Vigala Sass ja Elo Liiv – Väekandjad

Usuvabadusest Eesti moodi
ehk elame luterlik-kristlikus riigis

tekst ja foto: Elo Liiv,
Maausuliste Saarepealse Koja kirjutaja
17. Marrusekuul Männisalus


Olles rahvaste kui ka üksikisiku maailmavaadete ainulaadsust tunnistav maausuline, olen alati uhkusega meie riiki tutvustades öelnud, et põhiseaduslikult on Eestis usuvabadus, s.t ühtegi usku ei eelistata teistele. Mõned aastad tagasi asendas uhkust aga kurbus ja sellesama tutvustava lause lõppu hakkasin lisama täiendit: …hoolimata sellest elame riigis, mis rahva rahaga kristlikku ilmavaadet ja kombeid vägisi peale surub.

Kopenhaageni Euroopa Nõukogu on määranud kindlaks ühinemise poliitilised kriteeriumid, mida Kesk- ja Ida-Euroopa kandidaatriikidel tuleb täita. Need maad peavad olema saavutanud “demokraatia, õigusriigi, inimõigused ning vähemuste austamist ja kaitset tagavate institutsioonide stabiilsuse”
Kui seni on ajakirjanduses käsitletud “vähemuste austamise ja kaitse” all peamiselt konflikte rahvuslikul pinnal, siis selle artikliga siin loodaksin viia lugejate tähelepanu pigem usulistele probleemidele Eesti Vabariigis.

Kirikute ja koguduste seadus
(jõustus 1. 08. 2002): Analüüsides antud seadust, tekib seoses üksikisiku usuvabadusega hulga ebamäärasusi, mida võib kas siis tahtlikult või mittetahtlikult kurjasti kasutada.
§ 2 järgi on usulisteks ühendusteks kirikud, kogudused, koguduste liidud ja kloostrid, kus “koguduste liit” kui ka “kirik” on vähemalt 3 koguduse vabatahtlikult liitunud ühendused. Kui “koguduste liidu” puhul on nõutud liituvate koguduste käest ühe usu tunnistamist, siis kiriku puhul räägitakse episkopaalsest struktuurist ja õpetuslikust seotusest kolme üldkirikliku usutunnistusega. See määratleb “kiriku” kindlalt kristliku institutsioonina.
“Klooster” saab tegutseda kas kiriku või iseseisva põhikirja alusel. “Koguduste liidule” seda võimalust ei anta. Ükski mittekristlik usuline ühendus (nt budistid) ei tohi enese juurde asutada kloostrit, erinevalt kristlikest kirikutest, vaid peavad moodustama sõltumatu juriidilise isiku. See ei taga eri usutunnistuste usuliste ühenduste võrdset kohtlemist.
§ 7 nõuab kristliku terminoloogia kasutamist kõigilt usulistelt ühendustelt: Usulise ühenduse nimi peab sisaldama vastavat sõna “kirik”, “kogudus”, “koguduste liit”, “klooster”. Eriti vastuvõetamatu on see Taarausuliste ja Maausuliste Maavalla Kojale ning tema osakodadele kui kohaliku eelkristliku maausulise traditsiooni jätkajaile. Kuivõrd vastavuses oma õpetuslike alustega ei saa maausuliste Härjapea, Emajõe, Emujärve ja Saarepealsne Koda “kogudusteks” ega Maavalla Koda “koguduste liiduks” nimetada, ootab maausulisi ühendusi ees sundlõpetamine 2004. aasta 1. juulist vastavalt seaduse § 31-s sätestatule.
§ 8 lubab Igale isikule on tagatud õigus saada maetud vastavalt oma usutunnistusele. Sugulaste, eestkostjate või hooldajate puudumisel viib usutunnistusekohase matusetalituse läbi lahkunu kogudus, kui on teada surnu kuuluvus kogudusse. See seadus ei kehti, kuna näiteks maausulisena ei saa mind minu viimse tahteavaldusena kremeerida minu koduhiies. Krematooriumis läbiviidud talitusele järgneb aga urni matmine kiriklikku kalmistusse – ära loodagi, et võid tuha sümboolselt voolavasse vette või kodukandi loodusesse laiali puistata.
§ 9.1. Ravi-, õppe-, hoolekande- ja kinnipidamisasutustes viibijal ning kaitseväelasel on õigus täita usulisi talitusi vastavalt oma usutunnistusele, kui see ei kahjusta avalikku korda, tervist, kõlblust, nendes asutustes kehtestatud korda ega teiste seal viibivate isikute õigusi.
§ 9.2. Jumalateenistusi ja usulisi talitusi ravi-, õppe- ja hoolekandeasutustes korraldab usuline ühendus omaniku või asutuse juhi, kinnipidamisasutustes vangla direktori ja kaitseväes väeosa ülema ning kaitseliidus maleva pealiku loal. Järjekordselt mitte kehtiv nõue. Praeguseks on loodud võimalused vaid kristlastele. Pealegi pole siin sõnakestki juttu, et usuline töö rahastatakse riigi ehk maksumaksjate poolt.
Tooks vaid võrdluseks siinkohal Jaapani konstitutsiooni, kus § 20 on usuvabadus määratud järgmiselt:
1. Kõigile garanteeritakse usuvabadus.
2. Mitte ükski religioosne organisatsioon ei pea saama riigilt mingeid privileege ja ei saa poliitilist võimu kasutada.
3. Kedagi ei saa sundida osalema mingites religioossetes aktides, pidustustes, tseremooniates ja rituaalides.
4. Riik ja ta organid peavad hoiduma religioosse õppe läbiviimisest ja ka muust religioossest tegevusest.
Sarnane seadusandlus teeks võimalikuks riigi ja usuliste organisatsioonide tegeliku lahususe. Kuid Eestis on ju vaja Euroopa ees Kiriku ülemvõimu ülistada, hoolimata ohust kaotada sedasi õigusriigile omased jooned…

