Juhus määras saatuse

tekst: Louis Ney, K&E
foto: Louis Ney erakogu

Arhitekt Louis Ney, 1946

Arhitekt Louis Ney elus on suurt rolli mänginud sünniaasta ning juhus. Ta on olnud metsavend, soomepoiss ning läbi teinud Siberi vangilaagri. Ta hindab neid, kes kõigele vaatamata suutsid jääda inimeseks.

Sündisin Rakvere linnas 24. septembril 1921. a. Mulle on jäänud mulje, et Rakvere oli tsaariajal kadakluse kants ning võib-olla pani isa minule nime Louis protestiks kadakluse vastu. Oli ju Vene Gümnaasiumis prantsuse keel võõrkeelena olulisel kohal. Meil oli oma maja, mille ehitas tsaariajal vanaisa, kes oli kooliõpetaja. Maja oli algul ühekordne ja asus päris linnaservas. Nüüd on linn nii palju kasvanud, et praegu asub maja päris südalinnas. Isa ehitas hiljem majale teise korruse. Oli töökoda, kus valmistati puusärke ja väike matusetarvete äri. Isal oli abiks üks tisler. Kui tisler läks nõukogude võimu taaskehtestamise järel passi võtma, sai ta hirmsasti pragada, et mis mees su peremees on, et oled kõikide valitsuste ajal tema juures tööd teinud?! Ema oli tsaarivalitsuse ajal tuntud naiste moeateljees õmblejaks olnud. Töökojas õmbles ta surilinasid. Ta tegi väljaõmblusmasinaga väga peent tööd, ükski õmblus ei kärisenud. Ka nähtamatu asi pidi korralik olema. Õmblemisoskus ja õmblusmasin päästis vanemad hiljem Siberis näljast. Peres oli kokku neli last, lisaks mulle veel vend ja 2 õde.

Kuidas voorimehe hobusekronuga kinno mindi…

Kooliteed alustasin Rakvere 1. algkoolis. Uus, kahekordne koolimaja oli just valmis saanud. Õppisin koos ühe Tallikase nimelise poisiga. Tema isal olid olnud enne revolutsiooni Venemaal töökojad. Peale riigipööret need muidugi natsionaliseeriti. Eestis juhtis ta Tõnissoni sanitaartehnikafirma allettevõttet. Tallikas oli selline, et kui raha sai, siis selle maha jõi. Vintis peaga pani toime kõiksugu tükke. Kõige eredam mälestus on minul temast algkooliajast. Võidu tänaval oli kino “Union”, kus jooksis kauboifilm kuulsa Tom Mix´iga peaosas. Kui saalist välja tulin, nägin, et Tallikas oli koos voorimehe valge hobusekronuga kino kassa ees. Tallikas oli kõrval “Kuke kõrtsis” viina võtnud ja voorimehe täis jootnud. Too jäi magama. Tallikas otsustas hobuse lahti rakendada ja kinno minna. Ta küsis 2 piletit. Kassaluuk oli väike, kinoomaniku naine hobust ei näinud ja müüski 2 piletit! Tallikas hakkaski hobusega saali astuma, kuid siis tuli platsinäitaja ning viskas ta muidugi koos hobusega kinost välja!
Õpinguid jätkasin Tallinna Tehnikumis. Kaalusin tegelikult minna TÜ-sse matemaatikat või füüsikat õppima, aga ühe klassivenna isa oli ehitusmeister ja klassivend läks tehnikumi ehitusala õppima. Eestis oli maamõõtjatest puudus, paberite sisseandmisel mind agiteeriti ja nii asusingi õppima hoopis maamõõdu kultuurtehnika alal.

Esimene karikas läks mööda!

