Lõhavere mälestusmärgi püstitamine.

Eesti vaim on kätketud kristalli

Ülo Stöör

1969. aasta septembris avati Lõhaveres mälestusmärk “Sakalamaa kaitsjatele 1217-1223”. Rahvuslikust suursündmusest ei ole tänini ilmunud ühtegi artiklit. Monumendi autor, arhitekt Ülo Stöör meenutab kolme aasta pikkust valmimissaagat.

“03.10.1969. aastal ENSV kultuuriministri asetäitja Paul Uusman kinnitas riikliku vastuvõtu komisjoni akti, mis oli vormistatud Suure-Jaanis 20.09.1969. Komisjoni juhtisid Kunstnike Liidu esimees Enn Põldroos ja Viljandi Rajooni RSN Täitevkomitee esimees Oskar Ruustalu. Vaadati mälestusmärgi “Sakalamaa kaitsjatele 1217-1223” teostust materjalis (graniit), arhitektuurset planeerimist ja ümbruse heakorrastamistööd. Autorid: skulptor Renaldo Veeber ja arhitekt Ülo Stöör. Mälestusmärk on teostatud aluseks võttes Riiklikus Monumentaal-dekoratiivkunsti komisjonis 13. märtsil 1968. a läbivaadatud ja heakskiidetud eskiis-projekti. Otsustati lugeda nimetatud mälestusmärgi teostamine materjalis vastuvõetavaks, teostatuks 100% – hindega väga hea. Arhitektuurne planeerimine ja teostatud heakorrastustööd tunnistada vastuvõetavaks.
Miks ma alustan sellest? Ma ei mäleta, kas komisjon toimus laupäeval või pühapäeval, kuid esmaspäeval helistas mulle Viljandi rajooni prokurör ja ütles, et vaatas “Aktuaalsest Kaamerast” monumendi avamist ja talle see meeldis, kuid on üks kaebus minu peale. Nüüd, et saaks kaebuse lõpetada ja arhiivi anda, kas mina selgitaks temale, palju oli monumendi maksumus, kes kinnitas, kes vastu võttis ja milline oli vastuvõtukomisjoni hinnang? Ma andsin talle need andmed. Rohkem polnud meil midagi rääkida ja ma hiljem ei uurinud ka, kes selle kaebuse kirjutas. Elu oli niivõrd karm ja pingeline, olin suurelt võitnud, monument oli valmis, mind enam ei huvitanud, kes olid need, kes selles lahingus kaotasid.”

Kuhu panna monument?

“1966 olin esimest aastat Viljandis rajooni peaarhitektina tööl. Ilmselt augustikuus või septembris oli artikkel, vist Edasis, et tuleval aastal on Madisepäeva lahingu 750. juubel, aga meil pole midagi mõeldud. Hiljem sain teada, et mõtteid polnud ainult minul, vaid ka neil, kes tegid esimese mälestustule Rattamaa talu väljal 21. septembril 1967. See mälestustule traditsioon on kestnud tänase päevani. Olin lugenud eesti ajalookirjandust juba poisikesena. Ajalugu oli ja on minu huvi, seetõttu kogu idee haaras mind, kuid samas oli mul nüüd tagantjärele võttes küllalt vähe teadmisi tolle aja kohta. Arvasin, et teeme selle monumendi lahingukohale. Kui ma, olles eelnevalt lugenud “Liivimaa kroonikat” Jungi tõlkes, läksin siis rõõmsalt muuseumi, et sõidame lahingukohta vaatama, ütles Henn Moora, et lahingukoht Rattamaa talu väljal on oletuslik. Ajaloolist tõendusmaterjali ei ole. Ja see, kes paneb sinna monumendi, püstitab selle iseendale. Seisin järsku olukorra ees, et polegi monumenti kuhugi panna!
Rääkisin sügisel endisele töökaaslasele arhitekt Hans Kõllile KuKu klubis, et tahan teha monumenti Lembitule ja Madisepäeva lahingule. Tema ütles mulle, et Renaldo Veeber on ka rääkinud, et tahab teha Lembitule monumenti. Palusin tal meid tutvustada. Rääkisin oma plaanidest ka Viljandi Rajooni RSN Täitevkomitee esimehele Oskar Ruustalule. Ta oli eestimeelne mees ning suhtus sellesse pooldavalt.”