Sõjavägi:
Hetkel on Eesti kaitsejõududes tegevteenistuses või tegevteenistusse vormistamisel 18 kaplanit, nendest 1 piirivalves ja 2 päästeteenistuse sõjaväestatud üksustes. Kaplanitest on 12 luterlast, 2 apostlik-õigeuskliku, 1 baptist, 1 metodist ja 2 nelipühilast. Kaplanid on riigipalgal ning seda põhjendatakse väitega, et kaitseväes on tööl igasugu spetsialiste. Hoolimata sellest, et mitte kõik sõdurpoisid ei pea ennast kristlasteks, hoitakse seal tööl inimest, kes hoiab nende n-ö hingepuhtust, nagu tegu oleks AINUVÕIMALIKU HINGEPUHTUSE TEOORIAGA. Siis võiks seal olla alaliselt tööl ka näiteks filosoofid, etnograafid jne.
Kaplaniteenistus Eesti kaitseväes on oikumeeniline: kaplanid on erinevatest kirikutest, kuid teenivad kaplanitena kõiki oma üksuse kaitseväelasi ühtlaselt, vaatamata nende usulisele kuuluvusele või mittekuuluvusele. Kaitseväes ei või kedagi sundida usulistes teenistustes osalema ega kaplaniga kõnelema. Erandid on üksuste ülemate korraldusel toimuvad paraadid või mälestusteenistused. Kaplan peab olema ühe Eesti Kirikute Nõukogu liikmekiriku liige. Viimased kaks lauset on täielikult vastuolus põhiseadusega, mis väidab, et ühtegi usundit ei eelistata teisele. Meie sõdurpoisid peavad igal nädalalõpul ja paraadidel paljastama pea ja lugema kaasa kristliku kaplani palvetele.
Merevägi: Eesti Mereväe Misjon kasutab koguduste vaimulikke sakraalsete talituste läbiviimiseks. Jumalateenistused ja õhtupalvused toimuvad regulaarselt pühapäeviti meremeeste kodu kabelis. Laevakülastusi ja muid kaplanitega seotud ülesandeid täidavad põhikohaga töötajad – sadamakaplanid. Lisaks põhipalgaga töötajatele on Meremeeste Misjonisse kaasatud Eesti Kirikute Nõukogu poolt määratud vaimulikud erinevatest kirikutest. Järjekordselt on kirik endale riigiteenistuses ainuõigused “soojale kohale” saanud.

