ISLAND
mere, tule ja jää maa

K&E

Islandi Suursaadik Eestis hr Jón Baldvin Hannibalsson. Palun kirjeldage oma kodumaad ja islandlasi. On üks vana tava, mis ongi muutnud Islandi unikaalseks. Noored lähevad 17-18aastaselt välismaale õppima. Enamik neist on naasnud. See on meie ühiskonna jaoks tõeline test. Nad ei oleks tagasi tulnud, kui poleks leidnud midagi, mis andis elule mõtte oma kodumaal. Naastes tõid nad kaasa erinevaid ideid, erinevaid oskusi ja erinevate kultuuride mõistmist. Meie majandusliku edu aluseks möödunud sajandi II poolel oli kõrgetasemeline haridus, välismaalt omandatud uued oskused ja teadmised, nende kohandamine ja enda kasuks ärakasutamine. Islandil kulus 7 aastat, et hüpata keskajast kahekümnendasse sajandisse. See sai teoks tänu paatide mehhaniseerimisele, mis pani aluse kalatööstusele, millest sai alus väliskaubandusele ja kust hakkasime saama kapitali edasiseks arenguks. Laastavad vulkaanid on seitsmekümne aastaga muudetud suurimaks ressursiks. Majades kasutatakse maasiseste kuumaveeallikate vett ja aurust toodetakse elektrit. See on puhas energia, mis ei saasta loodust.

Meri, tuli ja jää on vorminud Islandi saare ja rahva. Meie oma 1,5 miljonilise rahvaarvu juures kahtleme oma rahvuskultuuri elujõus. Kuidas on suutnud islandlased säilitada oma keele ja kultuuri ning suhtumistest Euroopa Liitu, räägib Islandi endine välisminister, Eesti hääl maailmas aastail 1988-1991, praegune suursaadik Eestis hr Jón Baldvin Hannibalsson.

Hr Hannibalsson, Te olite meie hääl maailmas 1988-91. Rääkige palun sellest.
J.B.H.: “Suurema osa oma elust olen olnud poliitik. Olin 18 aastat parlamendiliige ja 12 aastat Islandi Sotsiaal-Demokraatliku Partei juht. 1988-1995 olin Islandi välisminister. Ajal, mil Euroopa muutus. Teadsin tol ajal Baltimaade kohta rohkem kui enamik inimesi. Esimene põhjus on see, et Island ja Baltimaad iseseisvusid ühel ja samal ajal. See tähendas, et minu vanemate põlvkond teadis Balti riikide kohta palju ja mäletas neid iseseisvatena, ehkki kontaktid polnud väga tihedad.
Teiseks õppis minu vanem vend Nõukogude Liidus, Moskvas aastatel 1954-1959. Vend läks, olles avatud nõukogude propagandale, NSVL-tu väga vasakpoolsete vaadetega isikuna. Kulus üks aasta, et fassaad läbi näha. Viimasel õpinguaastal jälitati teda KGB poolt päeval ja öösel. Hiljem kirjutas vend mitu analüüsivat raamatut sellest, kuidas unistus muutus õudusunenäoks.”