Lõpetasin tehnikumi 1940. Enne Tehnikaülikooli ehitusosakonda astumist töötasin Virumaa Maa-ametis. Kui hakati tegema nõukogude maareformi, tuli Põllumajandusministeeriumist osakonnajuhataja ülikooli saali tudengeid appi kutsuma. Oh sa pagan, korraga mainis ta mind nimeliselt! Olin võrgus ja saadeti Virumaale koos ühe vene rahvusest Narva poisiga, kes oli üliõpilane. Elasime ühes suures metsatalus. Tegutsesime etteantud kava järgi. Tagasi tulles pandi ülikoolis mulle sotsiaalse päritolu pärast õppemaks peale. Leidsin töökoha Vabariiklikus Maanteede Valitsuses projekteerimisbüroos. Direktoriks oli üks Asnini nimeline vene juut, kes oli suurelt kodumaalt sinna spetsialiste toonud. Üks vanem daam oli pandud vaneminseneriks. Tööd teha ei osanud, kuid palk oli tal 700 rbl, minul 350 rbl. Põllumajanduse Rahvakomissariaadis oli üks tuttav insener ja oleksin saanud uue töökoha kaks korda suurema palgaga. Kirjutasin lahkumisavalduse, ent rumala peaga kirjutasin avaldusele ka uue töökoha. Kui etteteatamise aeg oli täis, ma tööle ei läinud. See oli Eestis varem seaduslik. Asutus oli aga läinud Siseasjade Rahvakomissariaadi alluvusse ning direktor Asnin saatis NKVD püssimehed mulle järele. Õnneks ei olnud mind kodus. Kõnelesin juhtumist oma korteriperemehe pojale. Tema ema oli lesk, aadlisoost venelanna. Eesti keelt ta ei osanud, poeg aga rääkis vabalt. Noormees oli ka Tehnikaülikoolis käinud, ent nõukogude reþiimiga kaasa läinud ja parteisse astunud. Ta töötas Lutheri vabrikus ja kuulus nähtavasti ka Linna RSN TK-sse, kus ilmselt kohtus Asniniga ning arvatavasti kaitses mind. Nii läks see karikas minust mööda.

Punaarmee eest metsa

Algas sõda. Juulis 1941 tuli mobilisatsioonikäsk Punaarmeesse. Algul pidingi minema vastuvõtupunkti, aga siis sain kokku ühe teise tehnikumi õpilase Karl Kaaluga ja otsustasime minna tema kodukanti Riisiperre varjule. Tegime ühte karjakoplisse endile kuuskede alla moondatud pesa. Vahest ikka kuulsime, kui marjulised mööda käisid. Olime seal kahekesi, relvadeks vaid soome pussid. Karli ema oli sidepidaja. Sealkandis oli veel hävituspataljon ja nende köök. Kaaslase ema hankis tutvuste kaudu hävituspataljonlaste köögist süüa, mida ta marjakorvi põhjas meile tõi! Veidi enne sakslaste tulekut tõi Karli ema sõna, et jutud meist olid levima hakanud. Tuli uus peidukoht leida. Hiilisime ööpimeduses hiirvaikselt üle raudtee vene tunnimehe selja tagant paarikümne meetri kauguselt mööda!
Tallinn oli veel punaste käes, kui sakslased Riisiperre sisse tulid. Ei teadnudki, palju mehi metsas oli, aga ümbruskonnast tuli neid päris rohkesti välja. Ühest küljest oli rõõm, teisalt kurbus. Oli ju teada, et ega sakslastestki midagi head loota pole.

Õnnemäng

1943. a hakkas sakslane mobiliseerima. Polnud mingit huvi sõdima minna, oli juba näha, et asi kukub niikuinii läbi. Oli rannatutvusi ja augustikuus põgenesime Letipealt vanema, kajutiteta kaluripaadiga Soome. Letipeal elas üks vana kaugesõidukapten, kelle juures kopeerisin Soome lahe merekaardid. Meil oli üks vana Kaitseliidu kompass, millega panime marsruudi paika. Mootor hakkas merel jupsima. Kui lõpuks Soome randa jõudsime, oli valge väljas. Paadis oli poisse oma tosinajagu. Andsin rooli üle ja võtsin binokli välja. Mõne kaabeltau kaugusel oli näha saksa dessantlaev. Vahtisime dessantlaeva ohvitseriga üksteisele näkku. Nägin, et ta andis komando ja hakati meile järele sõitma. Olime juba Helsingi saarestikus. Soome rannavalve nägi eesti lippu ja saatis kiirpaadi välja, kes meid otse sakslaste nina alt sleppi haaras. Saime teada, et eelmisel hommikul uputas seesama saksa laev terve paaditäie eesti poisse ära. Ega sakslane halastanud, selles suhtes olid venelastega sarnased.