Vanglad:
Kriminaalpreventsiooni Nõukogu koosneb peamiselt riigi ja omavalitsuste esindajatest, teiste hulgas on ka Eesti Kirikute Nõukogu esindaja piiskop Einar Soone Eesti Kirikute Nõukogu esindajana. Alates 2001. aasta märtsist on Justiitsministeeriumi valitsusalas moodustatud peakaplani ametikoht ja kaplanaadi osakond ning vanglates kaplanite ametikohad. Hetkel omab teoloogilist kõrgharidust 6 kaplanit ning järgmiseks aastaks on juba 9 teoloogilise kõrgharidusega kaplanit. Teoloogilist kõrgharidust hetkel ei oma ega omanda 4 kaplanit. Kaplanite netopalk on siis vastavalt haridusele 2700 kuni 5700 krooni. Planeeritav kaplanite arv vanglasüsteemis tulevikus on umbes 23. Kaplan on vangla usulise töö koordinaator ning nõustab vangla juhtkonda usulistes küsimustes.
Teada on, mis vaatevinklist! Ka teistele usunditele tuleks anda nõukogus osalemise õigused või luua tingimused lihtsalt vabatahtlikele – usuline töö on ju misjonitöö, seega ei tohiks olla palgaline.
Vangist vabanenute rehabilitatsiooniks on 2003. aasta eelarve projektis ettenähtud 2 476 700 kr. Vangist vabanenute rehabilitatsiooni teenuse osutamiseks sõlmitakse igaaastane leping seda teenust osutavate eraõiguslike asutustega.
Kui riik pöördub antud küsimustes Kiriku kui teenust pakkuva usuorganisatsiooni poole, siis tekib küsimus, kas meie riigis on vähe psühholooge, psühhiaatreid ja sotsiolooge ja miks ikkagi arvab riik, et just kristlik maailmavaade on inimesi “õigele teele” suunav? Eestis on kristlus mõõga ja verega saavutanud positsiooni, millest kuidagi lahti ei taha öelda. Arvestades ajaga, mil kristlikud dogmad oma tööd inimeste hingeelu kujundamiseks on teinud, siis ei peaks Euroopas ja ka meil ühtegi kurjategijat enam olema.

Massimeedia:
On arusaadav, kui igal usuorganisatsioonil on võimalus omada omi häälekandjaid. Kui aga ka avalik-õiguslik ringhääling hakkab tasuta mõne usu häälekandjaks, siis tekib küsimus võrdsetes võimalustes. Avalik-õigusliku ringhäälingu programmi esimene üldpõhimõtte on: erapooletuse ja tasakaalustatuse põhimõtete järgimine üksik- ja sarisaadetes ja programmis tervikuna peab avalik-õiguslikule ringhäälinguorganisatsioonile olema olemuslik ja kohustuslik. Sel viisil tagatakse kõigile ühiskonna liikmete võimalus kujundada oma isiklikku arvamust, mis tugineb mitmekesisel informatsioonil sotsiaalse, majandusliku ja kultuurilise elukeskkonna kohta…
20. jaanuaril 1997 loodi meediakeskus Eesti Luterlik Tund (ELT), mis seadis oma põhikirjaliseks ülesandeks massimeedia kaudu kuulutada Eesti rahvale kristlikke väärtushinnanguid ja põhitõdesid, Jumala Sõna, millel seisab maailm (!?). Sama aasta sügisest said alguse raadioprogrammid (Vikerraadio, Klassikaraadio, Raadio 2), televisioonisaated (Eesti Televisioon “Kaheteistkümnes tund”), leheküljed ajalehes “Postimees”. Muide, tasub märkimist, et ELT juhatusse on kuulunud Mart Laar, Toivo Jürgenson ja Andra Veidemann.
Eesti rahvale ongi kristlaste põhiliseks väljundiks olnud Eesti Raadio ja Eesti Televisioon. Eesti Televisioonis on jätkunud pühapäeviti saatesari “Ajalik ja ajatu”, kus esinevad EKN-i liikmeskirikute vaimulikud. Kristlikel pühadel ja vabariigi tähtpäevadel on toimunud jumalateenistuste ülekanded Eesti Televisioonis ja Eesti Raadios. Olulisemaid kirikuelu sündmusi saab lisaks jälgida ka “Kirikuelu kroonika” saadetes, mida valmistab ette Eesti Kristlik Televisioon. ER põhjendas: Eesti Raadiot rahastatakse riigi eelarvest, milliste summadega kaetakse kõik kulutused (sh saatjate rent Telekom’ile ning ka saadete tootmiskulud). Kõik Eesti Raadios olevad hommikupalvused ja Kirikuelu saade valmivad koostöös Eesti Kirikute Nõukoguga. Lepingud on kahepoolsed ja konfidentsiaalsed ja seega avalikustamisele ei kuulu. Kuidas küll on tegemist siis avalik-õigusliku ringhäälinguga? ETV ja Eesti Ringhäälingu Nõukogu pole pidanud vajalikuks vastamist teabenõudele.
Kui nüüd nõuda, et ka teised usundid Eestis saaks samas mahus sõna sekka öelda, poleks vist ülejäänud saadetele üldse ruumi. Pakuks lahendina riiklikele häälekandjatele usundite saateid, kus saaksid sõna nii moslemid, õigeusklikud kui taara- ja maausulised jt. Otseülekanded ja avalikkuse n-ö usuline mõjutamine toimugu ikkagi iga sekti (usundi) oma häälekandjates.
Ajakirjanduses valitseb üldiselt (arvatavasti omanikest sõltuvalt) põhjamaise luterliku usundi kajastamine. Näiteks Saare maakonnalehe Meie Maa iganädalane „Kiriku ja Kodu“ lehekülg, kus teistel uskudel pole palju sõnaõigust. Valner Valme on kenasti kirjutanud “Postimehes”: …meediaväljundid on enamasti ära kasutatud kõrgel vaimsel tasemel, kuid siiski mõneti kitsilt. Avatus teistsuguste mõtteviisidega suhestumiseks leiab küll manifesteerimist, kuid neid teisi mõtteviise tajutakse siiski (paratamatult?) läbi oma prisma ja sõnavara. Ning ikka näitab Eesti meedia maausulisi valdavalt anakronistlike veidrikena, krišnaiite eksootilise estraaditrupina, sataniste lausa eluohtlike hälvikutena – ja Eesti moslemid vaikib üldse maha. Väga raske on tuvastada kristlastes reaalset tahet oma pisukest monopoli õiglaselt teistega jagada…
Avaliku Sõna Nõukogu uutjateks 1997. aastal olid Ajalehtede Liit, Ringhäälingute Liit, Ajakirjanike Liit, Meediakoolitajate Liit, Eesti Raadio, Eesti Televisioon ja Tarbijakaitse Liit. 1999. aastal lisandus ühingu liikmeskonda ka Eesti Kirikute Nõukogu. Järjekordselt pole kaasatud mittekristlikke usuühinguid.