Eelarve pidi olema alla 15000 rubla

“Tekkis mõte, et teeme linnusele. See, et Lõhavere oli Lembitu linnus, on fakt. Aga siis sattusin ükskord Ott Puuraidil külas olles juttu ajama ajaloolase Harri Mooraga, kes rääkis mulle õpetliku loo. Tema oli näinud Rootsis sellist monumenti, kus ühele mungale oli pandud monument linnamäele, kuna see munk ristis linnamäel rootslasi. Kuid linnamägi on ise monument ja ühele monumendile teist peale panna ei ole õige. Ta ütles veel, et kogu see linnamäe ümbrus oli tegelikult Lembitu küla. Tema jutt andis mulle selguse ja samas kahtluse linnamäe sobivuses monumendi asukohana. Samal ajal oli mõte monumendi rajamisest linnamäele juba veerema läinud, olime teinud eskiisid. Ideega oli nõus Paala kolhoosi esimees Ants Uus, kelle majandusliku hoole all kogu üritus toimus. Eelarve oli meelega kavandatud alla 15000 rubla, et saaks teha kohalike vahenditega ning pääseda kinnitamisest Ministrite Nõukogus. Monumendi maksumus oli 14000 rbl. 7 majandit maksis igaüks 2000.”

Kristall on kestvuse sümbol

“Esimesel kavandil paigutasime monumendi linnamäele. Renaldo Veeber tahtis teha tohtu suurt graniitpead. Minu meelest ei tohtinud olla mingi ajaline pea, vaid midagi palju rohkemat. Istusime lõuna ajal Viljandi restoranis ja vaidlesime. Mina joonistasin paberist salvrätikute peale eskiise, oli selline komme, hea idee kohe üles joonistada. Hakkasin joonistama teravikke, et vaat midagi teravat… teravat on vaja ning kogu ideed haaravat kristalli. On olemas mäekristall, mis kasvab mägedes tuhandeid aastaid ja mis teatud mõttes on ideaalne vorm, sümboliseerimaks kestvust. Kestvust nimetasin kristalliks ja sündmuste kajastust teravikeks. Teravike peal pidi olema tekst.
Ma sain ehtsa mäekristalli oma geoloogist sõbra Rein Paju käest, kes oli toonud selle Kaukaasiast. Kui seda kristalli vaatasin, siis tundsin, et vaat siin on sees jõud. Ma tahan niisugust kivi, mille sees oleks jõud. Ta võtab maast jõu ja siis on ta seda jõudu täis, et kui seda puudutada, siis tunned, et ta lausa särtsatab sul käe all.”

Kust leida 5-6 meetrise läbimõõduga kivi?

“Olin lugenud “Henriku Liivimaa Kroonikat” ja korraga tuli eriline selgus, et tekst saab olla ainult sellest nii ladina kui eesti keeles. Igaüks, kes teeb pildi, võib kodus teksti uurida, ladina keele tundjaid on igas riigis, laseb ära tõlkida, kui tahab. Ei mingisugust ise luuletamist! Esialgsele kavandile saime eelkooskõlastuse Kultuuriministeeriumist. Öeldi, et kui kivi leiate, siis saab teha. No aga kust leida 5-6meetrist kivi? Paljud on hiljem öelnud, et ma tean küll, see kivi on Karjalast toodud, Eestis sellist ei ole. Samas üks Paala külamees näitas meile selle kivi! Alguses oli see võsa sees. Kui tuli buldooser ja kaevas teraga kivi lahti, siis alles nägime, milline hiiglaslik mürakas see oli! R. Veeber kutsus Tallinnast elupõlise kiviraiduri Aleksander Düüna. Saime Viljandi Teedevalitsuselt kompressori ja Düüna puuris kivi auke täis ning pani kaks väikest kiilu ja metallist tornid kõigisse aukudesse. Neid torne tuli tundide viisi järjest allapoole lüüa, et kiilude all pinge suureneks. See kestis 3-4 päeva. Hirm oli, et järsku kivi ei pooldu, vaid lööb killu välja. Ma ei olnud siis kohal, kui ühel hetkel käis raks! ja kivi pooleks vajus! Kivi läks täpselt pooleks ning seda vaadates ütles Düüna, et on haruldaselt ilusa lõimega kivi.”

Kivi vedamise üldrahvalik sündmus 30.08.1967

“Kivi mõlemad pooled tuli veelgi rohkem välja kaevata. Siis tõmmati ja lükati, kuni saadi kivi traktori plaadi peale. Kaks linttraktorit vedas ja buldooser lükkas takka. Plaadile kulusid kivi vedamise käigus augud sisse. See üldrahvalik sündmus toimus, kui ma ei eksi, 30.08.1967.a. Kivi veeti Lõhavere mõisa juurde põllule. Kristalli asus välja raiuma Tallinnast tulnud kiviraiuja Madis Keller, kes võttis veel ühe mehe appi. See oli tohutu töö ja võttis aasta! Kuigi kasutati kompressorit ja suruõhuhaamrit, tuli suur osa raiuda ja lihvida käsitsi. Oli hirm, et äkki kivi praguneb… Ja ühel päeval sai kristall valmis! Ta oli kuuri all, astusime sisse ja keegi tõmbas kogemata ukse selja taga kinni, oli hämar ja kitsas; jäime ehmatusest vait: kristalli lihvitud küljed kumasid, võimas kivi nagu hingas. Tulime välja, keegi ei rääkinud sõnagi, olime tükk aega vait ja siis vabanesime lummusest ning möirgasime: poisid, me saime hakkama!”

