Eesti Vabariik valede võrgus

Alfred Käärmann

Loo autor, metsavend Alfred Käärmann Mordva 7ndas vangilaagris 1964. a. Läikiv kuub ei ole nahkne, vaid läigib vangi vaevahigist.

Lähiajaloo võltsimine algab palju korratud lausest: “Vabadus saabus veretult”. Ei saabunud! Meie praeguse vabaduse esimesteks vereohvriteks said meie riigi juhid ise, kes 1939. aastal alistusid Surmavaenlase ähvardustele ja sõlmisid “baaside” lepingu.

Alistudes Surmavaenlase ultimaatumile16. juunist 1940, lootsid Eesti juhid päästa rahvast hävingust. Ei päästnud, tulemuseks oli häving ja häbi!
Merestkovi nõudel andis Laidoner käsu relvade ärakorjamiseks Kaitseliidult ja eraisikuilt. Kokkukorjatud relvade laod võeti üle okupantide poolt. Ja kohe pärast seda algas NKVD terror kõigi eestimeelsete kallal, esimeseks ohvriks sai Laidoner ise! Relvitu rahva pea oli pandud pakule, alistumine kurjale ei toonud kaasa halastust ohvrile.
Ühe ainsa aasta keskel, juunipöördest sõja alguseni, suutis Surmavaenlane vangistada, tappa, küüditada parima osa Eesti Rahvusest….nimelt need, kes olid loonud Eesti Vabariigi ja olid seda valmis kaitsma.
22. juunil 1941 oli Eesti Surmavaenlase haardes, juhtideta ja paljakäsi! Punaarmee taganemine, läti kommunistide põgenemine, Stalini kõne 3. juulist: “Vaenlasele ei tohi jääda peavarju, ei kilogrammi vilja ega liitrit kütust – kõik tuleb hävitada!” See lause pani eesti mehed liikuma, sest “peavari” olid ju meie kodud, vili meie talude aitades, mis vajas kaitset Surmavaenlase hävituskire vastu.
Ellujäänud kaitseliitlaste ja politseinike, piirivalvurite eestvõttel loodi mõne päevaga üle Lõuna-Eesti kohapealsed Omakaitse salgad, kellel keskjuhatust ei olnud. Relvad võeti oma elude hinnaga vaenlaselt, kukutati vene võimu kohapeal, löödi lahinguid hävituspataljoni, NKVD ja Punaarmee salkadega… ja juba mõni päev enne sakslaste tulekut oli võim Omakaitse käes Lõuna-Eestis.
Ajaloo võltsijatel soovitan lugeda toimikuid, kus metsavendi ja omakaitse liikmeid süüdistatakse “Relvastatud võimu haaramises enne saksa vägede saabumist.“ Üle viiesaja langenud omakaitse liikme olid ohvriks meie praeguse vabaduse altarile 1941. aastal. Omakaitse oli eestlaste relvastatud jõud, kes hoidis ära vene partisanisõja puhkemise Eesti pinnal ja metsatalude maha põletamise kogu saksa okupatsiooni ajal. Seda Omakaitse suurimat teenet Eesti maa ja rahva ees ei ole ära märkinud mitte ükski ajaloolane.

Sõda surnutega kestab…

Teisiti ei saa ma nimetada Eesti kaitsjatele loodud mälestusmärgi lõhkumist Pärnus kui hauaröövi. Eestivaenulikele arvustajatele ütlen vaid: “Pühkige oma ukseläve, sest mis vormis seisab vallutaja kuju meie pealinnas Tallinnas Tõnismäel?” See pole mingi vabastaja, kui 1944. a idast tulnud okupant istus läände läinud okupandi troonile, et jätkata 1941. a pooleli jäänud rahvusmõrva maa põliselanike, eestlaste kallal. Kas Eesti mees pidi sõdima alasti ja kaikaga käes, kui idast tulnud okupant jõudis 1940/41. a talvel Venemaale vedada kogu Eesti Kaitseväe varustuse ja relvastuse? Lisaks veeti Venemaale meie riigi kolme aasta tagavarad, mis olid ostetud läänest enne juunipööret, et rahvas ei jääks ilma suhkru, soola, petrooli ja muude vajalike kaupadeta!

