“Pult“ kummutab klišeesid

K&E

“Ega muusika ole sellepärast veel elitaarne või tõsine, et seda mängib sümfooniaorkester.” – TÕNIS KAHU – “Meil luuakse müüt edukast popmuusikust kui kellestki, kes on kerge vaevaga kitarri sõrmitsedes saanud tohutu rikkaks. Tegelikult on ta üks sajast.” – REIN PAKK–

“Pult” on uus telesaade, kus Tõnis Kahu ja Rein Pakk pööravad massikultuuri mõiste halva energia enda kasuks, et kummutada klišeesid popkultuurist. Mitmedki neist purunevad nüüd!

Milleks on vaja telesaadet popkultuurist?
Rein Pakk: ”Vaja oli seda sellepärast, et selles vallas on niivõrd palju klišeesid, millega ollakse harjunud. Näiteks, et vägivald kino- või teleekraanil ilmtingimata tekitab kasvavas põlvkonnas vägivalda, et toimub inimeste ajuloputus ja ajupesu ning nende muutmine passiivseks ja manipuleeritavaks, et rahvuslik identiteet võib ära kaduda, et popkultuur on suunatud ainult noortele jne. Kõik on kokku leppinud selles, et massikultuur on vähem keeruline ja järelikult labasem kui kõrgkultuur, mis tegelikult nii ei

ole. Lihtsalt öeldes on sellist saadet vaja, et popkultuuri väärtustada.”

Kas popkultuuri tuleb tõsiselt võtta?

Tõnis Kahu: ”Popkultuur ongi tõsine asi. Nagu ka lõbu, nauding, ekstaas. Ei pea neist ju tõsise näoga rääkima, aga nad erutavad inimesi. Kui need asjad meie elust näiteks ära võtta, siis… Mõistetel “popkultuur” ja “massikultuur” on erinev tähendusväli. Massikultuur on negatiivse varjundiga mõiste, ta justkui nivelleerib ja labastab inimteadvust. Selle järgi käsitleb massikultuur inimest kui massi, arvestamata individuaalsust ja tõelisi soove. Vastukaaluks massikultuurile tekkiski Ameerikas mõiste “popkultuur”, et rääkida inimkesksest, demokraatlikust kultuurist.”

Tahate näidata, et popkultuur on palju põnevam kui arvatakse. Kuid paljudel seondub juba sõna “kultuur” ise millegi hirmus tõsise ja igavaga...
T. K.: “Nagu suur osa asju siin maailmas võivad olla nii- ja teistsugused, nii ei ole kultuuril küll seda privileegi, et ta on igav või et ta on huvitav. Ta võib olla nii igav kui huvitav. Ja see ei ole näitaja inimese harimatusest või kaasasündinud rumalusest, kui ta peab kultuuri igavaks. Tihtipeale teeb kultuur kui elav organism oma valikuid nii, et valibki igavuse, sest kardab värvilisemaid, põnevamaid ja äkilisemaid asju. Ta ehk seabki endale eesmärgiks luua turvatunnet.
Kultuuriinimesed vahest ei tahagi seda olukorda muuta, sest kardavad vabadusi, mida see võib kaasa tuua. Tihti aga ongi kultuuri kerguse ja tõsiduse mõõdupuu lihtsalt see, et ühte tehakse tõsise ja teist naerul näoga.

Levinud vahetegemine kõrgkultuuri ja popkultuuri vahel seisneb arvamuses, et kõrgkultuur ei ole suunatud raha teenimisele, kuid popkultuur on.
R. P.: ”Kultuur kui organism ise ei ole küll suunatud kasumi teenimisele. Kuid jah, erinevad kunstitootjad või meelelahutustööstus, nemad loomulikult teenivad sellest kasumit. Ja puht majanduse seisukohast on see väga hea. Kui sul läheb hästi, kui sul õnnestub teha müüdav kaup, siis on see väga kõrge kasumlikkusega tööstusharu. See on ka põhjus, mis väga suurt osa majandusest kunstitööstusesse meelitab ja miks paljud ettevõtlikud inimesed sellega riskivad. Aga kultuur ise ei ole kuskil ihalemas ennast müüa.”
T. K.: ”Kultuuril on küll omadus igale poole tungida ja selle pealt raha teha, küsimus on selles, millise ideoloogiaga see müük toimub. Näiteks on mul siin käes üks karatefilmi videokassett. Kui sellel filmil, muusikal või videol on olemas fännid, siis neile saad sa seda müüa. Aga ideoloogia, millega seda müüa, ei ole hoopiski lihtne ainult sellepärast, et tegemist on populaarse kunstivormiga. Kunsti on n-ö puhta kunsti ideoloogiaga müüa tunduvalt lihtsam ja turvalisem.
Kahte kultuurisfääri ei ole olemas, on erinevad viisid, kuidas asjadest rääkida. Kõrge ja madala kultuuri jaotus kerkis esile alles siis, kui see nn tõsine klassikaline muusika saabus turule. Muusika pidi jõudma laiade massideni. Siis oli vaja hakata vahet tegema turu enda loogika piirides. Esimene eeldus, kust kõrge kultuur oma jõu sai, oli see, et teda hakati müüma. See oli müügi argument.”

