Kultuur ja raha

K&E

Kas kultuur on Eestis alafinantseeritud. Kas raha on vähe või ei suudeta olemasolevat raha piisavalt efektiivselt ja otstarbekalt kasutada? Kultuur ja Elu kutsus kokku vestlusringi ja palus osalejatel öelda välja oma arvamus praeguse kultuuripoliitika suhtes.

Kultuur ja Elu kultuuripoliitikat käsitlevas vestlusringis osalesid Eesti Kultuurkapitali tegevdirektor Raul Altmäe, Eesti Rahvuskultuuri Fondi tegevdirektor Toivo Toomemets, Eesti Muusikanõukogu juhatuse esimees Peep Lassmann ja juhatuse liige Andres Uibo, Eesti Filmi Sihtasutuse direktor Riina Sildos, filmirezissöör Hannes Lintrop, kultuuriajaloolane ja “Kultuurimahvia” liige Annekreet Heinloo, pianist Vardo Rumessen, ettevõtja Viktor Siilats.

Möödunud aastal kinnitati uus Kultuuriministeeriumi tegevuskava aastateks 2003 – 2006. Esimene osa on arengukava, kus on kirjas visioonid ja eesmärgid kultuurivaldkondade kaupa. Teises osas peaks olema esitatud iga valdkonna minimaalsed mahud ja vajadused, sihtprogrammid ja projektid nende elluviimiseks, vastavad katteallikad jne, kuid – ei ole. Eelpool esitatud loosungid on lihtsalt üldsõnalisse tabelisse topitud.
Kui vaadata Kultuuriministeeriumi eelarvet, mille suurusjärk on 1,3 miljardit krooni, torkavad silma teravad käärid. Teatrid on võrreldes teistega tuntavas ülekaalus, näiteks on ainuüksi toetusteks teatrialastele üritustele ja programmidele eraldatud 2,1 miljonit krooni. Samas on toetus rahvuskultuuri oluliste tähtpäevade tähistamiseks 300 000 kr.. Euroopa Liiduga liitumise eel peaks olema eriline rõhk eesti kultuuri tutvustamisele, kuid programmile “Eesti muusika rahvusvahelisel areenil” on eraldatud 776 000 kr, programmile “Eesti heliplaat rahvusvahelisel areenil” 330 000 kr.

Palusime vestlusringis osalejatel öelda välja oma arvamus praeguse kultuuripoliitika suhtes. Kokkuvõttes leiti, et Eesti kultuuripoliitikat iseloomustab stagneerunud finantseerimine, vastuolulisus, otsustamatus ja määramatus. Igaühel tuleb võidelda ise enda eest, et mitte laukasse kukkuda.

Hannes Lintrop: Julgen väita, et selget poliitikat ei ole kaheteistkümne aasta jooksul üldse olnud. Viimasel ajal on olnud poliitikaks majade ehitamine. See on pigem ehituspoliitika Kultuuriministeeriumi haldusalas. Ühiskond vajaks kultuuripoliitilist debatti. Paraku ei ole enamikel erakondadel oma platvormides kultuuri kohale üldse midagi kirjutatud või siis, et kultuur on üks ilus asi, mida armastame ja seda tuleks hoida ning toetada. Kui kaks sellise platvormiga erakonda hakkavad koalitsiooni moodustama, võite ette kujutada, millised läbirääkimised kultuuripoliitika alal on ja mida ellu viima hakatakse. Aga see ei ole kolmandajärguline küsimus. Kui meil on olemas ministeeriumi poolne haldusala, siis oleks ka täiesti loogiline, et kõikidel poliitilistel struktuuridel on väga selge nägemus.

