|
Kindralmajor Ants Kurvitsa
sünnitalu Mihkli-Aadu aidast sai talumuuseum
K&E
|
Ants Kurvits
|
Piirivalve lipukirjaks peab olema
seista valvsalt piiril sest kui kaovad piirid, kaob maa,
kaob riik, kaob rahvas, kaob rahva vabadus.
Major Johan Paul, 1932.
Eesti Vabariigi piirivalvele
oli möödunud aasta tähtpäevade rohke. Tähistati
piirivalve loomise 80. juubelit ning taasloomise 12. sünnipäeva.
14. mail möödus 115 aastat Eesti piirivalve looja, kindralmajor
Ants Kurvitsa sünnist. Eesti Piirivalveameti, Ants
Kurvitsa järeltulijate ning Tabivere vallavalitsuse toel
avati sel puhul 14. mail 2002. aastal talumuuseum.
Igal kodukohal on oma kangelased, kuid kindlasti peab olema
oma kindral, lausus kodu-uurija Ülo Pärn oma ettekande
alustuseks ja meenutas muhedalt vanu aegu, mil talumehed vaidlesid
tuliselt selle üle, kumma kodukandist kõige rohkem
kindraleid pärit on.
Jõgevamaal asuv Tabivere vald ei ole kuulsate meeste poolest
teps mitte vaene. Eriti palju on sirgunud kuulsaid sõjaväelasi.
Saadjärve vallas on sündinud kolonel Oskar Plaks
(17.03.1895 - 15.02.1938), Kaitseliidu taaselustaja kindralmajor
Johannes Orasmaa (03.12.1890 - 24.05.1943), Eesti Piirivalve
rajaja kindralmajor Ants Kurvits (14.05.1887-27.12.1943),
soomusrongide diviisi ülem Karl Parts (15.07.1886-1940)
ja 2. raskekahurväe divisjoni ülem Georg Vestel
(11.11.1882-05.02.1933).
Sünnitalust
oli alles vaid ait
Ants Kurvitsa sünnikoht, Mihkli-Aadu talu asub u 7 km kaugusel
Voldi mõisast. Talumaad on perekond Kurvitsale tagastatud.
Ühtegi taluhoonet peale 1884. aastal ehitatud aida alles
ei ole. Taluesemetest on ainsana alles suur pesurull, mis on eksponeerimiseks
välja pandud aida lakka. Ettevalmistused talumuuseumi rajamiseks
algasid 2001. aastal. Algul oli kavas sünnitallu mälestuskivi
paigaldada, ent kuna see on üsna kõrvalises kohas,
otsustati aidahoone Tabivere vallamuuseumi juurde tuua. Seega
tuli ait hellalt osadeks lahti võtta, palgid ära nummerdada,
uude kohta vedada ning üles laduda. Talveks sai ait katuse
alla ning kevadel värviti ehtsa rootsi värviga üle.
Kõige suuremat vaeva aida lahtivõtmisel ja kokkupanekul
nägi muuseumitöötaja Toomas Saul koos vallamuuseumi
juhataja Andu Uusiga.
14. mail 2002 kõlasid vallamuuseumi õuel Ants Kurvitsa
lemmiklood Mul meelen kuldne kodukotus ning Porilaste
marss. Talumuuseumi avas Rootsis elava noorima tütre
Evi abikaasa Endel Saarman. Aida ühes tiivas on eksponeeritud
põllutööriistad, teises puunõud ja keskmises
kambris perekond Kurvitsa fotod ning pildid aida lahtivõtmisest
ja kokkupanekust.
Mihkli-Aadu
lugu
Äksi kalmistul saab hauakivi järgi talu lugu kerida
19. sajandi algusesse. Kivisse on raiutud nimed Märt 1815-1892,
abikaasa Mai 1815-1899, Kusta 1849-1923, abikaasa Maret 1853-1932
ning Mihkel 1856-1932.
Ants Kurvits nägi ilmavalgust Kusta ja Mareti noorema pojana
14. mail 1887. aastal. Õieti oli tema eesnimi algul Hans,
kuid 1936. aastal muutis ta selle Antsuks. Tal olid juba ees vennad
Paul, August, Juhan ning õde Anna-Adele. Lembit Võime
põhjalikust artiklist Eesti kutselise piirivalve
ülesehitaja (Postimees, 08. 05. 1997) saame teada,
et A. Kurvitsa mõlemad vanemad olid sündinud Mulgimaal,
Halliste kihelkonnas. Isa Kusta Rimmu vallas ja ema Maret Kaarli
vallas. Vanemad andsid lastele korraliku hariduse. Vennad Juhan
ja August lõpetasid kohaliku kihelkonnakooli. Paul ja Ants
Tartus Hugo Treffneri Gümnaasiumi ja õde Anna-Adele
tütarlastekooli.