Läbimurre

“Linnamägi oli kasvanud tihedasse võssa. Rääkisin sellest Suure–Jaani Metsamajandi direktorile Ülo Eerikule, kes lasi selle võsast ära puhastada; ta oli tubli mees ja toetas meid igati. Ükskord istusin hommikul villisesse, sõitsin sinna, tiirutasin linnamäe ümber…ja järsku leidsingi koha! Seal on kõrvuti kaks moreeni. Ühest moreenist on kokku kantud linnamägi. Otsustasin panna monumendi ärakaevatud moreeni põhjapoolsesse otsa. Tõsta maapinda nii, et oleks kompositsioonilt tõusev motiiv ja samas linnamäelt vaadeldav. Vahepealne võsa ja mõned puud tuli maha võtta. Algselt joonistasin selle kavandi omale märkmikku, see on tänini alles. Vaat see oli läbimurre! 1967. aasta lõpuks võisin uue kavandi välja anda.
Mul oli palju tuttavaid ja sõpru ning pruute ja tänu sellele soojusele, armastusele ja kõigele ilusale, mis on maailmas, olin suuteline ikka ja jälle selle matši ajal nagu poksija püsti tõusma ja ütlema endale, et ma võidan. Töötasin väga tugevalt, tõstsin kodus kangi ja võimlesin Kanada lennuväe süsteemi järgi, lähtudes lihtsast põhimõttest, et vaimsele pingutusele peab järgnema sama suur füüsiline pingutus. Siis oled tasakaalus.
Nüüd valisin teksti, algse tegin Jungi tõlke järele. Keegi ütles mulle ülikooli kohvikus, et Richard Kleisil on uus tõlge. Vaatasin telefoniraamatust numbri, helistasin, tutvustasin ennast ning läksin tema juurde. Siis nägin esimest korda ka Julius Mägiste tõlget, mida ta mulle ulatas vaatamiseks. Lugesin ning ühel hetkel oli mulle selge, et minu tekst ei ole täpne. Ütlesin Kleisile, millist teksti osa soovin, teadmata veel, kas see kivile üldse ära mahub! Tähed polnud veel loetud ja kivid, kuhu pidi minema tekst, veel raiumata! Kleis saatis mulle tekstid ja selgitava kirja.”

Südame söömine on küll üks hirmus asi!

“Läksin kavandeid ja tekste Kultuuriministeeriumisse kinnitama. Kultuuriminister ütles, et see südame söömine on üks hirmus asi. (“Henriku Liivimaa kroonika”, (1223.a.) XXVI, 6: Pärast seda läksid needsamad Sakalased Järvamaale, võtsid seal Hebbe kinni, kes oli nende foogt ja viisid ta koos teiste taanlastega oma linnusesse ning piinasid teda ja teisi julmalt, rebisid nende sisikonnad lõhki, kiskusid veel elusa Hebbe südame kehast välja; Nad praadisid seda tulel ja jaganud endi vahel, sõid selle, et muutuda tugevaks kristlaste vastu.”)
Et seda ei maksaks küll panna. Tundsin siis, et mina olen kaugel Viljandimaal metsade vahel ja et kui ma kord ühe teksti juurde kindlaks jään, siis naljalt seda keegi ei muuda. Ütlesin, et tol ajal oli Eestis oma aadelkond. Need mehed võtsid niivõrd ränga vastutuse ja siin on tegemist veendunud, kindlate eesti meeste rituaaliga. Nendele me seda monumenti teeme.”

Ristikupõld on kive täis, aga kus on monument?

