Kuhu küll kõik tantsurestoranid jäid?

tekst: Margit-Mariann Koppel
fotod: Margus Koppel

Mäletan, kui taasiseseisvuse esimestel aastatel läksime isa- ja emaga “Gloriasse” mingile koosviibimisele. Hinges oli selline mõnus ärevus, et kas tõesti olen nüüd nii suur, et tohin sealt uksest sisse astuda! Uhke oli näha seda hiilgust ja astuda kõrgest trepist üles, vahva oli näha esimest korda elus ehedat varieteeprogrammi ning isaga esimest korda restorani tulede säras tantsu keerutada. Kui ma ei eksi, siis laulis Novella Hanson. Ehk meenuvad mõnele siinkohal filmid “Näitleja Joller” ja “Need vanad armastuskirjad”, kus võib korraks tajuda toonast õhustikku. Nüüd on “Gloria” eliitrestoran, kuhu meist paljudel enam asja ei ole. Ja paljud enam ei tea üldse, mis seal kunagi oli.

Eesti ajal ja nõukogude ajal oli Tallinnas palju restorane, mis olid ka tantsukohad. Sisestasin Internetis sõna “tantsurestoran” ja portaal “Aktivist” annab teada kolm kohta. Tõsi küll, tantsurestoranide klassis on neist ainult üks – Pärnu Kuursaal, mis tegutseb peamiselt suviti. Raeköök on klassis rahvusvaheline köök ja Sossi klubi on ööklubide hulgas. Mis on juhtunud?

Kes meist ei mäletaks või ei oleks kuulnud jutte, kuidas ja kus vanasti, kui muru oli rohelisem ja lumi valgem, õhtuti restoranides tantsimas käidi. Rahvast oli murdu ja selleks, et sisse pääseda, tuli omada häid suhteid uksel seltskonda selekteeriva šveitseriga. Kes ukse juurde sai, pidi šveitserile natuke raha andma, et sisse saada. Tuntumad paigad olid mõistagi “Gloria”, “Astoria”, “Vana Toomas”, “Kevade”, “Pirita”, “Kännu Kukk” jne. Nostalgia tuleb peale.
Mind tabas nostalgia, vaadates hiljuti üht oma lemmikfilmi “New York, New York”. Inimesed kas istusid laudade ümber või tantsisid, orkester mängis, milline atmosfäär! Tahaks ka, aga kuhu minna? Pole ma mingi puruvanake, aga lihtsalt tahaksin vahel enda ümber ilusamat ja esteetilisemat atmosfääri kui kõrvulukustav müra, mida mõned muusikaks peavad, hinge kinnimattev suitsuving ja purjus noorsandid, kes arvavad, et sellisena on nad lõpplahedad kutid.
Ei saa öelda, et võimalusi tantsida (loe: keha väänata) oleks vähe. Küll aga on vähe kõlamas elavat muusikat. Tantsurestoran oli selline paik, kus sai häid roogi maitsta ja käikude vahepeal ka tantsida. Kui täna tahaks minna õhtut veetma, tuleb esmalt mingis söögikohas kõht täis süüa ja siis juba õhtupimeduses kuskile edasi tantsima minna. Tantsukursustel õpituga ei ole paraku enamasti midagi peale hakata, võib-olla ainult kuskil tantsuõhtul, pulmas või suuremal sünnipäeval. Ja nii mõnigi kord kui hakkab kõlama tango või muu keerukama tantsu meloodia ja noored ehmunult seina äärde tõmbuvad, annab nii mõnigi vanapaar tantsimises noortele silmad ette.

Tuhanded inimesed käivad iga päev Vabaduse platsil mööda kunagisest restoranist “Astoria”, mille stiilsetesse ruumidesse on praegu vägisi topitud kasiino. Nii salvestubki mällu, et seal on kasiino, kuid ei teata, et just seal loodi 1967. aastal Eestis esimene varietee.