Riina Sildos: Eesti riigil ei ole üldist kultuuripoliitikat. Miks ei ole, on raske öelda. Ühiskond on vist liiga noor. Minu meelest ei ole Eesti riigis väljakujunenud väärtushinnangute süsteemi. See on äärmiselt tõsine probleem, mis seondub otseselt kultuuripoliitikaga, sest see annab nende väärtushinnangute elluviimiseks vahendid. Raha on alati vähe ja jääbki väheks, aga arvan, et seda on piisav hulk konkreetse tegevuse teostamiseks. Küsimus on selles, et kas oleme endale väga täpselt selgeks teinud, mida tahame, ehk riiklikku tellimust, mis tuleb kultuuriministeeriumist. Et on tehtud arengukava, on juba väga hea, kuid see jääb ähmaseks, sest puudub finantsiline ressurss selle elluviimiseks. Kultuurivaldkonnad on käitunud veidi ebaausalt, kirjutades sisse maksimumi, teades, et see ei realiseeru. Iga kultuurivaldkond peaks koos loojatega üsna tõsise töö ära tegema ning jõudma kokkuleppele, milline oleks võimalik maht ja finantsiline vajadus eesmärkide teostamiseks. Näiteks ei ole me filmivaldkonnas suutnud kaardistada, milline oleks turundusmaht ja kui palju oleks vaja inimesi. Samas tõstatub ka sotsiaalabi probleem, sest paljud loojad on vabakutselised. Kultuurkapital on aina rohkem kaldumas sotsiaalabifondi rolli, mida ta ei peaks olema. Rahade jaotus peaks olema äärmiselt läbipaistev ja mõtestatud.

Toivo Toomemets: Usun, et need kavad, mis on kultuuri arendamiseks tehtud ja riiklikul tasemel vastuvõetud, on igati õige suunaga. Kogu asi taandub ikka sellele, et kui palju on võimalik eraldada rahalisi vahendeid nende eesmärkide täitmiseks. Usun, et kõik haridus-, teadus- ja kunstiinimesed on sellega nõus, et kui oleme ühinenud NATO-ga ja tulevikus EL-ga, peaks järgmine tähelepanu olema suunatud hariduse, kultuuri ja teaduse eelisrahastamisele.

Annekreet Heinloo: Mulle ei meeldi suhtumine kultuuriprojektide juures, et neid tuleb iga hinna eest püüda teha võimalikult nappide vahenditega, kuna kardetakse, et muidu seda ei toetata ja et hea idee jääb soiku, kuna nõuab liiga paju vahendeid. Asi tehakse küll kuidagi ära, kuid algne eesmärk on kadunud. Teine asi on see, et paljud inimesed, kes töötavad kultuuriasutustes, ei sobi tänapäeva kontekstis oma töökohtadele, sest ei oska kohaneda uute oludega. On vaja noori, vastava haridusega inimesi, kes on õppinud managementi.

Rahastamise proriteedid ja kodanikualgatuse toetamine

Vardo Rumessen: Kui riik võtab vastu kontseptsiooni, siis peavad olema selleks ka rahalised vahendid. Praegu kipub olema nii, et minister ja ministeerium peavad vastutama kultuuripoliitka elluviimise eest, aga raha jaotatakse teiste poolt hoopis teiste põhimõtete järgi. Selle tulemusena jääb täitevvõimul omavahenditest puudu. Oleme kõik nõus sellega, et raha on juurde vaja. Küsimus on, mille arvelt? Ei ole seda ühiskondlikku jõudu, kes tõstaks esile selle olulise, mis meie rahvuse säilimise jaoks on vajalik. Uibo viitas sellele, et tuleme endisest ühiskonnast. Praegu on kultuurisfäär jaotunud kolme valdkonna vahel: riiklik, kodanikualgatusel põhinev ehk MTÜ-d ja eraalgatusel põhinev. Kui vaadata rahastamisskeeme, siis vastuolud ja ebavõrdsus on päris suured. Ei saa rääkida, et riiklik kultuuripoliitka oleks pööranud teistele võimalustele piisavalt tähelepanu. Eelkõige pean silmas kodanikualgatuse osa: seltse, ühinguid, MTÜ-sid jne.

Toivo Toomemets: Mäletate, kui tõsine probleem oli kümmekond aastat tagasi, mil püüti leida kultuurifunktsioonide kogum, mida peaksime säilitama. Selge oli see, et me ei suuda kõiki rahastada. Funktsioone on juurde tulnud ja häda on ilmselt selles, et on puudu baasfinantseerimisest. Kõigil neil projektidel, mille rahastamisest praegu räägitakse, puudub kate. Kuna kultuurirahastamiseelarve ei ole tõusnud normaaltempoga, siis igal aastal, kui saadakse teada eelarve tulemused, peaks olema selge, milline osa ära amputeeritakse. Seda ju ei tehta! See on veerev lumepall, mis tohutult kasvab. See seltskond, keda me väga tahaksime toetada, nimelt kodanikualgatus, on aga piiratud sellega, et saame toetada vaid neid, kes on tulumaksust vabastatud MTÜ-de nimekirjas.

