Eestlane seisab teelahkmel

tekst: Ahto Palm-Leis

Eesti Demokraatliku Algatuse idee autor Ahto Palm-Leis on sündinud 1932. a Haapsalus. Isa küüditati 14. juunil 1941. Ema ja neli poega pääsesid, sest ei olnud parajasti kodus. Isa lasti 10 kuud hiljem Sverdlovski vanglas maha. Selle tõe uuris välja 1994. aastal vend Lembit. 1958 teatati perekonnale, justkui olevat isa surnud kuskil Venemaal maksatsirroosi. Peale juuniküüditamist mindi tädi juurde Taevaskotta varjule ning seal sai alguse ka haridustee Himmaste algkoolis. “Eredamad mälestused kogu järgnevaks eluks ongi pärit 1942. a kevadest Himmastes, mis ei ole lasknud mul juuri alla ajada hiljem välismaal elades.” Enne 1944. aasta lõppu põgeneti venelaste eest laatsaretilaevaga Saksamaale. 1945. a jõuti läbi inglise ja ameerika tsooni Baieri lähedale eestlaste laagrisse. Seal lõpetas Ahto algkooli ja gümnaasiumi. 1949 sõideti Ameerikasse. Ülikooli lõpetas Ahto lennundusinseneri kutsega. Doktorikraadi kaitses ta 1966. aastal. Tema erialadeks on aerodünaamika, matemaatika ja füüsika. 1971 siirdus ta elama Torontosse Kanadas. Ta on üles kasvatanud kaks tütart. Miks hakkasite tegelema poliitikaga? “Tulin Eestisse 1989. a, et kaasa teha riigi ülesehitamisel. 1992 sai selgeks, et Eestis haaravad riigi vara ja võimu enda kätte nõukogude aegsed juhid. Rahvas oli ja on üksikisikuna passiivne ja kartlik ning seepärast võidaksegi haarata kõike, mida rahvas väärtustab. Hädasti oli vaja midagi ette võtta, et juhtimine saaks korda ja lõpeks omavoli. Hakkasin arendama kaht programmi, et organiseerida kodanikke kaitsma oma huve, ja luua eesti arengukava. Poliitikast ei teadnud ma midagi, aga tajusin, et asjad lähevad väga viltu, kui rahvas ise midagi ette ei võta ja demokraatia põhimõtteid ei järgita. Kuigi mu töö oli alles visandlik, rünnati mind 1944. a alguses ajalehtedes. See oli aga õpetlik. Sain aru, et poliitikud ja nendega kaasa minejad (mitte ideelised parteide liikmed) on omaette seltskond, keda ei saa usaldada ja nii peab neid ka võtma. Pea eranditult, kui nad näevad kolleege tegemas kurja rahvale ja riigile ei ole kuulda kriitikat – ikka toimib ringkäendus. Leidsin, et ainuke võimalus on seada jalule tegelik demokraatia ja panna alus rahva tugevdamisele. Nii jõuab ta ahistajatele vastu seista. Kui tegelik demokraatia ka ahistajate sekka laieneb, seda parem. Minu algatuse taha astus Eesti Meestelaulu Selts. Edasi lõi 12-liikmeline algatusrühm mittetulundusühinguna Eesti Valijate Liidu. Jõhvis peetud koosolekul tuli esile tõsiasi, et EVL vajab oma kindlat programmi, mis seab riigijuhtimise korda. Riik on süsteem. Programm saab olla vaid demokraatlik reform, mis seab jalule tegeliku demokraatia. Peatasin EVL laienemise, et hakata reformi kavandama. Arvasin, et see võtab kuus kuud, aga kulus üle kuue aasta, sest tuli välja töötada uus demokraatia rakenduse mudel, mida saaks süstemaatiliselt muserdatud ühiskonnas juurutada.”

Mis on demokraatia?

Eestis on välja kuulutatud demokraatia, mis on kindel poliitilise korra vorm. Iseenesestki mõista tuleb selle rakendamisel järgida põhimõtteid, millel selline kord rajaneb. Üldiselt seda aga ei tehta ja seetõttu on demokraatiast saanud pigem sõnakõlks. Siin on jutt tegelikust demokraatiast.
Demokraatia põhiküsimus on, et võimulolijaid ei tohi pimesi usaldada, võim korrumpeerub, ühiskonna asjade juhtimist peab korraldama ja kontrollima rahvas. Demokraatia tähendab rahvavalitsust.
Esindusdemokraatias on rahvas korraldaja, et tagada enda huvides valitsemine. See tingimus on vältimatu: kui rahvas on korraldaja, valitseb demokraatia, kui rahvas ei ole korraldaja, ei ole ka demokraatiat. Muserdatud ühiskondades, kus võimu kuritarvitamine on tavaline, tuleb rahval tegeliku demokraatia juurutamiseks ja tagamiseks ise organiseeruda kõrgeima riigivõimu kandjana ja luua oma eestseisus.

Eesti olukord

Rahva enamus on riigijuhtimisest nördinud ja suur osa rahvast kannatab. Erakondi ega poliitikuid ei usaldata, kuid ei tajuta ka, mis on viltu. Viltu on lihtsalt see, et poliitikud on võtnud üle korraldamise ja meil on välja kujunenud “poliitikute demokraatia”. Ühiskonnas süveneb pahaloomuline oligarhia – väikese ladviku võim.
Probleem on rakenduslik. Põhialused ei ole paigas, sest meil kasutati lääneliku demokraatia mudelit. On naiivne loota, et riigikogu hakkab, nt mõne uue erakonna mõjutusel, riiki demokraatlikult juhtima, omaenda huvisid kõrvale jättes kärpima omaenda võimu, oluliselt vähendama oma suuri hüvitisi või pensione. Selle asemel oleme näinud, kuidas võim korrumpeerib.
Ainus lahendus on see, kui rahvas võtab korraldamise enda kätte. Eesmärk pole kedagi rünnata, vaid seada sisse demokraatia toimimiseks vajalik põhikord.

Valik

Taasiseseisvunud eesti rahvas on jõudnud punkti, kus meil tuleb valida oma saatus. Tuleb otsustada, kas oleme passiivsed ja laseme poliitikutel end alatiseks allutada või ühineme ning hakkame teadlikeks ja arukateks peremeesteks. Eesti Demokraatlik Algatus (EDA) näeb selles suhtes kahte lahendit, mis on lähemas perspektiivis võimalikud:

Poliitiku lahend: kui rahvas läheb lihtsalt kaasa sellega, mida poliitikud valimistel ja Euroopa Liiduga ühinemiseks pakuvad, kinnistub võim poliitikute kätte. EL-ga ühinetakse tingimustel, mis on seatud ilma rahvast kaasamata. Tagasiteed ei ole. Valitsema jääb pseudodemokraatia, milles tahtlikult eiratakse demokraatliku juhtimise põhimõtteid. Utoopiline oleks loota, et demokraatia hakkab iseenesest toimima.

Rahva lahend: EDA ettevalmistuste abiga on kõik valmis rahva kiireks koondumiseks ja tegutsemiseks. Rahvas oleks võimeline seadma jalule tegeliku demokraatia, mõjutama valimisi oma tahte jargi ja ise otsustama EL-ga ühinemise, jäädes sõltumatuks kõrgeimaks võimukandjaks. EDA pakutud tegelik demokraatia tugineb demokraatliku juhtimise põhimõtetele ja seega on reaalne eesmärk.
Esimest korda ajaloos on meil võimalus otsustada oma riigi saatuse üle rahumeelselt, teadmisega sellest, mis meid ees ootab. Küsimus on, kes kontrollib riiki ja selle ressursside kasutamist. Kui seda teevad poliitikud, on rahvusriiklus määratud hääbumisele ja rahvas jääb sulaseks. Kui seda teeb rahvas oma põhivõimu kaudu, säilib meie iseseisvus ja eestlaste rahvusriik. Rahvas on peremees.

