Poliitvangide ja kommunismiohvrite rahvusvahelise assotsiatsiooni X kongress. Vasakult Harald Strunz Saksamaalt, Mart Niklus Eestist ja Vanda Briediene Leedust.

Kas tänapäeva Eesti oskab käituda riigina?

küsis: KE
foto: m. nikluse erakogu

Lähimineviku vabadusvõitlejad, praegused Põllumeeste Kogu liikmed Mart Niklus ja Kalju Mätik leiavad, et nõukogude okupatsioon Eestis kestab varjatud kujul edasi. Kaksteist aastat on riiki mängitud, kuid desovetiseerimine, dekoloniseerimine ja derussifitseerimine on ikka veel läbi viimata.

Mullu sügisel Endiste Poliitvangide ja Kommunismiohvrite Rahvusvahelise Assotsiatsiooni X kongressil Bulgaarias peetud ettekannetest ilmnes, et ega mujalgi olukord eriti parem ole?

Mart Niklus: “Nii see kahjuks tõesti on. Ebanormaalsust näitab juba seegi tõik, et kongress Slantsev Brjagis korraldati Saksamaa rahadega. Pärast 9. septembrit 1944 Bulgaarias Represseeritute Liidu president Ivan Stantšev esines põhjaliku ettekandega “Võitlus kommunismi vastu idablokis, kommunistliku reþiimi vastaste ja ohvrite olukord postkommunistlikus ühiskonnas ning nende osavõtt valitsusest”, milles iseloomustas kaugeltki mitte roosades värvides meietaoliste seisundit selles riigis, kritiseerides teravalt punase mõtteviisi taassündi tänapäeva Bulgaarias. Ekskommunistide tegevus takistab riigi normaalset arengut, arhiivid on ikka veel raskesti kättesaadavad. Kõnekas on tõik, et juubelikongressi polnud tulnud tervitama mitte ükski kohalik võimuesindaja – erinevalt näiteks linnapeast Berliinis (1998) või presidendist Budapestis (2000).
Saksamaa esindaja Harald Strunz ütles, et neil mõistetakse hukka üksnes natsismi, kommunistide kuritegudest aga eelistatakse vaikida. Veel esinesid delegaadid Lätist, Leedust, Ukrainast, Horvaatiast ja mujalt, kokku ligi kahekümnest Euroopa riigist. Järgmine kongress otsustati korraldada Slovakkias juba 2003. aasta mais. Eestis pole taolise rahvusvahelise kongressi korraldamine vähemalt praeguses olukorras võimalik. Selleks puuduvad nii valmisolek kõrgemalt poolt kui ka materiaalsed vahendid. Taanis, USA-s ja mujal on olemas tugevad antikommunistlikud organisatsioonid, mille tegevusest meilgi tuleks eeskuju võtta. Vaja on kaasata rohkem noori. Peame oma taotlustes valitsusele ning pretensioonides Venemaale olema senisest aktiivsemad ja resoluutsemad. Nüüd lõpuks on Eesti Vabariigi Välisministeerium südame rindu võtnud ja otsustanud, et hakatakse NSVL poolt represseeritud Eesti kodanikelt vastu võtma avaldusi Venemaale ühise kompensatsiooninõude esitamiseks.”
Kalju Mätik: ”Ent siiski pole veel täpselt teada, kas on see valitsuse aus ja riigimehelik soov või tuleb meiega tegelema hakkamises näha lihtsalt teatud ringkondade valimiseelset propagandat. Miks seda varem pole tehtud, ehkki endiste poliitvangide organisatsioonid on korduvalt kõnealuse probleemiga valitsuse poole pöördunud? Pole isegi vastust saadud!”

Teie ettekande teema oli “Tänapäeva Eesti ei oska käituda riigina”.