Hannes Lintrop: Kui vaatame kultuuriministeeriumi eelarvet, siis mida me näeme? Laias laastus on riiklike kultuuriasutuste ülalpidamiskulud miljard krooni ja pisikene protsent jääb kõige muu jaoks. Järelikult on see riigipoolne konkreetne hoiak. Tekib küsimus, kes ja millal selle otsustas? Tuleb välja, et mitte keegi. Nii nagu asutused nõukogude aegsest süsteemist üle tulid, nii sinna jäid. Järelikult sõltuvad kultuuri arendamine ja prioriteedid omandiprintsiibist. Kui riik on omanik, siis järelikult on eelarves ja kui ei ole, siis on asi kas väheoluline või pole üldse. Riigi poolt peaks paika pandama rahvuslikud institutsioonid, mis peavad igal juhul olema. Ülejäänute suhtes tuleb mõelda väga loogiline ja selge mudel.
Mis puudutab kodanikualgatust, siis EL-s sünnivad väga paljud tulevased aktid direktiivideni välja valdkondade spetsialistide ühenduste juures. Riigiametnikke sinna ei kutsuta, aga kutsutakse just MTÜ-desse koondunud spetsialiste. Tegemist on oluliste asjadega kogu Eesti riigi jaoks. See on väga kulukas tegevus, mis aga ei taha ühegi projekti sisse mahtuda, sest rahastamises puudub süsteem. Kinoliidu esindajad osalevad mitmes töögrupis, kes tegelevad nt piirideta televisiooni dirketiivi muudatusettepanekutega. See direktiiv hakkab 2004. aastal Eestis kohustuslikus korras kehtima. Need on direktiivdokumendid, mis tulevad EL-st riigile praktiliselt kohustuslikus korras täitmiseks.

Peep Lassmann: Riigi poliitika on MTÜ-de osas vastuoluline. Ühelt poolt leiavad võimul olevad poliitilised erakonnad, et MTÜ-sid on vaja ja et kodanikel peavad võimalused kaasarääkimiseks olema aina suuremad, teiselt poolt konkreetselt riik ise aga neid ei usalda ja ei toeta.

Viktor Siilats: Küsimus on raha jaotamise mehhanismis. Vaadates selle järgi, mida riiklikud ametkonnad, kes peaksid raha jaotama, võivad endale lubada, siis standardid, mida nad endale seavad, on märgatavalt kõrgemal neist, mida saavad lubada edukad eraettevõtted.
Kui riik eraldab oma eelarvelisi vahendeid, siis peab olema selge, kas sellega tagatakse institutsiooni täielik funktsioneerimine või ei. Kui riik finantseerib vaid osaliselt, siis tõenäoliselt vajab see institutsioon lisafinantseeringuid. Seega tuleks fondidest vahendeid eraldades põhjalikumalt tutvuda finantseeritava majanduseluga. Mõnes mõttes ei ole vahet, kust finantseeritav oma põhitegevuseks raha saab: riigilt või erakapitalilt. Tähtis on nii selle raha kui ka lisaraha efektiivne kasutamine, et ei juhtuks nii, et “halvale” rahale visatakse “head” raha takkajärele. Suhtumine reaalsektorisse on aga ühiskonnas avaliku sektori lobbytöö tulemusena äärmiselt umbusklik ja tõrjuv. Samuti ei oska kultuuriinimesed oma taotlusi korralikult põhjendada. Eeldatakse, et ärimees lihtsalt peab raha andma, sest tal ju on! Sama argumenti kasutavad kantpead. Kui ettevõtja taotleb pangast laenu, peab tal olema äriplaan. Põhimõtteliselt võiks kultuuriinimestel ka olla midagi äriplaani taolist. Siis võib teha ka väga kalleid asju.

Andres Uibo: Mõni taotlus läheb väga kergelt läbi. Olen Kulkas istunud ja mäletan, et mõni avaldus esitati nii, et ei olnud kuupäeva ega allkirja. Oli vaid summa ruudulisel paberil: 105 000 krooni. Raha tuli anda, sest tegu oli ajakirjaga “Teater. Muusika. Kino” ja oli ette nähtud, et iga kvartal tuleb seda toetada. Olin küll vastu, et teeme pretsedendi, aga ikka anti.