Miks Eesti mehed sõtta läksid?

Läksid sõdima Surmavaenlase vastu vabatahtlikena, lootuses taastada Eesti riik! 1944. a veebruaris läksid mehed kaitsma Eestit peaminister Uluotsa kutsel, sest teised Eesti seadusliku valitsuse liikmed olid juba Venemaale viidud. Ka mina läksin sõtta, lootuses, et lääneriigid täidavad oma “Atlandi Hartas” antud lubadust taastada pärast sõda kõike enne sõda olnud riigid. Meil, Eesti eest sõtta läinud meestel, polnud aimugi sellest, et Surmavaenlase liitlased, kelle peale meie lootsime, olid meid juba Teheranis ja Jaltas maha müünud… Kõikide nende meeste veri, kes langesid Eesti kaitsel Narva all, Sinimägedes, Tartu all ja mujal, on ohver meie praeguse vabaduse altarile.
Ohvriteks meie Eesti vabaduse eest tuleb lugeda kõik Surmavaenlase poolt vangistatud, hukatud, surnuks näljutatud, küüditatud ja pärast sõda Eesti metsades langenud ja surma mõistetud eestimeelsed inimesed. Juba enne, kui kukkus relv viimase langenud metsavenna käest, jätkasid võitlust Eesti Vabaduse eest meie koolinoored läbi vaenlase vanglate, nälja ja külma, ohverdades oma nooruse Eesti vabadusele. Tummade tunnistajatena seisavad veel üle kogu Eesti kümnete tuhandete talude varemed, varisenud kodukolded kisendavad taeva poole maarahva kallal toime pandud Rahvusmõrvast! Sest nendest hävitatud taludest kasvasid välja Eesti ärkamisaegsed tegelased, Vabadussõja võitjad, Eesti kaitsjad viimases sõjas, metsavennad, kes eelistasid surra siin, relv käes ja Eesti pind jalge all. Ja teil, ajaloo võltsijatel juudaseeklite eest, ei ole häbi? Kas Eesti kaitsmine idast tulnud Surmavaenlase vastu oli kuritegu?
Igale elavale olendile on Looja poolt antud õigus kaitsta oma elu ja vabadust, järglasi ja eluaset ründe eest. Kahjuks on Looja poolt antud ka tugevama õigus endast nõrgemaid tappa ja ära süüa, tappa ka ainult lõbu pärast. Suure mõistusega varustatud inimkooslus on saanud nuhtluseks kõigele elavale siin maa peal ja ka inimkonnale endale. Rasside, rahvaste ja üksikisikute vaheline vaen ja võitlus on muutunud üha julmemaks. Maailma suurriigid käituvad suurte röövloomadena, kuulutades oma õigust endast nõrgemaid nahka panna. Sõja võitnud Suurriigid otsustasid Potsdamis: “Kõrged lepinguosalised kohustuvad oma jurisdiktsiooni alusel territooriumil läbi viima täieliku denatsifitseerimise.” Mida see lause tähendab? Ei muud kui: “võimualusel maal rahvusluse hävitamise!” Niisiis, võitjate silmis oli Eesti

Rahvuse kaitsmine kuritegu!

Surmavaenlane idast ja tema ässitajad läänest süüdistavad eestlasi natsionalismis ja fašismis! Mida need kaks võõrkeelset sõna meie keeles tähendavad? ENE järgi rahvuslust ja see teine: side, liit, ühendus. Leian, et sellised süüdistused on ülekohtused. Eesti rahvuslus ei ole kunagi kedagi ohustanud. Rahvuslus on aidanud ellu jääda läbi orjapõlve sajandite oma keele ja meele abil, saada haritud rahvaks ärkamisajal, võita Vabadussõda, luua oma Eesti riik, seda ülimaks eesmärgiks pidades jätkata lootusetut võitlust viimse meheni Eesti metsades tõdemusega, et maalapikesel, kus seisab relvastatud metsavend, ei kehti verine vene okupandi võim. Rahvuslus oli ka jõud, mis eesti pagulasi koos hoidis võõral maal võideldes Eesti vabaduse nimel. Väliseestlaste poole sajandi pikkune raugematu võitlus aitas maailmale selgitada okupeeritud Eesti olukorda. See selgitamine on vajalik ka praegu, kui taastatud vabariik sipleb valede võrgus. Meil, eestimeelsetel, on õigus võidelda ellujäämise nimel siin ja praegu, kohustus Eesti eest langenute nimel, selg sirge, pea püsti. Meil pole põhjust häbeneda ega kellegi ees vabandada!