“1968. aastal hakati raiuma teravikke ja veeti väljale kokku. Samal ajal otsisin võimalust monteeritava vundamendi tegemiseks. Siis tekkis kriis. Paala kolhoosi esimees Ants Uus küsis, et kolhoosi ristikupõld on kive täis, aga kus on monument? Rahvas nuriseb, et raha on ära raisatud! 21. septembril oli valmis täpne kavand ja uus vundamendi plaan, kuid ainult minu peas ja paberil, nagu on kombeks öelda.
Tekst oli olemas, teravikud olid lihvitud, algas tähtede raiumine 1969. aasta suvel. Tallinnast tuli tähti raiuma minu klassiõe isa, kes ütles, et tema naaber on minu ladina keele õpetaja Aleksander Kimmel, kelle juures ta käis selle monumendi tekstidega, sest teksti oli vaja poolitada. Ladina keele poolitamisreeglid on eesti keele omadest erinevad. Minu ladina keele õpetaja ja klassijuhataja 8. klassis Tallinna 10. Keskkoolis Aleksander Kimmel nägi klassi poistega l õ p u t u t vaeva. Ja nüüd tema õpilane, kellele ta ütles, et miks sa ei õpi, sul on hea pea (aga mul oli spordihuvi), oli teinud monumendi ladinakeelse tekstiga.”

Lõhavere mälestusmärk. Monument Eesti vaimule on valmis!

Arhitektuur on nagu kivinenud muusika, tundsin end dirigendina

“1969. aastal olid kivid valmis raiutud, kuid ei olnud veel vundamenti. Mul õnnestus kokku leppida KEK-iga, kes andis materjalid ja tehnika ning kolhoosi töömehed tegid vundamendi ära. Nüüd algas otsustav ehitusjärk. Kõigepealt hakkasime panema püsti teravikke. See siia, see sinna, see pange kõrvale, tooge uus… Kõige lõpuks said paika kaks tekstiga kivi.
Siis vedasid kaks traktorit kohale kristalli. Elektrivõrkudest sain Viljandi ainuma hiigelkraana, kuid kas suudab kraana tõsta kristalli üles? Jõnks, kraana tagarattad kerkisid, aga kivi oli paigal, muutsime kraana asendit! Nüüd nõksatas kivi, panime palke alla. Jõnks! Jälle panime palke alla… ja ühel hetkel oli kristall püsti!!! Selle alla panime raha, mille hulgas oli ka minule lapsepõlves kingitud eesti hõbe kahekroonine. Kui kätega puudutasin seda kivi, siis tundsin, kuidas eluvaim tuli sisse. Nüüd ütlesid kõik, et ei uskunud…
Sõitsin Tallinna Kultuuriministeeriumisse. Jutta Matvei ütles, et ütle selle monumendi nimi. Kuni selle hetkeni olime rääkinud “Madisepäeva lahingu 750. aastapäeva mälestusmärgist Lõhaveres”. Kuid tekstide valik oli viinud selle monumendi ühelt sündmuselt selle aja kangelaslikkusele. Ütlesin, et kui oleksin Inglismaal, siis oleks see “Britannia vaim”. Eestis siis “Sakala vaim”, aga see pole meil arusaadav. See on tegelikult “Eesti vaim”. Mõtlesin kuidas oleks see arusaadav kõigile ja kirjutasin ametliku nime: “Sakalamaa kaitsjatele a. 1217-1223.” Mulle oli varem kätte sattunud ingliskeelseid raamatuid “Lahingud Britannia pärast II Maailmasõjas”, kus oli briti lennukitelt tehtud fotosid vastutulevast saksa lennukite parvest. Muidugi olid kaotused suured, aga nähes enda vastas seda saksa lennukite rivi, sööstsid britid lahingusse. Sama tegid muistsed eestlased.”

Nagu polekski vaja ära märkida

“Hellar Grabbi, kellega ma tutvusin 1988. aastal Pärnu Muinsuskaitse Päevadel, ütles, et ta on selle monumendi juures käinud oma poegadega ja imestas, kuidas oli võimalik ehitada nõukogude ajal nii rahvuslik monument?
Kuna mul oli täitevkomitee esimehe Oskar Ruustalu toetus, siis nomenklatuur takistusi ei teinud. Keegi ei hammustanud ega kiitnud ka ametlikult. Omavahel öeldi, et viisin sinna külalisi vaatama, kiitsid. Mitte ainumastki artiklit ega intervjuud. Teema ei olnud tabu, kuid arvan, et sellele ei tahetud pöörata tähelepanu.
Muinasaja vabadusvõitlus oli tol ajal keeruline teema, partei ametnikud otsisid eesti ja vene rahva sõprust, mis mõnes mõttes kujunes natuke koomiliseks ja ajalooväliseks propagandaks.
Eestlaste vabaduse tahe ja lootus elas nüüd rohkem südames kui suus, igasugusele vägivallaga juurutatud ideoloogiale oli vaikne vastupanu, loodeti, et ühel päeval oleme taas vabad.
Kuidas see tuleb, ei teatud, aga olime selleks valmis.