Raul Altmäe: Pean nõustuma, et raha jagamise taga on väga suur subjektiivsus. Tegelikult on võimalik kõik kaadrite taga ära jaotada, tulla lihtsalt kokku ning vormistada protokoll. Vähemalt praegusel põhimõttel, kus inimesed, kes ise seda raha tarbivad, ka raha jagavad, ei ole subjektiivsust võimalik kaotada, küll aga minimaliseerida. Probleem on tõesti ka selles, et inimesed ei oska raha küsida ja kui raha eraldatakse, siis arvatakse, et nad ongi selle saanud ja uus probleem tekib aruannete esitamisega. Siin on selge põhimõte, et kes esitab puuduliku aruande või on võlglane, toetust ei saa. Üldjuhul Kultuurkapital ei ole senini rahastanud 100%-liselt ühtegi projekti. Kaasfinantseerijate olemasolu maandab riske raha jagamisel. MTÜ-dele, seltsidele ning ühingutele raha eraldamisel on risk suurem, sest neid ei tunta ja ei teata.
”Eesti Kultuurkapitalilt raha taotlevate riiklikult finantseeritavate asutuste osakaal peaks tulevikus vähenema, kes taotlevad raha vahendite soetamisks, vaid tuleks keskenduda rohkem projektide rahastamisele.”

Hannes Lintrop: Oleme täpselt nii rikkad kui oleme. Aga siit tuleneb võimalus teha valikuid, mis järjekorras midagi tehakse ja mida see meile annab. Praegu ehitatakse surnutele mausoleumi. See on valikute küsimus, aga siin riigis on valikud väga jõhkralt tagurpidi olnud. Kasvatatakse kulubaasi, mitte tulubaasi. Peaks rääkima sellisest mõistest nagu kultuuritööstus. Eestis mõistetakse seda asja väga kitsalt, et see on mingi sektor, kus süldipidude korraldajad korraldavad massimeelelahtust. Ei ole. Suur osa sellest kaubast, mida Euroopa kultuuritööstus toodab, on just nimelt süvakultuur. Küsimus on selles, et kaheteistkümne aasta jooksul ei ole meil suudetud välja arendada sektorit, mis muutuks riigi kõrval kultuuri kaasfinantseerijaks ja tellijaks ning hangiks raha tellimuse esitamiseks turgudelt. Osaliselt tänu sellele ongi meie kultuurisektor hästi vaene. Elu on näidanud, et meie annetega kauplevad teised. Millegipärast kasseerib Saksamaa kultuuritööstus osavalt raha andekate eesti heliloojate teoste fonogrammide tootmise ja plaadistamise eest ja see pööratakse saksa kultuuritööstuse kasuks. Need on väga suured kultuuripolitilised möödalaskmised, millega on pandud põnts Eesti kultuuri toimemehhanismidele tervikuna. Kultuuritööstuse teema on praegu eriti aktuaalne, sest EL oma keskfondide kaudu ei toeta rahvuskultuuri. Küll aga on väga suured võimalused selleks, et arendada kultuuritööstust, mis esitab omakorda tellimuse rahvuskultuurile. Kui tahame minna EL-tu ja meil ei ole välja arendatud kultuuristruktuuri, mis sinna sobib, kaotame väga palju.

Riina Sildos: Eestis on kaks ala, mida üldse kultuuritööstuse all mõistetakse. Kirjastamine ja film. Filmivaldkonnas on võetud üsna selgelt suund Euroopa mudelitele. Oleme ilmselt ainuke kultuurivaldkond, kus töötab seda tüüpi sihtasutus, kus toetusfunktsioon on suunatud tulemuslikkusele. Raha ei jaga konkreetsed tegijad ise, vaid selleks palgatud eksperdid. Üks eesmärke on ka filmi ekspordivõime tõstmine, sest tegemist on rahvusvahelise alaga. Peab olema äärmiselt atraktiivne ka välisinvesteeringute jaoks ja suutma neid siia tuua ning ka iseennast välja müüa.

Asi taandub vastutusele, aga kes vastutab?

