririiulite vahele. Laual inspireerib sinise punkariharjaga valge Pegasus ja riiuli otsast pronksist Vladimir Võssotski, kelle laule ja luulet on Viljar tõlkinud. Esitasin Viljar Anskole tema elus olulised märksõnad ja palusin need lahti mõtestada.

Põlev kivi südames

Viljar Ansko: „Olen Tartus sündinud, varane noorus möödus Joosep Tootsi kandis Palamuse külje all Kaareperes. Peale Stalini surma lubati kolida isa juurde Sompasse, kus ta kinni istus. Sompat on kohalikud venelased nimetanud “Samoje opasnoje mesto posle Ameriki” ehk “kõige ohtlikum koht peale Ameerikat”, sest kohalikud noored olid poliit- ja kriminaalvangide lapsed. Kohtla-Järve kandis puutusid kaks erinevat rahvuslikku mentaliteeti väga teravalt kokku, teisest küljest oli aga ka tolerantsust ja teineteisemõistmist rohkem kui mujal Eestis. 15aastaselt läksin põlevkivikaevandusse tööle. Füüsiline töö, mil lihas naerab ja vaim laulab, on mulle alati meeldinud. Õppisin elektrilukksepaks, kuid pärast töötasin ka kaevurina. Olime koos Ilmar Ontoniga kaevanduses ainsad automaatikalukksepad. Kohtla vallast pärit I. Onton oligi mu esimene elukooli õpetaja. Tema laagriaastad olid möödunud Intas, Komimaal – arreteeriti 1945 katse pärast meritsi Rootsi põgeneda. Ta tõi mind juba siis luule juurde, lugedes töö juures luuletusi – arvatavasti ka omi. Et ta luuletas, sain teada alles pärast tema surma 1971. a. Panin põranda all kokku tema luulekogu. Trükkisin selle kuues eksemplaris pseudonüümi all August Laagrist, kuid see paljunes mitme nime all. Näiteks praegune professor Jaanus Paal visati ülikoolist välja põrandaaluse almanahhi “Kamikadze” toimetamise eest, üheks põhjuseks see, et läbiotsimise ajal leiti riiulist eksemplar Ontoni luulet. Aga kes selle välja andis, jäigi tookord teadmata. Püüdsin seda ka vähemalt kolm korda mikrofilmina välismaale saata, kuid tagasisidet ei ole, kas ta sinna jõudis.
Mind aitas laagriluule juba siis sulanduda dissidentide huvitavasse seltskonda. Luulekogu “kordustrükk” ilmus esimese raamatuna “Memento” luuleraamatute sarjas 1993. aastal pealkirjaga “Ebakõlad”.“

Ajalehe “Memento” toimetus mais 1992: tehniline toimetaja Ülo Ojatalu, peatoimetaja Viljar Ansko ja keeletoimetaja Anne Nõlvand.

