Elle Kull Leida Laiusega "Ukuaru" võtetel

“Leida lugu” on uurimus naisest

tekst: Margit-Mariann Koppel

Leida lugu on film sellest, kuidas elu ja lugu põimuvad ja moodustavad lahutamatu terviku.
See on film eesti ühest tuntumast mängufilmide rezhissöörist, tema loomingust ja tegemistest…
Kuid tegelikult tahab see film olla naiseks ja emaks olemise raskest ja heitlikust õnnest.

Lugu Leida Laiusest valmis Eesti Filmi Sihtasutuse ja Eesti Kultuurkapitali toel ja esilinastus möödunud sügisel PÖFFil. Dokumentaalfilm pole Jüri Sillarti sõnul tema pärisosa. Kõik dokumentaalfilmid on omamoodi ettevalmistused mängufilmiks. “Portreefilm on karakteriuuring. Dokumentaalfilm on põhimõtteliselt essee. Essee inimesest. Ja võib-olla on isegi mõnes mõttes vabamad käed kui kirjutades. Kuidagi on nii juhtunud, et olen teinud filmitegijatest. Aga see on juhuslik. Põhiline on, et ma tunnen inimest ja mul on abimaterjal olemas.”

Avameelne teekond naise maailma

Tegemist on ebaeestilikult avameelse filmiga, mis kompab kohati hea maitse piire. Filmis ei anta üheseid vastuseid ega otsita absoluutset tõde. Põhjamaistel, vaoshoitud ning eelarvamuste ja tabude kütkes olevatel inimestel ei ole seda kerge vaadata. Mitmete stseenide peale võiks hüüatada, et oli siis seda vaja öelda! Kompleksivabam noorem põlvkond aga ihkaks ehk veelgi sügavamale tungida.
Räägitakse noore naise sunnitud, armastuseta abielust, millest sündisid poeg ja tütar. Keelatud armastusest, abieluvälisest lapse saamisest ja ema survel tehtud abordist ning üldse lastetuks jäämisest. Ema ja tütre vastuokslikust suhtest ning paljust muust, millest meil ei ole kombeks avalikult rääkida. Tundub, et mitmedki asjaosalised kasutasid juhust isiklikeks arveteklaarimiseks ja kohtumõistmiseks, kuid nagu ütleb 3. jaanuari Sirbi arvustuses “Vaene Leida!” Mihkel Mutt: “Eks seegi ole ajalugu.” Ja annab meile pildi neist inimestest endist.

Jüri Sillart: “Nägin selles filmis väljakutset püüda mõista naiste maailma suhteliselt sügavuti. On olemas kaks rahvust: naisterahvad ja meesterahvad. Rohkem rahvusi ei ole olemas. Nad on neid käivitavate motiivide poolest nii sarnased ja samas nii erinevad. Üks põhjusi, miks ma valisin Leida Laiuse, on see, et kui inimene tegeleb loominguga, siis ta tegeleb sellega ausalt. Mul on kahju, et keegi ei maininud filmis ära, et Leida ei teinud ühtegi ebaausat või teatud mõttes konformistlikku filmi. Selliseid rezhissööre on Tallinnfilmis olnud vast ainult kaks: Leida ja Griša (Grigori Kromanov – toim). Kui inimene teeb oma filme ausalt, siis ta tahes-tahtmata avab oma olemust. Sul oleks nagu rohkem tõestusmaterjali. Sellest, kes ennast ei väljenda, ei pea päevikut, ei jutusta oma lugusid teistele, on filmi palju raskem teha.
Elavast inimesest ei saanuks teha nii avameelset filmi. Siin tulevad mängu eetika probleemid. Tunnen, et mingite asjadega läheb see lugu kohati piiridele küllaltki lähedale. Kõik oleneb jällegi vastuvõtja taustsüsteemist. Üks põhireegel on see, et ei tohi pahatahtlikku kurja teha. Siis võib põhimõtteliselt paljudest asjadest rääkida.”