Hannes Lintrop: Minu meelest on üks äärmiselt oluline küsimus, et need, kes valitsevad, peaks teadma, millised on minimaalsed mahud mingis kultuurisektoris. Kui on otsustatud, et mingi asi peab olema, siis kuidas saab see Eestis kutselisena ja professionaalsena eksisteerida? Kui suur on kriitiline mass, alla mille ei tohi minna? Neid arvestusi mitte ühegi kultuurisektori jaoks tehtud ei ole. Käib peitusemäng. Tegelikult tagatakse kriitilisest massist 50%. Ja need õnnetukesed, kes selles paadis istuvad, on segaduses ega saa aru, mida teha?! Ühest küljest öeldakse, et asi on väga vajalik, tehke! Teisest küljest öeldakse, et ärge tehke, sest raha ei ole!

Raul Altmäe: Hästi raske on seda otsust tegelikult teha. Näiteks kui suur teater tahab teha head ja suurt projekti, siis tuleb teha hulk valikuid, kas üritada toetada laiemat seltskonda või minna ühe suurema projekti kallale ja teised kõrvalt vaatavad, kuidas üks areneb. Sihtkapitalide nõukogud istuvadki nende raskete otsuste ees.

Hannes Lintrop: Sihtkapitalide nõukogude teevad hambad ristis veel need otsused ära, sest need inimesed saavad otsuste vajalikkusest aru. Aga kes ei suuda neid valikuid ja otsuseid teha, on suurema fondi juhid ja suurema fondi nimi on Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium. See on kuritegelik. Tahaksin tähelepanu juhtida veel ühele asjale. On olemas riiklik arengukava, mida kõik liituvad riigid esitavad. Seal on kirjas ilusad suured prioriteedid, mille katteks hakkab vastavalt liitumislepingule tulema raha. Rahasumma on eraldatud, see on 3,6 miljardit krooni aastas. Esimese hooga ei kirjutatud sinna seoses kultuuriga mitte midagi sisse. Sai ministeeriumis räägitud, et kultuuritööstuse kavalusel on võimalik seda sinna sisse panna. Kui see sinna sisse ei jõua, siis tähendab, et teiste valdkondade äraminek kultuurivaldkonna ees läheb veel suuremaks. Kui see sinna sisse jõuab, võib see tähendada kultuuri toetavate struktuuride jaoks 300 miljonit kr aastas, mis on ligi kolmandik meie praegusest kultuurieelarvest.

Vardo Rumessen: Räägime, et kultuuripoliitika ei toimi. Kui vaadata eelarvet, siis antakse minstrile koos tema ametkonnaga erakordselt suur võim. Võite parlamendis pahandada nii palju kui tahate, tegelikult otsustatakse need summad ministeeriumiametnike poolt. Kultuurkapitalil võiks olla eelarves lahti kirjutatud read, kus oleks näha igale valdkonnale eraldatud toetussummad ja sihtkapitalil ei oleks enam võimalik neid muuta, sest need oleksid kõrgemalt poolt kinnitatud. Aga praegu jagatakse nägude järgi ning seetõttu ei saa kunagi olema kultuuripoliitikat. Asi taandub vastutusele. Meie ei vali ju sihtkapitali nõukogu. Sihtkapitali nõukogu liikmed kinnitatakse ministri poolt ja nad ei vastuta tegelikult mitte millegi eest. Ei saa olla nii, et kui on vastu võetud üks kultuurikontseptsioon, siis see kehtib igavesti ja kõik erakonnad peavad seda järgima. Iga uus võimule tuleva erakonna minister peaks avalikustama oma kultuurikontseptsiooni, mis on selle erakonna kultuuriplatvorm. Kui see ei meeldi, valitakse uus erakond ja uus minister. Ainult niimoodi on võimalik selles küsimuses mingisugusele tulemusele jõuda. Üleüldist kultuuripoliitkat, mis kõiki rahuldaks, ei ole olemas.

Riina Sildos: Vaieldamatult on ka meie endi teha üsna palju. Kultuurivaldkonnad võiksid omavahel kokku leppida ja töötada mingi programmi välja, kuidas muuta kultuur meedia jaoks atraktiivseks. Inimestel on kõhud täis, turvatunne on tekkinud, nüüd peaks ära lahendama ka sotsiaalprobleemid, aga valimisprogrammides tuleks muuta atraktiivseks ka kultuur, et üldse oleks võimalik saavutada üldine kultuurieelarve tõus. Siis saab juba vaadata, kes on suutnud paremini oma valdkonna ette valmistada ja ära tõestada.