Kalju Saareke meenutab,

et kõige kuumem koht oli “Astoria”, mis oli alati maani rahvast täis. ““Astorias” oli enne varieteerestorani avamist üks laulja, nimega Mario, kes rahvast üles küttis. Ta oli tuntud nimi, keda käidi kuulamas ja vaatamas. See oligi üks idee, mille peale hakati vaatemänge korraldama. Praegu on ta oma näo täiesti kaotanud ja sellest on kahju. Tantsupõrandal seisavad mängulauad ja automaadid.

Nõukogude ajal olidki tantsurestoranid, kus oli elav orkester. Isegi varieteerestoranid, mis hiljem tekkisid, olid tantsukohad. Kõigis restoranides olid korralikud orkestrid ja pärast programmi oli mitu tundi tantsuaega. Mängiti muusikat, mille järgi oli võimalik tantsida. Peamiselt seltskonnatantse, mida püüti ka õppida. Oli ju inimesi, kes käisid restoranides ainult tantsu pärast. Vanasti nõuti restoranides ka õhturiietust, sportlikus riietuses sisse ei lastud. Mõnda aega peeti sellest kinni, kuid kui tulid turistid, kellel ei olnud vastavat tualetti kaasas, siis ei olnud võimalik seda järgida, sest turistidest olenes palju ja neid oli vaja sisse lasta.
Lisaks “Astoriale” nimetaksin veel restorane “Gloria”, kus käisid rohkem kõrgemad mereväe ohvitserid, “Euroopa”, “Du Nord”, “Kevade”, suvel “Pirita”. Rannas mängis suvel ka orkester ning inimesed tantsisid. Mäletan alates Valgrest, Ojakäärust, Loobist jt, kes seal kõik mängisid. Orkestrid olid populaarsed. Nad olid juba eesti ajal popid. Neil oli oma klientuur, kes käis neid kuulamas ja tantsimas. Pöörati tähelepanu headele maneeridele, maitsekale riietusele ja ilusale tantsule. Need olid õhtuveetmise kohad, mis olid odavad ja inimestele käepärast.
Praegu on minu meelest ainus koht, kus veel on võimalik seltskonnatantse ilusa stiiliga tantsida, Sossi klubi. Sossi klubis käivad laulmas tuntud lauljad, kes laulavad ilusaid laule ning rahvas käib seal tantsimas.
Need diskoteegid, mis praegu on, on tantsu seisukohalt päris hullumeelsed paigad, kus käib meeletu karglemine. Selles mõttes on see võib-olla positiivne, et inimene saab omale füüsilise koormuse. Aga kui palju ta oma tervisele selles õhkkonnas viibimisega kahju teeb, ega seda pole keegi uurinud. Arvan, et õigesti tantsides saab inimene ka hea füüsilise koormuse. Kuid kui osa seltskonnast kargleb ja loobib jalgu ning käsi, siis seal kõrval ei olegi võimalik ilusti tantsida, isegi kui keegi püüaks, tahaks ja oskaks. Ma ei saa öelda, et diskoteegid oleksid tantsukohad. See on pigem väljaelamiseks.
Ma ei oska öelda, mis põhjusel on tantsurestoranid taandunud. Ilmselt ikka sellepärast, et eetilised tõekspidamised ja mentaliteet on muutunud äriliseks ning noortepärasemaks. Vanemad inimesed ei saa juba sellepärast restoranides käia, et see on väga kallis. Peab olema stiilselt välja kujunenud koht, kus ilusasti tantsitakse. Aga praeguse aja inimene võib öelda, et see on igav, ma sinna ei lähe. Talle meeldib ennast rohkem välja elada põrgulärmi saatel ning seal higistada.
Tulin just läbirääkimistelt ühest hotellist, kus pakuti tööd. Nende poolt on vaid ruum, mida tahavad välja üürida. Orkestrit, tantsumuusikat, proþektoreid, valgustehnikat, helitehnikat – mitte midagi ei ole ja nad ei ole huvitatud ka, et oleks. Kui tahad esineda ja mängida, siis tuleb ise kõik kohale tarida. Inimesed söövad restoranis õhtust ja nende ümber on jumala vaikus.”

