Johannes Aavik. Foto: Eesti Kirjandusmuuseum.

Halb keel ei vääri head saatust

tekst: Eesti Kultuurarhiiv Eksiilis

Oleme olnud vabad 12 aastat ning igayks võib täheldada, kui palju on keel muutunud. Oma ettekandes “Nyydne ja tulevane eesti keel” seob keeleuuendaja JOHANNES AAVIK (1880 Randvere k, Kõiguste v – 1973 Stockholm) keele seisundi ja rahva saatuse. Mida teha, et emakeelest saaks tõeliselt rikas ja peen kultuurkeel?

Sajandi saja suurkuju hulka valitud JOHANNES AAVIKU ettekande on Eesti Kultuurarhiiv Eksiilis tarvis lindistanud Sulev Tailo-Tiits. Arhiiv on yle antud Eesti Filmiarhiivile. Lindistus on dateerimata.

Kui keelest jutt on, olen oma kaasmaalasi korduvalt kuulnud uhkusega ytlevat, et olla ka meie keel iseseisvuse ajal suurepäraselt arenend, võrreldes sellega, mis see enne seda oli. Ta on tõusnud tõeliseks kultuurkeeleks, milles saab kõike väljendada, niihästi ilukirjanduses kui eriteaduste alal. See veendumus eesti keele suurest arengust näib nyydiseesti haritlasil olevat ysna yldine, aga kas see vaade on täiesti õige?
Lähemalt praegust eesti kirjakeelt vaadeldes ja seda võrreldes vanemate kultuurkeeltega osutub, et see ylistav vaade on suur ja koguni kahjulik liialdus ja eneseylistus. Väärnähtus, millesse eestlased yldse kergesti kalduvad langema ja seda mitte ainult keele, vaid ka mitmete muude meie kultuuriliste saavutuste suhtes. Sest see paneb meid loorberitel puhkama, takistab puudusi nägemast ja pyydmast neid kõrvaldada ning taotlemast yha kõrgemaid saavutusi. Muidugi, eesti kirjakeel on tunduvalt, koguni tublisti arenend iseseisvuse lyhikesel perioodil.
Grammatika alal on uusi vorme tarvitusele võetud ja vanu elusse. Nagu i-mitmus, mis sajandivahetusel oli peaaegu tarvituselt kadund. Grammatikat on korraldet ja fikseeritud. Liigsest saksapärasest sõnajärjestusest on pyytud vabaneda. On hakatud tarvitama teatavaid lauselyhendeid, mida ärkamisaja keel ei tundnud. Näiteks: Nad tantsisid vilede puhudes.

Eriti aga on keel sõnavaraliselt rikastund. On võetud tarvitusele rida murdesõnu (kymblema, loobuma, pagema). Eriti rohkesti on uusi tyvisõnu laenatud soome keelest. Kokku umbes yle kuuekymne, mis tyvisõnade tähtsust arvestades on suur rikastus (hajameelne, julm, mugav, lemmik, suhe, levitama). Ka kunstliku loomise teel on saadud ja tarvitamiseks vastuvõetud tarvilisi uusi tyvisõnu (laim, relv, roim, mõrvama, taunima, veenma). Viimaseid sisaldab Muugi sõnaraamat (keeleteadlane Elmar Muuk, “Väike õigekeelsus- sõnaraamat”, 1933) yle kolmekymne. Kõige rohkem aga on sõnavara rikastet tuletuslike sõnadega. Nende arv ulatab tuhandeisse. Iseseisvuse ajal moodustet teaduslikud terminoloogiad koosnevad päämiselt uutest tuletussõnadest. Kõige selle tõttu on eesti kirjakeel saand väljendusvõimelisemaks nii luules ja kunstilises proosas kui õpetlikus ja teaduslikus kirjanduses.
Tõlkida võõrkeeltest saab iseseisvuse aegse keelega palju täpsemini ja kergemini kui ärkamise aegse ja isegi Noor-Eesti aegse keelega. Kõik see edu ongi, mis nyydiseestlaste vanemale ja ka keskmisele põlvkonnale, kes oma noorusest mäletavad enneiseseisvuseaegset keelt, eredasti silma paistab ja neid paneb eesti keele suurt arengut nentima ning ylistama. Kahtlemata on iseseisvuse aegne keel jõudnud niisama kaugele ärkamisaegsest kui ärkamisaegne oli Masingu aegsest. Ometi seda rikastund ja arenend eesti keelt lähemalt vaadeldes ja teda teiste enamarenenud kultuurkeeltega võrreldes on praegune eesti kirjakeel veel kaugel olemast täitsa rahulolu vääriv. Sest selles paljude poolt nii ylistet keeles on veel kyllalt puudusi, koguni halbust. Kui neid lynki ei täideta ja neid puudusi ei kõrvaldata, siis jääb eesti keel jäädavalt puudulikuks ja pooliku arenguga keeleks. Nii lyhikese ajaga, mis meie iseseisvus kestis, ei võindki eesti keel täielikumalt välja areneda, ta kujunemine ja rikastumine jäid paratamata poolikuks.

