!peatus liikmed: Jana, Priit, Hedda, Neeme

Varjust välja !Peatus

tekst: K&E

“!peatus ei taha järjekordset ühe hooaja revolutsiooni. Me tahame põhimõtteid, mitte provokatsioone; mõtteid, mitte hüsteeriat; valikuid, mitte stampe! Me tahame vabu isiksusi, mitte kastidesse löödud brände; teostusi, mitte mudeleid; mõistmist, mitte skandaale!
!peatus ei taha leiutada jalgratast, vaid me tahame sellega sõita. Me tahame olla head ja me tahame olla halvad, me tahame olla targad ja me tahame olla rumalad. Me tahame kirjutada, me tahame lugeda!”

Nii sõnastavad oma manifestis printsiibid uue kirjandusrühmituse !peatus liikmed Neeme Põder, Priit Kruus, Hedda Maurer ja Jana Lepik. Mis ja kes on !peatus?

Mis on !peatus?

Sirbis 25.10.02. avaldatud manifestis öeldakse: See siin pole kirjanikkonna peale oksendamine, see on kirjanduselu ja selle ümber toimuva profülaktiline väljaoksendamine, loobudes seedimisest ja kaasa noogutamisest.
Välja oksendatakse pealesunnitud ootused, ikoonid, tellimused, kirjanduslikud klikid, ühiskonnakriitika ja eluläheduse võrdsustamine, Tallinna ja Tartu jne vastandamine ja kultuuriimperialism.
“!peatuse eesmärk ei ole kedagi meist neljast lennutada mingisugusele orbiidile. !peatuse eesmärk ei ole tõmmata tähelepanu. See on lihtsalt ametlik registreerimine, et nüüd me oleme ja arvame ühtemoodi,” selgitab Priit Kruus.
!peatus nime all esineti avalikkuse ees esmakordselt mullu neljandal jõulukuu päeval Kirjanike Majas, millele eelnes veel üks õhtu Meistrite Hoovi Galeriis.
Neeme Põder: “Oleme õhtuid läbi viinud nii, et kõigepealt loeb autor osa oma tekstist ja jätab siis järgmisele. See loeb mingi osa ja annab taas edasi. Oli väga huvitav, kuidas teksti tähendus interpretatsioonide käigus muutus. Kui nt Jana Lepik luges algul oma luuletust ise ja kui siis mina seda lugesin, kõlas see hoopis uue luuletusena.”
Hüüumärk on selleks, et sõnale tähelepanu tõmmata. Sõnas “peatus” on mitu homonüümi. Peatus kui peata olek. Peatus kui koht, kus ootad midagi. Peatus kui peatumine. Jääd seisma, et mõelda, milline on ümbritsev olukord. Saad aru, et hetkeseisu iseloomustab peata olek. Kirjandusõhtutel kantakse särke kirjadega “!peapeal”, “!peamine”, “!peataolek”, “!peatumine”.

Priit: “Teistest uuematest rühmitustest erineme selle poolest, et ennekõike oleme väga head sõbrad. Peatuse mõte seisnebki selles, et meid ei saa lõhkuda ega laiali ajada ja me ei saa ka ise seda teha, sest me ei ole niivõrd tihedalt koos. Oleme üsna erinevad. Aga meil on mingisugune kokkupuutepunkt ja seal ongi see peatus. Oleme kiired, mis ühes punktis lõikuvad.
Manifest on meie nägemus sellest, mismoodi asjad olema peaksid. Esimene punkt on see, et noorele autorile ei tohi ette kirjutada, milline ta peab olema, mismoodi kirjandusse peab tulema ja mida selleks tegema. Praegu oled kirjanik siis, kui sinust kirjutatakse ja räägitakse. Selleks, et seda saavutada, pead kuidagi tähelepanu tõmbama. Noor inimene mässab. Sellist inimest on väga lihtne suunata. Manifestis on üks lause, mida on vääriti mõistetud. Noor autor ei ole a priori “noor ja vihane”. Sõnad on jutumärkides, sest tegu on kõigile väga tuntud stereotüübiga. See ei tähenda, et noor autor ei tohiks olla vihane. Aga stereotüübile kirjutatakse ette, kelle või mille peale ta peab vihastama. Tõsiselt noor ja vihane autor ilma jutumärkideta on see, kes ei lase endale ette kirjutada.”

Kes on !peatus?