Haridus:
Eesti Kirikute Nõukogu kirjutab: On toimunud aastatepikkune viljakas koostöö kirikute ja haridusministeeriumi vahel, mille tulemusena on välja töötatud usuõpetuse programm. Usuõpetus (usundilugu) ei ole konfessionaalne, vaid on eelkõige noore inimese silmaringi laiendav distsipliin, hingeharidus, mis aitab orienteeruda kristlikus usus ja selle kultuuritraditsioonides. Kirik on siin nõuandvas ja teenivas rollis. Seega ärgem rääkigem neutraalsest usundite loost! Tegemist on ikkagi kristliku õpetuse taastulemisega meie laste igapäevasele kooliteele. Eelmise vabariigi ajal nähti suurt vaeva, et seda sealt kõrvaldada. Kui rääkida ka teiste usundite tutvustamisest lastele, siis Tartu Ülikooli usuteaduskonna kodulehte lugedes ei jää küll kahtlust, kui ühekülgne see tuleks: Tartu Ülikooli usuteaduskonnas õpitakse kristlikku teoloogiat erilise rõhuasetusega evangeelsele teoloogiale. Eesti levinuimad protestantlikud konfessioonid on luterlus ja baptism. Seega õpitakse TÜ usuteaduskonnas eelkõige tundma Jumala olemuse evangeelset tõlgendust, vastavaid kiriku- ja dogmadeloolisi allikaid, kristluse ja inimühiskonna omavahelisi seoseid. Samas väidetakse entusiasmiga, et Eesti Vabariigi kaitseväes valitseb kaplanite puudus. Vaimulikke-hingehoidjaid on tarvis haiglatesse, sotsiaalhoolekandeasutustesse, vanglatesse, et Eesti koolides on suur nõudlus religiooniõpetuse õpetajate järele. Vastava kutse saamiseks tuleb läbida usuteaduskonnas pärast bakalaureuseõpet ühe-aastane usuõpetuse õpetajate õppekava. Kui riiklik koolitustellimus, siis peab looma ka töökohad. Samas on vaevalt usutav, et ühe aastaga õpitakse kõik vajalik erinevatest usunditest. Kahtlema paneb ka vastavate õpetajate erapooletus, isegi kui nad püüaksid erapooletud olla, käsitleksid nad ikkagi teisi usundeid läbi kristliku vaateprisma.
Kõik teised usundid on seni erinevate koolide õppeprogrammide koostamisel lihtsalt kõrvale lükatud. Kuidas saab aga luua koolidesse usuõpetuse ainet, kui riigil pole neutraalseid usundite tundjaid ja pole loodud ka kohta, kus neid koolitada? Huvitav on see, et usuõpetajate õppekavadest puudub isegi kultuurantropoloogia õppeaine kui selline. Samas ei läheks ka ükski mittekristlane usuteaduskonda praeguse pakutava õppekavaga õppima. Küsimuseks jääb ka, et miks usuõpetus peab üldhariduskoolis üldse eraldi õppeaine olema? On ju olemas pühakodade juures pühapäevakoolid ja erinevad õppelaagrid nendele, kes tunnevad religiooni vastu huvi maast madalast.