Vaatleme kõigepealt puudusi ja halbusi praeguse ametliku eesti keele muute- ja tuletusvormide ning konstruktsioonide alal. Neid on sajuti, sellepärast saame neid alljärgnevalt näitena esitada ainult vähesel hulgal. Meie õigekeelsus fikseeriti iseseisvuse algaastail liig kiires korras ja mitte kyllalt pädevailt ja mitte ka kyllalt hea keelelise maitsega isikuilt.
/…/Veski (keeleteadlane Johannes Voldemar Veski) mõjul tekkisid mõned tuletamise ja yldse sõnade alal ka kõiksugu tõved, eriti eriteaduste terminoloogiais. Need tõved on järgmised.

Lyhidustõbi. See on langemine tarbetumalt ja liialiselt lyhemate vormide eelistamisse ja agiteerimisse. Mitte iga lyhem vorm pole hea, vaid mitmeil juhtumeil on parem jääda pikema vormi juure. Nt veene, vereringe, maavärin. Peab olema: veendumus, vereringlemine, maavärisemine. Teiselt poolt kaldub Veski jälle teatava vastuoksusega pikemate vormide poole, kus lyhemad on hästi võimalikud ja paremad. Nt inimeste elu, kaheldamatult, võrratult odav. Parem: inimelu, kahtlemata, võrratu odav.

/…/ Peenutsemistõbi. See avaldub ilmaaegses vahetegemises mõnede sõnade alal. Kõige stiililisem näide on Veski nõutud vahetegemine sõnade teineteise (kahe kohta) ja yksteise (rohkem kui kahe kohta) vahel. Milline on täiesti ebarahvakeelne ja ainult Veskil välja mõteldud, nähtavasti ladina keele eeskujul. On ka teisi ilmaaegse vahetegemisega peibutavaid sõnu. Nt värv kui värviv aine, aga värvus kui värvimulje silmas. Selle vahetegemise idee on Veskile ainult vene keel. Lääne-Euroopa keeltes seda vahet ei tehta. Pealegi on värvimulje esialgne tähendus.

Ebakohased tähendused. Ka see liik keelelisi pahesid tuleb lugeda nyydiseesti keele tõbede alla. Nt pale tähenduses põsk. Ent pale peatähendus ei ole põsk, vaid terve nägu. Häire tähenduses alarm. Ent selle sõna õige tähendus ei ole alarm, vaid takistus, segadus. Kiivas tähenduses armukade. See on ebakohane. Õige ja hea tähendus on äge. Yllitama ei ole välja andma, kirjandust publitseerima, vaid soome keeles on sõna tähendusega ässitama, yles kihutama. Loendama ei ole yles lugema, vaid õige sõna on selles tähenduses loetlema.