73 aastat elu. 63 minutit

63 minutit sünnist surmani. Ongi kõik? Kuidas see võimalik on, seda enam, et poolteiseaastase töö tulemusena kogunes algmaterjali 80 tunni jagu.
“Eriti oluline oli selle filmi puhul 2001. aasta kevad, kui oli viimane hetk saada mõningad inimesed kätte,” rõhutab Jüri Sillart. “Sest aeg vajub üle serva ja enam tagasi ei tule. Näiteks Ester Taalilt ei oleks aasta hiljem enam seda juttu kätte saanud. Veera Saare jutt oli aga juba niivõrd hüplik, et lihtsalt ei mahtunud filmi. Võibolla paar aastat varem oleks teine asi olnud. Väga suure töö on ära teinud sõbranna Silvia Kiik, kes korjas üles Leida arhiivi. Silvia sulest peaks sügisel ilmuma raamat. Leida sünnikohas Horoševo külas sai palju ringi käidud. Keegi ei teadnud, kus kohas see talu oli, kus Leida kevadel, 26. märtsil 1923 ilmale tuli. Otsisime kaks või kolm päeva, enne kui üles leidsime. Nüüd on seal heinamaa ja kasvavad puud. Horoševos elab veel tema sugulasi. Saime ettekujutuse, kuskohast ta tulnud on ja kuhu ta oleks võinud jääda, kui ta ei oleks olnud nii auahne. Seda nii heas kui halvas mõttes. Ta oli väga tugeva selgrooga inimene.”

Leida isa ja ema pulmapilt Inglilokidega Leida emaga Leida sõdurivormis “Kõrboja peremehe” võtetel Leida rezhissöörina filmis “Varastatud kohtumine”. Tagaplaanil operaator Jüri Sillart ja peaosatäitja Maria Klenskaja Leida ja Arvo Iho “Naerata ometi” auhinnaga.

“Sa oled kõige põnevama välja jätnud!”

Kui Dorian Supini filmis “24 prelüüdi ühele fuugale” on montaazhitöö vaevuaimatav, siis Sillarti filmis on kokkusurumise vajadusest tingitult hakitust ehk kohati liiast. “Mul oli noor assistent, kes ütles, et sa oled kõige põnevama kõrvale jätnud,” räägib Jüri Sillart. “Ehk sai mõni lõik isegi kurjasti välja lõigatud. Välja jäi väga palju kõrvalliine. Näiteks ema liin on filmis väga punktiiriline, kuigi ema mängis Leida elus väga mitmest rolli. Leida ema eluteel ei olnud armastust. Ta läks sunniga, vastu tahtmist 1918. aastal mehele. Ema oli pärit Narvast ning “saksikumast” perekonnast. Tal oli väga kaunis hääl ning ta mängis kitarri. Mehe perekond aga elas nagu talupojad. Kontrast oli drastiline! Leida ja ema vahel tekkis omapärane suhe. Leida jäigi lapseks ja käitus nagu väike plika. Ema ei teadnud näiteks surmani, et Leida suitsetas. Aga Leida oli kirglik suitsetaja! Ema anus, et Leida ei läheks sõjaväkke. Ent ajupesu oli nii mõjus, vaatamata sellele, et isa 1930. aastal arreteeriti ja lasti vangilaagris maha ning perekond saadeti välja. Ta oli ikkagi patrioot ja läks kodumaa eest võitlema. Ema pidas seda reetmiseks ja siit tekkisid teatud käärid. Kui Leida tuli kroonust tagasi, oli ta olnud absoluutselt teises diskursuses.
Niipalju olen, ma arvan, aru saanud, et ema tegi temast eestlase. Kogu Laiuste suguvõsa on venestunud. Isegi onutütar, kes on eluaeg Eestis elanud, elab ikkagi vene maailmas. Siit aga tekivad väga keerulised suhted. Ema ütles ju Lvovis elavast vennast lahti, sest vend võttis sõja lõpul venelasest naise. Tänu emale kaotas Leida ka oma lapse. Omaette teema on see, miks toimus Leida kokkuvarisemine pärast ema surma 1994. aastal – ühe hetkega sai Leidast vana inimene. Põhjus oli selles, et varem oli ema vana, tema oli noor. Nüüd kukkus tamm eest ära. Oli vaja psüühiliselt ümber orienteeruda. Kõigele lisaks sattus see 1990ndate algusesse, kinoinimeste jaoks kõige hirmsamasse aega, kus oli praktiliselt nälg.”