Valmidus

Arukat valikut aitavad teha järgmised tähelepanekud:

1. ÕIGUS. Rahval tuleb muuta põhiseadust. Kõrgeim võim tähendab seda, et rahval on igal ajal iga küsimuse otsustamise õigus. Täna on võim tänase rahva käes. Tema kannab lõppvastutust kogu riigijuhtimise eest. Võim ja vastutus peavad käima käsikaes.
   
   
2. ARUKUS. Organiseerunud, oma eestseisusega rahvas on vastutustundlik ja arukas.
   
   
3. DEMOKRAATIA. Rahval tuleb korraldamist üle võttes täpselt paika panna põhialused, millega tagatakse tegeliku demokraatia toimimine. Alles siis võib lasta poliitikutel valitseda. Ent kõige tähtsam on toetada demokraatlikku reformi, selle asemel, et jätkuvalt kinkida oma usaldus lubadusi andvatele poliitikutele. See, et demokraatia toimimisest saab kasu kogu rahvas, on ilmne mitmetes edukates riikides.
   
   
4. ALGATUS. Ükski tegu ei sünni iseenesest. Demokraatia jaluleseadmiseks on EDA teinud vajaliku eeltöö. Põhiseaduse täienduste eelnõud moodustavad programmi valimisteks ja paralleelseks rahvaalgatuseks. Algatajad tegutsevad puhtalt rahva huvides ega võta vastu ametikohta tegevvõimu juures.
   
   
5. VAHENDAJA. EDA loodud mittetulundusühing Eesti Valijate Liit koondab valijaid kõrgeima võimu esindajatena Üle-Eestilisse ühendusse, et vahendada rahva kohuse täitmist ning huvide ja õiguste kaitsmist. Liikmeskond otsustab algatuse käigu. Eestseisus tagab vastutustundlikkuse. Lõppotsustaja on hääleõiguslik rahvas.

Rahva kaasa haaramine

Lahendus saab käia vaid rahva kaudu. Kui ta astub algatuse taha, teostub see. Ta on skeptiline ja peabki olema – teda on kurjasti ära kasutatud. Ta on ka poliitiliselt passiivne ja tagasihoidlik – tal pole kunagi olnud alternatiivi peale “poliitikute demokraatia”. Ent ei saa öelda, et ta ei tuleks kaasa, kui algatusest on tegelikult kasu, teda on arvestatud igal sammul ja teavitatud ning tema kaudu ei pürgita võimule. EDA algatus on selline. See kärbiks tugevasti poliitikute võimu ja kehtestaks kontrolli, mis paneks neid rahva, riigi ja meie tuleviku nimel tõsiselt pingutama. Neid võidakse ära kutsuda. Selleks on vaja rahva toetust, rahvapoolset tegevusvalimidust.
Teie kui kõrgeima riigivõimu üks kandjatest, mida teeksite? Hoiduksite algatusest, ütleksite lihtsalt, et rahvas ei tuleks kaasa ja laseks asjal minna – rahvas ja riik on ressursid, mida saab lõpmatuseni lüpsta. Või ütleksite: hea küll, eimidagi tegemata pole kunagi midagi korda saadetud. Kuna rahval on kõik eeldused demokraatiaks, eriti nüüd, kus algatus on tehtud, lööme kaasa. Ainus reaalne lahendus saab olla tegelik demokraatia. Haarakem härjal sarvist. Nii algab eestlaste ühtsus.
Kui rahvas otsustab olla omaenda peremees, ja tulla kaasa Eesti

Demokraatliku Algatusega, astutakse üheaegselt järgmised sammud:

a) laiendatakse Eesti Valijate Liitu;
b) algatatakse demokraatlik reform:
c) kooskõlastatakse rahva huvide kaitsmist valimistel;
d) algatatakse analüüs ja rahvaarutelu Euroopa Liitu astumise küsimuses.

Eliidile ja ühiskondlikele ühendustele langeb kohus kriitilisel hetkel astuda algatuse taha või kiiresti välja tulla oma algatusega, mida EVL saaks kaaluda. Nad on olnud rahva huvide kaitsjad, neist peetakse lugu ja neile järgneb rahvas. Rahva seas on vähemalt 10% ettevõtlikke, rahvuslikult mõtlevaid inimesi, vast isegi 20%. Kui need koonduvad ja tegutsevad erakonnaväliselt rahva huvides, on neil rahva usaldus. Teovõimeline EVL, oma rahvaalgatuse või programmiga, avab süsteemi nõrkused ja poliitikute meelsuse kõigile näha ning paneb rahva liikuma. Kõik, ka teised riigid, saavad kinnitust, et rahvas pole rahul ning taotleb põhilisi muudatusi. Siiani on väidetud, et demokraatia töötab.
Meie algatuse läbiviimiseks ei ole jäänud liiga palju aega. Määrav on rahva valmidus koonduda EVL-s. Eesti demokraatliku reformi ja EVL dokumentide tekstid on kõikidele kättesaadavad veebiaadressil Seal on olemas ka EVL põhikiri, ja liikmeks astumise taotluse vorm. Taotlusi saab saata aadressil Tallinn 10120, Narva mnt. 19B. Telefonid on 6623399; 6589126, 6002121.

Eesti Demokraatlik Algatus, jaanuar 2003

Pseudodemokraatiast pärisdemokraatiasse

EESSÕNA

Poliitiliste algatuste ja demokraatia kohta on rahval oma väljakujunenud arvamus. Alustuseks seitse tähelepanekut:

1. Rahval on kindel arusaam poliitikast. Selle aluseks on “poliitikute demokraatia”, mis eirab paljuski demokraatia ja juhtimise põhimõtteid, ent on meisse tugevalt süüvinud. Kipume sellise demokraatia eest isegi võitlema ning teistsugune poliitika käsitus näib eksitav või isegi ketserlik.
   
   
2. Poliitikud kasutavad maksimaalselt ära kaht asja: rahva usaldust ja passiivsust. Käesoleva dokumendi eesmärk on aidata mõista poliitikute tegemisi. See ei tähenda, et Eesti demokraatlik reform on põhimõtteliselt poliitikute vastu. Võimekad poliitikud on vajalikud, ent nad peavad alluma kindlale korrale.
   
   
3. Algatustega kaasnevad tavaliselt isiklikud huvid, antud juhul pole see nii. Algatajad ei võta vastu tegevvõimu ametikohti ning reform lähtub ainult rahva huvist.
   
   
4. Demokraatliku reformi kontseptsiooni loojad ei ole poliitikud ega riigiõiguslased. Nad pärinevad reaalteaduste maailmast ning neid juhib veendumus, et tegelik demokraatia on võimalik vaid ausalt, eelarvamustevabalt ja põhimõttekindlalt asjale lähenedes.
   
   
5. Kuigi käesolev dokument on terviklik ja läbimõeldud, on tegu siiski ettepanekuga, mis vajab täpsustamist ning diskussiooni.
   
   
6. Demokraatlik reform ei asenda kehtivat korda, vaid täiendab seda. Tema sihiks on läänelik demokraatia.
   
   
7. Riigi juhtimise korrastamist rahva eestvõttel peetakse utoopiaks. Ent rahvad on ennegi demokraatlikke reforme teinud. Ka eesti rahvas on selleks võimeline, kui ta leiab eneses piisavalt ettevõtlikkust.