Purismitõbi. Sõna purism tuleneb ladina sõnast purus, tähenduses puhas. Purismi all mõeldakse eriti liialdet pyydu keelt puhastada võõrapärastest sõnadest. Puristlikke sõnu, milledega asendati paljusid rahvusvahelisi võõrsõnu ja ka saksa laensõnu, tekkis iseseisvuseaegses eesti keeles rohkelt, vähemalt paarsada. Meie teaduslikud terminoloogiad on silmatorkavalt puristlikud. Purism otse möllab neis. Yks kõige markantsem ja eredam näide purismist on sõna erk, mis arstiteaduslikus terminoloogias pandi rahvusvahelise sõna närvi asemele. Erk närvi tähenduses ei ole mitte ainult purism, vaid yhtlasi ka rumalus. Erk rahvakeeles pole nimisõna, vaid omadussõna, tähenduses ärgas, elav, ka hele (värvi kohta). Kui kuskil sobib tarvitada rahvusvahelisi võõrsõnu, siis just teaduslikus keeles ja teaduslikes terminoloogiais. Võõrsõnade probleemi ei ole meie senise ametliku keele mehed yldse mitte tõsiselt läbi mõtelnud. Nad ei tea, et võõrsõnad jagunevad keelestiili seisukohalt kahte liiki. Yhed tuleks tõepoolest asendada eestikõlaliste sõnadega. Vähemalt neile hankida eestikõlalised paralleelsõnad. Teised võib julgesti jätta tarvitusele, sest et need keelt ei kahjusta. Ei ole mingit mõtet ega põhjust asendada omade sõnadega neid võõrsõnu, mis kõlaliselt on eesti foneetika raamides, sest nende asemele loodud oma sõnad ei või muud olla kui halvemad. Kuna väljatöötet teaduslikud terminoloogiad sisaldavad pääle purismi ka teisi keelelisi halbusi ja tõbesid, siis on meie ylikoolimeeste eesti keel nende kirjutustes yldiselt kõige halvem ja ärritavam.

Keeleliste tõbede juure tuleb lisada ka halb sõnajärjestus. Pyydes lahti saada liigsest saksapärasest sõnajärjestusest, kus verb paigutati liigselt lause lõppu, langeti vastupidisesse veel halvemasse pahesse – venepäratsemisse, paigutama ka verbe võimalikult ettepoole. Sellega tehti sõnade järjekord kohmakaks, ebaladusaks ja ebaloomulikuks. Yks näide sellest: Ettepanekud, milliseid teinud mõned seltsi liikmed eelmisel koosolekul, olid protokollitud puudulikult. See on tyypiline lause, nagu neid eesti haritlased yha tavatsevad kirjutada. Parandus: Ettepanekud, mis mõned seltsi liikmed olid teinud eelmisel koosolekul, olid puudulikult protokollitud. Võiks ka veel ytelda: Ettepanekud, mis mõned seltsi liikmed eelmisel koosolekul olid teinud, olid puudulikult protokollitud. Nyyd on lause ladus ja loomulik.
Parandamata lauses on veel yks tähtis viga. Sõna oli on kõrvallauses vahele jäänd. Juba ärkamisajal tekkis saksa keele mõjul pahe ebakohaselt jätta kõrvallauseis välja sõnu on ja oli. Iseseisvuse ajal kestis see halb saksapärasus täiel jõul edasi. Koguni ägenes. Inimestel kujunes otse mingisugune psyhoos, et tuleb võimalikult sõnu välja jätta. Sellepärast võib nyydses eesti keeles rääkida veel yhest tõvest. Nimelt väljajätmisetõvest. Sõnajärjestuse alal kujunes koguni niisugune psyhoos, et sõnu on ja oli ei tohi kuidagi panna kõrvallause lõppu. Seepärast lause: Ma ei teadnud, kes see preili oli, parandas korrektor nõnda: Ma ei teadnud, kes oli see preili.

