Millal tagastatakse sõjamehe kodu?

tekst: KE

Kolonelleitnant Johannes Reinola koos tütre Stellaga.

Möödunud aasta 10. aprillil täitus kaksteist aastat sellest, kui Eesti Vabariigi kaitseväe kolonelleitnant Johannes Reinola tütar Stella Helene Reinola D´Aquila pöördus tolleaegsete linnavõimude poole taotlusega tagastada temale Tallinnas Kurni tn. 31 asuv isakodu.

1941. aasta 14. juunil kolonelleitnant Johannes Reinola, kes oli ka pärast Vabadussõda jäänud teenistusse Eesti Kaitseväes, arreteeriti ja küüditati Siberisse, kus ta Krasnojarski krai hävituslaagris sama aasta detsembrikuus mahalaskmise läbi hukati. Abikaasa Veera Reinola ja tütar Stella Helene põgenesid 1944 aasta sügisel neid ähvardava reaalse repressiooniohu eest Läände. Veera Reinola suri paguluses 1981 aastal.

Vastavalt kehtinud korrale pidi maja tagastamise kohta esitatud taotlus olema läbi vaadatud ja lahendatud hiljemalt kuue kuu jooksul – 1990.aasta oktoobrikuuks. Taotlust ei antud üle selleks moodustatud komisjonile ja seda ei arutatud 7 aasta jooksul. Menetlusse võeti see 1997. aastal Tallinna Linnavalitsuse omandireformiametis ja suruti 1991. aasta juunis jõustunud “Omandireformi aluste seaduse” raamidesse, kuigi pidi olema lahendatud 1990. aastal vastavalt 1989. aasta 20. veebruari määrusega nr 81 ettenähtud korrale, mis oluliselt erines Omandireformi aluste seadusest.

Tallinna Linnavalitsus tunnistas küll S. Reinolat omandireformi õigustatud subjektiks, kuid ei rahuldanud tema taotlust maja tagastamisele, motiveerides keeldumist sellega, et maja olevat füüsilise isiku heauskses omanduses. Taotlejale oli aga teada, et tema isakodu oli tollase nõukogude valitsuse poolt müüdud sama valitsuse välisministri Arnold Greeni omandusse seadusevastaselt, sest sellesama valitsuse 31.07. 1989.a. määrusega nr. 276 keelati represseeritutele kuulunud majade müük kuni nende majade tagastamise küsimuse lahendamiseni. Seda määrust rikkudes oli aga maja ostu-müügileping sõlmitud 11. detsembril ilmse eesmärgiga kasutada viimset võimalust kantida varem A. Greeni kasutuses olnud elamu tema pärisomandusse, sest kõigi eelduste kohaselt oli oodata nii omandisuhete kui ka riigikorra peatset muutumist.

Linnavalitsuse keeldumise sunnil esitas S. Reinola seadusevastase ostu-müügilepingu tühisuse tunnistamiseks 11. 05. 1999.a. hagiavalduse Tallinna Linnakohtule. Hagi jäeti rahuldamata. Apellatsioonikaebus kohtuotsuse peale esitati Tallinna Ringkonnakohtule 16. 10. 2000. a. Ringkonnakohus jättis Linnakohtu otsuse muutmata ja ei rahuldanud apellatsioonikaebust.
23.02.2001.a. esitati kassatsioonikaebus Tallinna Ringkonnakohtu kohtuotsuse peale EV Riigikohtule. Riigikohtu tsiviilkollegium vaatas selle läbi 14.05.2001 ja kohtuotsusega 8. juunist tühistas Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 1. veebruari 2001 otsuse materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu, rahuldas kassatsioonikaebuse ja saatis asja uuesti ringkonnakohtule läbivaatamiseks. Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium vaatas asja läbi 11.10.2001 ja otsustas: tühistada Tallinna Linnakohtu 26.09.2000 otsus.