Surmakuul susises lumes sss…

Soome politsei käis meid küsitlemas. Astusime kõik vabatahtlikult sõjaväkke ning meid saadeti Turku. Anti munder selga ja lähetati Karjalasse. Aastavahetuse paiku olime juba rindel. Olin algul raskekuulipildujaüksuses, peale eriväljaõpet tankitõrjeüksuses.
Oli selge talvehommik, olin Rajajoel ühe teise poisiga kaevikus. Päike tõusis horisondilt nii eredalt, et me ei näinud vastasrindelt vene snaiprit. See tulistas ja tabas mind kiivri pihta. Kindel surmakuul põrkas ilmselt vastu kiivrikonarust ja läks rikošetti. Oli kuulda susinat sss….
Huvitav, et kui peale sõjamadinaid koju pääsesin, rääkis ema, et oli näinud seda tol hommikul unes ning tundnud, et surm oli minust väga lähedalt mööda läinud!

Ajutrustis

Väga vihastesse lahingutesse ma ei sattunud, sest jäin haigeks. Palavik oli nii tugev, et nagu hõljusin. Nädala pärast palavik langes ning algas kohutav valu üle kere. Varbaotsast pealaeni oli tunne, nagu oleks hambavalus. Kui see möödus, palusin end välja kirjutada. Veri oli aga kehvaks jäänud, anti hoopis kuu aega puhkust.
Saime ühe Rakverest pärit mehega, kes oli Eestis mereväes teeninud, juhuslikult Helsingis kokku. Oli kange himu üks korralik seapraad hapukapsastega ära süüa. Läksime restorani. Esitasime oma kaardid, kuid kogu ettenähtud liha oli juba nahka pandud. Ettekandja aga ei teinud teist nägugi ja tõigi meile seaprae. Soomes oli loomaliha ja rasvaaine kaardi peal. Jahisaak, kala, sisikonnad ja rupskid olid priilt saadaval.
Kui Viiburisse tagasi läksin, oli mul veri täitsa priima. Väeosa asus siis Jalkalas. Veltveebel oli vana eestiaegne soomusrongide mees. Hästi põriseva bassihäälega. Tõreles, et mis paganat sa siia otsid, sind on väljaõppele saadetud! Enne kursustele minekut aga toimus laos plahvatus. Mulle kukkus magamise pealt barakk peale. Asemetoigas hoidis seda üleval, kuid ikkagi pressis mu nii kinni, et sain küll häält teha, kuid liigutada mitte. Poisid kangutasid ja libistasin end sealt alt kuidagi välja. Oli jälle õnne, sest mitukümmend poissi sai surma ning paljud jäid invaliidiks.
Selle aja sees hakkas venelaste pealetung. Neis lahingutes sai ka palju poisse surma. Meie poisid vahetas välja hõimupataljon, kellest venelane täiega üle rullis. Olin siis Taavetis kursustel, kuid olime hiline grupp ja ei lõpetanud seda. Ohvitser määrati üksuse ülemaks ning võttis mind oma abiks. Läksime Viiburist lääne poole randa, kus oodati vene dessante. Midagi ei juhtunud. Siis sõitsime Vuoksele. Mind määrati tööle rügemendistaapi pioneerosakonda ning sattusin “ajutrusti”. Joonestasin varupositsiooniplaane. Panin paika ka uute kindlustuste ja punkrite asukohti, tegin talveks tankitõkete jaoks planeerimistööd. Kui venelane Vuokses peale tungis, tegin ka ühe raudteesilla õhkimiskavandi.