Riiklikud toetused:
valitseb ebavõrdne olukord nii toetuste kui ka maksude näol. EKN-i tegevuse toetamise riigieelarvelistest vahenditest otsustas Riigikogu taasiseseisvunud Eesti Vabariigi algusest peale. Ühtegi teist usuorganisatsiooni pole toetatud. Algselt oli see summa eraldi reana riigieelarves, kuid viimastel aastatel toimub Siseministeeriumi eelarve kaudu. 2002 aastal sai Kirikute Nõukogu 3,9 miljonit kasutamiseks vastavalt oma äranägemisele:1) Liikmesorganisatsioonide otsetoetused; 2) Sekretariaadi töötasud (sh riiklikud maksud), 3) Preemiafond, 4) Kantseleikulud, 5) Majandamiskulud (sh ruumide rent; arenduskulud, lähetuskulud), 6) Seminaride ja koolituste korraldamine, 7) Töövaldkondade finantseerimine (Eesti Raadio vaimulikud saated, Ajalik ja ajatu, Koosolekute korraldamine, Aastapreemia, Kaplanaat, Noortenõukogu, Sotsioloogiline uurimus moraalinihetest, abordi töörühm, kodulehekülje arendamine, Eesti rahva vaimsuse uuring, EKN-i tutvustava bukleti väljaandmine). Seega arendab Eesti riik maksumaksja, k.a mittekristlaste, raha eest kristlikke struktuure ja aitab kaasa kristlikule misjonile.
Kui eelnevat lugeda, siis tekib küsimus, kas Kirikul pole enam liikmeid, kes selliseid asju ise enda tarvis rahastada jõuaksid? Kui riik lähtub protsentidest – kes Eestis mida usub, siis võiks ju ka toetuste puhul nendest lähtuda. Kui kogukond ei jaksa enam oma vaimulikkonda ja kogudust ülal pidada, siis on “puu” latv liiga raskeks ja arvukaks läinud. Seega on täiesti arusaamatu riigi poolne toetus uute usuteenrite koolitamisel ja miks peab uskmatu või muu-usuline eestlane maksma kinni maksudega näiteks EKN-tutvustava bukleti väljaandmist? Kirik on küll osa meie uuemast kultuurist ja omab muinsuskaitselisi väärtusi, kuid ka meie maa põlisusu ja pärimusega seotud paigad on muinsusväärtusega.
2003. aasta eelarve eelnõus on ettenähtud on siseministeeriumi all /../ 229 - ‘muud eraldised residentidele 44 240 000 kr, sealhulgas Eesti Apostliku Õigeusu Kirik - 20 000 000 kr; Eesti Kirikute Nõukogu 3 900 000 kr. Meie maa põlisrahva pühamute, hiite, korrastamiseks ja hooldamiseks pole ette nähtud sentigi. Kuidas saab olla võimalik, et meie oma riik kulutab iga-aastaselt kümneid miljoneid kroone Eestisse sisse toodud usu pühapaikadele, kuid hiitel laseb hävida? Samuti pole muhameedlased, juudid, budistid jne samaks otstarbeks sentigi saanud.
Eraldatava riigieelarvelise toetuse puhul on silmas peetud muuhulgas järgmisi asjaolusid: 3) Oluline on tõhustada ja arendada kirikute poolt tehtavat rehabilitatsioonialast tööd (tänavalapsed, alkohoolikud, sotsiaalsed heidikud jne) – huvitav kas meie riigis pole piisavalt sotsiaaltöötajaid?, 4) Arendada tuleb kirikute poolt tehtavat haridus- ja kasvatusalast tööd laste ja noortega. See tegevus omab ühiskonnas üha enam väärtustamist vajavat kriminaalpreventatiivset iseloomu; 5) Vaja on kaasa aidata religioossete massikommunikatsiooni-vahendite tegevuse arendamisele, mille tulemusena on võimalik üha enam kujundada positiivses suunas ja väärtustada moraali ja eetikat puudutavaid küsimusi. Vastav põhjendus siseministeeriumist vaid tõestab, et riik juba eos peab kristlikku maailmavaadet, eetikat ja moraali kõige õigemaks maailmas.

Riigimaksu poliitika:
Eesti kirikute, koguduste ja koguduste liidud on vabastatud tulumaksust ja käibemaksust (06.04.1995). Erinevalt mittetulundusühingutest ei pea kirikud ja kogudused ära märkima ka oma annetajaid. Annetajaliikmeid võib olla kümneid tuhandeid ja riik ei tarvitse neist teadagi.

