Iidne Lucca. Keskel Piazza Anfiteatro ja taamal San Frediano kirik

Ma olen olnud Luccas!

tekst: K&E, Annekreet Heinloo
fotod: Annekreet Heinloo

Annekreet Heinloo: “Ma pole näinud ei Roomat, ei Veneetsiat. Aga ma olen olnud Luccas. Etruskide ja liguurlaste põlises linnas. 16. sajandil, oma hiilgeaegadel, oli siin sõltumatu aristokraatlik vabariik. Lucca – 4kilomeetrise paksu müüri sisse pikitud vanalinn. Üle saja kiriku. Umbes sama arv paleesid.”

Kultuuriajaloolane Annekreet Heinloo käis mullu suvel Toskaanat avastamas. Milline on tõeline Itaalia, mis turismimekades uitajatel nägemata jääb?

Oma artiklis “Tsivilisatsioonide kokkupõrge?” kirjutas Samuel P. Huntington: “Küladel, piirkondadel, etnostel, rahvustel ja usulistel rühmitustel on kõikidel olemas oma selgelt eristuvad kultuurid erineval kultuurilise heterogeensuse tasemel. Mõne Lõuna-Itaalia küla kultuur võib erineda Põhja-Itaalia küla kultuurist, kuid mõlemale on omane ühine itaalia kultuur, mis eristab neid näiteks saksa küladest.”

Itaalias ringi liikudes, aga tõelises Itaalias, mitte turismimekades ringi uidates, võib kohtuda just seda tüüpi kummalisusega – igas külas on midagi Itaaliale nii omast ja iga küla pakub midagi nii uut ja vaimustavat, et raske on teha valikut, kus peatuda pikemalt. Valikut raskendab veelgi fakt, et iga tükk sellest maast on tükike ajalugu. Itaalias ei olekski nagu midagi, mis oleks uus, sest kõigel pärimus, kõigel on legend. Pealegi, sõna “vana” tähendab itaallasele sootuks muud kui eestlasele. Kui Forli linna peaväljaku katedraal pärineb 16. sajandist, siis on ta “mitte eriti vana”. See, mida tõesti mõeldakse kui “vana”, on pärit etruskide ajastust, enne Kristust.

Itaalia – korratu reeglipärasuse maa

Ometi ei tasu ringsõitu Toskaanas suhtuda nii raskepäraselt, see on maa, kus aeg voolab, mitte ei tiksu, ja kerglasema lähenemisega saab paremini hakkama.
Itaalia on korratu reeglipärasuse maa. Igasse kunstiteosesse eraldi süvenemine oleks hullumeelsusele kalduv ja nii tulebki võtta kunsti, arhitektuuri ja ajalugu paratamatu tervikliku osana sellest maast.
Iga viies väikelinn kannab liignime City of Arts, näiteks Fiumalbo, mis jääb teele Modenast Luccasse. Tüüpiline itaalia linnake! Istume tükk aega kohalikus kirikus, joobununa Toskaanale omasest triibulisest ehitusstiilist ja räägime jumalast. Nii veidralt soojad on need jumalakojad. Gooti kolosside taevasse pürgivusest ei jälgegi. Lihtsad kivimajad, vaevalt usutav, et sees on kirik. Ometi peegeldab see paljuski itaaliapärasust – sisu, sisemine ilu on olulisemad. Kirik on soe. Jumal on sõber. Perekonna liige.
Teekond Lucca poole on mõnus – eelistame autostradale tavalisi väikesi maanteid. Karmid Apenniinid mahestuvad, mida rohkem merele lähemale jõuame.
Ei ole mõtet kahelda, kui märkate midagi huvipakkuvat. Niimoodi leiame meie Lucchio, kummalise küla kõrgel mägedes. Nii kõrgel, et võiks arvata – normaalsed inimesed sinna ei koli, eeldame, et küla on maha jäetud. Tegelikult elab Lucchio täiel jõul, on näha ringi liikumas noori inimesi. Tagumine pool külast on aga tõepoolest tühi. Kurb ja üksildane, aga ometi nii lummav. Käime maja juurest maja juurde ja piilume sisse – üks vana restoran, üks vana magamistuba (mille voodiotsad ma oleksin koheselt nõus endaga Eestisse kaasa võtma) jne. Elu on siit läinud umbes 20 – 30 aasta eest. Naabermaja aknal siristab kanaarilind.

