Toila vallas uus poliitika

Viimaks ometi kukutati kohalikel omavalitsuste valimistel Toila vallas seal 10 aastat jätkunud kolhoosikord. Rahvas hääletas Res Publica pakutud alternatiivi poolt. Milles see täpsemalt seisneb, räägivad ettevõtja Reet Peet, volikogu esimees Tiit Salvan ning vallavanem Tauno Võhmar.

tekst: ke

Toila uus vallavanem Tauno Võhmar on sündinud Vokas ning elanud siin 14 aastat. Lõpetanud Toilas põhikooli. Seejärel Tihemetsa ja siis EPA 1995. 1997.aastal tuli tööle Kohtla Gaasi müügidirektoriks. Pooleteise aasta möödudes ettevõte reorganiseeriti ja uus amet oli Eesti Gaasi müügipiirkonna juhataja, kus töötas neli ja pool aastat. Ta on Res Publica liige alates aastast 1997, mil see oli poliitiline ühendus. “Siia tulles puudus mul tutvusringkond. Hakkasin lävima Tiidu ja Ivoga. Oli mõnus seltskond, kellega kokku saada ja asju arutada. Oleksin niikuinii Eesti Gaasist ära tulnud. Lagi oli käes. Jätkamine oleks isegi olnud pärssiv. Kaotuse korral oleksin läinud oma ettevõtlust edendama, et olla ise endale tööandja. Seda ma tulevikus kindlasti üritan. Vallavanema amet on minu jaoks huvitav. Eelmised teadmised, sidemed ja kogemused tulevad kasuks. Tulevikus on palju kindlam edasi minna. Kui palju selliseid inimesi ikka siia jääb, kellel on kogemusi suurettevõttest, väiksemast eraettevõttest ja siis veel avalikust sektorist? See ongi kõige suurem motivaator. Tahaks ennast siin tõestada, uusi teadmisi saada ja sammu edasi astuda.”

Toila vallas väärtustati haridust ning ühistegevust
Toila kant on tuntud oma võrratult kauni looduse ja pankranniku poolest. Oru lossi juurde rajatud pargis on esindatud ligi 270 puu- ja põõsaliiki. Kes ei teaks, et Oru loss oli esimese presidendi Konstantin Pätsi suveresidents! Toila-Oru vennaskalmistule on maetud 1944. a Narva lähedal ja Sinimägedes ränkrasketes kaitselahingutes langenud u 1500 sakslast ja 600 eestlast. Esimest korda on küla mainitud 1428. aastal nimega Tulis. 1547. a esineb nimi Toila. Kohanime kohta toob kodu-uurija Märt Mõtuste raamatus “Toila ümbruse kultuuri- ja hariduselu ajaloost” ära endise TÜ prof Lauri Kettuneni üsna põneva teooria: soome keeles on sõna “toive”, mis tähendab “soov, lootus”. Sellest eesnimi “Toivo”, perekonnanimi “Toivonen” ja kohanimi “Toivela”. Oli Toivela, langes ära e, jäi Toivla, langes ära v, jäi Toila.
Inimasustus on siinkandis hoopis vanem. Tarandkalmetest on leitud 1. sajandist pärinevaid laibamatuseid kui ka 2. - 9.sajandist pärinevaid põletusmatuseid. Konju külast leitud tulekivist nooleots viib aga 7000 aasta tagusesse neoliitikumi. Praegu kuuluvad Toila valda alevid Toila ja Voka ning külad Konju, Martsa, Päite, Pühajõe, Uikala ja Vaivina. 1995. aastal elas vallas 2502 elanikku.
19. sajandi lõpus kujunes Toila mainekaks suvituskohaks, kuhu tuldi suvitama ka Peterburist. Ehitati spetsiaalselt suvilaid, et neid välja üürida. Rääkimata sellest, et siin käisid suvitamas paljud tuntud eesti haritlased ja kultuuritegelased. Lisaks kujunes Toila vallast ka kultuurikeskus, tegutses väga palju seltse. 1863 asutati laulukoor, 1868 pasunakoor, 1882 ehitati teatrimaja ja 1939 avati kodunduskool. Toilas on teinud loometööd Igor Severjanin, Marie Under ja Henrik Visnapuu. M. Mõtuste toob oma raamatus ära lõigu tuntud kohaliku kultuuritegelase Abram Simoni 1924. aastal Eesti Kirjanduse seltsile saadetud eluloost: “Et Toila külas praegu viis seltsi, neli suurt kauplust, üks aednik, kaks pagarit, üks lihunik, apteek, postimaja ja koolimaja on, pimedatel õhtutel lambid tänaval valgust annavad, peremehed jõukalt ja puhastes eluhoonetes elavad, endised viletsad põllud viljarikkad ja karjalautades veevärgid on, seda kõike pean mina hariduse viljaks. Seda on andnud kooliharidus, laul, muusika, näitemäng ja ühistegevus, milles kõik noored peremehed 1863. aastast tegevad on olnud.”
Nõukogude võimu algul määrati Toila vald Jõhvi valla alla. Nii oli kuni 1950nda aasta sügiseni, kui vallad kaotati. Talude hävitamisest maareformi sildi all ning märtsiküüditamisest Jõhvi vallas on ajakirjas Kultuur ja Elu nr. 4/1999 avaldatud dokumenteeritud artikkel. Virumaa TSN TK protokollis nr 59, 13. sept.1947 kinnitatakse Jõhvi valla kulaklike majapidamiste nimekiri ja esitatakse see ENSV Ministrite Nõukogule kinnitamiseks. Nimekirjas on 80 talupidajat. Kõik, mis oli põlvkondade tööga loodud, pandi nüüd võõrvõimu kannuseteenrite poolt süüks.