Riiklikud pühad:
Pühade ja tähtpäevade seaduse § 2 järgi on kümne riigipüha ja puhkepäeva sees kuus luterliku kiriku tähtpäeva: suur reede, ülestõusmispühade 1. püha, nelipühade 1. püha, esimene jõulupüha ja teine jõulupüha. Kusjuures riigi ametlikke pühasid, mis on otseselt riigi tekkimisega seotud, on vaid kaks, ülejäänud kaks on Euroopa kultuuriruumi tähtpäevad. Riiklikest tähtpäevadest on luterlik kolmekuningapäev. Seega diskrimineeritud on need õigeusu kogudused, kes oma tähtpäevi arvestavad juuliuse ehk vana kalendri järgi, kõnelemata maausulistest, taarausulistest, islamiusulistest jm, kellel on hoopis teised usulised tähtpäevad. On olukord, kus usu poolest n-ö “riigikiriku”-väline perekond ei saa omadel pühadel koolist või töölt vaba päeva, et kombeid võrdse aktiivsusega tähistada kui luterliku kiriku rahvas. USA-s ja mõnes Euroopa riigis on jõutud selles asjas kaugemale – igal inimesel on õigus vastavalt oma usutunnistusele valida 6 vaba päeva, kust palka maha ei arvata. Ootaks sama ka meie riigilt.
Kehva riigisisest usupoliitikat näitab ka tava, et enamikel riigi sünniga seotud pühadel – Eesti Vabariigi aastapäeval, Võidupühal jne on tseremooniad tihedalt kiriklikke liturgiaid ja muid kombetalitusi täis pikitud. Oleks enesestmõistetav, et kui president või mõni muu kõrge riigiametnik jõuluajal kristlikus kirikus käib, siis on tal samavõrd voli pööripäevadel maausu riitusel osaleda ning korraldajad ei pruugi üritust mingiks etenduseks vabandada. Kõrge riigiametnik peaks andma oma juuresolekuga heakskiidu kõigile seda maad positiivselt mõjutavatele kõiksuskaemustele. Kui võrdsust ei suudeta täita, siis võiks usulised tseremooniad riiklikelt üritustelt üldse kõrvale jätta.

Sotsiaalteenused:
Registreeritud kirikute ja koguduste vaimulikud võivad tegutseda perekonnaseisuametnikena ja osutada muid sotsiaalteenuseid. Täiesti loomulik, aga miks toetatakse riigi poolt ainult teatud ususekti poolt pakutavaid sotsiaalteenuseid?
Riigi sotsiaalministeeriumi eelarve projektis aastale 2003 on ettenähtud: MTÜ Maarja Kodu Pärnus 400 000 kr; MTÜ Merimetsa Tugikeskus 420 000 kr; MTÜ Hingeabi Assotsiatsioon Usaldus; Ohvriabi koordineerimine 440 000 kr. Kulu ohvriabi koordineerimiseks on arvestatud Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Kriminaaltöö Keskusele, kellega on sõlmitud vastav leping kuni 2003. aasta lõpuni ning kes tegeleb füüsilise ja seksuaalse vägivalla all kannatanud isikute nõustamisega. Ei kommenteeri, kas ikka mitteusklik läheb kirikumehele kaebama seksuaalsest ahistamisest? Ning kui hädas inimene satubki vastavasse kohta, siis miks peaks just kristlik jumalasõna psühholoogilise või psühhiaatrilise nõustamise asemel rohkem mõjuma? Või loodab kirik, et hädasolijast saakski parem usklik? Võiks nõuda avalikult selliste asutuste aruannet, kui palju inimesi on läbinud vastava nõustamise ja mis tulemused on olnud. Samas seda ei saa teha, kuna klientide nimed pole ju avalikustamiseks mõeldud. Seega puudub kontrollivõimalus.