Hädast päästis nutikus

Jõudis kätte 1944. a sügis. Eestisse minek oli vabatahtlik. Soomlased küll hoiatasid, et venelane okupeerib niikuinii, sest nii oli lääneriikide poolt kokku lepitud. Meie aga olime uljaspead ja idealistid ning mõtlesime, et rinne on ikka Eestis ja et Eestit tuleb kaitsta – keegi peab ju näitama ka, et tahetakse Eestimaad kaitsta. Muide, soomlane organiseeris neile meestele, kes sinna jäid, salajase mineku Rootsi.
Tulime tagasi pea terve rügemendiga. Saksa laevaga “Wartheland” toodi Paldiskisse. Mõtlesime algul, et rügement jääb kokku, kuid sakslane mängis mäkra ning hajutas rügemendi ära. Osa läks Tartu alla, osa sattus Narva poole ning väga suur osa jäi Kehra ümbrusesse. Mina jäin ka, sest ma ei olnud konkreetselt üheski üksuses, olin n-ö rippuma jäänud. Kui rinne lagunes, läksime kahe klassivennaga Vääna-Jõesuu randa. Mõtlesime, et paneme Rootsi, ei olnud aga ühtegi korralikku paati. Aega ka enam mängimiseks polnud. Tädimehel oli Vääna jaama taga talu. Vahetasime riided ära ja tulime tagasi Tallinnasse. Oli üks ehitusfirma, kus pidi minu teada olema üks koolivend, kes aga, nagu selgus, oli Rootsi läinud. Saime seal majas ööbida ja hommikul läksime kontorisse. Raamatupidajaks oli vanem mees, keda tundsin. Hakkasime nõu pidama, mida teha? Venelane oli juba Tallinnas sees. Mul oli eestiaegne üliõpilaspilet, teistel polnud mingeid dokumente. Tärkas idee, et teeme paberi, et oleme Patareist vabastatud fašismivangid. Tegimegi venekeelse paberi. Olime nii targad küll, et teadsime: ilma pitsatita paber ei lugenud venelasele midagi. Kontoris oli üks eestikeelne pitsat, põrutasime selle nurka. Läksime mööda vana Narva maanteed Lasnamäe poole. Oligi vene patrull ees. Vaatasime, et mitukümmend tsiviilriides eesti poissi oli juba sõjavangiks tõmmatud. Mina vanemana ees, kaks koolivenda selja taga, näitasin paberit. Üks kuldpagunitega vene leitnandike luges ja ütles “Idite!” Kui olime läbi pääsenud, siis tahtsin küll risti ette lüüa!
Veidi aja pärast oli tee peal ees vene veomasin. Lõke põles ja autos oli näha põgenikke. Ajasime juttu ning saime teada, et auto pidi Narva minema. Vahemärkusena lisan, et kui veel vormis olime, käisime Kose kandis. Seal oli mingi saksa ladu, tõime sealt omale neegripeaga rummipudeleid ja toidukonserve kaasa. Need olid meil alles. Keegi vanem daam rääkis kahe venelasega, et tulgu poisid kaasa. Venelased keetsid omale hirssi. Kutsusime seda “maailmavallutajaks”. Võtsin neegripeaga rummipudeli ja panin venelaste ette. Nad jõid seda pudru kõrvale ning jäid nii auru alla, et viisid meid Rakverre välja ja küsisid koguni, millisesse majja vaja on?

Venelased olid tammepuust söögilaual lõket teinud

Vaatasin, majal olid uksed lukus. Kedagi ei olnud. Ülal oli esikuaken, millel ei olnud haaki küljes. Ronisin mööda veetoru üles ja kargasin tuppa. Meil oli all söögitoas suur tammepuust söögilaud, millel oli tuld tehtud. Ime, et maja polnud põlema läinud! Kuulsin, et vastasmaja oli maha põlenud. Noh, vene väed…
Naabritelt sain teada, et isa ja ema olid läinud ühe kooliõe juurde appi kartuleid võtma. Läksin ka maale. Igale poole olid teated välja pandud, et vastavate aastakäikude mehed peavad end registreerima. Esmaspäeval läksin hoopis Maavalitsusse ja küsisin tööd. Mind määrati Virumaa heakorra- ja kommunaalettevõtete kontori peainseneriks. Maavalitsuse Kommunaalosakonna juhataja oli üks korpuse mees ja suhtus minusse täitsa mõistlikult.
Tallinnas komandeeringus käies astusin ülikoolist läbi ja laborijuhataja kutsus mind assistendiks. Sain poole kohaga tööle ja edasi õppima. Olin sunnismaisusest pääsenud.

Võrgus

Kaks meest said 1946. a novembris Tallinnas kokku ning selle kohtumise tulemusena kukkus peatselt kari inimesi kinni. Üks, kes võrku sattus, olin mina. KGB otsis omale ohvreid ja üritas kokku klopsida mingit organisatsiooni. Mind arreteeriti 1947 jaanuaris ning selle eest, et olin oma sõbrale tema palvel raamatukogust ühe raamatu toonud, väänati erinõupidamise otsusega 10 aastat. Mis tegelikult juhtus ja mis võrguga tegu oli, on hoopis omaette lugu.

järgneb...