/…/ Nagu kõigest eelmisest nähtub, on meie normitud kirjakeeles ysna rohkesti halbu keelendeid. Need rikuvad seda ja vähendavad ta väärtust. Ometi esinevad need halvad keelendid kõigis meie raamatuis, mida keelelised korrektorid parandavad. Nad parandavad neid halbusi otse sisse, kui autorid on teisiti ja paremini juhtund kirjutama. Aga need kirjutused, mis ilmuvad ilma korrektorite eelkorrektuurita, on keeleliselt veelgi halvemad, sest need sisaldavad pääle ametliku keele halbuste palju autorite puudulikku keeleoskust ja kõnekeelelisi vigu. Sest meie inimeste, ka meie haritlaste kõnekeel kubiseb vigadest. Iseseisvuse ajal tekkis koguni uusi vigu juure, mida enne ei olnud.
/…/ Nende rohkete vigade tõttu on kõnekeel meil kujunemas otse mingiks omaette keeleks, mis yha enam hakkab erinema kirjakeelest, sest uusi vigu tekib vähehaaval juurde. Kui nii paljudes keelendeis on nii suur vahe kõnekeele ja kirjakeele vahel, siis see teeb õige kirjakeele äraõppimise raskeks. Seepärast peavad kõnekeelest need vead kaduma, kui tahame, et meie haritlaskond oskaks kirjakeelt vigadeta kirjutada. Et isegi meie nooremad haritlased, kes oma hariduse on saand Eesti koolides, ei oska kyllaldaselt kirjakeelt ja teevad oma kõnekeeles nii palju vigu, selles on ka meie koolid syydi, kus õigekeelsust õpetati liig pääliskaudselt ja kus raisati liig palju aega kirjanduse õpetamisega keeleõpetuse kulul. Mis aitab kirjanduse ja kirjanike elulugude tundmine, kui me oma emakeelt, seda meie rahvusliku iseolemise alust korralikult ei oska?!
Nimetasin alguses ka mõnesid keeleuuendeid, mis iseseisvuse ajal on ametlikult vastu võetud. Meie inimesed tavatsevadki iseseisvuseaegset keelearengut kiites toonitada ka keeleuuendust, mis sel alal on läbi viidud. Tõeliselt ja tegelikult aga väheneb uuendite osa ysna väheseks. Esiteks ei ole tõelisi grammatilisi uuendeid vastu võetud kuigi palju. Kolmekymnest vaevalt pooletosina ymber ja neidki ei tarvitata kuigi palju. Rida häid ja kasulikke uuendeid aga ei ole yldse tarvitusele võetud. Eesti Kirjanduse Seltsi keeletoimkond oli nende vastu, kuigi nende läbi oleks keel võitnud kõlavuse või painduvuse poolest. /…/ Mainitagu yhte uuendit ortograafia alal. See on ypsilon ehk igrek y pro ü (nyyd, yks, kysimus). See uuendusettepanek tehti juba paar aastat enne iseseisvust ja see oleks olnud siis kerge läbi viia, kui seda oleks toetand mõni autoriteetne asutus, näiteks keeletoimkond. Kahjuks seda ei tehtud. Ometi on ypsilon ü asemel hästi põhjendet. Sellega saavutatakse yhtlus soome keelega ja skandinaavia rahvaste keeltega, kus tarvitatakse ü asemel ypsiloni. Ypsiloni on ka kergem kirjutada. Ypsilon on ü tähenduses ka rahvusvahelises foneetilises transkriptsioonis. Lõppeks ü on puht saksa kirjatäht. Kirjutades kreeka laensõnu nagu nt tüüfus, müstiline ü-ga, oleme sakslikumad kui sakslased ise, kes need sõnad kirjutavad ypsiloniga.