Kuidas suhtute kartusesse, et eliitkultuuri tarbijaid jääb üha vähemaks ning massikultuuri pealetung viib inimeste mandumiseni?
R. P.: “Kui vaadata, mis mure see saab olla, et elitaarse kultuuri tarbijaskond väheneb, siis kunstitööstuse seisukohast on asi selles, et loojad, kes elitaarset kunsti loovad, ei leia endale tootjat ja tootjad ei leia endale ostjat. Usun tegelikult, et proportsionaalselt on edutuid nende heliloojate hulgas, kes teevad massimuusikat, rohkem. Meil luuakse müüt edukast popmuusikust kui kellestki, kes on kerge vaevaga kitarri sõrmitsedes saanud tohutu rikkaks. Tegelikult on ta üks sajast. Aga elitaarse muusika loojate seas on, ma arvan, edukaid üks kümnest.”
T. K.: “Kui räägime erinevatest muusikastiilidest, siis on täiesti selge, et mõned neist on ohus. See on loomulik. Aga ärme nüüd ütleme, et klassikaline muusika on a priori elitaarne ja popmuusika on a priori madal. Ega muusika ole sellepärast veel elitaarne või tõsine, et seda mängib sümfooniaorkester. Nagu populaarsuse mõistet kogu aeg defineeritakse kommertsprotsessi käigus ümber, nii defineeritakse sellesama protsessi käigus ümber ka elitaarsuse mõiste. Elitaarsus ei kao kuskile, vaid ta muutub ja tuleb mingil teisel kujul. Kuhu me paigutame näiteks Arvo Pärdi, keda ansambel R. E. M. solist peab oma lemmikuks ja keda Austraaliast pärit rocklaulja Nick Cave lasi esitada Briti rockmuusikute poolt Londonis korraldatavale “Meltdown” festivalil. Mis või kes on ta sel hetkel, kui teda kuulavad Nick Cave´i fännid? Olen selles mõttes nõus, et kaob ära mingi traditsiooni- line kujutlus elitaarsest inimesest, sõltumatust, kõrgel elevandiluutornis istuvast mõtlejast ning puhta kunsti kategooriatest. Aga ma ei muutu sellest kurvaks.”
R. P.: “Võib-olla tõesti on raske saada piisavalt inimesi klassikalise muusika kontserdile. Küll aga on väga kerge müüa inimestele klassikalist muusikat plaadi kujul selleks, et nad süütaksid küünlad ja kataksid romantilisel õhtul laua kahele. Sinna juurde see käib ja sellisel moel on see väga tervitatav ja müüdav ning kindlasti väga edukas.”
T. K.: “Vaadake, mis muusika saadab Hollywoodi kommertsfilme! Tihtipeale on need konkreetsed klassikalise muusika suurteosed. Aga mitte ainult. Näiteks “Titanicut” toetas tüüpiline 19. sajandi orkestrimuusika klišeede ümbertöötlus. Sama toimus siis, kui tummfilmide saateks mängiti klaverit. Chopin oli väga populaarne eeskuju. Tema ideed sellest, kuidas väljendada tundeid, sobisid ideaalselt saatemuusikaks.”

On meil üldse oma popkultuuri?
T. K.: “Popkultuuri mõistmiseks ei ole rahvuslikul kuuluvusel ja riigipiiridel tähtsust. Minul on oma popkultuur, mul on see kodus plaadiriiulil. See on meie ja meie sõprade oma. Me moodustame nendega grupi, käime läbi ja räägime. Selle peale on see saade ka üles ehitatud. Oma ei ole aga tingimata rahvuslik mõiste ja “meie” ei ole tingimata Eesti rahvas, kellega me samastume. Ma tunnen võib-olla lähemat sugulust mustanahaliste räpparitega.
Rahvuskultuuri piirid on teised ning popkultuur on just see, mis neid piire ületab. Poliitikute vastuvõetud otsused ei ole enam kõige tähtsamad, ei suuna enam maailma nii, nagu sada aastat tagasi. Inimesed on ise võimelised võrgustikke looma ja neis elama. Aga üks viis, milline riiklik kultuuripoliitika võiks välja näha, on see, et ta mitte ainult ei mõtesta, et siin on muusikud ja muud loojad, vaid taipab märgata ka seda, kuidas rahvusvahelised kultuuritaustad Eestisse liiguvad, millise jälje nad siia jätavad ja milliseid teadmisi juurde toovad. Näiteks on Pärnu olnud Eesti räppmuusika keskus. Võiks huvi tunda, kes need inimesed on ja mis on nendega juhtunud? Kui meil lauldakse inglise keeles, siis on meil seda raske pidada rahvuskultuuriks. Samas – miks? Kas keegi oskab öelda?”