Kolhoosikord kestis veel kümme aastat. Miks?

Võiks ju arvata, et kui Eesti Vabariik taastati, lõppes ka nõukogude võim. Aga võta näpust! Kolhoosiaeg jätkus kümme aastat. Miks, selgitab Jõhvis sündinud ja 12 aastat Toilas elanud ettevõtja, restorani “Fregatt” omanik Reet Peet (33): “Siin olid suurtööstused ja suured kolhoosid Kaljurand ja Oktoober, mis tagasid inimestele kindla töö ja hea sissetuleku. See muutis inimesed passiivseks, erinevalt nt Lääne-Virumaast, kus väikeettevõtlus arenes kiiremini kui siin. Toilas oli väga vähe ettevõtlikke inimesi, kes oleksid julgenud ja tahtnud vastutust valla juhtimise ja rahastamise eest enda peale võtta. Nii otsustati langetada liisk neile, kes olid juba pukis. Endine Kaljuranna kolhoosi peainsener Bruno Uustal valiti esimest korda vallavanemaks sellepärast, et ta oli valituks osutunute endiste pundist kõige noorem. Teda peeti asjalikuks ja hakkajaks. Isikliku suhtlemise käigus hakkas ilmnema vallavanema tegelik pale. Mida kauem ta ametis oli, seda ülbemaks tema suhtumine inimestesse muutus. Ta vaatas inimestele ülalt alla ning läks teretamata mööda. Vallavalitsus polnud inimeste jaoks, vaid inimesed olid vallavalitsuse jaoks. See ütlus oli Toilas viimasel ajal väga levinud. Läksid vallavalitsusse, öeldi, et tulge viie päeva, kahe nädala või kuu aja pärast.

Ettevõtja Reet Peet “Endine vallavalitsus polnud inimeste jaoks, vaid inimesed olid valla-valitsuse jaoks. See ütlus oli Toilas viimasel ajal väga levinud. Läksid vallavalitsusse, öeldi, et tulge viie päeva, kahe nädala või kuu aja pärast.

Arvestamata, et nt vanainimestel tuli selleks, et üldse vallavalitsusse tulla, muretseda transport jne.
Vallavalitsus pidurdas ka ettevõtluse arengut. Rajasin 1995. aastal suvise toitlustusettevõtte, et rannas käivatel inimestel oleks koht, kus süüa ja juua osta. Esimesel suvel oli kõik korras. Teisel suvel hakati vallavalitsuse poolt kaikaid kodaratesse loopima ning igasuguseid trikke tegema. Selle asemel, et firmat arendada, pidin enamuse ajast kulutama mööda ametnikke jooksmisele ning tõestama, et ma ei ole suli. Mul õnnestus saada pangalaenu ning osta kolm aastat tagasi restoran “Fregatt”. See on kujunenud kohaks, kus peetakse kõik tähtsamad sündmused. Eesti Vabariigi president on siin kolm korda söömas käinud. Maavanemale Rein Aidmale ei meeldinud samuti vallavanema ülbus ning ta suhtles vahetult minuga. Pärast seda vallavanema suhtumine minusse muutus. Ta hakkas mind rohkem respekteerima.”

