Vanavaramaailm
Jüri Kuuskemaa armsad vanad asjad

tekst: jüri kuuskemaa
Fotod: Riccardo Rand

Sulatusahju suu eest päästetud metsmees

Tahaksin tutvustada eset, mis mulle omal ajal väga meeldis ning mille hankimine ei olnud sugugi lihtne.
See on vasakule põlvele toetuva metsmehe pronksist figuur, kelle kehale on graveeritud karvad ja kellel on rõivastuseks ainult vöö ja peapael. Ta hoiab nuiana käes kõverat loomaluud, mis piibelliku Kaini relva, eesli lõualuud meenutab. Mehikese vasak käsi on õhus ja seal on jootmisjälg, mis nähtub ka vasakul põlvel. Seal on olnud kilp, millel arvatavasti paiknes omanikutähis, peremärk või vapp. Kujuke pärineb 15. sajandist või 16. sajandi. algusest, gootika ajastust. Niisiis – ehtne keskaegne asi, mis võib olla üle 500 aasta vana.
Mina nägin seda metsmehe kujukest esmakordselt aastat kolmkümmend tagasi ühe Tallinna kollektsionääri ja kunstikaupmehe juures, kes töötas firmas, mille nimi tookord oli “Vtortshermet”, see tähendab “Sekundaarsete mustade metallide varumise valitsus”. Omal ajal oli selline riiklik ametkond, kuhu saadeti vanaraud. Sinna ei kogutud aga mitte ainult vanarauda, vaid ka pronksi ja vaske. Mõnikord andsid rumalad inimesed ära ka ilusaid vanu vasknõusid, kujusid ja küünlajalgu, kandelaabreid, lühtreid ja pronkssuurtükke. Too ammune tuttav sai sealt töömeeste kaudu aeg-ajalt mõne väga ilusa ja vanaaegse haruldase vaskasja ning päästis need sulatusahju sattumast. See metsmehe figuur kuulus nende hulka.
Oli olnud niisugune lugu, et kord toodud sulatusse rõngaslühter, millel oli kaks kujukest. Üks oli inglikuju ja teine oli see metsmehe kuju. Sulatusahju tööline ei osanud seda lühtrit hinnata ja viskas lühtri sulatusahju. Olgu öeldud, et Eestis ei ole praegu mitte ainsatki ehtsat gooti stiilis rõngaslühtrit alles jäänud. Aga see töömees päästis vähemasti ära ingli ja metsmehe kujud. Minu tuttav sai need oma valdusesse. Mina siis teda veel ei tundnud. Inglikuju müüs või vahetas ta kellelegi. Kui ma ülejäänud metsmehe kujukest nägin, olin sellest nii võlutud, et küsisin, kuidas ma selle endale võiksin saada. Ta ütles, et too mulle midagi vahetuseks. Vahetuseks tahtis ta hiina portselani.
Käisin toona, 1970ndate aastate alguses, sageli Leningradis Ermitaaþis komandeeringutes ja külastasin aeg-ajalt ka mõnda vanakraamipoodi või antikvariaati, kus tookord hiina portselani liikus. Üsna palju ja üsna ilusat. Ostsin metsmehele mõeldes järjekordselt komandeeringus olles Nevski prospektilt ühe umbes kolmesaja aasta vanuse hiina portselanist lillenõu või kašpoo, mis oli üleni siniste krüsanteemidega ja muude lilledega maalitud. See polnud just odav, minu tookordse kahe nädala palga ekvivalent. Pakkusin lillenõud kollektsionäär Eduard Bramanile vahetuseks. Läks õnneks. Pakkumine võeti vastu. Sain metsmehe kuju uueks omanikuks. Olin lausa õnnelik: midagi taolist on Eestis üksnes Tallinna Oleviste kiriku ühel 16. sajandi kroonlühtril! On omamoodi erakordne tunne, kui sa tead, et valdad nii igivana haruldust.
Möödus veel oma kakskümmend viis aastat, kuni sattusin Hamburgi, kus nägin Kunsti ja Käsitöö Muuseumis (Museum für Kunst und Gewerbe) vitriinis kolme peaaegu samasugust pronkskujukest. Kusjuures nad olid samasuguses poosis, karvased ja habemikud, aga erineva suurusega. Nägin, et nad olid natuke hooletumalt modelleeritud. See, mis minule sattus, on plastiliselt ja kunstiliselt huvitavam ja paremini välja tulnud. Hamburgi muuseumis olid need kujud dateeritud 15.-16. sajandisse kuuluvateks.
Ma ei ole kindel, kus see metsmehe kuju on valatud. Kas Tallinna Marsi talli ehk Tööhoovi valukojas Rüütli tänavas, kus tehti mitte ainult tornikelli ja suurtükke, vaid ka mitmesuguseid lühtreid? Või on see kuskilt Põhja-Saksamaalt toodud lühtri jäänus? Aga kuna meil on Eestis kogu säilinud gooti kunst kas muuseumides või kirikutes ja antiigikaubanduses praktiliselt selliseid asju ei liigu, siis olen oma metsmehe kujust tänini võlutud. Ja mitte ainult vanaduse ning harulduse tõttu. Ta on ka kunstiliselt ilmekas, kuigi stiliseeritud kehaehitusega. Karmiilmeline habemik on otsekui alati löögivalmis ürginimene vanadest müütidest. Ohtliku moega, ent respekti tekitav. Ole ettevaatlik!, näib olevat tema sõnum järelpõlvedele.

Niisugust gooti krutsifiksi ei ole
Eestis veel leitud!