Mart Niklus: ”Keegi peab ju ometi julgema välja öelda, et kuningas on alasti. Peamisteks probleemideks postsovetlikus Eestis on vaesus, tööpuudus, kuritegevus, alkoholism, narkomaania, liigkasuvõtmine, ühiskonna kihistumine, ametnike meelevald ja korruptsioon, palju teisi negatiivseid nähtusi, mis sunnivad mind selle maa iseseisvuses ja riikluses küll tõsiselt kahtlema. Seda enam, et demokraatia sildi all püüavad valitsevad ringkonnad Eestit ühest liidust teise viia. Milleks küll hoobelda “tugeva majandusega”, kui suur osa elanikkonnast elab vaesuses ja ligi 80% inimestest on stressis? Miks puudub Eesti Vabariigis Tervishoiuministeerium? Taolisi küsimusi võiks esitada hulganisti.
Meie kõrgetel riigiametnikel puudub sageli enesekriitika ja vastutustunne, selle ametikoha jaoks vajalik haridus, pädevus ja kutsesobivus. Rahvuslikud rikkused laristatakse välismaalastele maha. Kõikvõimalikud poliitilised, majanduslikud, juriidilised ja kõlbelised skandaalid on muutunud igapäevasteks nähtusteks. Parlament peab ennast üleval otsekui liivakastis mängivad lapsed.
Vaadake, teised okupeeritud riigid on oma kvislingitest ja petäänidest lahti saanud. Mujal maailmas antakse þivkovid ja honekerid kohtu alla. Mis aga postsovetlikus Eestis toimub? Meil kantakse kollaboratsioniste ja Moskva käsilasi lausa kätel, ülistatakse taevani. Eriti läks nende heroiseerimine moodi pärast seda, kui aastal 2000 ilmus eesti keeles “Kommunismi must raamat” ja Leedus toimus esinduslik rahvusvaheline kongress ja tribunal kommunismi hukkamõistmiseks. Kompartei kasvandikes nähakse nüüd vaat et kõige suuremaid isamaapäästjaid ja vabadusvõitlejaid.
Mulle ei meeldi vene keele ja veneluse pealetung, hoolimata keeleseadusest ja kodakondsust puudutavatest otsustest. Oleme juba rohkem kui kümme aastat olnud otsekui iseseisev riik, kuid ikka veel on taolised probleemid jäänud püsima. Kuhu on jäänud see rahvusriik, mida näiteks Eesti Kongressi istungitel rahvale suure suuga lubati? Kas siis ikkagi tõesti on eestlane olla uhke ja hää, kui me kuidagimoodi ei tule toime sellega, et asjad riigis saaksid riigikeeles aetud?”
Kalju Mätik: ”Meil räägitakse palju Venemaa huvidest, aga see, mida meil Venemaa huvide all välja pakutakse, on tegelikult võimuloleva punase nomenklatuuri huvid, mis rahva põhimassi huvidega on sageli otseses vastuolus. Mistahes järeleandmised Venemaa valitseva ladviku põhjendamatutele nõudmistele aitavad kindlustada ekskommunistide võimu. Selleks, et mitte ilma jääda nii oma privileegidest kui ka peadest, on võimulolijatel tarvis luua illusiooni, nagu oleksid nad vene rahva huvide kaitsjad. Eesti riigi juhid aitavad oma argpüksliku käitumisega sellele kaasa. Kõige selle tagajärjel usuvad ka paljud ausad inimesed, et Eestis diskrimineeritakse venelasi ja endised komparteilased Moskvas on nende huvide kaitsjad.”

Millest see kõik tuleneb?

Mart Niklus: ”Eestis ei ole olnud reaalset desovetiseerimist, dekoloniseerimist ja derussifitseerimist, toimunud on ainult siltide ja värvide vahetamine. Võimule on pääsenud arvukalt poliitilisi seiklejaid ja kameeleone, kompartei kasvandike aplus ja võimuiha on aga jäänud endiseks. Olukorras, kus nt keskkonnaministril pole loodusteaduslikku haridust, kaitseministril pole sõjalist haridust, kus üksvahe isegi justiitsministrid olid ilma juriidilise hariduseta jne, oleme tasahilju taas jõudnud aegadesse, mil tõemeeli arvati, et iga köögitüdruk oskab riiki juhtida. Kui seesuguses hoiakus ei toimu kvalitatiivset pööret, on ka mõttetu edaspidi midagi paremat oodata. Oleme otsekui Krõlovi kvartetis, kus asja üritati parandada ümberistumistega. Kui aga piirdutakse üksnes tagajärgede üle vingumisega, kuni ei osata või ei taheta näha negatiivsete nähtuste põhjusi ja puudub soov nende sügavaks analüüsimiseks, ei muutu mitte midagi. See on nagu võitlus vähktõvega: võid ju küll pealt määrida jooditinktuuriga, võtta sisse valuvaigisteid, kuid haigusest lahti ei saa. Vaja on kirurgilist vahelesegamist! Niisamuti ka ühiskonnas. Kuni kirurgilist sekkumist pole toimunud, ei vabane me mädapaisetest ja kasvajatest, mis nõukogude ühiskond meile on pärandanud.”