Luccas elu kulgeb mõnusalt

Ma pole näinud ei Roomat, ei Veneetsiat. Aga ma olen olnud Luccas. Etruskide ja liguurlaste põlises linnas. 16. sajandil, oma hiilgeaegadel, oli siin sõltumatu aristokraatlik vabariik. Lucca – 4kilomeetrise paksu müüri sisse pikitud vanalinn. Üle saja kiriku. Umbes sama arv paleesid. Elame tõelises Toskaana villas – vahatatud tellistest kivipõrandaga toas, hiiglasuure vannitoaga.
Suure hulga kirikute ehitamine oli tunnistuseks Lucca rikkusest. Uhkemad neist on San Michele ja San Martino, San Frediano, tõelised romaani kunsti meistriteosed. Siin on ka Piazza Anfiteatro – Vana-Rooma amfiteatri müüride siseküljele on ehitatud elumajad, nende keskele moodustub kaunis sõõrjas väljak. Mõnede majade väliskülgedel on näha amfiteatri kaari. Kui lukkeesid (Lucchesi – lukkalased) õhtuvärskuses linnaväljakutele kogunevad, istume meiegi piazza San Michelel – välja tullakse peredega, lihtsalt lõõgastuma ja suhtlema. Väike tüdruk valges lehvivas kleidis, mängib väljakul valge koeraga, kelle nimi on Bella, peitust. Elu kulgeb, mõnusalt.

Kuulus Pisa valmistas pettumuse

Pisa pole Luccast kaugel. Jõuame sinna juba varahommikul. Kuulus müütline Pisa! Olen põnevil! Ilm pakatab palavusest. Ma ei mäleta, mis hetkest sai Pisast minu jaoks pettumus, aga pärast Lucca kunstilist suursugusust on see kui mittemidagi. Miljon turisti, katedraal, kellatorn (see va viltune), baptisteerium ja Camposanto – vana matmispaik. Camposanto on huvitav, aga mitte piisavalt, et jäägitult köita. Aga katedraal… jah, kena, aga ei midagi erilist. See pole enam kirik, lihtsalt objekt. Rahateenimisobjekt. Alles on kiriku kest ja seegi üsna tavaline, puudu on see eriline aura, mis kirikud tõesti kirikuteks teeb. Veelgi igavam on baptisteerium ning kuigi kantslit kaunistab Nicola Pisano uhke marmorreljeef, ei ole see võrreldavgi Parma ristimiskabeliga. Aga võib-olla olen ma ka liiga palju näinud. Püüame avastada Pisas midagi uut – pöördume linna turismibüroosse, kuid selle asemel, et juhatada meid otsitava juurde, püüab turismiametnik meid kangekaelselt veenda külastama tema koduküla kaugel mägedes! Jätame Pisa sinnapaika ja põrutame mere äärde.