Tunnistada A. Greeni poolt 11. 12. 1989 sõlmitud TallinnasKurni 31 asuva elamu ostu-müügilepingu ja A. Greeni ja Eesti Vabariigi vahel 17. 02. 1998 sõlmitud maa ostu-müügilepingu ja asjaõiguslepingu tühisust.

Kanda Tallinna Linnakohtu Kinnistusamet Tallinna Kinnistusjaoskonna registriossa nr. 4577 omanikuna sisse Eesti Vabariik.

Eeltoodud kohtuotsusele esitas Arnold Green 21.11.2001 kassatsioonikaebuse Riigikohtule. Otsusega 23. jaanuarist 2002 Riigikohtu loakogu sellele kassatsioonikaebusele menetlusluba ei andnud, millega jäi jõusse Tallinna Ringkonnakohtu otsus 24.oktoobrist 2001.

Eelnimetatud kohtuotsuse täitmiseks määras EV valitsus 26. 03. 2002.a. istungil Kurni 31 asuva kinnistu valitsejaks Rahandusministeeriumi ja volitas kantslerit tegema kohtuotsuse täitmistoiminguid. Sellega on eelmainitud omandireformi objekti suhtes kohustatud subjektiks nüüdseks Eesti Vabariik.

Tulenevalt Ringkonnakohtu 24.10.2001 otsusest ei olnud Kurni 31 asuv kinnistu kunagi füüsilise isiku heauskses omanduses. Järelikult on õigustühine ka linnavalitsuse korraldus vara tagastamisest keeldumise ja kompensatsiooni määramise kohta, mis oli motiveeritud maja füüsilise isiku heausksesse omandusse kuulumisega.

Linnavalitsusele esitati taotlus kehtetu korralduse tühistamiseks ja uue korralduse väljaandmiseks. Kuna sellele taotlusele ei reageeritud, esitati 23.11.2001 kaebus Tallinna Halduskohtule. Vastusest Halduskohtule ilmneb, et linnavalitsus on asunud kritiseerima jõustunud kohtuotsust, mis on võrdväärne seadusega ja kuulub viivitamatule täitmisele. Linnavalitsuse volitatud esindaja, ametnik Terje Krais, nimetab Riigikohtu ja Ringkonnakohtu otsuseid Halduskohtule esitatud kirjas põhjendamatuteks, avaldades oma subjektiivset arvamust, millised need oleksid pidanud tema meelest olema!
EV Põhiseaduses on öeldud, et õigust mõistab ainult kohus. Kohus on oma tegevuses sõltumatu ja mõistab õigust kooskõlas põhiseaduse ja seadustega.
Riigikohus ei taganenud oma seadustel põhineval ja veenvalt argumenteeritud seisukohast ega andnud A. Greeni 21. 11. 2001.a. esitatud alusetule kassatsioonikaebusele menetlusluba.

Teatavasti on Arnold Greenile eraldatud ehituskrundi väärtus mitu miljonit krooni, majagi lubatakse peale ehitada. Pakutud korteri vastuvõtmisest on ta keeldunud. Kahetsusväärsel kombel, vastuoluliselt oma varem avaldatud lubadustele, on A.Green seni sõnamurdlikult jätkanud asja lahendamisele takistuste tegemist.

Mõrvatud kolonelleitnant Reinola tütar loodab siiski, et Tallinna Linnavolikogu ja Linnavalitsus teevad sellele piinlikule loole lõpu, tühistavad seadusega vastuollu sattunud korraldused S. Reinola D‘Aquilale maja tagastamisest keeldumise ja kompensatsiooni määramise kohta ning annavad jõustunud kohtuotsuse alusel välja uue korralduse nüüdseks Eesti Vabariigi omanduses oleva kinnistu tagastamiseks õigusjärgsele omanikule.

Talinna Halduskohtu kohtuotsusega 26.11.2002 tühistati linnavalitsuse korraldused kinnistu ja sellel asuva elamu tagastamisest keeldumise kohta heauskse omaniku olemasolu motiivil. Riigikohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu otsustega on tuvastatud, et kinnistu müük oli ebaseaduslik ja ostja, kinnistu valdaja, oli pahauskne. Sama otsusega on Tallinna Linnavalitsusele tehtud kohustuseks asi uuesti läbi vaadata ja teha uued otsused kohtuotsuse motiividest lähtuvalt.