Miks meil ometi valitakse “endisi” kogu aeg pukki tagasi?

Mart Niklus: ”Kõike otsustab raha. Eesti inimest (muide, enam eriti ei räägita eestlastest või eesti rahvast) huvitab peaasjalikult see, et kõht oleks täis. “Eesti inimese” ajaloomälu pole samuti suurem asi. Kui aga inimene ei suuda enam ära maksta oma korteriüüri, osta ravimeid, tasuda arstiabi eest või seda lihtsalt ära oodata, siis teda vaevalt enam huvitab, mis värvi lipp Toompea tornis lehvib.
Keskerakond, võiks öelda, oma tööd tunneb. Tal on mõjukas ajaleht ja rikkalikult raha. Kui riigitüüri juures on mängus suured rahad, osavad inimesed ja mõjukad tutvused, siis võid endale hankida kasvõi sajandi suurkuju tiitli. Ajaleht Kesknädal avaldab ka rahvusliku sisuga artikleid, mida paljudki teised väljaanded väldivad. Kahtlemata võidavad keskerakondlased seeläbi populaarsust. Ka Mart Niklusesse on Keskerakond suhtunud lugupidavalt.
Mis puutub isamaalastesse, siis eks nad ole juhtunus ka ise süüdi. Poliitiline edevus ja tõusiklus, poliitiline kergemeelsus, võimuvõitlus ja erakondlikud kemplemised on muidugi avaldanud oma negatiivset mõju. Lubadused on jäänud täitmata. Näiteks lubas Laari valitsus pronksmehe Tõnismäelt kõrvaldada. Miks seda tehtud pole? Tühje lubadusi ja muid skandaale, mis vahepeal on olnud, mäletatakse. Loobi siis veel isamaalisi fraase niipalju kui tahad, et “Eesti tuleb tagasi!”, “Eestimaa on meie kätel!”, “Eestlane olla on uhke ja hää!”, “Ükskord võidame niikuinii!”, “Plats puhtaks!”. Lubati ju taastada rahvusriik ja luua demokraatlik õigusriik, kuid kummastki pole tänaseni asja saanud. Kui kõik lööklaused kokku korjata, millega omal ajal lagedale tuldi ja vaadata, milleni oleme välja jõudnud, siis võiks kasvõi terve estraadietenduse kokku seada. Valijaid aga seesuguse isamaalise ilutsemisega enam ei püüa. Inimesed tahavad, et katus oleks pea kohal, kodu oleks soe, et saaks õigel ajal arstiabi, et lapsed ei peaks tänavail hulkuma. Kui palju on kodutuid, kui palju on lapsi, kes ei käi koolis! Kõrgepalgalised valitsejad peaksid häbenema, et “eurohullus” meid selleni on viinud! Selle asemel pasundatakse maailmale, et oleme “laulev rahvas”. Et kogu maailm imetleb meie reforme. Meil olevat olnud maailma kõige noorem peaminister, maailma kõige noorem kaitseminister! Täielik poliitiline nartsissism, mis muud!”
Kalju Mätik: ”Kõik on tühi propaganda. Kiidetakse varest, et küll sa laulad ilusasti! Ja vares laulabki! Ega kvalitatiivset pööret enne ei toimu, kui võimule ei pääse need, kellel on puhas minevik ja kuni võimulolijad ei vastuta oma sõnade eest. Meie valimised on nagu missi- või misterivalimised. Tuleks ikka enne kindlaks teha, kas üks või teine isik on sobiv, teha kasvõi mingisugune test. Kas ta oskab avalikult esineda, kas ta oskab oma vaateid kaitsta? Kindlasti tuleb muuta valimisseadust, et riigikokku pääseksid inimesed häältearvu pingerea alusel, mitte mingil muul põhimõttel. Praegu aga pole midagi imestada, et parlamenti pääsevad poliitilised avantüristid.”
Mart Niklus: “Oleks loomulik, et need, kes on kohalikes omavalitsustes, ei istuks samal ajal ka riigikogus ega vastupidi. Eks nendest liivakastimängudest tulenevad ka sagedased erakondade vahetamised. Mõned poliitikud on lausa rändrüütli seisuses, kogu aeg nagu füüsikast tuntud Browni liikumises ja pea kõik Eesti erakonnad juba läbi käinud. Peaasi on ikka positsioon ja soe koht, mitte rahva teenimine. Võtame näiteks Jüri Mõisa. Nagu omal ajal komparteist, nii lasi ta nüüd jalga ka Isamaaliidust, kuhu paar aastat tagasi suurte rahadega vastu oli võetud. Selliseid inimesi nimetataksegi poliitilisteks seiklejateks.”