Ülbitsemine ja afäärid maade erastamisel said Res Publica edu põhjuseks

Reet: “See oligi peamine, miks hääletati Res Publica poolt. Vallavalitsuses teati väga hästi, millised krundid on vabad. Taotlejate nimekirjad olid vallavalitsuses väljas. Alati oli üks taotlejatest keegi vallavanema Bruno Uustali lähikonnast. B. Uustal koondas vallavalitsusse endisi Kaljuranna kolhoosi töötajaid ja kohaliku parteikomitee liikmeid. Maakorraldajaks sai endine traktorist Andre Seli, maanõunikuks endine koolidirektor Olav Vallimäe. Bruno vend Benno Uustal, kes samuti kolhoosis töötas, ongi Toila valla kõige suurem maaomanik. Maaomandi suuruselt järgneb siinkandis, kus mina elan, maaomanik Seli. See on üks punt, kes omavahel maid jagab ning istungitel üksteise poolt hääletab.

Väljavõte Toila eelmise vallavanema venna, Benno Uustali kinnistusametis registreeritud maaüksuste kohta Toila vallas. 09. 01. 2001.a. 4,2 ha 29. 06. 2001.a. 7,2 ha 20 ha 2,5 ha 28. 12. 2001.a. 27,10 ha 02. 04. 2002.a. 5,07 ha 8,82 ha 26,06 ha 11,98 ha 4,81 ha 31. 07. 2002.a. 16,26 ha 13. 08. 2002.a. 1,8 ha

Minul ei olnud näiteks võimalik volikogu istungil osaleda, et oma õigusi kaitsta ning põhjendada, miks ma seda maatükki tahan. Andsin asja kohtusse. Mullu kevadel kuulutas kohus valla volikogu otsuse õigustühiseks. Siis tegi volikogu samal moel uue otsuse. Täpselt samasuguse. Kuna kohus oli eelmise otsuse kuulutanud õigustühiseks, siis pidasin uut otsust ammugi kehtetuks. Aga nagu mulle selgitati, oleks tulnud see otsus eraldi kohtusse kaevata. Seda ma ei teadnud. Mind oli lolliks tehtud. Nad on targad ja kavalad ning teavad kõiki konkse.
Üldse on vallavalitsuse kohtusse kaevanud kolm inimest ja need protsessid ka võitnud, kuid paljud inimesed ei ole nii tugevad, et seda teed ette võtta ja neil puuduvad majanduslikud võimalused. Ajaleht Põhjarannik kajastas vallavalitsuse tegevust vaid positiivsest vaatenurgast. Kõige rohkem kirjutas ajakirjanik Külli Kriis. Kriitikat võis vahel lugeda lugeja kirjadest. Ajalehte jõudvat infot suunas ja kontrollis vallavanem isiklikult. Kui keegi peale tema söandas ajakirjanikuga rääkida, tõusis hirmus skandaal. Targem oli suu kinni hoida.“