Maaseadus ja -maksud:
Eesti riik ei käsitle hiite-aluseid maid sakraalmaadena. “Maamaksuseaduse” § 4 lõike 1 punkti 5 kohaselt ei maksta maamaksu kirikute ja koguduste pühakodade aluselt maalt. Maamaksuseaduse kontekstis on pühakoja mõiste puhul silmas peetud sakraalarhitektuuri, see tähendab, et tegemist on usuliste talituste läbiviimiseks mõeldud ehitisega, milleks on Eestis eelkõige kirik, mošee, sünagoog, aga ka klooster. Tuleb välja, et Eesti põlisusund on seaduseväline, sest maausulised käivad pühas hiies, mitte pühas majas hiie sees. Kui vanasti kuulus hiis küla ühisomandisse, siis võiks ka praegu hiite alused maad kuuluda kas siis maksuvabalt Maavalla Kojale, kes nende eest hoolt kannaks (nagu kirik kui institutsioon kiriku kui pühakoja aluste maadega) või otseselt sotsiaalmaadena valdade haldusesse. Vaja on tagada maamaksuvabastus ka pühadele rajatistele ja pühadele loodusobjektidele (hiied, ohvrikivid jms) koos vaba juurdepääsuga rahvale. Praegu on hiied koos esivanemate kalmudega üldiselt kõik maamaksu all, s.t eraomandis. Eesti riik peab pärimuslike pühakohtade saatust lihtsalt tühiseks.

Mittekristlaste alavääristamine kiriku poolt:
meie esivanemate ja muude rahvaste pärimuslikku omausku on kristluse tekke aegadest peale peetud millekski alaväärseks ja kuratlikuks. Seda seniajani: Eesti Kristlike Koguduste Ühingute Nõukogu liikme Paul Rästa avaldus (Meie Maa, 13.11.99), kus nimetab maausulist ja agronoomia doktorit Aleksander Heintalut, alias Vigala Sassi kurjuse maailma esindajaks, Luciferi kaastööliseks Eestis. Maausust räägitakse kui mingist alam-usust, mis pole võrdväärne maailma suurte uskudega.
Samas, kas kirikuteener või keegi teine Kristuse kuju ees kummardades, tema jalgu härduses suudeldes ja sümboolselt ka kannibalismiga tegeldes (ihu süües ja verd juues) ilmutab „arenenud“ usu tundemärke? Või mida arvata rahvast, kes kummardab võõra hõimu esivanemat, unustades omade käekäigu täiesti?
Igal usundil on oma koht maailmas, seda ei saa keegi eitada. Usk pakub tunde-erksust ja vaimsust. Usuline kogemus arendab vastuvõttu, mida millegi muuga võrrelda ei saa. Teisest küljest võib usk olla aga ka tendentslik ja demagoogiline. Riigil on vaja kainet pead ja selget silma, et õigeid otsuseid teha. Praegu tundub küll, et seda kainust pole ollagi, pealegi rüübatakse vaid ühest pudelist ja teiste rahade eest.

Misjonitegevus:
on asi, mida paljud (usundid) katsuvad igati vältida. Usk on iga rahva ja üksikisiku isiklik asi. Vastupidise näitena võiks tuua Eesti Evangeelse Allianssi arengukontseptsiooni (19.01.1999): Edendada ja julgustada Eestimaa evangeliseerimist kõigi võimalike vahenditega, mis on kohased kaasaja Eesti sekulariseerunud ühiskonnas. Kujundada teoloogia ning teoloogiline haridus Eestis selgelt missioloogilise perspektiivi ja sihiga teoloogiaks ning teoloogiliseks hariduseks. Stimuleerida kõigiti ühist palvemeelt Eestimaa evangeliseerimise nimel. Populariseerida ja legaliseerida piibellikke väärtushinnanguid eesti kultuuris, sotsiaalpoliitikas jm.
Et saavutada omad eesmärgid, on teostamisel täielik misjonitöö äriplaan koguduste rajamisele; linna-, väikelinna- ja maamisjonile; kommunikatsiooni-võrgustiku arengule; puuetega inimeste evangelisatsioonile; evangeelselt orienteeritud hariduse levikule; juhtide koolitusele; misjonäride koolitamisele ja lähetamisele; ühtsele palvetööle; erinevate elukutsete (nagu näiteks ärimeeste) esindajate evangeelsele rühmitamisele; etniliste vähemusgruppide evangeliseerimisele; uurimuste läbiviimisele; strateegilisele evangelisatsioonile; evangeelse teoloogia arengule; naistööle; laste- ja noortetööle; kultuuriliste ja sotsiaalpoliitiliste väärtuste kristianiseerimisele.