Hakkasin tagamaid mõistma

Jüri Sillarti isiklikul suhtel Leida Laiusega on mitu palet. Koos on tehtud üks film, Leida viimane mängufilm “Varastatud kohtumine” (1988). “Olime täiesti eri põlvkonnad, erinevate asjade peal üles kasvanud ja sellest tulenevalt oli meil erinev maailmatunnetus. Leida nägemus asjadest oli teistsugune kui minu oma. Tema jõudis oma tõotatud maale 1944. aastal Narvas, kus toimusid edasist saatust määravad sündmused. Siis ta hakkas võtma eestikeelse klassikalise kirjanduse najal järeleaitamistunde. Aga mis tol ajal oli? Oli Ed. Vilde ja A. H. Tammsaare, millele ta rajas oma vundamendi. Fr. Tuglas oli pooleldi keelatud, August Gailitit ei eksisteerinud praktiliselt üldse.
Üks asi on see, kui sa inimesega koos töötad. Teine lugu on siis, kui hakkad teda uurima. Mind ei huvitanud ausalt öeldes tol ajal tema minevik. Ta rääkis oma lugusid, kuid ma ei teadvustanud neid. Nüüd tagasi tulles ja minevikku üles kangutades, tuli ta hoopis teistsuguse inimesena välja. Hakkasin tema tagamaid mõistma.
Tulin “Tallinnfilmi” tööle 1971. aastal. Esimene mulje Leidast oli see, et ta oli hästi väljapeetud, võib öelda, et isegi nagu eesti proua. Kui teada sain, kust ta pärines, siis küll imestasin. Ta oli tohutu tahtejõu ja töövõimega. Tänu oma raudsele tahtele näris ta end igalt poolt läbi. Teatud asjaoludest tingitult oli töö tema jaoks kõik. Mis minu arusaamist mööda ei saa naisterahval siiski olla. Olen siinkohal antifeminist. Üks põhimisi õppetunde, mis ma seda filmi tehes sain, on see, mida ütleb Kaie Mihkelson: “Ükskõik mis, aga see on ikkagi nii seatud, kuigi erandid on alati olemas, et üks osa naisterahva elus on laps. Siit ei saa üle ega ümber. Võib kavaldada või mitte, aga see on ürgomadus.”