Aastail 1988-91 nägi USA ja G. Bush Sen. Gorbatšovis liitlast.
Lääs ei tohtinud öelda ega teha midagi sellist, mis oleks võinud õõnestada Gorbatšovi, sest kardeti vana kaardiväe võimule naasmist. Kujutati ette, et Gorbatšov on mingi demokraatlik liider, minu meelest oli ta harilik aparatšik. Uus põlvkond – seda küll. Ma ei vaadanud kunagi Gorbatšovi kui väljakujunenud vaadetega demokraatlikku reformisti, sest ta püüdis vältimatute muutuste abil Nõukogude Liitu päästa, mis lõppes läbikukkumisega. USA ütles meile ja ka teie juhtidele, et ärge tegutsege nii kiiresti! Leidke kompromiss! Samuti käitus Saksamaa. Saksamaa kantsleril oli vaid üks idee – Saksamaa taasühendamine. Rahumeelsete muutuste küsimuses oli vaja läbi rääkida Gorbatšoviga. Balti riikidest ei tahetud midagi kuulda.
Peale Berliini müüri langemist novembris 1989, mil küsimus eriti teravalt üles tõusis, ütlesin oma kõnes, et viimaks on käes aeg rääkida Teise maailmasõja tagajärgedest. Ida-Euroopa on vaba. Kuid kui Lääs hakkab NSVL-ga läbi rääkima ja pöörab Balti riikide poole pimeda silma ning kurdi kõrva, siis seda ei aktsepteeri me iial. Võib-olla on nad kannatanud kõigist rohkem, nii natside kui stalinistide läbi. Moraalselt on võimatu ja totaalselt vastuvõetamatu aktsepteerida Bushi administratsiooni ning mõnede sakslaste nõuannet, et Balti riigid tuleks unustada. Rääkisin nii ÜRO-s, NATO-s, Põhjamaade Nõukogus, Euroopa Nõukogus ja OESCE-s. Esmalt oli vastuseks vaikus. Seejärel halvakspanu. Järgnesid hoiatused, et me ei mõista, kui tähtis on Lääne jaoks säilitada Gorbatšoviga usalduslik vahekord. Lõpuks teatas USA, et Gorbatšov on meie liitlane Lahesõjas. President Bush käis Kiievis ja anus ukrainlasi, et ärge lahkuge palun NSVL-st, jääge stabiilsuse hoidmise nimel kokku! USA riigisekretär Baker käis sama sihiga Belgradis Milosevicile teatamas, et stabiilsuse nimel on absoluutselt hädavajalik säilitada Jugoslaavia Föderatsioon!
Minu meelest oli see täielik nonsenss. Kui teil oli juba demokraatlik valitsus ning ministrid tulid konverentsidele, ei lubatud neid sisse, sest Gorbatšov ähvardas vastasel korral lahkuda. Nii juhtus Pariisis, Londonis ja Kopenhaagenis. See muutis veelgi vajalikumaks, et kui teil ei lubatud ise rääkida, siis pidi seda tegema keegi teine.
1991. aastal oli Kremli klikk, kindlasti Gorbatšovi teadmisel, otsustanud Balti riike karistada. Alustati Vilniuses, üritati Riias ja Tallinnas. V. Landsbergis helistas Põhjamaade välisministritele ja võib-olla veel mõnedele ning ütles, et on tähtis, et NATO välisministrid tuleksid ja näitaksid oma solidaarsust. Oli karta halvimat, tapatalgute puhkemist. Olin ainus, kes jaanuaris Vilniusesse, Riiga ja Tallinnasse sõitis. Kui augustis pandi Moskvas toime putš, nägin võimalust Balti riikide ametlikuks tunnustamiseks. Muidugi oleksime võinud seda teha varem, kuid siis ei oleks me suutnud kaasata teisi. Oli ülimalt tähtis teha see otsus pöördumatuks. Palusin omal kolmel kolleegil Reykjavikki sõita, et sõlmida ametlik dokument taasiseseisvunud Balti riikide diplomaatilisest tunnustamisest. Nagu olingi kahtlustanud, hakkasid kohe kõik Euroopa maade kolleegid helistama: kas saaksite ka meie juurde sõita? Oslo, Berliin, Pariis, Lissabon, Madriid…
Tahaksin rõhutada, et kõik teavad, et Balti riike ning Kesk- ja Ida-Euroopa rahvaid ei vabastatud kellegi teise poolt. Nad vabastasid ennast ise. Me lihtsalt laenasime Teie vabadusideedele hääle ajaks, kui keegi teid ei kuulanud.

Palun kirjeldage Eestit.
Eesti on tüüpiline dramaatilise ajalooga väikeriik, kes on olnud sageli suuremate naabrite ohver. Teadsin, et eesti keel ja kultuur on suguluses soomlaste omaga ja et hariduse tase on kõrge. Suguluse põhjal soomlastega järeldasin, et olete ilmselt sama põikpäised, mis on minu meelest hea omadus. Olen käinud Eestis 7-8 korda ja tunnen teid natuke. Ent ilma keelt oskamata ei saa tegelikult keegi väita, et ta teid tunneb. Te teete läbi unikaalset kogemust. Kaks põlvkonda oli nõukogude süsteemis üles kasvatatud, keegi ei ole sedalaadi muutusteks valmis, sest see tähendab muutmist kõiges. Mõtteviisis, käitumismallides ja töökultuuris. Kulub rohkesti aega, et sellest välja tulla. Et taas saada normaalseks sõltumatuks ühiskonnaks. Üks teie tugevusi on minu meelest soliidne haridusbaas. Te olete raamatuid lugeda armastav rahvas ning sestap suutelised kiiresti õppima ning uusi tehnoloogiaid adapteerima.