Cinque Terre – koht, kuhu võiks tulla ja olla

Cinque Terre (Viis Maad) on rannikuäärne rahvuspark viie suurema linnaga (terre) – Monterosso, Vernazza, Corniglia, Manarola ja Riomaggiore.
Monterosso al Mare – “punane mägi mere ääres” on mõnus paik omamoodi rannaparadiisi ihalejale. Ta on miniatuurne ja eriline, kahe suure kalju vahele jääv rannasopp. Mäed suubuvad eresinisesse vette, väikesed kaljurahnud meres.
Hoopis ehedam ja veel romantilisem on aga linnadest viimane – Riomaggiore. Just sellisena võiks ette kujutada Itaalia kaluriküla – pikk tänav sadamasse, majad kitsalt üksteise vastu surutud, kuivav pesu lehvimas tuules (itaalia kaubamärk), tee läheb otse vette, selle ääres üksteise otsas lugematul hulgal väikesi paate, mille äärtel istuvad piipu tossutavad vanamehed. Haisvad kalapoed värske saagiga. Siin pole liivaranda, aga päevitamiseks on head ka mäerahnud, mida lained peksavad valge vahuga ning julgemad lähevad siin ka ujuma. Riomaggiore uskumatut rannikut imetletakse kaljusse ehitatud Via dell’ Amorel (Armastuse teel) jalutades. Ööbida on siin odav ja mugav – hotelli kui sellist pole, küll aga üüritakse tube koos köökidega ning tudengid saavad erisoodustust. See on just selline koht, kuhu võiks tulla. Ja olla.
Piki Liguuria rannikut põhja poole sõites Cinque Terre võlujõud kaob. Viareggiost saab alguse Versilla rannapiirkond, kus tasuliste randade tõttu pole merd enam nähagi. Lido di Camaiore, Marina di Pietrisanta, Forte dei Marmi ja nii kuni Genovani välja – vaid üks pikk jutt randu.

Genova on nagu naine, keda armastad aina rohkem ja rohkem…

Genova on Vahemere värav. Reisjuht kirjutab: “she (Genova) looks like a woman you love more and more.” Ja reisijuhil on õigus. Pole raske armuda Genova sadamalinnalikku õhku ja rikkusesse. Termin “värav” on Columbuse sünnilinna kohta just õige. Ta on sobiv koht esimesteks elamusteks, et alustada Itaalia avastamist ning ka ideaalne paik selle lõpetamiseks. On mu viimased päevad Itaalias, selleks korraks. Genovas on imeline San Lorenzo katedraal, jälle triibuline nagu Toskaana piirkonnale omane. Siin on Via Garibaldi (tänav, mille nimeline on vist olemas küll igas Itaalia asulas), kus asuvad Genova endiste rikaste kaupmeeste ja pankurite uhked palazzod. Nüüd kuuluvad enamik neist suurtele pankadele, sest keegi teine ei suuda neid majalahmakaid korras hoida. Siin asub ka Euroopa suurim akvaarium (väidetavalt), mis asub sadamas ja pool meremaailma on ehitatud vanasse laevakerre. Akvaaria, selle ümber kääksuvad sajad purjekate mastid. Sadamas käib elu, siin on muusika, palmid, õhk, hullutav meelsus. Väikesed laevad pasundavad kutsega tulla kruiisile Genova lahes. Värav, seda ta tõesti on.

Õudusega avastan, et olen jälle osa kodumaisest massist

Start, Šveitsi Alpid küünitavad oma lumiseid tippe üle pilve piiri. Frankfurt. Mind tabab tülgastav kojujõudmistunne, kõrvaltoolile ootesaalis plartsatab peenike blond teksatibi. Kes see teine võikski olla kui eestlane. Õudusega taipan, et ma pole enam Biondina ega Blanco, vaid osa sest tavalisest kodumaisest massist. Üle kolme nädala jälle koju.
Tunded on jälle sellised tükilised, ühelt poolt heameel, aga teiselt ka nukrus saabuda siia ja olla ilma millegita, mil pole nime. Esimestel päevadel läheb suu eesti keelest paksuks ja ma ei tea täpselt, kus on minu koht – mitte geograafilises, vaid emotsionaalses ja vaimses mõttes – Eestis. Aga ju ma harjun… Sest eestlane juba on kord selline kergesti harjuja ja sisseelaja tüüp. Mõtlen, et Eesti noortel oleks praegu üsna kerge Euroopas läbi lüüa. Selle kummalise ettenägemisvaistu ja silmaringi ning ajalootunnetusega, mis meile antud on.