TAUST

1. Lähtepunkt

Eesti rahvas võitis kätte vabaduse ning kinnitas 1992. a. põhiseaduse, mille § 1 ütleb: “Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas”. Sellele sättele tuginedes tuleb panna demokraatia toimima ning rajada tugev ja õitsev riik, sest seadus annab võimu rahvale, kelle heaks peab toimima riik.
Demokraatia toimib, kui: a) võimu kuritarvitamine on tõkestatud; b) riiki valitsetakse vaid rahva huvides ja lähtuvalt tema tahtest; c) rahvas saab öelda oma sõna riigivalitsemise kohta. Eesti on nende tingimuste täitmisest kaugel. Võimu kuritarvitamine – alates lohakast tööst kuni korruptsioonini – on tavaline. Rahva tahet eiratakse. Valitseb poliitikute väikese ladviku võim ehk oligarhia.
Demokraatia on siiski parim poliitiline kord. See sündis ja arenes just seal, kus probleemiks olid võimu koondumine ja kuritarvitused. Eelkõige on vaja tuvastada, mille taha on demokraatia areng Eestis takerdunud. Seejärel tuleb probleem alatiseks lahendada. Eestis ei ole sobiv üle tuua mõne lääneriigi demokraatia mudel, mis töötab vaid kõlbelises ühiskonnas. Siin tuleb rakendada üldkehtivat demokraatia mudelit. Kui see puudub, tuleb see luua.

2. Demokraatia põhialused

Kui rahvas soovib elada demokraatias, ei tohi ta silmist lasta sõna tähendust – rahvavalitsus. 1933. a. Eesti Entsüklopeedia esitab demokraatia põhitõe: “Demokratism on poliitiline maailmavaade, mis nõuab, et ühiselu korraldamine antaks kodanikkude eneste kätte.” Kui rahvas loobub ühiskonnaelu korraldamisest, siis teeb seda kindlasti poliitik, kes kasutab võimu enda huvides. See pole demokraatia. Just siin peitub viletsa riigijuhtimise põhjus.
EE ütleb: “Rahvas oma kodanikkude kogu näol peab otsustama, kas seadelda ja juhtida ühiselu ise oma otsese teoga või teostada seda oma valitute kaudu.” Viimasel juhul toimib esindusdemokraatia. Rahvas volitab riigijuhtimise koos tegevvõimuga (põhiliselt seadusandlik, täitev- ja kohtuvõim) poliitikutele ning, järgides demokraatia põhitõde, jääb ise (üld)korraldaja rolli.
Rahva võimu teostamise tingimus on rahva organiseeritus. Ta on suur vaimuressurss ja tema eliidi vaimusuurus ületab kahtlemata tegevvõimu oma. Uuringud kinnitavad, et asjassepühendatud valija teeb häid elukogenud otsuseid. Demokraatlik organiseeritus rahva poolel nõuab aruandlust, arutelu ja enamuse häält ning on seega vastutustundliku võimu teostamise alus.
Niipea kui rahvas loob oma kõrgeima võimu eestseisuse, mis seisab poliitikutest lahus (vt. 11.) saavutab ta tegeliku võimu ja on valmis oma ülesandeks: looma demokraatia aluseid, volitama võimu jne. Poliitikutest koosnev parlament on tegevvõimu, mitte rahva eestseisus. Ta on vaid rahva asemik riigi valitsemisel ega tohi juhtida rahvast kõrgeima võimu teostamisel.
Praktika näitab, et see kes koostab põhiseaduse on tegelik ühiskonnaelu korraldaja. Siit järeldub, et põhiseaduse peab looma rahvas (vt. 10.). See dokument peab sisaldama kõiki olulisi eeskirju ja olema piisavalt üksikasjalik, et välistada väärtõlgendused. Riik peab toimima rahva minimaalse sekkumisega, kusjuures rahvas ise määrab kui range ühiskondlik kord talle sobib. Samuti tagab rahvas, et võetaks vastu vajalikud seadused ja neid ka rakendataks. Kui seaduseelnõu pole vastuvõetav, on rahva kohus ja õigus algatada muudatusi või täiendada põhiseadust.
Rahvas võib anda põhiseaduse muutmise algatamise õiguse ka tegevvõimule. Iga eelnõu peab aga läbima rahva eestseisuse täpse läbivaatamise enne selle rahvahääletusele panemist.
Demokraatlik riik on õigusriik, mille aluspõhimõtted on vääramatud. Riiklik korraldus tugineb õigusaktidel. Riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel, mille toimimise tagab sõltumatu kohtusüsteem. Viimase suhtes kehtivad tegevvõimu kohta käivad reeglid üldjoontes.

VÕIMU KAKS POOLT ESINDUSDEMOKRAATIAS

Järgnevad nõuded ja tähelepanekud on eriti aktuaalsed vaimselt muserdatud ühiskonnas.

3. Võimude põhikord

Riigis toimib põhiliselt kaks lahus ja teineteist tasakaalustavat võimu. Tegevvõim valitseb vahetult riiki põhiseaduslikus raamistikus ning arvestades rahva tahet. Kõrgeim võim tagab valitsemise järjepidevuse ning sekkub ainult vajadusel Ta: a) loob korra (vt. 2., 11.-13.); b) korraldab sobivate volinikkude esiletoomise (vt.18.); c) kontrollib tegevvõimu – teostab järelevalvet ja sekkub ebakohtade esinemisel (vt. 17.). Ükski riigiasi ei tohi olla korrast ära. Rahval pole vaja leppida vähemaga. Kui pollitik ei tule toime, võib rahvas ta tagasi kutsuda.
Volinike ja programmide esiletoomisel tuleb rahval tagada tugev konkurents. Ent rahva pool peab olema kindlalt erakonnaväline (vt. 16.). Riigijuhtimise korraldamisel on nõutav isiklik vastutus igal tasandil igalt võimu teostajalt. Tagada tuleb töö tõhusus, ka töötegija rahulolu, ressurside soodne kasutus, optimaalsete lahendite leidmine ja korruptsiooni tõkestamine. See hõlmab kogu riigiaparaati ja avalikku teenindust (haridus, tervishoid jt). Riigi arveline erasektor nõuab tugevat konkurentsi ja erastamine, kui see on üldse soovitav, nõuab õigustust ja järelevalvet.
Rahvas esindab kõrgeimat tasandit oma asjatundjate kogu kaudu, Ent kontroll riigijuhtimise üle on esmalt parlamendi asi. Asjatundjate kogu pruugib olla vaid üks tuhandik riigi eelarvelise sektori suurusest (vt. 17.). Ent riigi toimimise tõhusus võib tõusta paarkümmend protsenti, ütleme viis miljardit krooni. Juba majanduslik kasu on tuhat kordne. Osapoolte lävimine on kooperatiivne, ent formaalne, välja töötatud selgete eesmärkide ja seisukohtade põhjal. Osapoolte suhe on kooperatiivne, ent formaalne – suheldakse välja töötatud selgete seisukohtade põhjal.