Priit ja Hedda kirjutavad proosat ning Neeme ja Jana luulet. Neeme, Hedda ja Jana on omavahel tuttavad TNT (Tallinna Noored Tegijad) aegadest. Hedda arvates ongi TNT tähtis selles mõttes, et seal said nad kolmekesi tuttavaks. Neeme sõnul oli TNT printsiibiks ehk kaootiline mitmekesisus, mis mitte ei killusta, vaid ühendab. Mingil määral ühendaski, kas või kambavaimu poolest. TNT puhul oli hästi positiivne see, et esineti palju, mis oli väga lõbus. Praegu tegutseb TNT!, mille Jürgen Rooste uuesti kokku pani.
Neeme Põder on pärit Tallinnast, kuid hingelt tallinlane ei ole. Tegeleb enda sõnul kahe täiesti vastandliku asjaga. Õppimise ja õpetamisega. Õpib TPÜ-s viimasel kursusel eesti keelt ja kirjandust ning samas õpetab seda Vanalinna Hariduskolleegiumi gümnaasiumiklassides. Lisaks toimetab kahele kirjastusele mitmesugust kirjandust. “Kirjutama hakkasin täpselt 9 aastat tagasi, 17aastaselt. Varemalt kirjutasin proosat, aga hetkel kirjutan ainult luuletusi. See ei tähenda, et ma natukese aja pärast jälle proosaraja peale ei satu. Mind on kogu aeg kummitanud keldi fluidum. Viimase omakirjastusliku kogumiku pealkiri ongi “Baile Atha Cliath”, mis on Iiri pealinna Dublini iirikeelne nimetus.”
Hedda jaoks on Neeme üks kõige paremaid sõpru, Priit on Neeme peale kade: “Teise, ühte põlvkonda kuuluva meesautori suhtes on alati väga väike valik emotsioone: kas kadestad, vihkad või fännid. Neeme puhul on minu esimene reaktsioon kadedus. Minu arvates on proosa olulisem kui luule, sest proosas toimub süvitsi minek. Luules on vastupidi. Kogu lai maailm, täis erinevaid tundeid ja emotsioone surutakse kokku väga väikesteks ühikuteks, mis sisaldavad endas kohutavalt palju. Seda kokkusurumise oskust minul ei ole ja siit ka kadedus. Olen Neemet kui luuletajat tegelikult alles avastamas. Kõige tugevam tekst, mida lugenud olen, oli “Kindlus”, mis ilmus Sirbis koos meie manifestiga. “Kindlust” lugedes saad aru, et see on selle inimese isiklik maailm, tema loomulik seisund. Mitte kõrvaltvaataja jaoks konstrueeritud.”
Priit Kruus on 21aastane. Abiellus 19aastaselt Heddaga. Õpib TÜ-s soome keelt ja on ka e-kirjastuse Bahamapress sõltumatu kultuurirubriigi Bahamapost toimetaja. Ülikoolis on kolmandat aastat. Ühe aasta õppis ajakirjandust. “Eriala otsustasin vahetada sellepärast, et ajakirjanduses tuleb minna üksikult üldisele. Sama reeglit tuleks rakendada ka ajakirjandust õpetades. Paraku alustatakse TÜ-s üldisest. Hakkasin ajakirjandust õppima siis, kui läksin tööle Eesti Raadiosse. Võin täitsa kindlalt öelda, et üks aasta Eesti Raadios andis kümme korda rohkem kui üks aasta TÜ-s.” Kirjutama hakkas Priit 17aastaselt, tuule ja tormi ajastul. Esimene debüüt oli mullu noorautorite proosakogumikus “Koopia”. Ta on kirjutanud ka arvustusi, kuid ise tahaks Priit olla rohkem autor kui kriitik. Eelmise aasta lõpus ilmus esimene raamat “Ring ümber teiste”.
Abikaasa Hedda on esimene, kes tavaliselt Priidu tekste näeb: “Olen ühekorraga kõige andunum fänn ja kõige karmim kriitik. Mäletan, et kui tuttavaks saime, siis ta saatis mulle “Koopias” avaldatud jutust mingi alguse hoopis teise pealkirjaga. Minu esimene reaktsioon oli nagu ilmselt paljudel tütarlastel: oh issand, kas poisid ongi sellised??! Minu meelest teeb Priit seda, mida eesti kirjanduses väga palju ei tehta. Ta kirjutab mehest ja meheks olemisest. Vahel jõuab ta kuhugi väga sügavale ning toob esile väga olulised asjad. Naisena tekib tema tekste lugedes tunne, et saan aru, mis värk on ja mehed ei tundugi enam nii müstilised.”
Neeme silmis on Priit väga vitaalne. Nii elus kui loomingus. Eriti viimases.