“Salongtrio” juht Meelis Vahar tõdeb nukralt, et praegu ei ole tantsurestoranide jaoks turgu

“Tallinnas on söögi- ja joogikohti vähemalt tuhat. Elanikke on üle kolmesaja tuhande. Kliente jagub igale poole ja sellepärast ei ole söögikohtade pidajad huvitatud mingisugustest väljaminekutest, et näiteks mingit bändi või orkestrit palgata. Mängitatakse plaate ja kogu moos. Inimestel on muudki teha ja restoranides käimine on kallis. Praegu on balanss paigast ära, et palju inimene teenib ja kui palju tal sellest elamiseks vaja läheb. Paljud tulevad vaevalt ots-otsaga kokku. Kellel juba pered taga on, see istugu kodus, vändaku grammofoni, kutsugu sõbrannad külla ning tehku tantsuõhtu.

“Kännu Kukk” oli viimane mohikaanlane tantsurestoranide seas, kus laulis hiljaaegu ju veel Mati Nuude. Praegu seisab kuulus maja nukralt räämas, aknad-uksed laudadega kinni löödud, seinad on muudetud kuulutustetahvliks. Majal on alles sildid “Restoran”, “Baar” ja “Kulinaaria”. Imelikul kombel võib seinalt lugeda veel kunagist menüüd. Kurb on, et me ei ole osanud hinnata seda head, mis meil oli. Mis tuju on mugida hirmkallist praadi ja minna selleks inimtühja restorani – lisaks heale söögile ja joogile võiks restoranidel olla ka mingi lisaväärtus, mis selle külastuse meeldejäävaks muudaks ja igale kohale oma isikupära annaks. Aga seni saab vaid nostalgiliselt olnut meenutada…

Praegu on diskoteegid ja ööklubid noori paksult täis, seal on põhimine nina hästi kiiresti viltu tõmmata ning siis on hästi rõõmus olla ja täiesti ükspuha, mis tümps sealt tagant tuleb. See ei ole muusika, see on müra. Seal ei ole oluline mitte muusika kvaliteet, vaid kvantiteet. Ma ei ole mingi vastaline ja olen ise ka neis kohtades käinud. “Spiritis” sai käidud ükskord peale kontserti, et ma ei käinud isegi frakki vahetamas ja hüppasin frakis ringi. Mulle aga tundub, et minu kõrvad saavad niimoodi liiga. Kui nt kaks korda nädalas või igal õhtul sellises kohas käia, oled varsti kurt. Tegelikult on asi minu arvates üldises kultuurituses ja seesmise harituse puudumises. Tantsida saab kõige järgi, aga on seda müra alati vaja? Peaasi, et on mõnus seltskond ja lahe jutt. Kuid diskosaalis ei tule paraku lahedast jutust mitte midagi välja, sest seal on müra niivõrd suur.
Kui vaadata kõige lähemat naabrit, Soomet, siis ei ole mingit küsimust. Ükskõik kus kohas või mis vanus koos on ja millist muusikat mängitakse, ikka hüpatakse ja tantsitakse. Käisin hiljuti Iirimaal ja seal on tantsukohti väga palju, kus väga lahedalt tantsiti, kusjuures oma rahvusliku muusika järgi, mis on seal ülimalt pop.
Nõukogude ajal oli kohti vähe ja sellepärast jagus rahvast igale poole. Praegu on kohti palju, aga valikut praktiliselt ei ole. Kukus on teinekord reedeti selline õhtu, kus mängitakse vanemaid menulugusid ning tantsitakse.
Kõik oleneb tegelikult restorani mänedþeridest, kes neid asju kokku panevad. Mina ausalt ei tea, millega meie mänedþerid tegelevad. Mõni neist on ikka nii rumal, et sinna ei ole midagi teha. Selline inimene ei saagi otsust vastu võtta, millist ansamblit kutsuda ja millist muusikat mängida. Ta võib jagada turundust, kuidas müüa restorani kui kööki, aga mis puudutab asja sisulist poolt või kunstilist külge, sellele ei mõtle keegi või mõeldakse viimases järjekorras.”