Metsmehe kõrval ripub väikene gooti stiilis krutsifiks. Külastajale võib krutsifiks näitusel suuremate ja efektsemate asjade hulgas isegi märkamatuks jääda, aga sellega on seotud üsna huvitav lugu.
Nimelt töötasin ma vahepeal Niguliste kirikus keskaegse kunsti muuseumis. Minu tööruum oli kõrgete võlvidega kunagises hauakambris. Kord ühel laupäevasel päeval koputatakse ja minu juurde tuleb üks tütarlaps. Ta ütles mulle tervist, ma olen Viljandist, ma tahaksin abielluda. Vastasin, et see on väga õige mõte ühele noorele naisterahvale, aga mina teid kahjuks selles ilmselt aidata ei saa, sest mul on juba abikaasa olemas. Tema hakkas naerma ja ütles, et nojah, tal on ka peigmees olemas, aga pulmade pidamiseks on raha puudu. Ja et on niisugune lugu, et tema ema oli aias peenramaad kaevates leidnud väikese pronkskrutsifiksi. Oli läinud sellega Viljandi Muuseumi. Arheoloog Moora oli öelnud, et niisugust gooti krutsifiksi ei ole Eestis veel leitud! Ma küsisin, miks Viljandi muuseum seda siis ära ei ostnud? Muuseumil polevat osturaha.
Selle jutu peale ütlesin, et kui mina tahan muuseumitöötajana eetiliselt käituda, siis peaksin ütlema, et meie muuseum peaks olema sellest krutsifiksist huvitatud, kuigi Nigulistes pole veel vitriine pisiesemete eksponeerimiseks. Asjaajamise ametlik käik oleks aga selline, et te jätate oma krutsifiksi muuseumi ostukomisjoni, mille vastu saate paberi. Kui te jätate selle ostukomisjoni, siis võib võtta pool aastat, enne kui järgmine osturaha leitakse. Tegemist on kahtlemata haruldase, muuseumiväärilise esemega. Ent teie olete huvitatud kiirest müümisest. Ja kuna muuseum ei ole praegu võimeline kiiresti ostma, siis arvan, et peate leidma eraostja. Aga selleks, et teid ei petetaks, panen ette järgmist. Olge nii kena, käige südalinna antikvariaatides, näidake seda risti, küsige, mis teile selle eest pakutakse ja otsustage siis ise. Vanakraamipoodides on arvukalt vene pronksriste, kuid need pole nii haruldased ega nii kallid kui teie oma. Aga kui teile pakutakse vähem kui 1500 krooni selle krutsifiksi eest, siis ärge eset loovutage. Võimalik, et kuskil Läänes saaks selle eest kõrgemat hinda, kuid mulle oleks jõukohane maksta 1500 krooni. Sellest kaks Jakobsoni on mul taskus, ühe saadaksin postiga järele.
Tütarlaps läks ära ja tuli natuke rohkem kui tunni aja pärast tagasi. Ütles, et käis mitmes kohas ja kuskil talle üle 100 krooni ei pakutud. Seepeale tegime kaubad maha. Ausalt öeldes ei söandanud ma kodus öelda, et olen kulutanud 1500 krooni tillukese pronksristi ostmiseks. Küllap oleks seda raha ka meie koduses majapidamises millekski praktilisemaks vaja läinud. Ent nii ahvatlev oli saada ühe ilmselt ehtsa keskaegse kunstitöökese omanikuks! Pealegi kristliku kunsti ühe põhiteema – Jeesus Kristuse lunastusohvri – sümboli omanikuks. Taolise eseme vaimse ja kultuuriloolise väärtuse kõrval ei sobi rahast mõeldagi. Kuigi ta on tilluke.
Selleks, et asi ärataks tavainimese tähelepanu, peab ta olema kas suur või värvikas või millegi poolest väga silmatorkav. Asjatundlikele inimestele on mõnikord harulduseks väliselt väga tagasihoidlikud esemed, millele on omane kas rariteetsus või selline kunstiline kujundus, mis pole ei lööv ega silmatorkav. Eks kollektsionääride ja muuseumitöötajate kohus on märgata ka selliseid haruldusi.
See väike, rinnaskantav pronksristike on kunstiajalooliselt paras pähkel. Ristilöödud Kristuse kujutis ristil on kooskõlas romaani stiiliperioodiga. Seetõttu, et Kristuse jalalabad on ristipuule löödud üheainsa naelaga. Kas see tähendab, et ristike sattus Viljandisse koos esimeste ristisõdijate ning preestritega muistse vabadusvõitluse käigus, 13. sajandi alguskümnenditel? Sellele räägib vastu risti kuju. Oma oksalise vormiga esindab see gootika niinimetatud õitsemaläinud risti, mis on elupuu sümboliks. Taoline ristivorm on omane 14.-15. sajandile, ajale, mil Viljandi oli hansalinn rahvusvahelisel veeteel Pärnu ja Pihkva vahel. Kas võib ristikest sellesse aega dateerida? Peaaegu... Ent arvesse tuleb võtta ka ristil leiduvate tähtede kirjaviisi. Tähed “INRI” ristipuul tähendavad rooma sõdurite poolt Kolgatal ristipuule paigaldatud pilketeksti “Jesus Nazarenus Rex Judaorum” – Jeesus Naatsaretist, juutide kuningas. Kirjapilt ristil näib seesugune, mis võis käibida hilisgootikas, 16. sajandil ja selle järelkajana koguni 17. sajandi alguses. Nii et võibolla on ristike gooti traditsiooni järgiv, kuid Poola katoliikliku vastureformatsiooni aegne töö. Mine sa tea, ei julge kindlalt väita käepäraste analoogiate puudumise tõttu. Ehk trehvab edaspidi mõnes muuseumis või raamatus teist samasugust, usaldusväärselt dateeritud kaksikvenda nägema.