Ripun Ristil

Kui peale sõjaväeteenistust kaevandusse tagasi läksin ja abiellumisplaanid tulid, otsisime sirkliga Kohtla-Järvelt võimalikult kauget kanti. Läänemaa tundus olevat meeldiv koht ja Tallinnale suhteliselt lähedal. Ristile tulime 1970. aastal. Apteekrimaja, kus elasin, on oma kultuuriloolise mineviku poolest üks huvitavamaid maju Läänemaal ja terves Eestis. Selle ehitas 1924 proviisor Ivo Lillioja. Ta oli üks kuulsamaid leiutajaid, Kaitseväe, Kaitseliidu ja politsei relvastus sai määritud tema leiutatud püssiõlidega. Tema teeneid hinnati Kotkaristi IV järgu ordeniga. Litsentse soovisid osta mitmed välisriigid, aga ta keeldus. Ta oli kohaliku Kaitseliidu ülem ning ka vapside liikumise juht, mängis näiteringis ja puhkpilliorkestris. I. Lillioja arreteeriti 1941 ja tapeti 1942 Sosva vangilaagris. Pere küüditati.
Peale sõda elas siin skandinaavia eeposte tõlkija Rein Sepp. Ta varjas end metsavennana koos luuletaja Ottniel Jürissaarega Marimetsa rabas. Kui ta amnestia peale välja tuli, abiellus Risti apteekriga ja elas majas kuni arreteerimiseni. Vorkuta vangilaagrist vabanenud, tuli tagasi. Siin alustas ta ka tõlketööd ja tegi “Vanem Edda” põhitõlke. Isiklikult tutvusin temaga “Memento” ajalehe toimetajana. Minu põhihuviks olid laagriluuleveerud. Otsisin R. Sepa Lätist üles. Eeposte tõlkija on ju sisuliselt luuleklassik, kuid kui klassiku originaalluule ilmub ajakirjanduses alles tema 70. juubeliks, on see kurioosne. Varem ta neid aga avaldada ei saanud. Minu poolt juba autori eluajal koostatud luulevihik “Jälle täht ja jälle värav” ilmus veel kümme aastat hiljem. R. Sepa luule on huvitav ja kõrgetasemeline. Isegi meie üks huvitavamaid luuleuuendajaid Artur Alliksaar pidas teda oma õpetajaks.
Üks huvitav mees, kes majas episoodiliselt elas, oli Bernhard Pärni. Ta oli Lihula jaamakorraldaja ning andis koos sõbraga välja humoorikat ajalehte “Lihula kohinad”. B. Pärni oli ka hea joonega karikaturist. Hiljem tegi ta karjääri Türi jaamaülema ametini välja, 1937 pälvis Valgetähe medali. Kuna ta oli jaamaülem ka nõukogude aastatel, siis Saksa ajal ta arreteeriti ning kuigi varsti vabastati, pidi alustama turbatööstuses labidamehena. Uueks nõukogude ajaks jõudis ta saada turbaväljade ülemaks ning sai 1950. a Tootsi turbatööstuse arendamise eest koos grupi kolleegidega Stalini preemia laureaadiks. Türi jaamaülemana nägi ta pealt 1941. aasta juuniküüditamist. Minu palvel kirjutas ta ajalehte “Memento” artikli 40 vaguniga rongidest täis valu, muret ja vaeva. Ühes niisuguses oli ka tema äi oma perega.
Risti raudteejaama juurde on minu kavandi järgi püstitatud monument rohkem kui 3000-le küüditatud läänemaalasele, mis sai võimalikuks tänu vallavalitsuse ja Eesti Raudtee toele. Koht oli vana paekividest laotud piimaperrooni näol nagu loodud. Mõte hakkas idanema juba 1989. a märtsiküüditamise mälestuspäeval. Lõpplahendus sai lakooniline ja huvitav. Idee nimi on “Raudteerööpad mäletavad” – sujuva kaarega tõusevad taevasse neli raudteerelssi ja neid ühendab 2,5 m enne tippu topeltrist. Monument avati 23.08.1999 ning kandideeris 2000. aastal ka riiklikule kultuuripreemiale, kuid kes siis sellist preemiat kuskile kolkasse tundmatule isikule annab! Siiski oli tore seltskonda natuke ärritada.

Risti rüütlid

Töötasin peale TRÜ psühholoogiaõpingute katkemist 7 aastat Ristil T/K “Vasara” tsehhis energeetikuna. Sai kõvasti tegeldud ratsionaliseerimisega, spordiga ja isetegevusega. Üks huvitavamaid ettevõtmisi, millest tänini räägitakse, oli noorteklubi. Meil oli Tõnu Laanemetsaga hea tandem. Tema oli kõva spordi eestvedaja, Risti pargi jooksukross oli vabariiklikus spordikalendris. Kuulusin ka ise Läänemaa pikamaajooksjate paremikku. Ristil oli metallitsehh, mis varustas kogu Eestit poltide, mutrite ja kruvidega. Tõnu initsiatiivil olid meil unikaalsed medalid, mida tulid taotlema ka Eesti spordimeistrid. Risti paremate sportlaste medalil oli rist, millest tuli paksu pahandust. Hiljem töötasin välja stiliseeritud ristikujutisega medalid. Noorteklubi avaõhtu peeti 19.01.1974. Külalisteks olid Olav Ehala ja Boris Lehtlaan. Nimeks valiti konkursi korras “Risti rüütel”, aga rajooni komsomolikomitee keelas “risti” kui ideoloogiliselt kõlbmatu ära. Jäi “Risti noorteklubi “Rüütel””. Klubi oli karske ja suitsuvaba, kuid käidi väga meeleldi kohal. Üritus oli kord kuus ja ikka oli kutsutud mõni huvitav esineja – Jaak Joala, Ivo Linna jt.

Pilapildid ja NAKS

Huumorimeelt peetakse intelligentsi üheks olulisemaks näitajaks. Meie ühiskond on praegu täiesti huumorivaene. Hakkasin karikatuuriga tegelema ülikoolis esimesel kursusel 1971. a. Ülikooli lehe juures oli karikatuurivõistlus ja võtsin sellest osa. Sain ühe auhinnalise koha ja mind otsis üles Heiki Raudla, kes õppis füüsikat. Võistlusel osales ka mu toanaaber Raul Kilgas ja hilisem legendaarne karikaturist Alice ehk Andres Ader. Hakkasime koos käima ja üksteisele oma karikatuure näitama. Neid kogunes nii palju, et panime 1972. aastal sügisel ülikooli klubis näituse üles. Midagi sellist ei olnud varem vähemasti ülikoolis toimunud. Sündis Noorte Andekate Karikaturistide Sõpruskond e NAKS. Kümne aasta jooksul tegime 8 näitust. Tsensorite poolt võeti pilte maha ka. Meie karikatuurid olid filosoofilised, mitmeti mõistetavad. Kõik olenes tsensori haritusest, huumorimeelest ja suhtumisest. Minu personaalnäitused on olnud üleval Tartus, Kohtla-Järvel, Läänemaal ja Tallinnas. Olen avaldanud pisitiraaþis ka NAKS-i esimese näituse kataloogi.