4. Poliitiku pool

Poliitik on inimene, kes on seotud tegevvõimuga või pürgib selle juurde. Kitsamas mõistes on ta tegevpoliitik, inimene, kes on volitatud teostama igapäevast tegevvõimu Ta on rahvaasemik, minister, riigikohtunik vm. kõrgem riigiametnik. Eestis kuulub sellesse rühma paarsada inimest.
Poliitiku pool hõlmab muuhulgas: a) erakondlasi, kes ootavad erakonnalt soodsat vastuteenet; b) neid, kelle sissetulek sõltub poliitikute toetamisest; c) neid, kes ajavad korruptiivset äri jt. Nad ei toetaks tegelikku demokraatiat, mille kontseptsiooni esitamine kohtab ägedat ringkaitset.
Poliitikut ei tohi pimesi usaldada, sest võim korrumpeerib paratamatult. Kui rahvas loob riigi struktuuri ja koostab põhiseaduse, tuleb tal sellega arvestada ning kõrvaldada iga korruptsiooni võimalus. Sellise korralduse puhul tõusevad esile võimekad tegevpoliitikud, kes talitavad ausalt ja rahvalähedaselt, rahvaga vastastikku lugupidavalt (vt. 13.–18.). Tõuseb rahva eneseväärikus peremehena ja tema paremik on valmis hakkama poliitikuks.
Tegevpoliitikut pole õige ülistada ega anda talle eeliseid. See looks ühiskonna kõrgema klassi. Poliitik tuleb rahva hulgast, ta astub postile ja tuleb rahva hulka tagasi. Eelistamine tekitab väärarusaama, nagu oleks poliitik mingil moel ülimuslik. Lühike ametiperiood hõlbustab poliitiku asendamist, kui võim võõrandub.

5. Rahva pool

See hõlmab neid, kelle heaks riik peab toimima – kõiki kodanikke. Ent kui poliitikutel on ühine eesmärk – haarata tegelik võim, siis kodanikud, demokraatliku riigi peremehed, on kõhklevad.
Kui rahvas rakendab oma võimu ja loob toimiva demokraatia, on läänelik heaolu käega katsutav. Enamus arvestab vähemusi, igale rahvarühmale tullakse vastu, kui see ei riiva üldsuse huve. Rahvas kannab kõik viletsast riigijuhtimisest tulenevad kahjud. See puudutab pikas perspektiivis kõiki eluvaldkondi ja on eriti kahjulik noorsoo suhtes.
Kuni rahvas pole organiseerunud, võtab poliitik kogu korraldamise üle. Seejuures on poliitikul suur kasu sellest, et demokraatias on kõrgeim riigivõim rahva käes: nii lasub (lõpp)vastutus riigijuhtimise eest rahval. Võim ja vastutus käivad käsikäes. Koondumata rahvas aga ei kasuta sätestatud võimu ega täida sellega kaasnevat kohust.
Poliitik eirab rahvast, tõrjudes algatusi. P. Dunleavy jt. raamatus “Riigiteooriad, Liberaalse demokraatia poliitika”, väidavad printsiibina: “Kodanikkond on suveräänne nominaalselt ja teostab oma suveräänseid õigusi vaid siis, kui valitakse riigi valitsejaid. Kodanikel pole õigust takistamatult muuta seadusi nii nagu nad tahavad, vaid peavad selleks kõigepealt saama valitud seadusandja nõusoleku.” Autorid ei ütle, millistele põhimõtetele tuginetakse ega kuidas väide seondub rahvavalitsusega või sellega, et rahvas vastutab kogu riigijuhtimise eest.

6. Eesti “poliitikute demokraatia”

Demokraatia rakendus muserdatud ühiskonnas ja reformikava on antud ka skeemina LISAS A.
Rahvuslike huvide kaitseks ja demokraatia jaluleseadmiseks koondus taasiseseisvumisel eesti rahvas kodanike komiteedesse. Ent põhiseaduse tegijad olid poliitikud, kusjuures tahtlikult eirati demokraatia põhimõtteid. Tollaste riigijuhtide ärgitusel kinnitas rahvas (poliitikute) põhiseaduse kiirustatult, repressiooni olukorras (okupatsioon lõppes 30. septembril 1994). Riik suunati poliitikute- ehk pseudodemokraatia rajale.
Et põhiseaduse eelnõu on rahvast tõrjuv, seda tuvastas ENSV Ülemnõukogu esimehe juures tegutsenud riigi- ja rahvusvahelise õiguse ekspertkomisjon oma ARVAMUSES (“Eesti Jurist”,1992) (LISA B). Ülemnõukogu koosseis, seega poliitikud, ei avalikustanud arvamust enne rahvahääletust, muidu poleks rahvas tõenäoliselt põhiseadust kinnitanud. Nüüd maitseme pettuse vilju. Rahva enamus on nördinud riigijuhtimise üle ega usalda poliitikutest riigijuhte.
Tegevvõimu põhiülesanne on rahuldada tõhusalt kõik rahva vajadused. Tõhususe peab tagama valitsuse korraldatud konkurents riigi ja erasektori vm. vahel (vt. 17.) Riigi eesmärk ei ole teenida kasumit ja kui ta end pingutab, on ta üldiselt erasektorist tugevam. Eestis on aga konkurents puudulik. Õigused ja infrastruktuurid müüakse erasektorile, mis hakkab hoolimatult kasumit teenima.
Eestis tõrjub poliitik rahvaalgatust, kuigi see on rahvavalitsemise väljund. Ta sisendab rahvasse arusaamist, et põhiseadust ei tohiks muuta, et rahvas ei saaks ühiskonnaelu korraldamisega hakkama, ja hoiakut “mina poliitikaga ei tegele”. Rahvas omakorda arvab, et ta on teinud kõik, mida tuleb ja tohib teha. Ta ei sekku ka siis, kui rahva nimel tehakse suurt ja korvamatut kahju ning rahvusriik on hääbumise ohus. Suurim oht demokraatiale peitub rahva kõrvalehoidmises võimust.
Poliitikud pööravad isegi valimised, rahva ainsa võimaluse riigijuhtimist suunata, tema vastu (vt.18.), korraldades neid nii, et rahvas saab vaid võimetult osaleda. Lõpptulemusena elab poliitiku pool, mõned protsendid rahvast, hästi ülejäänud rahva arvel.

7. Reformi vajadus

Neis paigus, kus rahvas on võtnud asjad enese kätte ning viinud läbi demokraatliku reformi, on riigijuhtimine igati rahuldav. (nt. USA osariigid vt. Lisa C).
Kui rahvas soovib tegelikku demokraatiat, siis tuleb tal hakata poliitikaga tegelema. Poliitika on nimelt “põhimõtetest lähtuv kavakindel tegutsemine selleks, et mõjutada või korraldada riigiasju”. Põhimõte on see, et rahvas on korraldaja, võim ei tohi koonduda, võimud peavad olema lahus, nõutav on konkurents, kontroll, isiklik vastutus jne.
Riik ja selle juhtimine on põhiliselt korrast ära kõigis oma osades – struktuur (poliitikute põhiseadus), personal (poliitikute korraldatud valimised) ja talitusviis (ebapädevus, võõrandumine). Poliitikute programmid puudutavad vaid üksikküsimusi. Need ei korrasta riigijuhtimist. Esile tõuseb küll nn. aatelisi erakondi, ent nemadki ei paku programmi demokraatia juurutamiseks. Parlamendi koosseis, poliitik üldiselt, võimu heaga käest ei anna. Rahval tuleb teha reform, seada sisse tegelik ehk pärisdemokraatia, demokraatia ja juhtimise põhimõtteid järgides.