Leida tegi üht suurt pikka filmi. Iseendast

Jõuamegi elu ja loo lõimumiseni. Milline oli Leida elu? Kuidas kajastus see filmides? Tekib hulganisti küsimusi, millele ei ole üheseid vastuseid. Kuna Leidal ei olnud peret ega lapsi, siis suunas ta kogu oma energia ja pühendumise tööle, tihti absurdini ja tüütuseni küündiva intensiivsusega. Film oli tema maailm. Oli ta õnnelik, sest sai teha, mida tahtis? Või sügaval sisimas mingil moel õnnetu, üksildane ja vaene, nagu arvab Mihkel Mutt ning võrdleb Leidat Anna Haavaga? Miks ei leidnud ta enda kõrvale armastust? Kas lasteta naine on täisväärtuslik? Kas naisele piisab üksnes tööst? Kas Leida tegi filme sellepärast, et tahtis või sellepärast, et ennast reþissöörina tõestada? Miks tegi ta filme ainult (laps)naistest? Miks elas ta vaid kaks aastat oma emast kauem? Kas eraelu selgitab kõike?
Jüri Sillart: “Leida tegi kogu aeg põhimõtteliselt ühte suurt pikka filmi. Naisest ja iseendast. See film keerles eri aspektidel. Teatud lõigud olid õnnestunumad ja üks on väga hea, see on “Ukuaru”. (1973). Väga hea film sünnib juhuslikult, nagu sündisid juhuslikult “Kevade” ja “Viimne Reliikvia”, sündis ka “Ukuaru”. See oleneb kõik tähtede seisust, kus peab väga palju komponente kokku minema. Leida oli näitleja ja tema filmid on tinglikult öeldes pooleldi filmnäidendid. Näitlejaks olemine tingis vajaduse kõike väga kaua eelnevalt läbi tunnetada ja elada, koomilisuseni ja absurdini välja. Oma biograafiliste paratamatuste tõttu leidis ta tegelikult endale üheainsa väljundi, kuhu suunas kogu oma eksistentsi.
“Mäeküla piimamees” (1965) oli väga tähenduslik film Leida elus. Ma ei tahaks hakata seda faktiliselt lahti dešifreerima. Selja taga oli kroonu, mille lõpus ta jõudis tõotatud maale, kus kohtas printsi. Kus kõik oli äkki nii roosiline, nii ilus ja nii kaunis. Ainult et natukeseks… Leidal oli tunne, et ta suudab kõike. Ent peigmehe perekond ei kiitnud Leidat heaks ja noormehel ei jätkunud julgust tema kõrvale astuda. Julgusest jäi puudu ka sepal filmis “Mäeküla piimamees”, et astuda Mari kõrvale ning alustada uut elu sealsamas külas.
Leidas oli ürgnaiselik instinkt. Kui ta sai seda realiseerida, mis on kõige paremini välja tulnud “Ukuarus”, siis oli ta mäel. Kui mitte, siis kaotas jalgealuse. Tõnu Virve epateeris oma jutus väga ilusti, kuid see ei läinud kahjuks sisse: “Leida oli sotsrealist. Tema kunst oli vormilt rahvuslik, sisult sotsialistlik.” Selles on oma ivake tõde. Leidal puudus võime asjade taha näha ning tal oli ka kaks suurt läbikukkumist. Need olid filmid “Libahunt” ja “Reigi õpetaja”. Peale esimest läbipõrumist pidi ta ennast kogu aeg tõestama, sest tekkis küsimus, kas ta üldse on rezhissöör? “Libahunt” oma olemuselt ei ole sotsiaalne ega rahvusprobleeme käsitlev teos. “Libahunt” on vast ainukene eesti müstilis-mütoloogiliste sugemetega näidend, sest naistes on midagi hundilikku. Aga Leidale sai saatuslikuks klassikaline tagapõhi ning maailmavaade ja võib-olla ka teatud soodumuse puudumine. Film jäi armudraamaks läbi võõraks olemise, mida ta tegelikult ei ole. See on lugu naise ürgolemusest, mida ka Leida mingil moel tunnetas. Tunnetus oli talle antud. Ent küsimus oli selle artikuleerimises ja formeerimises. Miks ta valis peaossa Ene Rämmeldi? Sellepärast, et Ene on natukene hundi nägu. Alateadvus sundis teda sinnapoole. Aga teadvus ei suutnud seda realiseerida, ta kaotas jalge alt pinnase ning jäi materjalile alla.”