On avaldatud seisukohti, et rahvuslus ja rahvusriik on relikt. Mida teie arvate?

Kalju Mätik: ”Seda on isegi Lennart Meri Ameerikas rääkinud, et rahvusriik on relikt. Ainult et samal ajal tekib küsimus, miks koertelt, kassidelt, hobustelt ja muudelt loomadelt tõutunnistusi nõutakse? Miks ei võiks seal olla ideaaliks kõigi tõugude segu? Mispärast on inimene viletsam tõug kui teatud koduloomad? Tuletaksin siinkohal meelde, mida ütles üks vana Leedu metsavend, kui keegi talle kangesti nõukogude korda kiitis – et kuidas see ikka rahva eest hoolitseb: “Kus elab hunt paremini, kas metsas või loomaaias?” Mõne europoliitiku arvates elabki ta võib-olla loomaaias paremini, aga tähtis on siiski see, kus ta ise elada tahab. Me pole siiski veel niivõrd armetud, et peaksime ükskõik mis hinna eest ükskõik missugusesse liitu astuma. Muidu läheb nii, nagu ütlevad laulusõnad: “Nüüd elan kuningalossis ma, aga see pole see...”

Sügisel olid Põllumeeste Kogul konservatiividega suured plaanid, aga läks nagu ikka ja alati. Miks?

Mart Niklus: “Põllumeeste Kogu riivas see, et juhtimine kippus liiga palju üle minema konservatiivide kätte. Kardeti, et Põllumeeste Kogu nimi kaob hoopiski ära. Pandi pahaks, et Mart Helme ja tema poeg Martin kippusid liitumiskõnelustes Iseseisvusparteiga mängima esimest viiulit ning et Põllumeeste Kogu ei saanud toimuvate läbirääkimiste kohta õigeaegset ja adekvaatset infot. Ehk oleks olnud võimalik kompromiss leida, kui mõlemad pooled oleksid tõsiselt ja siiralt ühinemist soovinud. Ühinemise korral oleks meile ka vähemalt paar kohta tulevases Riigikogus olnud kindlustatud.”

Kuidas ikkagi tuua poliitikasse tagasi aatelisus, põhimõtted ja eetika?