Nagu juba ylalpool mainiti, on kõigest leksikaalsetest rikastustest hoolimata meie sõnavara siiski veel kyllalt lynklik. Seda tajuvad eriti tõlkijad, kes sageli ei leia eesti keelest täpseid yhesõnalisi vasteid saksa, prantsuse, inglise ja isegi soome sõnadele. Muidugi ei või nõuda ja oodata, et mingis keeles oleksid või tulevikus leiduksid täpsed sõnalised vasted mitme teise keele igale sõnale. Igas keeles, ka kõige suuremais ja rikkamais kultuurkeeltes on ja saab olema lynki, kus ei ole täpseid vasteid paljudele teiste keelte, väiksema ja noorema kultuuriga rahvaste keelte sõnadele. Yldiselt aga on suured kultuurkeeled saksa, prantsuse, inglise, hispaania, itaalia, vene, rootsi, taani ja isegi soome keel sõnade poolest rikkamad. Kui eesti keel peaks selles suhtes jõudma nende kultuurkeelte tasemeni, siis peab ta veel palju uusi sõnu juure omandama. Muidu jääb ta vaeseks ja alaväärseks nende keelte kõrval.

Yldiselt võib ytelda, et keeles ei või kunagi olla kyllalt palju sõnu. Mida rohkem sõnu, seda suurem keele võime peenejooneliselt väljendada mõtteid, seda tihedamat ja peenejoonelisemat stiili võib selles kirjutada. Nagu grammatiliste uuendite, nii ka uute sõnade suhtes vältas meie haritlaskonna vaimsema elemendi poolt palju suurem vastutulelikkus ja vastuvõtlikkus revolutsiooni ajal ja iseseisvuse esimesil aastail 1917-1925. Pärast aastat 1925, kui keeletoimkond oma mõju hakkas avaldama ja kirjastuste korrektorid kirjanikelt keelelise vabaduse võtsid, vähenes ka uute sõnade vastuvõtmine. Kui oleks olnud endine vastuvõtlikkus, oleks eesti kirjakeel saand enne iseseisvuse lõppu enam kui paarisaja väärtusliku tyvisõna võrra rikkamaks kui ta praegu on. Muidugi, seegi arv pole veel kyllaldane. Kui eesti keelest tahetakse teha rikas ja peen kultuurkeel, siis peaks eesti keelde võetama vähimalt kokku umbes 600 uut tyvisõna. Kust neid saab? Soome keelest kõiki ei saa, sest paljud soome sõnad ei lase end yle tuua foneetilistel põhjustel.
Ka meie rahvamurdeist ei saa kuigi palju sõnu kõrgete kultuurmõistete jaoks. Aga meil on yks abinõu, mida seni veel yhegi elava keele arendamiseks ei ole tarvitet. See on sõnade kunstlik loomine. Seda menetlust on esimest korda uute keelte ajaloos tarvitet teadlikult, sihikindlalt ja systemaatiliselt just eesti keele kallal. Mispärast mitte seda vahendit kasutada veelgi laiemas ulatuses, nii palju, kui seda vaja on ja saab?

Praegu aga on nii kodumaal kui paguluses selleks vähe väljavaateid ja võimalusi. Kodumaal vene surve all vist ei lastagi algatada mingit keelelist liikumist ega keele rikastamise aktsiooni. Sääl lubatakse ainult moodustada vasteid teatavaile vene sõnadele. Paguluses on eestlastel yldse vähe huvi oma emakeele vastu. Kahjuks. Aineline eluvõitlus ja edasijõudmise pyyd hoiab tagasi vaimsemad kalduvused. Kuna lugejaskonnad on väiksed, ei julge kirjastused lasta raamatuis esinedagi palju uusi sõnu, et mitte lugejaid tagasi kohutada.

Igatahes praegune eesti keel niisugusena, kui see esineb kirjanduses ja ajalehtedes nii kodumaal kui paguluses, ei ole hea. Selles on nii palju puudusi, lynki ja halbusigi. Kui eesti rahvas tahab jääda selle puuduliku ja halbusi sisaldava keele juure, siis ei saa eestlasil kui rahvusel olema õnne. Sest halb keel ei vääri head saatust. Seepärast peab iga tõsiselt rahvuslik eestlane olema keeleparandamise poolt. Igatahes seob nende ridade lugeja ja ytleja siin eesti rahva saatust symboolselt eesti keele seisundi ja väärtusega. Need olenevad yksteisest vastastikku.