Hedda Maurer on 20aastane. Õpib TÜ-s kolmandal kursusel ungari keelt ja kultuuri. Kirjutama hakkas Hedda siis, kui tähed selgeks sai. Ta oli täiesti veendunud, et kui inimesed kasvavad suureks, siis nad kirjutavad. Ja sai alles hiljem teada, et kõik inimesed, näed, ei kirjutagi. Oh üllatust! Hedda on kõige noorem autor, keda Eestis kirjandusajakirjas avaldatud on. Ta oli 14, kui esimene asi Loomingus ilmus, mille ta kirjutas siis, kui oli 12. Fakt on väga uhke. Jutt on Hedda sõnul üsna piinlik. “Lapse kirjutatud.” Ta kirjutas varem luuletusi ka, aga praegu kirjutab proosat.
“Kui kirjutan, siis huvitab mind alati üks inimene. Mind võib huvitada ka mitu inimest, aga kõik ühekaupa. Mind ei huvita ühiskond, seltskond ega ringkond. Selles suhtes oli hästi naljakas, et TNT-s tegid Jürgen Rooste ning Wimberg ettepaneku, et teeme nüüd partei. Realistid ja modernistid. Öeldi, et Hedda, sina oled ka meiega realist. Mina vastu, et mis realist? Käin ju Neemega veini joomas, mitte nendega. Minu jaoks on oluline, et oleks hea lugeda. Ükskõik mida. Ambitsiooni mingeid sotsiaalseid nähtusi lahti seletada mul ei ole.” Minek ungari keelt õppima oli hästi emotsionaalne otsus. Ta sattus keskkooli lõpus Ungarisse. Ja jäigi sattuma. Tekkisid sõbrad ja mingil hetkel tundus oluline, et peaks ikkagi aru saama, millest nad räägivad. Inglise keeles suhtlemine on ju väga tore, aga samas on ikkagi kitsas, kui kaks inimest omavahel räägivad, aga kummalegi pole see emakeel. “Tundsin ära, et see on asi, mida ma teha tahan.”
Priit rõhutab Hedda puhul eriti, et ta on üles kasvanud ringkonnas, kus kõik kirjutavad. “Kui ta oli väike laps, siis Juhan Viiding rääkis talle unejuttu ning kui ta oli nelja-aastane, siis arutas Doris Karevaga süvafilosoofilisi teemasid. “Koopias” avaldatud jutuga oli kõige toredam ja ehedam kogemus. Kirjutasime praktiliselt paralleelselt, ühe sama laua taga. Kui paar-kolm lehekülge oli valmis, vahetasime kohad ära ja lugesime, mida teine oli kirjutanud. Huilgasime, elasime kaasa, andsime nõu, vaidlesime ja vihastasime. “Koopias” avaldatud jutud on dialoogis sündinud ja nad on tegelikult dialoogis ka pärast valmimist.
Hedda tekstidega hakkasin kokku puutuma siis, kui mais 2000 ilmus TNT almanahh. Raamatus oli üldse paar autorit, kes eriti silma torkasid. Üks oli Jürgen Rooste, kelle tähelend siis alguse saigi ja teine oli Hedda. Hästi huvitav oli tekstide juures see, et väga paljud inimesed ei saanud aru, millega on tegemist. Kas proosatekstidega või luuletustega ehk kas luuleproosa või proosaluule? Kõige ilusamini, võib-olla liiga pingutatult, aga siiski väga ilusti, ütles selle kohta Mihkel Mutt: “Hedda Maureri proosa on nagu skisofreeniline klaas, mille vastu lendavad kaootilises sajus neurootilised lumehelbed, mis moodustavad karmilt kauni mustri.”
Torkas silma, et praktiliselt igas lauses oli mingi hetketaju, millega mina kui lugeja kohe momentaanselt sain samastuda. Kuigi need olid väga lühikesed, väga lakoonilised ja kindlasti väga isiklikud tekstid.”
Neeme kohtas Heddat TNT-s kevadel 1999 ja langes lõksu: “Kuna ma ei teadnud, kui vana ta on, siis arvasin, et ta on umbes sama vana kui mina, sest ta rääkis hästi erudeeritud juttu sellise erudeeritud olekuga. Suur oli minu imestus, kui sain teada, et ta on minust kuus aastat noorem. Ma ei karda üldse liiga kiitvaks muutuda kui ütlen, et Hedda on üks positiivsemaid inimesi, keda tunnen. Arvan, et ta tuleks ühtviisi hästi toime nii inglise kuningannaga kui näiteks suvalise Tartu pätiga suhtlemisel. Mis puutub Hedda tekstidesse, siis ütlen ausalt, et ei leia alati seda valemit, millega neid lahti muukida. Üks võiks olla elav esitus. Mul on isiklik kogemus ühelt punketenduselt 2000. aastal, kus tegime tema tekstile kirjanduslikku kajalugemisefekti. Mulle meeldivad enim Hedda lühivormid, sest nendesse ei saa kohe esmapilgul sukelduda. On oht lüüa ära oma pea, hüpates liig madalasse või oht uppuda liiga sügavasse vette.
Mind on kammitsenud kompleks, et kaldun inimesi alati kellegagi võrdlema. Paha asi tegelikult. Võrdlen 1930ndate aastate ja praegust eesti naiskirjandust ja paratamatult pean andma võidu kolmekümnendatele. Pean silmas üht oma lemmikkirjanikku Leida Kibuvitsa. Hilisem novellist, aga alustas romaanidega. Minu meelest dialoog niiviisi ei prevaleerinud nagu praegu. Ootaks praeguselt noorelt kirjanduselt just rohkem kirjeldavat lähenemist. Praegu on seda üleüldse vähe.”