Praeguseks on selgunud, et asja seadusepärast lahendamist on asunud takistama Rahandusministeerium, kes oli Vabariigi Valitsuse otsusega määratud riigi omandusse võetud kinnistu valitsejaks. Nimelt oli saanud teatavaks, et praeguseks Kurni 31 elamu korterit seni veel kasutava A. Greeni volitatud esindaja, advokaat Uno Feldschmidt on 2002. a. oktoobrikuus esitanud Rahandusministeeriumile taotluse sõlmida A. Greeniga sellele korterile üürileping. Taotluse eesmärk – pikendada pahauskse valdaja viibimist tagastamisele kuuluvas majas asuvas korteris, vormistades teda nn. sundüürnikuna.

Kui õigustatud subjekti, kolonelleitnant Reinolo tütre volitatud esindaja pöördus 10. detsembril 2002 Rahandusministeeriumi poole teabenõudega sellest koopia saamiseks, tunnistas minister Õunapuu oma käskkirjaga 13.12.2002 selle dokumendi asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks ja kehtestas kirjas sisalduvale teabele juurdepääsupiirangu 75 aastaks, tagasiulatuvalt dokumendi ministeeriumi saabumise päevast!

Vähe sellest – linnavalitsuse volitatud esindaja, varade tagastamise osakonna juhataja Terje Krais – on esitanud Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonikaebuse, milles taotleb Tallinna Halduskohtu 23.12.2002 otsuse 17.887 krooni kohtukulude linnavalitsuselt sissenõudmise kohta tühistamist! Taotluse põhjendamiseks on väljamõeldis, et õigusabi eest esitatud arvete tasumine polevat TEMA arvates piisavalt tõendatud…! Kui kaugele võib absurdsustega jõuda?

Kolonelleitnant Reinola tütar on Tallinna Halduskohtu 23.12.2002 otsusele esitanud apellatsiooni korras edasikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule, mitte nõustudes sellega, et majast ja selle juurde kuuluvast maast on otsustatud tagastada vaid mõtteline osa – 68%, mis ehituseksperdi arvamuse kohaselt 30.10.2002 aastast on säilinud endisel individualiseeritaval kujul. Parendusi ja remonte on tehtud 32% ulatuses ehitise koguväärtusest. Need suhted on ekspert kindlaks määranud lähtudes säilivuse astme ja parenduste ning remontide väärtusest rahalises hinnangus vastavalt Vabariigi Valitsuse 25 novembri 1997 a määrusega nr 220 kehtestatud korrale ja metoodikale. Selle korra kohaselt on sätestatud, et kui parenduste/uuenduste jääkväärtus on suurem kui ¼, kuid väiksem kui ¾ ehitise jääkväärtusest, siis kuulub tagastamisele ehitise säilinud väärtusele vastav mõtteline osa.

Ehitise hindamine toimus hindamise aja (2002 oktoobrikuu) hindades.
Okupantide poolt hukatud sõjamehe tütar maja säilivuse hindamiseelkirjeldatud meetodi kasutamisega ei ole nõustunud, sest tema esitas taotluse isakodu tagastamise kohta 1990 aasta 10 aprillil, pärast seda, kui nõukogude valitsuse poolt oli välja kuulutatud seadus õigusvastaselt represseeritute rehabiliteerimise ja nendele või nende järglastele vara tagastamise kohta. Taotluse saabumine oli tollases linna täitevkomitees ametlikult registreeritud ja pidi olema läbi vaadatud kuue kuu jooksul – hiljemalt 1990 aasta oktoobriks. Kas kellegi ametialase kuritarvituse või lohakuse tõttu ei võetud taotlust menetlusse seitsme aasta jooksul. Pärast