Leifur Eiriksson – esimene eurooplane Ameerikas Aastal 930 loodi Islandis maailma esimene parlament Althing. Islandlased avastasid Gröönimaa ning jõudsid esimestena Ameerika rannikule. Aastaarv 1918 on tähenduslik nii meile kui islandlastele ja tähendab vaid üht: v a b a d u st! Äsja iseseisvunud Eesti Vabariik oli esimene, kes tunnustas Islandi iseseisvust. Ligi 600 aastat kestnud Taani okupatsiooni järel said islandlastest Põhjala Tiigrid, kes hüppasid 7 aastaga keskajast 20. sajandisse. Keele- ja kirjaoskajatena oskasid nad kiiresti ära kasutada uusi avanenud võimalusi. Noored tõid välismaalt omandatud teadmised koju ning muutsid riigi rahvusvaheliseks ja modernseks. Tegu ei ole tüüpilise endasse kapseldunud ja isoleeritud ühiskonnaga, nagu võiks ühe saarel asuva väikeriigi puhul eeldada. Kui küsida, mis ühendab eestlast ja islandlast, siis see, et meie rahvuskultuuri ja identiteedi aluseks on keel, armastus kirjanduse ja koorilaulu vastu ning põhjamaise maamehe eluterve skepsis. Väikeses ja informatiivses brošüüris “Island arvudes 1999-2000 “ on esitatud huvitavat statistikat. 1998. a oli islandlasi 275 000 (s.h Reykjavikis 108 000). Prognooside kohaselt peaks rahvaarv ületama mõnekümne aasta pärast 300 000 piiri. Kui meil vaieldakse selle üle, kas kolm telekanalit on vähe või palju, siis islandlastel oli 1998. a valida 10 kohaliku telekanali vahel, lisaks 25 kohalikku raadiprogrammi. 1998. a avaldati 1799 raamatut, s.h 425 ilukirjanduslikku teost. Ilmus 880 perioodilist väljaannet, 71 ajalehte, s.h 3 päevalehte. Ainuüksi Reykjavikis tegutses 7 kino ja 8 kutselist teatrit.

Milline võiks olla Islandi trump Euroopa globaalsel laval?
Meil ei ole ühtegi trumpi. Ainus, mida väike rahvas teha saab ja mis muu maailma silmis tähtsust omab, on luua mudel. Kui oleme võimelised looma säästlikku, inimlikku ja atraktiivset ühiskonna, siis on see mudeliks maailmale. Laiemas mõttes on Island koos teiste Põhjamaadega mudeliks. See ei ole vabaturu kapitalismi oma. Oleme aktsepteerinud vabaturgu, kuid mitte ebavõrdsust, mida see loob. Toonitame, et demokraatias on inimestel õigus jõukust ümber jaotada, kuid mitte selleks, et kõiki võrdsustada, vaid et anda igaühele juurdepääs võrdsete võimaluste loomisele ja luua inimestele teatav kindlustunne. Eriti kui nad elavad tormilistel ja muutlikel aegadel.

Rootsi lavastaja Georg Malvius rõhutas, et ühiskonna jaoks kõige tähtsam kultuuripoliitiline probleem on leida kultuuri jaoks suund. Kas Islandi kultuuril on suund ning milline?
Kui suund tähendab seda, et valitsus või institutsioon ütleb ette, millele peaks rõhku panema, siis ei. Kultuuri puhul on tegemist rohkem loomulikul teel kasvava organismiga. Islandi kultuur oli väga piiratud kirjandusliku traditsiooniga, mis varjutas kõik ülejäänu. Näiteks maalikunst ei olegi vanem kui 20. sajand. Muusikat peeti Taani protestantliku kiriku poolt patuseks ja tantsimine ning laulmine oli keelatud. Kas teate, mis on täna meie suurepäraseim eksport? Meie tenorid Saksamaal! Olen elanud viimased viis aastat USA-s ja seal on Islandi popkultuur küllaltki tuntud. Ei olnud kedagi valitsuse poolt ütlemas, et investeerime sellesse! See juhtus loomulikult. Aluseks on rahvusvaheline taust. Välismaal hariduse saanud muusikud ühendavad modernsed ideed traditsioonilise kultuuriga ning viivad tulemi uuesti laia ilma.