KORRALDAMISE ALUSED

8. Rahvaalgatus

Otsene rahva korraldamise vahend on rahvaalgatus, mille eesmärgiks võib olla põhiseaduse muutmine, valitud rahvaasemike ärakutsumine, referendumi korraldamine (rahvaalgatus parlamendi menetluses oleva eelnõu kohta) jm. Allkirjadega taotlus esitatakse parlamendile rahvahääletusele panemiseks. Nt. Californias otsustab rahvas küsimusi rahvaalgatuse korras. Hääletus toimub samaaegselt valimistega.
Rahvaalgatus sageli nõuab optimaalse lahendi leidmist. mille aluseks on sotsiaal-majanduslikud jm analüüsid, võttes arvesse kõik, mida tuleks võtta, ka rahvusvahelised kogemused. Lahendi leidmine nõuab süsteemset lähenemist, mis peab poliitiku poolel kujunema rutiiniks. Sellel rajaneb tõhus ja ökonoomne areng, mida ei sega riigijuhtide vahetumine.
Kui rahvas tahab, et rahvaalgatus sätestab kindlalt tema tahte, peab ka tema taotlus olema selge ja lahend reaalne, et parlament ei saaks venitada ega algatuse mõtet moonutada. Rahvaalgatus iseenesest korrastab demokraatiat, avades süsteemi nõrkused ja poliitiku meelsuse kõigile näha. Kõik saavad kinnitust, et ta pole rahul. Siiani on väidetud, et ta on.
1992. a. põhiseaduses ei sätestatud rahvaalgatuse menetlust. 1920. a. põhiseadus tegi seda: algatusõigus oli vähemalt 25 000 hääleõiguslikul kodanikul. Omaalgatuslikuks rahvaalgatuseks oleks soovitav koguda vähemalt 30 000 allkirja. Suurem arv on soovitav selleks, et rahvaalgatus väljendaks rahva enamuse tahet.

9. Õiguslik alus

Puuduste ilmnemisel tuleb põhiseadust kõhklematult korrastada, selle asemel, et korraldada riiki puuduliku põhiseaduse järgi. 20. sajandi jooksul täiendasid näiteks Šveitsi kodanikud riigi põhiseadust umbes 130 korral. Siiski tuleb iga muudatust üheksa korda kaaluda, et välistada tuuleliplust.
Väide, et põhiseadus ei näe ette rahvaalgatust, on juriidiline nonsenss. Kõrgeim võim kuulub rahvale ning rahval on igal ajal ning igas küsimuses otsustusõigus. Kui keegi saaks kinnitada, et rahval seda õigust pole, oleks tema võim kõrgem. Täna on kõrgeim riigivõim tänase rahva käes. Tema kannab lõppvastutust kogu riigijuhtimise eest.

10. Algatus

Demokraatliku reformi käivitamiseks on vaja objektiivselt välja tuua pseudodemokraatia puudused ja ohud ning töötada välja üldkehtiv demokraatia mudel koos konkreetse tegevuskavaga.
Eesti demokraatliku reformi käivitamisel ei saa malli võtta arenenud ühiskonnast, kus demokraatia toimib ja rahvas on tugev ning kokkukuuluv. Seal on teadlikkus kõrge, poliitik suhteliselt kõlbeline ja asjatundlik ning vabaühendused ja meedia valvel. Võimu võõrandumine ei tule sellises ühiskonnas kõne alla. Põhiseaduslik kord on leebe, ent vajadusel ütleb rahvas kõhklematult oma sõna. Selles suunas tuleb liikuda ka muserdatud ühiskonnal. Samas tuleb silmas pidada, et läänelik demokraatia mudel ei tööta hästi ka mitmetes lääneriikides, kus on võtnud maad võimu võõrandumine
Reformi võtmeks on rahvaalgatajad: a) kes annavad rahvale vande mitte võtta vastu tegevvõimu ametikohti; b) kelle tegevus lähtub rahva huvist; c) kelle ülesandeks on teha ära eeltöö, et lahendusvariandid oleksid teada. Kui need põhinõuded on täidetud, on algatus usaldatav. Eesti Demokraatlik Algatus, EDA, lähtub neist tingimustest. Kodanike komiteede põhimõttel on loodud Eesti Valijate Liit.
Kodaniku kohus on kaaluda algatusi kriitilise pilguga ja olla valmis liituma. Demokraatia kaudu käib tee kõigi ühiskonna korralduse eri nägemustele ja rahva, eriti maarahva reaalsete murede murdmisele. Rahval on kohus nende ees, kes talle on andnud kodu, kaaskodanike ees, kes üksi ei saa vastutust kanda, ja laste ees, kes oma huve kaitsta veel ei suuda.
Valijate Liiduga liitumiseks peab valija veenduma vaid selles, et Liit on demokraatlik ja ülevõtmise eest kaitstud. Skepsis on tervitatav, kui selle eesmärk on selguse saavutamine. Tugevam ajend kui demokraatia on rahvuslus (LISA D).
Korraldamise vahendid on: a) konstruktiivne konkurents – dialoog tegevpoliitikutega, mis peab looma arusaama, et poliitiku väärale otsusele järgneb korralekutsumine (vt.17.); b) rahvaalgatus; c) referendum; d) ärakutsumine; e) tegelikku demokraatiat edendav partei (vt. 16.); f) poliitiku vastuseisu avalikustamine; g) avalik demonstratsioon jm. Kui reform on edukalt läbi viidud, piisab üldisest valmisolekust ja puudustele tähelepanu juhtimisest (vt. 10.).

PÄRISDEMOKRAATIA MUDEL – RAHVA ORGANISEERITUS

11. Struktuur

Rahval tuleb organiseeruda põhivõimuna, mis on seesama kodanikkude kogu, mille “seadelda ja juhtida on ühiselu” (vt. 2.). “Rahvas teeb” tähendab, et põhivõimu eestseisus valmistab otsused ette, valija otsustab. Et tagada põhivõimu teostumine, peab see olema põhiseaduslik riigiorgan, “riigivõimu organisatsioonilise struktuuri kindla ülesandega koostisosa”. Tema ülesanne on riigi seisukohalt tähtsaim: tagada kõikide võimude kindel osatäitmine rahva seatud eesmärkide saavutamiseks.

Põhivõim teostub kolme haru kaudu (LISA A/2-3):

A. Vaimukeskus, Põhivõimu Asjatundjate Kogu (PAK) – tegevvõimu isiku ja kohuse täitmise kontrollija ning konstruktiivne konkurent (vt. 17.). PAK koondab laia kogemusteringiga inimesi valitsusvälisest kogukonnast. Ta on pädev riigijuhtimise eri valdkondades, analüüsib ja optimeerib (vt. 8.), suhtleb institutsioonide ja välisasjatundjatega. PAKi juhtrühm juba toimib, tegeldes põhiseaduse täiendamise eelnõudega.

B. Võimukeskus, Eesti Valijate Liit (EVL) – organiseerunud valija (vt. 12.). Liit koondab valijaid, riigi ja kohaliku omavalitsuse kõrgeima võimu esindajatena ülemaalisse ühendusse, et vahendada rahva kohuse täitmist ning huvide ja õiguste kaitsmist, ka kohalikult. Rahva korraldamine on Liidu õlul. EVLi juures tegutseb ka nt. aukohus ja toimkond ombudsmani ülesannetes, mis aitab lahendada vastuolusid haldusvõimudega. EVL loodi 1997. a. mittetulundusühinguna (LISA E).

C. Algataja, Eesti Demokraatlik Algatus (EDA) on usaldusrühm (LISA F), kes tagab, et rahvas ja põhivõimu iga haru on võimeline täitma oma osa. Pärast algatuse läbiviimist astub EDA kõrvale, jäädes täitma järelevalve ülesandeid. Ta teeb eeltöö, toob esile põhivõimu ja algatab reformi.

Harud täiendavad üksteist. Igaühel on oma töölõik ja ülesanded. Tööd kooskõlastab kõikide harude juhtidest koosnev juhtrühm, kes esindab ühist põhivõimu. Põhivõimu allüksused registreeritakse mittetulundusühingutena, kuni neist saavad riigiorganid.