Luulepisik hinge sööbib ravimatuks haiguseks...

Ei teagi, kumb ma hingelt rohkem olen, kas karikaturist või luuletaja. Vanasti kippusid isegi lembeluuletused karikatuurset puänti omandama ja karikatuurid lüürilist sisu võtma. Luule sarnanebki mõnes mõttes karikatuurile, mõlemas on oluline sisu ja vormi kooskõla. Pean luulet olulisemaks rahvusliku identiteedi väljendajaks. Luule on rahvuskeele parim kandja, sest ta toob kuulajateni-lugejateni kõige paremini keele ilu, rahva tunded, aated ja mõtted. Kahjuks on praegune asine aeg vägagi luulevaene, isegi luulevaenulik. Eesti on üks selliseid maid, kus iga teine-kolmas inimene on kirjutanud mõne luuletuse ja paljud on kirjutanud võrdlemisi häid luuletusi. Neile aga saab osaks isehakanud kriitikute hingekultuuri puudulikkusest tingitud halvustav suhtumine. Need, kes on parnassile saanud, on võib-olla kadedad, kui mõni provintsiluuletaja lahjendab nende valimit. Üheks probleemiks on m o o d, mida pean vastandmõisteks kultuurile. Minu jaoks lõpeb kultuur juugendiga 20. saj algul, siis kehtisid veel esteetilised kaanonid. Hiljem hakkas domineerima mood, mille järgijad lahjendavad iga uue kiiresti ära. Võiksime sarnaneda nt Islandile, kus iga inimene, kes on võimeline luulet looma, on väga hinnatud. Või Idamaadele, kus ilusa luule kirjutamise oskus on üks hariduse komponentidest. Meil on praegu kõikeasendavaks väärtuseks raha. Hiiliv kahjurlus selles seisnebki, et eestlus ja aated on muudetud naeruväärseteks. Kuidas on võimalik, et tark eestlane, kes on võimeline palju uut looma, on kümne aastaga muudetud lömitavaks orjaks-tarbijaks?! Eesti on ju täis inimesi, kes kodus põlve otsas teevad imesid – loovad kunsti, kirjandust, talletavad kodukandi ajalugu – kõike seda tasuta ja, erinevalt küünilistest professionaalidest, armastusega ja tihti kõrgetasemeliselt. Kui neid veidigi rahaliselt toetada, võiksid nad mägesid paigast liigutada. Avaldamisvõimaluste puudumise tõttu jääb aga kõik sahtlisse.

Luulena säilib paljukannatand rahva okastraatne itk

Pean oma elutööks laagriluule kogumist. Olin 7 aastat ajalehe Memento” toimetaja. Jõudsin selles tutvustada ligi 70 autorit. Praeguseks on ilmunud 8 luulekogumikku, kuid neid võiks olla palju rohkem. Ei saa aru, miks jäetakse toetuseta kõige värvikam osa eesti luulest, mis on samas ajastu dokument? Miks tahame minevikku unustada, miks ei soovi sellest õppida? Tegu on omamoodi memuaristikaga kõrgel kunstilisel tasemel, sest ta on korrastatud ja vormi valatud. Laagriluulet kui þanri võib jagada kolmeks. Ehtsaks laagriluuleks, mis on loodud vahetult s e a l või hiljem mälestuste põhjal (nt Venda Sõelsepp, kellel tuleb suvel 80. juubel, on oma Kolõma tsükli kirjutanud just laagrimälestustesse sisse elades). Proloogiks on enne vangistust loodud aateluule, mis sai tihti laagrisse sattumise põhjuseks, oli see siis kirjutatud enne sõda metsavennana vm põrandaaluse sahtliluulena. Epiloogiks oleks nn kohanematuse luule, mis on loodud peale vabanemist. Nõukogude tegelikkusega kohanematuse luule kirjutati sahtlisse protestiks, lootmata kunagi selle avaldamisele. Kõik kokku annab värvika pildi dissidentlikkust luulest ja kirjandusest Eestis, mille avaldamine muudaks kogu senist kirjanduspilti.
Võib-olla kardabki parnassikirjandus alateadlikult konkurentsi protestikirjanduses peituva tundeehedusega?