Kas väikeriigil on mõtet arendada oma kultuuritööstust?
Arvan küll, et jah. Esiteks ei saa väikerahvas ilma tugeva kultuurilise identiteedita eksisteerida. Kui me peaks infotehnoloogia ajastul kaotama islandi keele, kes me siis oleksime? Lihtsalt üks grupp saarele jäänud inimesi. Väikese kogukonna elutahte tugevus peitub tema kultuuri juurte tugevuses ja kindlas veendumuses, et neist välja kasvanud kultuur omab ülejäänud maailma jaoks väärtust ning oleks kaotus maailmale, kui seda kultuuri ei oleks. Meie kaldume alati vaatama kultuurile nii, et see on peidus keeles. Lugesin kusagilt, et maailmast kaob praegu üks keel nädalas. Milline tohutu kaotus!

Meil peetakse riiklikult finantseeritud kultuuri heaks ja erakapitali poolt rahastatud kultuuri halvaks. Kuidas sellesse suhtute?
Kultuuri ei loo mitte riik, vaid inimesed. Islandis on riigi poolt toetus haridusele ja kultuurile siiski märkimisväärne. Ilma riikliku toetuseta poleks Rahvusteatrit ega väiksemates asulates sümfooniaorkestreid. Võib küsida, mida riik annab ja mida vastu saab? Riik võtab raamatutelt, plaatidelt, kontserditelt jne küllaltki suurt 24,5% käibemaksu. Kui vaadata tulu, mida riik maksude näol kultuuritööstuselt saab, küsiksin, et kas riik on leidlik saaja? Võib väga hästi olla. Kuid ilma kõrgetasemelise hariduseta ja inimeste tugeva kultuurilise identiteedita riiki ei eksisteeriks. Kui riik suudab toetada majandust ja põllumajandust, miks mitte kultuuri? Mõlemad annavad riigile enesekindlust, teevad ühiskonna tsiviliseerituks ja elamisväärseks ning loovad ja genereerivad asju, mille pealt riik saab makse koguda.
Elasin viis aastat Washingtonis, maailma rikkaima riigi pealinnas. Washingtonis on päratu suur kultuuriasutus J.F.K. Center of Arts, mida sponseerivad suured korporatsioonid ja ülirikkad inimesed. Kuid kõrge hinna tõttu on see üksnes eliidile. See ei ole inimeste jaoks.
Jõuan taas järeldusele, et kui tahta, et kultuur oleks enamikule rahvast kättesaadav ja kui tahta hoida kindlat kvaliteeti, siis ei saa seda vaid turujõudude kätte anda.

Millist kaalu omab intelligentsi hääl Islandi ühiskonnas?
Ajaloolises mõttes oli väga tähtis, sest Islandi iseseisvusliikumine oli intellektuaalide liikumine. See algas 19.saj keskel ja oli peamiselt rajatud õpilaste ja õpetlaste poolt, kes olid õppinud Kopenhaagenis ja Saksamaal. Nad lõid liikumise, andsid ideestiku ja juhtisid seda. Taastati islandi kultuur ja anti inimestele põhjus vaadata ennast kui iseseisvust väärivaid isikuid. Intellektuaalide roll on poliitikute ees vähenenud. Kuid kirjanikud ja õpetlased ning teadlased on ühiskonnas endiselt mõjukad. Paljud osalevad avalikes poliitilistes debattides ega ole sulgunud vaid oma elevandiluutorni.