Jana Lepik * * * nägin unes et sa kolid ära üsna vaikselt märkamatult tegemata kära jätad kirja liimituna seinale et sa siiski mõtled minu leinale ma olin kurb ses unes pikki aastaid päevi tühjas korteris vaid veetsin oma tunde ja siis äkki tundsin ära selle tunde kuidas tuled ja nii tasa avad ukse et on kuulda iga hingetukse * * * Valmistame savist dinosauruse, emailime, paneme ahju, võtame välja – ent ta ei ela, kahju! No, mis siis ikka, teeme temast foto, jutu, mida e-mailime – see käib ruttu! Ülearusena tunneks meil end endisaegne, aeglane ja raske aga ikkagi pisike diinopoeg. Kärmed, kerged ja väikesed on tänapäeva saurused.

Jana Lepik on 21aastane. Õpib TPÜ-s eesti keelt ja kirjandust, kuid plaanib lahkuda, sest tunneb, et ei ole õpetajaks sobiv isik. Kirjutama hakkas suht noorelt. Esimene trükis avaldatud asi oli seotud Ingvar Luhaääre luulekevadega 1997. Siis tuli TNT almanahh. Tänu Priidule ilmus mullu aprilli lõpus Bahamapressis eesti esimene MP3 luulekogumik. Luulekogu sai positiivset vastukaja isegi Delfi peldikuseina kommentaatoritelt.
“Asjad, mis mind käivitavad, on erinevad. Vahel tuleb idee täiesti laest. Teinekord oled mingis transilaadses seisundis ja lihtsalt tuleb paberile ning pärast viimistled seda ja avastad, et selles on mõte sees. Higistamisega ei tule ühtegi head teksti.”

Millega uus põlvkond eristub?

!peatuse liikmete arvates on praeguses kirjanduselus kõige intrigeerivam jälgida seda, kuidas põlvkond, kes lendas orbiidile 1990ndate lõpus, hakkab eemalduma 1990ndate alguse põlvkonnast. Toonased uued nimed nagu Sauter, Kivirähk, Õnnepalu, Ehlvest on nüüd juba vanad.
Neeme: “Minu jaoks olid intrigeerivad eelmise sajandi viimased aastad, mil rühmitusi tekkis nagu seeni. Tekkis omamoodi kirjanduspoliiitiline võitlus, mida oli üsna huvitav jälgida. Võitlus käis selle nimel, kes nüüd kõige rohkem silma paistab. Tekkis selline ketserlik mõte, et sellega on võib-olla mõned õnnetused eos ära hoitud.”
Priit:“Üheksakümnendate alguse põlvkond pani paika selle, et kirjutada võib kõigest. Alguses küll ohhetati ja ahhetati ning Sauteri väärtus paljude inimeste silmis oli ja võib-olla on siiamaani see, et vanamutt saab minna nurga taha ja itsitada, et näe, kirjandusajakirjas oli sõna “türa” sees. Ihhihhii! Need pahad lapsed tõid kirjutamisejulguse. Uus põlvkond on selle üle võtnud. Manifestiga tahtsimegi öelda seda, et pahanduste ja tühikekslemise aeg on möödas. Tähelepanu tuleks üritada saavutada just tekstidega, mitte kirjaniku ümber toimuvaga. Tuleb ringi vaadata, mis toimub – jalgratas on olemas, nüüd võib sellega sõitma hakata.”