Naiseks ja emaks olemise raske ja heitlik õnn

Leida filmid jutustavad naiseks ja emaks olemisest. Mehed on siinjuures abiventiilideks. Isiklikult mitmeti läbi elatud keelatud armastuse teema läbib ühel või teisel moel mitmeid Leida filme. Kuid selleks tõeliseks filmiks pidi saama “Reigi õpetaja”, mis oli Leida ammune unistus ning millele ta oli kolm aastat mõelnud. Kuid et Valentin Kuik oli kirjutanud stsenaariumi mehest, aga Leida tahtis teha filmi naisest, siis ei saanudki muud välja tulla peale krahhi. Unistus purunes tuhandeks killuks. Laste roll naise elus on samuti oluline teema. Jäid ju emarõõmud tal endal tundmata. Filmis “Naerata ometi” (1985), mis räägib lastekodulastest, astus Leida kõrvale kaaslavastajana Arvo Iho. Neid ühendas isiklik suhe teemaga ning kirglik suhtumine filmi tegemisse. Leida vaoshoitus ja tam-tam liikumine kohtus Iho vitaalsuse ja brutaalsusega, mis andis omamoodi sümbioosi. Kuid lõpptulemuseks oli see, et filmi jäi suhteliselt vähe Leidat ja palju Ihot.
Leidal oli vajadus ennast taas tõestada. Sündis film “Varastatud kohtumine” (1988), mille teemaks on ema ja lapse omavahelised suhted. Jüri Sillarti sõnul on tegu ääretult autobiograafilise looga. Isegi kuni võttekohtadeni välja. Aga tol ajal selle filmi operaatorina ta seda ei teadvustanud, kuigi Leida oma lugusid rääkis. Sellest kõigest sai ta aru hiljem. Leida Laius jõudis jälle mäele ning oli üliõnnelik. Näis, et niisama õnnelik nagu aastal 1944 tõotatud maale jõudes, kus kõik eesolev paistis nii helge…

Nördimus. Varing

Tulid uued ajad. Eesti filmitootmist tabas kriis, kus igaüks tegeles oma nina vee peal hoidmisega. Ellu jäämiseks tuli Leidal uhkus ja eneseväärikus alla suruda ning müüa loteriipileteid. Mida selline pööre tema jaoks tähendas, võime vaid aimata. Kultuurkapitali stipendium küll tuli, kuid liiga hilja, ema surm – seda kõike oli korraga liig palju ja taluda liig ränk. Tagajärjeks nördimus ja füüsiline ning psüühiline varing. “Leida poleks ilmselt uue ajaga kohanenud,” arvab Jüri Sillart. “Tal olid küll mitmed ideed, mida ta teha tahtis. Näiteks “Naine sõjas” ja isegi “Karu süda”. Kuid filmiga “Varastatud kohtumine” ta sisuliselt oma tsükli lõpetas. “Mäeküla piimamees” on tegelikult film naisest sõjas.” Jah, sest nii nagu Mäeküla Maril, oli ka Leida elu võitlus oma olemasolu eest. Lõpuni.
Kevadel Leida sündis, kevad ta ka viis, 6. aprillil 1996. “Valutava hingega läks,” ütleb filmis sõjakaaslane Ester Taal. Nagu ei olnud tema elu rahulik, nii ei olnud ka surm.
Erinevalt Mihkel Mutist ei pannud film mind õhkama: “Vaene Leida!” Elu on värvilisem. Vaene küll, kuid omal kombel ehk siiski õnnelik?
Minule andis see film võtme Leida Laiuse loomingusse.

JÜRI SILLART
Sünd. 29. mai 1943. Tallinnas.

Haridus:
1963 - 1970 Üleliiduline Riiklik Kinematograafia Instituut, filmioperaator.

Töö:
1961 - 1962 ETV, lavatööline.
1970 - 1971 ETV, operaator.
1971 - 1989 Tallinnfilm, operaator lavastaja.
1990 - 1994 Filmistuudio “Tallinnfilm”, rezissöör-lavastaja.
1994 - 1997 Vabakutseline.
1997 Produtsent/rez. Kairiin OÜ
1997 - 1999 Eesti Filmi Sihtasutuse ekspertkomisjoni liige
1997 - 2000 Ringhäälingunõukogu liige õppejõud Tallinna Kunstiakadeemias (1996), Tallinna Pedagoogikaülikoolis (1997) ja Muusikaakadeemia Lavakunsti kateedris (1998).

Riiklikud autasud:
1980 Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi teeneline kunstitegelane.
2001 Valgetähe viienda klassi orden.