Kui teadlikud on islandlased muistsetest tavadest?
Kirjanduslik traditsioon on väga elav. Mina õppisin lugema klassikalistest tekstidest. Ilma selle kirjanduseta oleks islandi keel olnud juba ammugi surnud. Vanu tekste avaldatakse, loetakse, nende üle vaieldakse ja arutletakse, nende põhjal tehakse filmistsenaariume. Islandi keel on vana viikingi keel, mida kõneldi üle 1000 aasta tagasi. Miks see on säilinud? Mitte sellepärast, et oleksime olnud isoleeritud, see säilis tänu sellele, et kui islandlased võtsid vastu ristiusu, tõlgiti Piiibel islandi keelde ja jumalateenistused peeti islandi keeles. Norras näiteks aktsepteeriti taanikeelset Piiblit ja kirik hakkas jumalateenistusi pidama taani keeles. Nii nad meie algse ühise keele kaotasidki. Praegu oleme samalaadses olukorras. Island on tehniliselt väga arenenud. Kõik töötavad arvutitega ja igaühel on kodus internet. Kuid see tähendab seda, et lapsed, kes õpivad lugema ja kirjutama, kasutavad inglise keelt igapäevaselt töökeelena. Arvuti on mõju poolest võrdne varasema aja trükipressiga. Oleme nõudnud islandikeelset arvutitarkvara ja ka Microsoftiga tootmisalaseid läbirääkimisi pidanud. Et noor põlvkond saaks kasutada arvutimaailmas oma emakeelt. See on osa võitlusest hoida uutes tehnilistes tingimustes elus oma keel ja kultuur.
Olen teadlik Balti riikide laulvast revolutsioonist. Olen kuulnud mitmeid fantastilisi koore ja adusin lauludes sügavat rahvuslikku traditsiooni. Oleme selles mõttes palju vaesemad, sest meie muusikatraditsioon peaaegu tapeti kiriku poolt, kuid praegu on meist taas laulev rahvas saanud.

Millist kirjandust islandlased armastavad?
Minu vanemate põlvkond oleks vastanud, et luulet. Kuid luule on muutunud eksklusiivsemaks. Avaldasin enne Jõule oma memuaaride esimese köite, millest sai bestseller number üks! Seda müüdi 14 000 eksemplari. Samuti avaldas peaminister ühe kogumiku sotsiaalteaduste vallast, mis läks ka väga hästi. Peamiselt huvitab islandlasi oma kirjanike poolt kirjutatud ilukirjandus. Üha vähem head tõlked, sest peaaegu iga islandlane oskab väga hästi mõnda võõrkeelt.

Millisena näete väikerahvaste tulevikku Euroopa Liidus?
Õppisin oma nooruses Šotimaal. Šotlastel on sügav rahvuslik uhkus, šoti kildid ja torupill ning oma raha, kuid nad olid siiski väga mõjutatud inglaste poolt ja isegi oma keele selle tõttu kaotanud. Kuulsin oma šoti sõpradelt, et kultuuriidentiteet ja kultuurielu on peale EL-ga liitumist õitsele puhkenud. Nad ei sõltu inglastest enam nii palju ja Šotimaa on EL poolt aksepteeritud kui terviklik uus regioon. Tean, et sama on juhtunud ka Iirimaal ning muutus on toimunud isegi suuremas riigis Hispaanias. Mõtlen, et väikerahvastel läheb EL-s üldiselt väga hästi. Kui vaadata kogemusi, siis ei näe ma mingit ohtu. Tean, et EL on deklareerinud toetada ja kultiveerida kultuurilist eripära ja seni on sõna peetud.

Miks islandlased Euroopa Liitu ei kiirusta?
Põhjuseks on kala. Kalapüük, meresaaduste töötlemine ja eksport on Islandile väga tähtis. Island kuulub 12 rahva hulka maailmas, kelle peamiseks elatusallikaks on kalastamine. EL ühine kalastuspoliitika oleks meile täielik katastroof. Seda ka ökoloogilises mõttes. On suur hirm, et EL poliitika tapaks meie kalaturud ning kalatööstuse ja tooks kaasa tööpuuduse. See ei pruugi olla fakt, kuid EL vastased võtavad seda kui fakti ja kasutavad võimalike toetajate hirmutamiseks. Islandis on väga tugev EL vastane opositisoon ja praegune valitsus on deklareerinud, et läbirääkimised pole päevakorras. Valimised on aprillis. Olukord võib muutuda, kuid tõrksuse taga on ka oma osa ajaloolist kogemust. Geograafiliselt oleme vana- ja uue maailma vahel. See on meil geenides, oleme segu keldi ja gooti kultuurist. Lahkusime Euroopast teel Läände 1100 aastat tagasi. Rajasime asulad Gröönimaal ja Põhja-Ameerikas. Kardetakse, et EL-ga ühinemisel kaotame võimaluse kõikide rahvastega sõltumatult suhelda. Kuid kui Põhjamaad ning Baltikum kuulub EL-i, on Islandil, tahtes olla ühelt poolt osa sellest regioonist, väga raske üksi jääda.
Neil põhjustel oleme püüdnud otsustamist edasi lükata ja ilmselt pikemaks ajaks. Vaatame, kuidas teie usaldust õigustate. Siis koputame uksele ning loodame, et võtate meid hästi vastu!