12. Põhimõtted

Põhivõimu jõud tuleneb tema struktuurist, rahva eliidi toetusest, tegevusvalmis EVLst ja rahva usaldusest. Siit pole teed tegevvõimu ega “riigipiruka” juurde. Põhivõimu kuritarvitamist väldib täielik aruandlus ning avatus, harude omavaheline kontroll ja lihtsustatud rahvaalgatus organiseerunud rahva hulgas. See väldib ka vastashuvide teket põhivõimu struktuuris.

Kehtib viis põhimõtet. Põhivõim:

– ei kinnita juhtivatele kohtadele erakonna või tegevvõimuga seotud isikuid;
– ei kinnita juhtivatele kohtadele neid, kelle taust näitab rahvavastasust;
– kasutab vaid omakasupüüdmatut abi;
– esindab terve rahva ja ainult rahva huve;
– püüab saavutada eesmärke tegevvõimu mõjutamise teel.

Põhivõimu eesmärk on kõigi võimu teostajate, k.a. iseenda täielik kõlbelisus. Riik ei saa kunagi korda, kui nõukogude pärandit kõhklematult ei kõrvaldata. Põhimõtteks on täisleppimatus. Riik poliitilise organisatsioonina toimib kindlalt vaid juhul, kui usalduspositsioonis inimesi saab usaldada.
Põhivõim teostub suures osas vabatahtlikkuse alusel, kusjuures rahvas määrab palgalise personali suuruse.

PÄRISDEMOKRAATIA MUDEL – TEGEVVÕIMU KORD

13. Parlament

Rahva valitud parlament korraldab ühiskonnaelu rahva seatud raamistikus (vt. 3.) Ta on rahvaasemik, üldjuht, kelle keskne ülesanne on tagada seaduste vastavus rahva huvidele ning seatud eesmärkidele. Parlamenditöö nõuab pidevat rahva tahte ja vajaduste selgitamist ning üldist riigijuhtimise kontrolli. See on programmi juhtimine. Avatus ja aruandlus peavad olema parlamendi tunnused.
Parlament lähtub otsuste tegemisel riigi valdkondade arengu- ja tegevuskavadest ning põhiküsimuste optimeeritud lahenditest (vt. 8.). Suure töö teeb ära valitsus, parlament suunab tegevust.
Parlament on iseseisvate ja võrdväärsete inimeste kogu, mis töötab ühiste eesmärkide nimel. Iga rahvaasemik toob parlamenti mitmekülgsust oma tausta ja arusaamisega. Ta peab olema algatusvõimeline, kriitiline ja koostööaldis. Tal tuleb otsustada enda aru järgi ja kaitsta oma seisukohti. Rahvaasemiku korralekutsumine on rahva, mitte partei asi.
Parlamendile sobib tugeva juhtimisega konverentsi struktuur, mitte fraktsioonideks jagunemine. Parlament (alamkoda) peab olema piisavalt suur, et tagada vaimu suurus ning vältida korruptsiooni ja võimu koondumist.

14. Parteid

Valimisel on kaks osa: kandidaatide ülesseadmine (sobivate kandidaatide leidmine) ja valiku tegemine. Valimise kindla korraldamisega oleme rohkem kui poolel teel heale riigijuhtimisele.
Parlamendivalimistel koondab partei poliitilised mõttekaaslased ning kujundab valimisprogrammi, mis on kandidaadist lahutamatu. Selle mõte on korrastada riigijuhtimise põhialuseid ja otsustada põhisuundi. Esmatähtis ülesanne on tagada demokraatia toimimine, kuna sellest oleneb kogu rahva rahulolu. Tuleb leida printsipiaalsed, rahvalähedased ja võimekad kandidaadid, kelle taust sobib rahvaasemiku tööks.
Parteist on kasu kõigile, selle loojatele, poliitikule ja rahvale. Partei teostab oma ideid ja saab riigilt hüvitust valimistest valimisteni iga valitu pealt ligenmale 1 miljon krooni). Kulud võivad aga olla väga väikesed kui kampaania piirdub ühtses vormis tutvustusega (vt. 18.). Kandidaadi väärtus parteile on tema potentsiaal osutuda valituks Valitu tasu on hea palk, lugupidamine ja mõjuvõim.
Oluline küsimus on ka see, kas partei saab hüvitust ka siis, kui ta oma ideid ei teosta? Kas valitsuskoalitsioonid praegusel kujul, kus osapooled on võimetud vastutama, on mõttekad? Partei osa siin ei tundu seepärast eriti usutav.
Kuigi partei kaudu viib otsetee võimukoridoridesse, on tegemist valitsusvälise ühendusega, millel ei ole erilist asja riigijuhtimise juurde. Tähtis on isiklik vastutus. Peale valimisi ei tohi otsustada küsimusi mõni parteijuht. Riigi ja partei asjad peavad olema täielikult lahus. Samuti ei tohi rahvaasemik ametikohustuste täitmisel eelistada parteikaaslasi.

15. Pseudodemokraatia kogemus parlamendis

Partei võib sündida aatelisena, aga kui ta on juba esindatud parlamendis, saab eesmärgiks haarata tegelik võim riigis, et pääseda riigi väärtuste, ka “riigipiruka” kallale. Põhiseadus ja parteidele jäetud vabad käed võimaldavad seda. Partei eesmärgiks saab sel juhul moodustada parlamendi enamus, et hääletada ühe plokina oma huve silmas pidades. Kaob kriitiliselt tähtis parlamendi arutelu ja rahvaasemiku töö muutub lihtlabaseks. Teised mandaadi saanud parteid jäävad võimuta opositsiooni ning ei suuda valijaid esindada.
Selleks, et viia erakond võimule, allutab juht liikmed enda tahtele. Nad peavad olema truud eeskätt juhile, mitte rahvale. Et tagada enese võim parlamendi üle, määrab juht valimisnimekirja järjestuse – sisuliselt ta valib rahva eest. Tulevane rahvaasemik on parteijuhi võlglane,
Suure võimu annab võimuliidule põhiseaduse § 89, kus parlament määrab peaministri ja kinnitab valitsuse. Võimude lahusus ei toimi, sest tegevpoliitikud tulevad võimuliidu klikist, keda ühendavad erakondlikud sidemed. Tegelik võim läheb rahva käest parteijuhi kätte, kes otsustab parlamendis ja valitsuses. Mõne juhi äraostmisega saab otsustamist mõjutada, isegi riiki üle võtta.
Parlamendis, demokraatliku riigi juhtimise keskmes, algab parteide vaheline võitlus ainuvõimu eest!.
Parteikesksus tagavat otsustavuse ja koalitsiooniks-opositsiooniks jagunemine konkurentsi. Otsustavust kasutatakse aga suuresti oma huvides ja konkurents praktiliselt ei tööta. Esiteks, poliitikutest parlamendi ühine huvi vastandub rahva omale, teostub “poliitikute demokraatia”. Teiseks, võimuliit võtab opositsiooni ideed üle või hääletab maha
Nende negatiivsete nähtuste ärahoidmiseks tuleb kehtestada mõned põhimõtted. Esiteks, kaotada võimuga manipuleerivad parteiühendused Teiseks, parlamendiväliseid tegevpoliitikuid ei seata ametisse partei kaudu. Valijaks võib olla parlamendi ja põhivõimu valijakogu ühine koosseis (LISA A/3). Näiteks Šveitsis võib valitsusse kandideerida iga kodanik, kes vastab teatud nõuetele, valib kahekojaline parlament, peaminister ei moodusta valitsust. Kolmandaks, parlamendi liige ei tohi olla kellegi, eriti mitte partei juhi võlglane. Selleks tuleb kehtestada vastavad reeglid, mis tagavad kandidaatide puhta tausta ja sõltumatu võimu teostamise parlamendis.
Šveitsi süsteem soosib ka tõhusust ja säästlikust. Ametis on seitse ministrit, kes rotatsiooni korras täidavad presidendi ja peaministri ülesandeid. See väldib võimu koondumist, võimaldab asjalikku otsustamist ja ühel häälel rääkimist (minister on ametis keskmiselt kümme aastat).