Kurdetakse, et kultuur on krooniliselt alarahastatud. Kuidas võiks arendada kultuuritööstust?
T. K.: “See on väga keeruline küsimus. Kui läheneda asjale nii, et on olemas mingi kõrgkultuur, mida tuleb toetada ja madal kultuur, mis toidab ennast ise ära, siis need jaotused ei ole absoluutselt selged. Näiteks sellises suures ja võimsas riigis nagu Kanada on olemas kvoodid, kui palju peab raadiotes kõlama oma maa populaarset muusikat. Sellist jaotust neil ei ole, et anname toetust ainult kõrgele kultuurile. Põhjuseks on muidugi see, et kõrval on Ameerika, mõlemas riigis räägitakse inglise keelt ning siit tekib probleem, milline muusika kuhu levib. Kuid Eesti sugustes väikestes riikides tuleb veel üks argument juurde, milleks on rahvuslik kultuur. Lugeda popkultuuri osaks rahvuskultuurist on meil väga raske, sest popkultuuri peetakse võõraks, Ameerika või üldse Lääne päritolu väljenduseks. Riik lihtsalt on ka enda jaoks kõrge ja madala piirid ära defineerinud ning suhtleb loojatega nendel alustel. Riik ei tegele toetusi ja stipendiume jagades sellega, et inimestel oleks hea kunst laual, vaid et ühiskonnas oleksid teatud institutsionaalsed väärtused paigas ja selles mõttes peab riik olema paratamatult teatud mõttes konservatiivne.
R. P.: “Ma ei ole küll kultuuripoliitikas kodus, aga kui rääkida erakapitalist ja riigikapitalist, siis erakapitalil on alati huvi teenida või siis raha tagasi saada. Kui raha kuskile läheb, siis tuleb see teisest otsast tagasi teenida. Tegelikult peaks maksumaksja raha liigutav riiklik kultuuripoliitika mõtlema samamoodi, et kust see raha tagasi tuleb. Oletame, et riik toetab Eesti Filmi Sihtasutuse kaudu mõne filmi tootmist. Kui film jõuab vaatajateni, siis filmi näitamisest saadav tulu ei jõua ju mitte mingisuguse mehhanismi kaudu tootjani tagasi. Selles mõttes puudub ring. Kui riigil peaks olema mingi kultuuripoliitika, siis see peaks mõtlema just selle peale, kuidas mitte jäädagi lihtsalt kinni maksma mingisuguseid teoseid, vaid kuidas toetada kunstitootjaid nõnda, et nad jätkuvalt suudaksid ka iseseisvalt toota.

Kuidas suhtute kartusesse, et globaliseerumise käigus me sulandume ja kaotame oma eripära ning tekib ühtne ühenäoline kultuur?
R. P.: “Kui mõelda seda, millises suunas toimuvad sulamised, siis täiesti kindlasti mingid asjad tänu globaliseerumisele sulavad kokku. Täpselt samamoodi tekivad samal ajal mingid teistsugused grupid ja hoopis uued voolud ning nähtused. See protsess ei ole ühesuunaline.”
T. K.: ”Arvan, et ei teki mingisugust uut kvalitatiivset massikultuuri. Võib juhtuda küll, et maailma juhtivatel turgudel (praegu on esikohal Ühendriigid, järgneb Jaapan, siis Saksamaa, Inglismaa) tekivad muudatused ning võimalik, et saame rääkida Euroopa turust. See protsess on mõnes mõttes juba juhtunud. Kui 1960ndatel- 1980ndatel oli kogu populaarse kultuuri tootmine anglo-ameerika keskne, siis nüüd on ikkagi tulnud neid “saari” Euroopas rohkem juurde, mis pakuvad alternatiivset muusikat ja see on väga mitmekesine. Selles mõttes on see väga positiivne protsess.”