Mart Niklus: “Kõigepealt oleks meile vaja põhjalikku haridusreformi. Meil oleks vaja asjalikke ajaloo- ja kodanikuõpetuse õpetajaid. Nende ainete õpetajate kaader on meil ju suures osas nõukogudeaegse koolitusega, ümberatesteerimist pole toimunud. Leian, et endised marksismi-leninismi lektorid ja “teadusliku kommunismi” propagandistid ei tohiks küll enam ülikoolides ühiskonnateadusi lugeda. Samuti peaksid õigusemõistmisest kõrvale ja eripensionidest ilma jääma okupantliku meelelaadiga kohtunikud. Ikka veel puudub ametlik seisukoht poliitiliste psühhiaatrite suhtes. Need on ju poliitilised prostituudid. Olen täiesti kindel selles, et kui Stalini asemel oleks sõja võitnud Hitler, oleksid nad puha olnud Hitlerjugend´i või natsipartei liikmed. Sellisel juhul oleks neil kompartei manifesti või Marxi “Kapitali” asemel pühaks raamatuks olnud Hitleri “Mein Kampf”. Sellised inimesed on nagu vedelik: millise anuma sees nad parajasti on, sellise kuju ka võtavad. Ikka ja alati saama peal väljas!
Olen kuulnud, et vene koolides õpetatakse ajalugu hoopis teistmoodi kui eesti koolides. Mis seal siis imestada, kui ei suudeta seda teha objektiivselt, kui siinne venekeelne elanikkond ei tahagi eesti keelt selgeks õppida, hoolimata sellest, et ollakse siin sündinud ja koolis käinud. Küllap vist on Ameerikast tulnud noortel misjonäridel teistsugune rahvuslik iseloom: neil on eesti keel mõne kuuga suus. Meil siin gastroleerivad igasugused ustimenkod, kui politsei tabab mõne kurjategija otse teo pealt, peab ta kinni ja annab kohtu alla, kohtunik laseb aga lahti, väites et süü ei olevatki tõestatud – mis õigusriigist saab sellisel juhul juttu olla?”
Kalju Mätik: “Kui Tiit Madisson Eesti iseseisvuse ajal istuma pandi, siis tegime kolme mehega Toompeal piketi. Ühele plakatile oli kirjutatud: “Trammijänesed võlla! Stalinlikele timukatele noomitus!” Me loomulikult ei soovinud, et seda võetaks sõnasõnalt, vaid ironiseerisime praeguse riigivõimu üle. Aga meie tegelikkus on sellele niivõrd lähedal, et üks pealtvaataja sai väga pahaseks. Nii see asi meil käib. Võib tuua sellise näite, et Idel Jakobson, kes oma allkirjaga saatis 621 inimest surma, elas elu lõpuni karistamatult Tallinnas ja suri siin 93 aasta vanusena. Kui ta oleks purjuspäi autoga sõitnud või näiteks kaugliinibussis või rongis ilma piletita reisinud, siis oleks teda küll karistatud. Aga see ei ole ju õigusriik. See on õigusriigi paroodia!”
Mart Niklus: ”Desovetiseerimisega oleks juba 1980ndate aastate lõpul tulnud pihta hakata. Selle asemel aga hakati otsima “mõistlikke kompromisse”. Moodustati enamlaste-kelamlaste liit, degradatsioon aina süvenes, ja tulemused on nüüd käes. Nüüd on kahtlane, kas need enamlased-kelamlased ise enam riigikogu valimiste künnist ületada suudavad. Haaravad otsekui uppujad õlekõrrest kinni, et kuidas me eestlust ja eesti keelt veel päästa suudaksime...”

Teie sõnul on Eestis otsekui uuesti tekkinud põrandaalune ajakirjandus. Mida silmas peate?

Mart Niklus: ”Ega ma siin kuigipalju liialda. Eespool mainitud kongressil näitasin Eesti meedias veel mõned aastad tagasi avaldatud poliitilisi karikatuure. Üha tugevneva tsensuuri mõjul on taoliste karikatuuride, vabadusvõitlusest rääkivate artiklite ja postsovetliku Eesti tegelikkust objektiivselt ning kriitilis-analüütiliselt kajastavate artiklite massimeedias avaldamine väga raske või suisa võimatu. Küll aga avaldavad meeleldi Välis-Eesti perioodika, nt “Rahvuslik Kontakt”, meil aga mõned väiksemad väljaanded nagu “Oma Maa”, “Kaitse Kodu”, “Rahvuslik Koguja”, üksikud maakonnalehed jt. Needki jäävad hüüdjaks hääleks kõrbes, sest levi on kasin. Au ja kiitus siinkohal ka “Kultuurile ja Elule”, jõudu tööle, pidage ikka vastu!”

Mida arvate surve all sisse viidud holokausti päevast 27. jaanuaril?

Kalju Mätik: ”Holokaust oli ainult üks osa totalitaarsete reþiimide poolt teostatud terrorist. Natslikud kurjategijad said karistuse, suur osa kommunistlikest kurjategijatest on mitte ainult karistamata, vaid ausate inimestega võrreldes priviligeeritud seisundis. Oswiecimist pääses eluga suurem protsent vangidest kui paljudest nõukogude vangilaagritest. Praegu Tšetšeenias toimuv sõda on osa kommunistlikust terrorist. Kui terrorile peaks kunagi lõpp tulema, siis võiks sellega seotud kuupäeva tõesti ülemaailmseks pühaks kuulutada, aga sellist päeva vaevalt tuleb. Praegu oleks õigem kuulutada terroriohvrite mälestuspäevaks 20.detsember, mil 1917. aastal loodi Tshekaa.”