Omandireformi aluste seaduse väljakuulutamist 1991 a juunis kehtis kord, mille kohaselt loeti endisel kujul säilinuks ehitis, kui selle põhiotstarbel kasutatav kubatuur oli ümberehituse tõttu suurenenud või vähenenud mitte rohkem kui poole ulatuses võõrandamisaegse kubatuuriga võrreldes.
30.okroobril 2002 koostatud ekspertiisiaktis on sedastatud, et Kurni 31 asuva ehitise kuju, suletud brutomaht (kubatuur) ja suurus ei ole esialgsega võrreldes muutunud. Sellest tulenevalt on ilmne, et avalduse esitamise ajast 10.04.1990 kuni tagastamise uue korra kehtestamiseni 02.03.1997 kuulus nimetatud ehitis tingimusteta tagastamisele, sest avalduse esmase esitamise järel kehtis seitsme aasta jooksul kord, mille kohaselt ehitised kuulusid tagastamisele, kui nende kubatuur polnud suurenenud ega vähenenud rohkem kui 50%.

Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise nõudeõigust omavatel isikutel, kes esitasid vara tagastamise avalduse, oli kooskõlas õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõttega alust eeldada, et neile vara tagastamine otsustatakse avalduse esitamise ajal kehtinud, mitte aga seitse aastat hiljem kehtestatud korra alusel. Seda enam, et avalduse läbivaatamise viivitamisega oli jämedalt rikutud seadusi.

Hoone säilimise kindlaksmääramise hilisema korra kasutamine rikuks avaldaja õigust tema avalduse lahendamisele seadusega sätestatud tähtaja jooksul, mida ei tehtud avaldajast sõltumatutel asjaoludel. Ka seab see avaldajat halvemasse olukorda võrreldes nende isikutega, kelle avaldused olid lahendatud õigeaegselt.
Omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise hilisemaid seadusi ei saa antud juhtimil kohaldada, sest see rikub õiguse üldpõhimõtteid ja halvendab taotleja olukorda.
Tallinna Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonikaebuses taotletaksegi eelkirjeldatud põhjenduste alusel Kurni 31 paikneva kolonelleitnant Reinolale kuulunud kinnistu tingimusteta tagastamist tema ainupärijast tütrele.

Kuhu on siis tänaseks jõutud selle vara ümber kolmteistkümnendat aastat kestva kemplemisega? Vabariigi kõrgemate kohtuinstantside otsustega on maja müük ja selle juurde kuuluva maa hilisem erastamine tunnistatud seadusevastaseks, konstateerides, et A. Greenil polnud algusest peale tekkinud omandiõigust sellele varale. Kinnistu on võetud EV omandusse ja selle valitsejaks on määratud Rahandusministeerium. Jääb üle vara õigustatud subjektile – õigusjärgsele omanikule – tagastada. Kahjuks püüavad mingid jõud seda asja seadusliku käiku igati takistada. Rahandusministeeriumis on kavandatud mingi salastatud sobing selle kinnistuga, milles osaleb ka kinnistu omaaegse pahauskse valdaja esindaja, vandeadvokaat Uno Feldschmidt.

Tallinna Linnavalitsuse maa-ameti varade tagastamise osakonna juhataja Terje Krais, selle asemel, et lahendada tagastamine seadusega ettenähtud ajaks, on aastate vältel välja mõelnud ettekäändeid asjade loomuliku käigu takistamiseks. Ilmselt puudub tema tegevuse üle kõrgemalseisev kontroll.
Jääb ainult loota, et seaduspärase lahenduseni jõutakse siis, kui kohtuasi jõuab Riigikohtusse. Seni peab aga sõjamehe tütar ootama, käsi kerjuse kombel pikal justkui almust paludes, millal tagastatakse temale kodu, mille ehitas oma perele tema isa Vabadussõjas osalemise eest antud autasu varal ja mille ta on oluliste isiklike rahaliste kulutuste hinnaga ebaseaduslikust valdusest Eesti Vabariigi omandusse välja võidelnud.