16. Partei kvaliteet

Muserdatud ühiskonnas ei taga erakondade omavaheline konkurents kvaliteeti. Erakondadesse koonduvad inimesed sageli vaid selleks, et pääseda võimu juurde. Valimisprogrammid on deklaratiivsed. Uued ja väikesed parteid ei pääse mõjule, sest mängus on suured rahad. Seepärast peab rahvas tagama tugeva konkurentsi, mis tõstab areenile tugevad kandidaadid.
Lahendus on rahvaalgatajal luua põhivõimust lahus uudne partei, nn. Omakond, mis edendab tegelikku demokraatiat, mitte erahuve. Demokraatlikule reformile vastavad: a) kandidaadid leitakse EVLi valimistoimkonna vahendusel (vt. 14.); b) kandidaadid annavad rahvale vande teha kõik endast sõltuv, täitmaks oma lubadusi; c) Omakond kasutab vaid omakasupüüdmatut abi, ega jää kellelegi rahva arvel võlgu; jm. Algataja ei kandideeri.
Omakonna loomine ja selle üksikasjad jäägu aega kui EVL on täiustumas, et rääkida kaasparteide korralduses. Liidul pole aga seost Osakonnaga, rahva huvides on parteide terve konkurents. Hetkel on oluline, et valimistega toodaks esile rahvaasemikud rahva paremiku hulgast, kes sobivate programmide abil suunaksid riigijuhtimist rahva tahtest lähtuvalt.

17. Tegevvõimu kontroll

Riigijuhtimine selle igas avalduses peab minema rahvale korda: see tähendab, et rahvas peab end vastutavaks nii süsteemi kui terviku toimimise, poliitikute aususe ja teokuse tagamise, aga ka tegemata jätmiste märkamise eest. Rahval on ülevaade toimuvast ning ta on võimeline vajadusel teostama muutusi või reforme. Tegeliku demokraatia esmatasemel on rahva keskne ülesanne tagada eeskirjade järgimine, mis ei võimalda võimul võõranduda. Tulemus on rahuldav seal, kus valitseb asjatundlikus ja eetika, nt Põhjamaades.
Muserdatud ühiskonnas on asjatundlikkus ja eetika nõrgad. Seetõttu tuleb tegevvõimu kõrvale seada tugev konkurent, kes pakub kindlat kavandamist ja lahendite optimeerimist (vt. 8.) ning tagab seaduste rakendamise. Selleks sobib PAK (LISA A/3). Niisugune konkurents võimaldab saavutada väga hea riigijuhtimise, demokraatia kõrgtaseme. Selle tulemusena areng stabiliseerub ning iga kaadrivahetus ei muuda arengusuunda
Konkurents on konstruktiivne. Puuduste ilmnemisel pakub PAK parandust või alternatiivlahendit. Tekib rahva ja tegevvõimu dialoog. Ummikseisu tekkimisel lahendatakse küsimus rahvaalgatusega. Kui rahvaalgatuslikult sündinud otsus vastustab tegevvõimu, võib see viia ametiisikute tagasikutsumiseni või uue riigikogu valimisteni. PAKi ülesanne on tagada ka puuduse põhjuse kõrvaldamine.
PAKi ülesanne kattub parlamendi omaga ning talle on abiks meedia, statistikaamet, teised institutsioonid ning rahvaalgatuse või tagasikutsumise korral ka EVL. Tagasikutsumise otsustavad need, kes isiku valisid.
Sõltumata sellest, kui ebakõlbeline või nõrk riigijuhtimine on, tagab PAKi tegevus selle kiire kordaseadmise. See algab ise kui PAK hakkab avalikustama puudusi. Töö algab puuduste välja selgitamisest ning võimalike alternatiivlahenduste väljatöötamisest. Piisab kui PAKil on mõnikümmend liiget, kellel on õigus saada teavet kõigi riigiasjade kohta.

18. Parlamendi valimine

Kui suure partei juht korraldab valimisi, seab ta asjad nii, et tema väljavalitud pääsevad parlamenti väikese vaevaga. Valija jääb sel juhul sisuliselt ilma valimise võimalusest. Parlamenti pääsetakse raha abil. Võim võõrandub. Et valimised töötaksid rahva huvides, korraldab neid Valijate Liit. Tegevvõim teostab valimisi Liidu kontrolli all. Valimiste tulemus peab vastama valijaskonna tegelikele eelistustele

Rahvas peab kandidaate ning parteisid tundma. Ta vajab tõest teavet, mille põhjal oleks võimalik arukalt otsustada. Valimiste kord peab rahuldama nelja nõuet:

1. Kandidaadi töönõuded. Valijal peab olema selge ülevaade parlamendi talitusest, rahvaasemiku töökohustustest ja sellest, mida asemikult oodatakse.
   
   
2. Lubadused. Kandidaat vastutab, et valituna teeb ta kõik selleks, et tema antud lubadused saaksid täidetud.
   
   
3. Taust. Arukalt valida on võimalik vaid siis, kui valija tunneb kandidaadi ja partei tausta. Iga kandidaadi taust peab olema sugavuti uuritud.
   
   
4. Tutvustus. Kandidaadi esitlemine peab alluma rangele korrale. Valijaga manipuleerimine – reklaam, äraostmine jm. – on keelatud, sest need loovad eelised rahakatele kandidaatidele. Sõnavabadus peab säilima, ent tuleb vältida tõe väänamist ja demagoogiat. Valimised olgu vabad igas mõistes. Manipuleeritud inimene pole vaba otsustaja. Eestlased teavad seda hästi.

Valijate Liidu vahendusel esitatakse iga kandidaadi kohta ühtses vormis tutvustus: kandidaadi isiklik tutvustus ja valimisprogramm ning Valijate Liidu poolt koostatud taustauuringu tulemused. Kandidaat esineb ja väitleb kogenud vahendaja juuresolekul. Vajaduse korral levitatakse lisateavet. Kõikide kandidaatide võimalused on võrdsed. Valimiskampaania on lihtne, kulutused väikesed ning tutvustus piisavalt usaldusväärne.

RAHVA KAASAHAARAMINE

19. Reformi raamistik.

Reformi eesmärk on luua toimiv demokraatia, et: a) rahvas oleks teovalmis põhivõim; b) põhiseadus toetaks demokraatiat; c) tegevvõimu ladvik oleks kvaliteetne; d) seadused oleksid rahvalähedased. Sel põhjal on võimalik ehitada üles riik ja ühiskond.. Antud tegevuskava katab eesmarke a) ja b) mille saavutamine toimub samaaegselt kahes etapis.

1. etapp loob pärisdemokraatia mudeli, rahva eestseisuse algstruktuurid, organiseerituse ning 2. etapi tegevuskava. Mudel hõlmab parlamentaarse demokraatia neid osi, mis tagavad demokraatia toimimise. Eeltöö on praktiliselt tehtud. Käesolev materjal on demokraatia tutvustuse aluseks.
   
   
2. etapis toimub põhiseaduse täiendamine ning luuakse põhivõim kui riigiorgan. Kuigi kaheldakse, kas rahvas on suuteline põhiseadust täiendama, on tema aktiivne kaasamine reaalne.