Mart Niklus: ”Eks see ole välja mõeldud selleks, et juhtida tähelepanu kõrvale meie enda Langenud Vabadusvõitleja Päevast, mida juba mitu aastat järjest oleme Eesti valitsuselt taotlenud. Soovime, et minu kaaskohtualuse Jüri Kuke hukkumise päev (27. märts 1981) kuulutataks riiklikuks tähtpäevaks. V. Karassev-Orgussaar tegi seesuguse ettepaneku juba kakskümmend aastat tagasi. Tartus olemegi iga aasta märtsi lõpul korraldanud mälestuskonverentse. Kõrgemalt poolt kas ei vastata meile üldse või siis veeretatakse asja Riigikogu ühest komisjonist teise. On räägitud, et meil ju on küüditatute mälestuspäev, kuid küüditatud ei olnud otseselt vabadusvõitlejad, need olid enamuses naised, lapsed ja vanurid, lühidalt – kannatada saanud inimesed. Aga neid, kes teadlikult ja aktiivselt kommunistliku süsteemi vastu võitlesid, ei taheta enam mäletada. Postsovetlikus ühiskonnas oleme põlatud, unustatud, mõnikord isegi postsovetliku justiitsmaffia ohvrid.”

Kuidas tundub, kas meie vabadus on tõeline või näiline?

Eesti riigis on okupantidel lubatud avalikult Stalini portreed välja riputada. Foto on tehtud Tõnismäe Pronksmehe juures 9. mail.

Mart Niklus: “Kui postsovetlik Eesti ei oska ikka veel käituda riigina, siis minule tundub küll, et vabadus on rohkem näiline. Ilmast ilma muudkui Brüssel, Strasbourg, Washington, Moskva. Püüame kangesti teistele meeldida, kuid pugemise hoos unustame omaenda rahvuslikud ja riiklikud huvid hoopiski ära.”
Kalju Mätik: ”Sõltub sellest, mida vabaduseks lugeda. Tohime küll omi mõtteid välja öelda, ainult ega need kuigi kaugele kosta. Võime ka välismaale sõita. Aga meie vabadus näeb välja, nagu ühes meie põrandaaluse ajakirja följetonis “Pealik Pekipea troonikõne”. Troonikõne kõlas nii: “Meil on demokraatia ikka kõrgel tasemel. Igaüks võib vastavalt oma maailmavaatele kas Ahne Lehma Ordule ja tema Suurele Juhile Pekipeale “Hurraa!” hüüda või vait olla.” Ega meidki veel kohusta keegi Toompeale aina “Hurraa!” hõiskama. Võime samuti vait olla.”

Kuidas Te suhtute Eesti liitumisse Euroopa Liiduga?

Kalju Mätik: “Euroopa Liidule lähenetakse meil äärmiselt ühekülgselt. Europropaganda meenutab kangesti nõukogudeaegset. Tuuakse arve, mis peaksid nagu näitama, kui kasulik EL meile on. NSVL ajal olid ka massiteabevahendites avaldatud andmed väga head. Aga dissidendid võrdlesid erinevatel aastatel avaldatud ametlikke andmeid ja tuli välja, et need üldse ei klappinud. Nii et ametlik propaganda valetas. Miks me siis nüüd peaksime põhiliselt ekskommunistidest propagandiste uskuma? Enne kui suurest hüppetornist basseini hüpata, peaks ikka esmalt veenduma, kas vesi on basseini sisse lastud. Neis maades, mis juba on EL liikmed, pole kaugeltki kõik sellest vaimustatud. Šveitsi ajalehe “Current Concerns” andmetel koguti Austrias ühe nädalaga 194000 allkirja nõudmisele viia läbi referendum EL-st väljaastumiseks. Referendumi läbiviimiseks oli tarvis 100000 toetusallkirja. Rootsis on liikumisel “Ei Euroopa Liidule!” 485000 liiget.”
Mart Niklus: ”Olen oma elus ühe liidu ja selle ajudeloputuse üle elanud, mistõttu järgmisse uisapäisa ei torma. Kui EL olevat lausa imerohi kõigi meie hädade vastu, nagu meile serveeritakse, siis milleks selline jõhker surve ja propaganda? Kõige suuremad Euroopa Liiduga liitumise propagandistid on ju endised truualamlikud kommunismiehitajad, eesotsas president Arnold Rüütli (EKP staaz1964-1990), peaminister Siim Kallase (EKP staaz1972-1990) ja Riigikogu spiiker Toomas Saviga (EKP staaz1961-1990). Kas on see juhuse asi?”