Res Publica ootamatu triumf ja edu kolm aspekti

Kohalike omavalitsuste valimistel osales vallaelanikest 1030 inimest (55, 7%). Res Publica 17 inimesest koosnev nimekiri kogus 469 häält e 46,3%, mis andis volikogus 7 kohta ning 13-liikmelises volikogus selge enamuse. Vallavanemaks valitud Tauno Võhmar kogus 96 häält, volikogu esimeheks valitud Maidla kooli direktor Tiit Salvan 74 häält. Veel said volikokku Jüri Gabriel, Signe Ilmjärv, Epp Randmäe, Lilli Andrejev ja Tarmo Vahtra (RP).
Tauno Võhmar kaotas vaid Valimisliidus “Inimsõbralik vald” kandideerinud Bruno Uustalile endale, kes vaatamata kõigele sai siiski 112 häält. Valimisliit sai volikogus 4 kohta. Lisaks veel üks keskerakondlane ja üks mõõdukas. Muide, B.Uustal valiti ilma rahvamandaadita, vaid volikogu toetusega, ka Aseri vallavanemaks.
Noormehed ise peavad oma edu pandiks vekslite mitte välja andmist ning konkreetsust. Kandideeriti ka eelmistel kohalikel valimistel, kuid siis maksis umbmäärasus end kätte. Tauno Võhmar: “Nimekirjas oli 3 respublikaani. Ülejäänud on tuttavad ja mõttekaaslased. Peamine, et oleks mõtlev, koostöövõimeline ja heatahtlik, et oleks, kellega tööd teha. ” Tauno ei otsustanud hakata poliitikuks. Ta otsustas kandideerida volikogu valimistel ja seada ennast üles vallavanema kandidaadina, kuna eelnev kogemus kolm aastat tagasi näitas, et määramatus ja selgusetus ei ole parimad lahendid. “Tookord tahtsime enda teades seada üles vallavanemaks Tiit Salvanit, kuid ei avalikustanud seda valimiste eel. Vallalehe küsimuse peale, et kes on teie kandidaat, vastasime, et veel ei tea, aga küllap valime või teeme konkursi. Aga see ei müünud. Arvangi, et ei valitud mind kui Tauno Võhmarit, vaid siiski alternatiivi endise vana vastu.”

Tiit Salvan peab edu põhjuseks kolme aspekti: “Esiteks ebatraditsiooniline lähenemine valimistele. Oleme harjunud sellega, et valimistele minnakse loosungitega. Me ei olnud oma edus kindlad, et midagi konkreetsele sihtgrupile lubada, teades, et tihti need loosungiteks jäävadki. Ütlesime seda ka valijale. Valija sai aru, et mida vähem veksleid antakse, seda suurem on tõenäosus, et midagi tegelikult toimuma hakkab.
Teiseks võiks tuua minu senist tööd omavalitsuses. Olen ise töötanud gümnaasiumis kokku kuus aastat. Neist neli viimast aastat direktorina. Tunnen teatud inimeste ringi. Samuti on suhtlusringkond teistel nimekirjas olevatel inimestel. See töö, mis nad vallas on teinud, on kindlasti olulisel kohal.
Kolmas aspekt on see, et Toila on arenev kant, kus on ettevõtteid ja kuhu asuvad elama päris head tegijad. Nad näevad vajadust oma elukeskkonda enda ümber muuta.”

Vallavalitsus oli kaugel ja kõrgel

Taunole tundus et vallavalitsus oli kõrgemalseisev organ, kelle tahtmiste järgi asjad peaksid toimuma. “Mitte et vallavalitsus tagaks selle, et kõigil elanikel oleks tunne, et just siit saab alati abi ning et oleks mõnus ja mugav käia. Tundus, et siin domineeris ühe mehe juhtimine. Toimus teatav positsioneerimine, kus vallavanema juurde pääsesid jutule staatusega inimesed. Näiteks autojuhil olid võimalused avatud suhtlemiseks palju rohkem pärsitud. Aasta jooksul peaks tulema vahe sisse, kas vallavalitsusse tahetakse tulla, otsitakse abi ja saadakse või on see endiselt kauge ja kõrge. Kui olin esimest päeva tööl, siis küsis Põhjaranniku ajakirjanik, et mida uus vallavanem nüüd teeb? Vastasin, et üks mees ei tee mitte midagi. Ei ole nii, et vallavanem käsib ja keelab ning on süüdi, kui keegi saab vähem toetust. Oluline on koguda kokku arvamusring ja ühtsed seisukohad ning hakata selles suunas arendama. Eelmise vallavalitsuse puuhul jäi info paljudele kättesaamatuks, millest tekkis palju oletusi ning salapära. Vallaleht ilmus väga harva. Ajakirjanikega suhtles peamiselt vallavanem ning ajalehte jõudnud info ei olnud objektiivne. Nüüd on vabadus rääkida suvalise töötajaga. Siis peakski selguma, kas inimesed on rahul või mitte. Laiem eesmärk on, et inimesel oleks siin hea, turvaline ja huvitav elada.”

