Ajakirjandus kaksikmoraali karussellil

Ants Sild

Üheteistkümne taasiseseisvusaasta jooksul pole Eesti Vabariigi ajakirjandus pühendanud peaaegu üldse tähelepanu kõige tähtsamatele, karjuvalt olulistele ajakirjandusliku eetika ja moraali küsimustele!

Taasiseseisvusaja ajakirjanduse arengu valu ja traagika sunnib lähemalt käsitlema eetika ja moraali teemat selles valdkonnas.

Kaksikmoraal

Ajakirjanduses vohab kaksikmoraal. Ühelt poolt, üldistatult ning verbaalselt nagu tuntaks kaasa kommunistlikus okupatsioonis kannatanutele, teiselt poolt aga osutatakse tähelepanu, jagatakse tunnustust ja avatakse leheveerud okupatsiooni teostada aidanud kollaborantidele, kurjategijatele, repressiivorganeid teeninutele. Kujundatakse hoiakuid, mis aitavad endise reþiimi tipptegelastel saavutada majanduslikes struktuurides edu ning teha kiiret karjääri, andes sealtkaudu nende pihku niidid valitsemisorganite mõjutamiseks. Ajakirjandus, mille kirjutatud ja kirjutamata seaduseks on sellistel puhkudel resoluutselt ja halastamatult sekkuda, pannes tõe väljaselgitamiseks tööle ühiskondlikud sõelad, on nagu pimedusega löödud või siis näitab üles harukordset küündimatust ja erialalist saamatust.
Näide: arvestatav osa Eesti riigi elamufondist on kingitud NLKP ja EKP nomenklatuurile ning siinmail okupatsiooni teostanud kõrgematele võõrriigi erusõjaväelastele. Samas peaks nii seadusandja kui ka iga vähegi koolis käinud ajakirjanik teadma, et agressiooni tulemusel saadud hüved on õigustühised ning kirjeldatud tegevus võrdväärne röövvara seaduslikustamisega. See on kirjas ÜRO kohustuslikus resolutsioonis nr 3314, millega Eesti Vabariik ühines 1991. aastal. Meie ajakirjandus teemaga aga enam üldse ei tegele. Keeruline ja vana lugu, tuuakse põhjenduseks! Samas ”kajastab” ajakirjandus usinasti linnavalitsuse tööruumides ööbimas käivate ja väidetavalt halvasti koheldud üürnike kurba elu, ent nähtuse põhiolemuse selgitamiseks midagi ei tee ega püüagi teha.

Ajakirjanduse vaimne kõrb

Nii tahtlikult kui tahtmata, nii ebaprofessionaalsusest kui ka lihtsameelsusest on Eesti ajakirjandus taasiseseisvusaastate jooksul oma pudrukulpi keerutades olulistes valdkondades segamini ajanud hea ja halva mõiste. Viimasel ajal on aga mindud veelgi kaugemale – kõneldakse kommunistlikku ideoloogiat suunanud propagandasaadete juhtide, punaste peatoimetajate, nõukoguliku elukorralduse kiidukoori eeslauljate “suurtest saavutustest”, ajakirjanik pressib välja poliitiku nime, kes viib Eesti Euroopa Liitu, NATO-sse või mõnele muule muinasmaale jne. Täiesti häbenematult fetišeeritakse SOVETIAJAKIRJANDUSE pseudovõitlusvälju. Eruajakirjanikule meenutatakse saavutuslikkusena kunagisi majavalitsustemaatikat käsitlevaid ülesastumisi, veterani “rahva teenri” elutöö eriti kollaborantlikust ja kurbloolisest seigast kujundatakse juubeliõhustikus vaata et midagi tammsaarelikku ja heroilist! Aga et hetkekski peatada sogane sõnavool suust, meenutada bolševistliku pressi silmakirjalikku palaganlikkust, vanadusväsimuses ajakirjanikele nende endi elamata jäänud, punase poolsajandi udus raisatud elu – kahjatseda mures, meelekibeduses ja masenduses mõttetult kulutatud aastaid, ajalehepaberit, filmilinti ja hävinenud närvirakke – selle peale ei tulda, see poleks nagu üldse ajakirjanduslikku arutlemist väärt teemagi!
Kui nii primitiivse ja lapsiku arusaamisega on elatanud inimese ikka jõudnud ajakirjanikud ja nende loomingu esitlejad, siis pole ju midagi imestada, et ka ajakirjanike eluvalikud, nende poolt teistele juhatatud elutee, nende vahendusel rahvale eeskujudeks valitud kangelased ja volitatud esindajad on sellised nagu nad meil praegu on... Tunnetada seda kõike nii valuliselt saab inimene, kes ise avaliku sõna tarvitajate rivis seisnud ja näinud, kui kaugele vaimsesse kõrbesse on eksinud me ajakirjanduslik mõte ning meel. Seega pole mu eesmärk parastada, küll aga parandada, mida veel ehk veidigi parandada annab...
Eesti rahvuslik ajakirjandus, tema kirjatähes loodud ja põlvedes edasi kantud vaim, esivanemate lootus ja usk, et trükitud või öeldud sõnast kasvab tõe taim, on liiga suur väärtus selleks, et seda segaste ajastute ning vastutustundeta sõnakasutajate saagiks jätta.

Seltsimehed, hakake lõpetama!