Rahvusmõrv eestlaste kallal

Holocaust on tunnistatud inimsusvastaseks aegumatuks kuriteoks. 1948. a detsembris võttis ÜRO vastu deklaratsiooni “Genotsiidi hoiatamisest”. Ometi ei takistanud need kaks eelmainitud rahvusvahelist dokumenti aasta hiljem Nõukogu Liitu jätkamast rahvusmõrva Balti rahvuste kallal. End NL järglaseks kuulutanud Venemaa ei ole oma eelkäija kuritegude pärast eestlaste, lätlaste ja leedulaste kallal kahetsenud ega vabandanud. Saksa okupandid pidid lahkuma kõikidest vallutatud maadest, kahetsema, vabandama ja hüvitama oma tegusid. Nõukogude okupatsioonide juhtkond ja eestivaenulikud kolonistid jäeti aga juulilepetega Eestisse, samuti tšekistid – rahvusmõrva otsesed toimepanijad eestlaste kallal! Praeguse Venemaa jultunud nõudmised, ähvardused, õigustused ja sõim Eesti vastu näitavad selgelt: “Kakim on bõl, takim ostalsja”. “Demokraatlikud lääneriigid”, punase Venemaa liitlased II Maailmasõjas, ei taha midagi teada eestlaste kallal toime pandud rahvusmõrvast! Veel hullem, nad nõuavad kõikidest rahvustest eestivaenulikele okupantidele Eesti kodakondsust ja suuremaid õigusi kui maa põlisrahval!

Kus on Eesti Iseseisvus?

Kas see oli siis iseseisvus, kui Eesti president alistus Venemaa survele ja kirjutas alla Eestile kahjulikud juulilepped? Ikka Venemaa survele alistudes kirjutati nüüd alla “vangide vahetamise lepped”! Nüüd võib mõrvar Ustimenko kuulata ära kohtuotsuse ja nõuda: “Ma lähen nüüd kodumaale.” Ja seal teda võetakse vastu kui “kadunud poega”, kes edukalt täitnud antud ülesande, läbinud kogu Pribaltika “relva jõul”! Eesti kaitselahinguis langenute mälestusmärgi lõhkumine Pärnu linnaisade poolt vaenulike välismaalaste nõudel ei ole samuti Iseseisvuse tunnus. Millist eeskuju annavad tuleviku Eesti kaitsjatele need rahva poolt valitud prominendid, kes häbenevad tulla vabadusvõitlejate kokkutulekutele, kuigi olid kutsutud?
Kas tõesti ei ole lähiajaloo kirjutajatel meeles nimed, nagu Jüri Kukk, Eesti kongressi liige Harald Meri ja tema majapidajanna, kes mõrvati eriti julmal kombel, sest nad teadsid liiga palju? Seda mõrvalugu uurinud “endised” tegid kõik, et kuriteo toimepanijad ja tellijad igavesti saladuseks jääks. Eelmainitud olid ju kõige värskemad ohvrid Eesti Vabaduse eest!

Ärgem unustagem

Eduard Börnhöhe hoiatust “Tasujas”: “Vabadus on magusam kui mesi, aga ka sulavam kui mesi! Enne kui taipad, imed jälle orjahigi!”
Olgem tänulikud neile aatelistele inimestele “Mementos”, kelle väsimatu töö tulemusena on ilmunud neli suurt raamatut mitmekümne tuhande kommunismiohvri nimega.
Olgem uhked noorte inimeste peale, kes käivad Ajaloolise Tõe teed uurides ja kirjutades meie oma Eesti Ajalugu! Neile, kes nimetavad sündmusi, aega, kohanimesid, ohvreid, reetureid ja mõrvareid nende õigete nimedega.

* * *
Ühel hauasambal Hargla surnuaial on nimed… “Surnud Siberis” ja lause: ”Taevasse tõusku teie äng!”