Uus poliitika algas inimesest

Esimene kuu kulus eelarve peale. 2003. aasta eelarve on suurusjärgus 20 miljonit krooni. Kuid kõigepealt hakkas Tauno pihta inimestest. Pea esimene asi oli vallavalitsuse koostamine. Nüüd soovib ta teha vallavalitsuse struktuuri oma nägemuse järgi.
“Vana traditsioonilise vallavalitsuse jätkudes oleks kõik funktsioonid täidetud, kuid mitmete uute inimeste teadmised oleksid jäänud kasutamata. See on tegelikult võimalus vallaelanikel näha teiste inimeste arusaamu asjade korraldamisest ning arendamisest. Seni puudus võrdlusmoment. Püüan vältida tavapärast hierarhilist käsuliini ning viia sisse partnerlussuhte. Igaühel on oma vastutusala. Tööd mõõdab tulemus, mitte aeg. Siin on kaks suunda. Üks on tehniline töö, mida peab seaduse järgi tegema. Seal ei ole suurt loovust vaja. Näiteks sekretär või raamatupidaja. Loov pool on aga oluline näiteks ehitus-majandusnõunikul, sotsiaalküsimustega, haridusküsimustega tegeleval inimesel. Tema tegevust peab toetama edasiminek ja uute ideede rakendamine. Tahan, et eeskuju võetaks ja järgitaks neid, kes on meist paremad. Halvematega võrreldes on tunne, et ollakse piisavalt hea. Kui aga võrrelda parematega, siis on kogu aeg püüd kuhugi jõuda. Struktuuri puhul on oluline rahuldada vajadust ning vastavalt seda muuta. Mul ei ole vaja olla populaarne, sest ma ei sea endale sihiks olla eluaegne vallavanem. Pean sihtima sellele, et asjad oleksid õiged, kasulikud ja ka mind arendavad. Kui need saavutan, siis tõusevad nii minu kui valla aktsiad.”

Jahmatav primitivism volikogus

Äsjavalitud Toila valla volikogu esimees Tiit Salvan on elanud kogu oma teadliku elu Toilas. Lõpetanud Tallinna Pedagoogika Ülikooli. Poliitilise ühendusega Res Publica liitus ta tänu ühele oma ülikoolikaaslasele aastal 1996. Esmane huvi oli ennast poliitilises plaanis harida ja et oleks koht, kus heade inimestega koos käia. Tulid valimised, mis kaasasid ta kohaliku omavalitsuse tegevusse. “On võetud endale vastutus inimeste ees ja tekkinud tahtmine näidata, et kas teen midagi ära või mitte. Res Publica programmist meeldivad põhiväärtused, mida erakond väärtustab. Eesmärgipärasus, avatud tegevus, ausus asjaajamises igal pool. Loodan, et suudan anda oma panuse elukeskkonna parandamisel väga laias mõttes. See eeldab kompleksse teenuste ringi välja arendamist. Väga määrav on rahalised ressursid ja inimressursi valik. Inimesed kipuvad oma tõekspidamiste ja igapäevatöödega paigale jääma, ei tegelda pideva uuenduse ja arendamisvajadusega. Volikogu esimehe rollis olen esimest korda. Arvan, et volikogu esimehest sõltub suurel määral volikogu töö ja tulemuslikkus. Mul on mõned eeldused, mis võimaldavad teha volikogus head tööd. See on minu enda julgus kahelda igas asjas, mida pean otsustama. Ehk siis püüd mitte näidata ennast hirmtargana igas valdkonnas, vaid kaasata otsuste juurde arukaid inimesi.”

Volikogu istungil ilmneb teravalt mõttelaadi erinevus. Tiit Salvan: “Primitivism on lihtsalt jahmatav. Mõnede meelest tehakse muudatusi siis, kui tahetakse kellestki vabaneda. Hämmastab terav isikuline lähenemine. Näiteks on plaanis luua abivallavanema koht, sest planeerimise ja arendustegevusega vallas sihikindlalt ei tegelda. On vaja ajusid juurde. Volikogus leiti, et abivallavanema ametisse võtmisega annaks vallavanem justkui oma funktsioonid ära. Järelikult saab selle koha loomise põhjuseks olla vaid raha ning et vallavanema palk sel juhul ikkagi tõuseb. Sellega näidati oma rikutust.”
Esimesel volikogu istungil oli tunda ka seal varem valitsenud autoritaarset õhkkonda. Bruno Uustali olekust õhkus suhtumist, et saite võimule ja nüüd tehke, mis mina teid õpetama tikun!