Island eestlase pilgu läbi

Hr Jaak Oja
Islandi aukonsul Eestis

Olen aukonsul aastast 1997. Island ongi läinud seda teed, et suurema osa tööst teevad ära just aukonsulid, sest saatkondade ülalpidamine läheks liiga kalliks. Islandil on praegu kogu maailmas 16 suursaatkonda.
Käisin seal aastal 2001, septembri alguses, kui toimus ülemaailmne aukonsulite kongress. Muljed on väga mitmepalgelised, sest riik on väga erinev. Erinev ilmselt ka sellest, mida me ette kujutame. Vaade lennukist on selge ilma puhul muidugi suurepärane, sest avaneb võimalus näha suurimat jääliustikut maailmas. See on omaette fantastiline elamus. Lennukis on brošüürid, kus on hoiatused turistidele, sest loodus on kaunis ootamatu. Islandi keskosa on asustamata. Esiteks võite autoga hooletul sõitmisel rikkuda ära looduse aastakümneteks või aastasadadeks ja teiseks hukkuda. See annab Islandile kohe algul romantilise värvingu. Vulkaaniline tegevus on praegu vaibunud, kuid saarel on oht keskelt kunagi maavärina tõttu pooleks käriseda, sest saar asub kilpide vahekohal.

Islandis on kalapüügi kõrval tõusnud teiseks väga tähtsaks majandusharuks turism. Juba 2000. aastal käis turiste rohkem, kui on elanikke. Kui arvestada, et elukallidus on üks maailma kõrgemaid, siis mõistagi jätavad turistid maha küllaltki suure summa raha. Tipphooaeg on juuli teine pool – augusti lõpp. Islandist läheb ligidalt mööda Golfi hoovus ja kui ei ole väga tugevat tuult, siis kümne plusskraadi juures võib vabalt kuue väel käia.
Sõidul Reykjavikki on näha tohutu suuri musti lainelisi laavavälju, millel on hakanud kasvama muru. Ega kesklinnas väga palju vanu ehitisi säilinud ei ole. Võib-olla parlamendihoone, mis on väga heas korras. Kuna on väga tuuline, siis on majad kesklinnas kaetud lainelise plekiga, mis on ära värvitud ja jätab väga hea mulje. Varakamad inimesed ehitavad oma maju äärelinna, vanu maju ostavad noored, kes suudavad neid renoveerida. Reykjaviki kirik on näiteks tegelikult ehitatud betoonist ja väljast üldse mitte soliidne. Seest on ta aga väga ilus. Uue linnaosa ehitamisel on ära kasutatud kõik vanad hooned, mis on väga mõistlik. On näha, et mingil ajal ei ole rahval olnud suurt jõukust ning ehituskvaliteet on olnud kohati hullem kui meil nõukogude ajal. Näiteks on majale lauad ümber pandud ja laudade jälg on näha, sest seinu pole krohvitud. Aga siis on tulnud raha juurde ning teine korrus on väga korrektselt viimistletud ja uus katus pandud.

Meile on õpetatud, et puud ja põõsad on hävinud põhjusel, et esmased asukad Iirimaalt ja Norrast viisid sinna lambad. Loomulikult kasutati elamuehituseks puit ära ning lambad hävitasid viimsedki võrsed. Kuid praegu on Reykjavik väga roheline. Kõik on lastud tihedalt puid ja põõsaid täis kasvada. Pehme kliima tõttu elavad rododendronid talve üle ja nägin punase sõstra põõsast, mis oli kolm meetrit kõrge!
Neil on plaan järgmise saja aasta vältel istutada igal aastal 2-3 miljonit puud. See on vajalik ka selleks, et võidelda mägede erosiooniga kaasnevate liiva- ja tolmutormidega.
Islandil on viimasel ajal väga arenenud ka elektroonikatööstus ning internet. Kui paar aastat tagasi oli kodulehekülgedel vaid saare kaart ja telefoninumber, siis nüüd on internetilehekülgi väga palju. Noored käivad õppimas peamiselt USA ja Inglismaa ülikoolides.