Just selline üleskutse tuleb esitada punase pressi partorgidele, isamaaliste poliitikutena ülesastuvatele propagandasaadete peatoimetajatele, endistele polpommidele, politrukkidele ning teistele tegelinskitele, teades küll juba hästi, et nad on oma vastupanus erakordselt visad ning ettenägelikud ka tuleviku kindlustamisel. Ja mitte ainult aineliselt, vaid ka poliitilis-sugukondlikult: pojad ja tütred, onud ning tädid eraettevõtluse ja riiklike süsteemide segaseis seonguis, toestatuna puudulikust seadusandlusest, tõotavad paremaid päevi “banaanikala püügiks” neile ka kolmandal aastatuhandel! Kas meie läbinägelikumgi ajakirjanduslik järelkasv suudab tulevikus lahti harutada variseride ja kommunistlike keerukujude põimitud umbsõlmi, on kahtlane, sest kõrget þurnalistlikku kullaproovi neil ju pole. Kes olekski pidanud selle noorte ajakirjanike palgeile vajutama?
Eesti ajakirjanduse ”teooria ja praktika” on väga segane ning sassis ja nõuab tõsist templipuhastust. Seda näitab kujukalt nii Ajakirjanike Liidu identiteedikriis kui ka üldine suunatu ja sihitu rähklemine. Missioonikonverentsile on juba järgnenud meediakonverents, kus ilma tegi kommunismi ajal omandatud tarkustega grupp seltsimehi endisest EKP Keskkomitee agitatsiooni- ja propagandaosakonnast ja küllap korraldatakse “üritusi” veelgi. See aga on ainult algus ja väline pilt meie ajakirjanduskultuurist, mis peagi muutub. Sest pole ju parteiline palagan ning võimuvõitluse eesseisev märul veel oma õigeid tuure üles võtnud. Aga see toimub kindlasti valimiste eel ja saab olema süngem kui kunagi varem! Vastavalt muutub ka sõnavara ning kogu ajakirjanduslik retoorika, mis hakkab suure tõenäosusega sarnanema kunagisele enamlikule kõnepruugile. Sest enamlik mõte ja nende meel elab meie keskel ja ka meie meedias endistviisi edasi... Peame selle kõik veel kord läbi elama. Sest ainult läbi alanduste ja teotuste pori käies ärgatakse uuele elule. Ka ajakirjanduses. Eriti just ajakirjanduses, sest ajakirjandus pole ju midagi muud kui SÕNA, mida usaldatakse ja mida lugeja–kuulaja võtab t õ e n a.
Kõigepealt ju oligi sõna see, mille tegeliku tähenduse ja sisu kaudu juhiti inimelu, tehti vahet heal ja kurjal. Sõnaga julmalt ning alatult ringi käimine viimase poolsajandi jooksul on siiani isikuliselt, poliitiliselt ja riiklikult ülestunnistamata patt. Õnneks pole seda pattu teinud mitte kõik. Nende kirjutatud SÕNA on nüüd meil võimalik lugeda. Ja avastada sealjuures k a n g e s t a v a j a h m a t u s e g a, et üheteistkümne taasiseseisvusaasta jooksul pole EESTI VABARIIGI ajakirjandus – ei kirjutav ega kõnelev press (peale mõne harva ja haruldase erandi) – pühendanud peaaegu üldse tähelepanu kõige tähtsamatele, karjuvalt olulistele ajakirjandusliku eetika ja moraali küsimustele!

Edu pant: hea tervis ja valikuliselt halb mälu

Eesti ajakirjanduse jaoks on toodud tekstis tähendusrikas mõiste “ üldtunnustatud moraali ja kommunistliku moraali sasipundar”, mida igapäevaelus, ja mitte ainult seal, sageli märkame ja tunnetame. See oli “uue inimese” kasvatamise kava ele- ment, mida Eesti komparteiline ajakirjandus omal ajal nii usinasti propageeris. “Meeldejäävalt” esitas oma soolopartiisid seal üks tuntud naisraadioajakirjanik. Tema on nüüdseks astunud reformierakonda ja ajab mingit muud juttu... Tema asigi pole, kuidas kommunistlik moraal parasiteerib ja mädandab üldinimlikku moraali!
Aga kuulajad-lugejad? Kuhu peaksid nemad astuma? Kuhu või kelle juurde peaksid jätkuva ajupesu, nakkuste allika – a l a v ä ä r t u s l i k u m õ t t e k a n d j a eest põgenema sajad ja tuhanded ajakirjandusliku sõna poolt hullutatud, petetud ja hingeliselt moonutatud inimesed?
Eesti ajakirjandusliku ajupesu viimase aja markantseks näiteks võib lugeda k.a 11. jaanuari POSTIMEHE nädalalisas ARTER ilmunud kirjutist “Edu pant: hea tervis ja valikuliselt halb mälu”, mis jutustab Eesti NSV tähtsate ninade elust tänapäeval. Kommunistlikule kübaratrikile – kus must notsu hetkega lumivalgeks luigeks muudetakse – on siin antud põhimõtteliselt uus sisu ja kvaliteet. Filigraanse þurnalistliku ekvilibristika tulemusena on Saul, Ristlaan, Allik, Sillar jt. seltsimehed toodud kunagistest kõlvatutest punaparteilistest kõrgustest alla rahva sekka, nõukogude võimu vastaste, vaenatute ja vaevatute hulka. Vastupanuliikujatel ja vangis istunutel ei jää muud üle, kui tunnistada, et nii on neilgi “puhtam ja kuivem tunne”, sest kes siis sääraste “kannatajate” keskel enam kurja kavatseda tohib!
Ajakirjandusliku supi seisukohalt on nüüd kana ja aedvili käsikäes! Ning lugeja (lolli) leiab ikka!
Kas ajakirjandus on ainult neljas võim? Või hoopis reaalne jõud, … mis “oma julge võimsa käega” maailma uueks loob, see tähendab vanaks – sovjetlikuks ning tagurlikuks – tagasi teeb?