Mis on Toila inimesel õnnest puudu?

Nii küsis vallavanemalt hiljuti Toilat väisanud Res publica esimees Juhan Parts. Ühest vastust siin ei ole. Eri huvi- ja vanusegruppidel on erinevad probleemid. Tauno jaoks on probleem see, mis ta peale tööd teeks? Suusatada peale tööd ei saa, pime on. Läheks spordihoonesse, spordihoone on külm. Mida näiteks õpilased pärast kooli teevad? Sportimisvõimalused on. Muusikat saab õppida ja kunsti teha, kuid kas sellest piisab? “Linnas on kakskümmend võimalust, meil on palju vähem. Võiks rohkem olla,” leiab vallavanem. Omaette küsimus on see, et vallas on kaks alevit ja võimalused tuleb luua mõlemas. Tauno ja Tiidu meelest on Toila lähiajal üks kõige kiiremini arenev vald. Turism on üks arenguvaldkondi, sest suvel suureneb elanikkond kolmandiku võrra. Sadam ja rand nõuavad järjekindlat arendamist. Turismi pooldajad aga arvavad, et kalatööstusel pole siin asja. Viru Kalatööstus leiab, et vaja on ikka tootmist arendada. Voka ettevõtete põhihuvi on saada vallalt tööd. Väikestel ettevõtetel on aga piiratud võimalused rakendada uuemat tehnikat ning paremat oskusteavet. Kui vald toob spetsiifilisema töö jaoks firma väljast sisse, tekivad vastuolud. Tauno on pea kõik ettevõtted juba läbi käinud ja nendega tuttav ning nüüd plaanib kokku kutsuda ettevõtete ümarlauda, et ettepanekud ettevõtluse arendamiseks kokku koondada. Eelmine vallavalitsus ei tundnud eriti ettevõtete ega allasutuste seisukohtade vastu huvi. Tiit Salvanit, kes oli Toila koolidirektor, ei seganud ükski vallaametnik, välja arvatud siis, kui ta millegi ärritavaga hakkama sai. “See ei ole edasiviiv,” arvab Tiit.

Tegevuskavade puudumisel tuleb kustutada tulekahjusid

Kõige hullem on konkreetsete tegevuskavade puudumine valdkondade kaupa. Arengukava tegi eelmine vallavalitsus küll valmis ja volikogu võttis ka vastu, kuid Tauno arusaamise järgi on tegu pigem väga hea algmaterjaliga, millele tuleks ehitada konkreetsed tegevuskavad. See on üks põhitöö, mis tuleb sel aastal ära teha, et järgmisel oleks eelarve koostamine sihipärane. “Siiani kustutame rohkem tuld. Kui midagi juhtub, siis tuleb ära teha. Lasteaed ütleb, et neil on vaja saali remontida. Kool väidab, et hoopis neil on. Raha saab see, kellel on parem veenmisoskus, sest analüüsi kuskil näha ei ole, et vaadata, kumma vajadus esmasem on. 2004. aastal ei tahaks tulekahju kustutamisega tegeleda. Peaks kujunema süsteemsus. Põhimõte on see, et raha saab kulutada nii palju, kui teenitakse. Et elukvaliteet vallas üldiselt paraneks, peab rohkem kulutama. Et saaks rohkem kulutada, tuleb rohkem teenida. Seal on kaks võimalust. Kas toome projektidena kaasfinantseerimisega raha sisse või püüame suurendada tulubaasi. Tulubaasi suurendamisel on jälle oma piirangud. Kas tulevad uued elanikud või uued ettevõtted. Selleks on vaja konkreetne mudel välja töötada. Mulle isiklikult ei meeldi savisaarelikult kulutada. Pigem tahaksin, et raha kulutatakse selleks, et järgmine põlvkond saaks seda ära kasutada, kui et ta süüakse lihtsalt ära või lastakse käest läbi.”