Esiteks, rahvas on skeptiline ja peabki olema, kuna teda on kurjasti ära kasutatud. Rahvas on ka poliitiliselt tagasihoidlik, sest tal pole kunagi olnud alternatiivi peale “poliitikute demokraatia” ja tajub selle võltsust. Samas pole vähimatki põhjust väita, et rahvas ei tule kaasa algatustega, millest on talle kasu, mille koostamisel on arvestatud ainult rahvaga ning mille abil algatajad ei ürita ise võimule pürgida
Teiseks, rahval on olemas reformi baas: a) demokraatia mudel; b) tegevuskava koos eelnõude kogumiga - rahvas teab, mida ta taotleb; c) organiseeritus, mis näeb ette suurt liitu (kuni kogu valijaskond), mis on hakanud koonduma; d) rahvaalgatajate (vt. 10.) rühm, kes on nõus algatust vedama - sõelutud eestimeelsed inimesed. Seda vajalikku baasi pole enne olnud.

20. Kõrgeima võimu tähendusest üldiselt

Rahval on kogu aeg võime ja õigus end ise valitseda. Poliitikud aga püüavad vaidlustada rahva õigust põhiseadust vahetult muuta. Õigus on siiski rahva poolel.
Põhiseadust saab järgida seni, kui selles ilmneb puudusi ja rahvas kasutab oma õigust seda muuta § 1 põhjal, mis juba praegu sätestab selleks vajalikud alused. Kui §-s 56 on sätestatud, et kõrgeimat riigivõimu teostab rahvas Riigikogu valimisega ja rahvahääletusega, ei tähenda see rahvaalgatuse piirangut, sest selline piirang oleks vastuolus §-ga 1.
Meie praegune põhiseadus vajab täiendamist, et täpsemalt sätestada need §-st 1 tulenevad demokraatia põhialused (vt. 2; 9; 11; jt.). See on rahva enda, mitte poliitikute ülesanne. Samuti ei ole see kohtuliku arutelu teema, sest kohtute funktsioon on seaduse kohaldamine.
Rahvast ei tohi takistada põhiseaduse loomisel ja muutmisel. Vastutust riigijuhtimise eest ja puudulikust juhtimisest tekkinud kahju kannab lõpuks alati rahvas. Poliitikute vastutus on pigem näiline.
Et põhiseaduses ei ole praegu sätestatud rahvaalgatuse korda, tuleks aluseks võtta traditsioon. Selle järgi antaks rahvaalgatusele institutsiooniline käik, kui selle on oma allkirjaga heaks kiitnud vähemalt 2,5–5% valijaskonnast. (Nii on tehtud näiteks Taanis ja Norras). Riigikogu peaks selles suhtes ka rahvahääletuse algatama.
Eestis võeti 2002. aastal küll vastu rahvahääletuse seadus, kuid see ei anna rahvale praktilist võimalust oma tahet teostada. Praeguse põhiseaduse, rahvahääletuse seaduse ja Riigikogu kodukorra seaduse järgi on teataval osal Riigikogust võimalik rahvahääletuse korraldamine alati nurjata lihtsalt selle vastu hääletades ning rahva tegeliku tahte teostamine võib alla jääda väheste poliitikute huvidele.

21. Tegevuskava

Ainus asi, mida rahvas saab antud olukorras teha, on innukalt koonduda, et tuua esile rahva tahe.
Poliitikud on haaranud võimu, et allutada rahvas oma tahtele ja riiki ning rahvast lüpsta. Poliitikute meetodid alates valimiste korraldamisest ja sunnitud erakonda astumisest riigijuhtimise paljude tahkudeni, on sügavalt demokraatia põhimõtete vastu. Olukorras, kus poliitikud püüavad rahva naha turule tuua, pole keegi vaidlustanud rahva õigust oma huvide eest seista. Ent rahva püüet keegi teine esitama ei tule.
Küsimus pole muus, kui kätte võtmises. EDA astus esimese sammu, järgmise peab tegema rahvas. EVLi liikmeks astumine avab selle tee. Kui rahvas koondub ning kavakindlalt tegutseb, on ta ületamatu võim.

Reform tuleb teostada laial rindel, pühendades asjasse kogu rahva. Esimesed kuus sammu võiksid olla järgmised:

1. Sõnastada reformiga seotud põhiseaduse täienduse eelnõud (tegemisel).
   
   
2. Kodanikuõppe raames tutvustada rahvale tegeliku demokraatia olemust ning selles peituvaid võimalusi.
   
   
3. Laiendada EVL ülemaaliseks. Mida suurem on liikmeskond, seda kergem on reformi läbi viia.
   
   
4. Koguda allkirju rahvaalgatuseks, mis taotleb kõigi reformiks vajalike põhiseaduse täienduste sätestamist.
   
   
5. Esitada EVL nimel igale rahvaasemikule konkreetseid küsimusi demokraatia juurutamise valdkonnas.. Teavitada rahvast iga asemiku suhtumisest asjasse.
   
   
6. Esitada rahvaalgatuse taotlus riigikogule nii, nagu näeb ette demokraatia põhimõte. (ka Eesti 1920. a. põhiseadus) (vt 8).

Kui need kuus punkti on täidetud, omandab EVLi koondunud rahvas jõu, mida tal pole Eestis kunagi olnud. Kui riigikogu ei suvatse rahvaalgatust rahvahääletusele panna, hakkab EVL tegutsema aktiivselt demokraatia põhialustele tuginedes, kasutades iga võimalust oma eesmärke saavutada. Uurime süstemaatiliselt riigi toimimist. Teavitame olukorrast teisi riike.
EVL teeb erakondadega koostööd, et põhiseaduslik reform seadustataks. Valijate Liit teostab reformi ka siis, kui mõni partei algatab põhiseaduse täiendamist. Selge lahenduse ja tegevuskava juures ja suurearvulise liikmeskonna puhul pole ka rahastamine probleemiks. Tegeliku demokraatia nimel on võimalik korraldada ka demonstratsioone.

22. Perspektiiv

Rahva demokraatlik reform on praeguse küünilise enesekesksuse taustal ainus reaalne vastus võimu võõrandumisele. Seda ei saa ümber lükata, kuna reform ei sõltu kellegi isikust ega suurest juhist
Reformi edu oleneb rahva peremehetundest ja eneseväärikusest, sellest, kui kaua ta lubab teisi enda ja oma laste arvel liugu lasta. Demokraatia mudelit ja reformi projekti võib täiendada, kuid see ei aegu. Kui rahval on mõõt täis, on tal võimalus liituda ning teha igal hetkel lõpp pseudodemokraatiale. Küsimus on vaid selles, kui kaua peab Eesti riik vastu vaimu vaesumisele ja väärtuste kaole?
Algatuse kaudu, rahva vaimse eliidi osalemisel saavad kodanikud toetada kindlat ja rahumeelset arengut. See hõlmab elukeskkonda – keskkonnakaitse, säästlikkus, puhtus jm – ja lõpeb tervisliku, loova ning hooliva elulaadiga.
Peaks olema selge, et käesolev dokument annabki demokraatia üldkehtiva mudeli konkreetsete lahenditega seal, kus need pole ilmsed. Tegevuskava on mõeldud selle mudeli juurutamiseks. Seda võimaldab loodud põhivõimu organiseeritus. Suunad sellele reaalse sisu andmiseks on selged.
Pärisdemokraatia mudel on on rakendatav igas riigis kus: a) repressioonid ei ole tõsine takistus, rahvas on vaba; b) rahvast saab teavitada ja demokraatias harida; c) rahvas on piisavalt ühtne, et alluda enamuse tahtele; d) esile tõuseb kindel algataja (kogu). Kui eestlased võtavad reformi tõsiselt, siis see õnnestub.