Rahvausund:
tänapäevaks erisuundadesse liikunud ja eraldi seisvad pärimuskandjad – rahvalaul, -tants, -pillimäng, -usund, -käsitöö jne olid kunagi üks terviklik nähtus esivanemate hingestatud ilmapildis. Rahvausundi seotus teistega on paarisaja aasta jooksul erinevate vahenditega valitsevate ringkondade ja kiriku poolt pea kõrvaldatud. Eestis on praeguseks küll olemas tugev folkloristikateadus, kuid selle maailmavaatelis-hinnangulise aluse moodustab teaduse kristlik-läänemaine haru. Seega ühtsest terviksüsteemist, mis läänemere-soome rahvastel ümbritsevat keskkonda arvestades ometigi nii omanäoline oli, jäetakse mulje kui mõtestatuseta kestast. See, miks mingit laulu ühel ajal lauldi, teist teisel ajal, miks tantsusammud just mõnel peol sellised ja teised mujal jälle teistsugused olid – sellest ei saa aru, kui ei tunne esivanemate ellusuhtumist ja ütleme otse välja – eelkristlikku usundisüsteemi.
Meie rahvas on omal maal põlisrahvas – rahvas, kes on elanud ühes paigas tuhandeid aastaid, omades oma unikaalset ilmavaadet ja kultuuri. Kui me ei suuda väärtustada iseendaks olemist ja erinevusi tänapäeval meist ajalooliselt teiste kultuuritaustadega naabritest, siis on meie rahva tulevikuks olla vaid osakene “valgete maailmast”. Maailmast, kelle elanike kombed, käitumised ja väärtused ei pruugi sugugi ühtida meie omadega ja kes vaevalt meie kultuuri omapära alalhoiust huvi tunneb. Mis kõige tähtsam, ükski üdini kristlik riik ei toetaks kunagi meie rahvausundit ja pühakohtade korrashoidu. On ju nii?

Ajalugu:
on tendentslik, ilus näide on koolide ajalooõpikud. Kui vene ajal oli vabadusvõitlus ja muistne iseolemise uhkus vähemalt hinnas (peidetud ridade vahele), siis tänapäeval võib kohata ristirüütlite tapatalgute kirjelduste juures vaid mõnda iseloomulikku lausejuppi ja kogu meie maad nimetatakse juba kunagiste anastajate järgi Maarjamaaks. See nimi pidi omal ajal tiivustama ju ristisõdalasi meie rahvast mõõga ja tulega kristlasteks lööma ja nüüd kanname uhkusega seda nimetust. Antakse veel endise presidendi L. Meri eestvõtul Maarjamaa risti ordenitki…

Minu küsimus:
kas Eesti sugusel väikesel riigil on mõtet ja ka võimalusi ülal hoida sellises suurusjärgus kiriklikku kultuuri? Pealegi kultuuri, kes peab meie omakultuuri alaarenenuks ja saatanlikuks. Kas ei võiks samavõrra ja enamgi toetada omakultuuri: kultuurimajade korrashoidu, koolide rahvalaulu ja -tantsurühmasid, samuti maakondade eelkristlikke kultuspaikade võsast väljaraiumist – on viimaste puhul ju samuti tegemist muinsusväärtustega?
Kui Eesti Vabariik püüdleb usuvabadusele, siis loodagu tõeliselt võrdsed võimalused kõikidele usunditele. Kui tuleb riigi-poolne toetus, küll tuleb ka rahvas maal taas talgutele ja kiigeõhtutele. Säilivad rahvatantsud ja -laulud koos käsitöötubade ja muistenditega. Pole vaja muuseumisse minna, kui tahetakse lapsele algupärast eesti nime, hällilaulu või sokimustrit leida.
…Eesti kultuur ei ole ainult kristlik kultuur. Eesti kultuur on kõigi siinsete usundite kultuur. Eesti kultuur on usuvabaduse kultuur ning iga mõistlik ühiskonnategelane, olgu usklik või mitte, peaks seda usuvabadust kaitsma ja arendama – et kaitsta ja arendada Eesti kultuuri vabadust... (Valner Valme)

* * *

P.S. 18. oktoobril 2002 võeti vastu Eesti Vabariigi Valitsuse ja Eesti Kirikute Nõukogu Ühishuvide protokoll, mis loodi ühiste eesmärkide deklareerimiseks ja saavutamiseks. Plaanitakse ühistegevust (teiste usundite koostööta loomulikult!) usundite õpetamises; riiklikus koolitustellimuses pedagoogidele, kaplanitele, riigiametnikele; kaplaniteenistuse väljatöötamises politseis, haiglates, sadamates, lennu- ja raudteejaamades; vaimulike saadete valmimisel meedias, riigieelarveliste vahendite suunamist, kristlike hoolekandeasutuste üleriigilise võrgustiku moodustamist jpm. Protokolli alusel sõlmitavatele koostöölepingutele kohaldatakse Eesti Vabariigi õigusakte (ja mitte vastupidi!).
15. novembril 2002 tuli kokku Eesti mittekristlikke usundeid ühendav Usuliste Ühenduste Ümarlaud ja taotles konstruktiivset koostööd Vabariigi Valitsusega. Loodame, et Eesti riigivõim on selleks võimeline.