Kui
Kaitseliit oli Tartus ainus võim, sai Kurvitsast Kaitseliidu
ülem
Ants Kurvits lõpetas Treffneri gümnaasiumi 1911. aastal.
Ta jätkas õpinguid Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas,
kuid pidi Esimese maailmasõja tõttu 3. kursusel
katkestama. Novembris 1914 astus ta tsaariarmeesse ja pärast
lühiajaliste ohvitserikursuste lõpetamist Vladimiri
sõjakoolis ülendati lipnikuks. Esimese maailmasõja
lahingutes osales ta Poola rindel. Eesti rahvuslike väeosade
formeerimisel määrati ta juunis 1917 teenima 1. Eesti
jalaväepolku, algul 11. roodu, hiljem 12. pataljoni ülema
ametikohale. Pärast Saksa okupatsiooni sai temast 16. novembril
1918 esimene Tartu linna ja maakonna Kaitseliidu ülem. 25.
detsembril 1918 alustas ta Viljandi vabatahtlike pataljoni formeerimist.
5. veebruaril 1919 määrati Kurvits 2. jalaväepolgu
ülemaks ja ta sõdis peamiselt Petseri rindel. Lühikest
aega (dets 1919-veebr 1920) oli ta 1. diviisi ülema abiks
ja Narva linna garnisoniülemaks. Vabadussõja lõppedes
oli Kurvits 2. jalaväepolgu ülem, seejärel 7. jalaväepolgu
ülem kuni reservi minekuni oktoobris 1921.
Noore
riigi piirivalve ülesehitaja
Soomlased teavad, kus asus nende iseseisva riigi esimene piirivalve
onn. Jäägrionni nimega kaartidele märgitud ehitis
püstitati kevadel 1919. Palkidest tahutud osmik asub vaikses
kohas Sodanküla vallas Suomuniemes, Suomojoe ja Rupisuolajärve
vahel. (Hiidenkivi 6/1999)
Tasub meilgi meenutada, kuidas loodi Eestis piirivalve ja millised
on selle juures kindralmajor A. Kurvitsa teened. Eesti Piirivalve
Ameti koduleheküljelt saame teada, et esimese töökoosoleku
Eesti piiride valvamise küsimustes kutsus kokku admiral Johannes
Pitka 14. novembril 1918. a. Eesti piiri valvamine saigi tegelikult
alguse juba Vabadussõja lõppedes, kui sellega tegelesid
kaitseväe osad admiral Pitka juhtimisel. Kapten Leopold Tõnson
hakkas juhtima 18. novembril 1918 tööd alustanud Piirivalvevalitsust,
mis allus jaanuarini 1919 Kaitseliidu Vanematekogule ning seejärel
lühikest aega rahandusministeeriumile. Riigikogu 30. mail
1922 vastu võetud seadusega määrati piirivalve
siseministeeriumi koosseisu. Sama aasta septembris asutati siseminister
Karl Einbundi (Eenpalu) ettepanekul Piirivalve Valitsus. Professionaalse
piirivalve sünnipäevaks loetakse 1. novembrit 1922,
mil määrati piirivalveülemaks kolonelleitnant Ants
Kurvits. Paar kuud hiljem oli teenistuses 17 ohvitseri. A. Kurvits
tegi tõsist tööd piirivalve salakaubaveo avastamiseks.
Aastatel 1923-1939 tabati piiril 4651 piiririkkujat ning avastati
4491 salakaubaveo juhtumit, millest suurema osa moodustas salapiirituse
vedu.
Eesti rahvas hindas piirivalve tööd kõrgelt.
Piirivalve 10. aastapäeval annetas Eesti Maakonnavalitsuste
Liit piirivalvele kauni lipu, mille ühel pool oli riigivapp,
teisel küljel maakondade vapid ja piirivalve embleem
piiritulp, mida kaitseb moõka hoidev väljasirutatud
tiibadega kotkas. Vahetult enne Nõukogude Liidu annektsiooni
juunis 1940 kaitsesid Eesti piiri Tallinna, Lääne, Petseri,
Peipsi ja Narva jaoskonnad kokku 164 kordoni ja postiga 1100 piirivalvuri
osavõtul, kes teadsid, et kui kaovad piirid, kaob
maa, kaob riik, kaob rahvas, kaob rahva vabadus (major Johan
Paul, 1932).
Piirivalve ülesehitamisel tuli tookord, nagu ka taasloodud
piirivalvel kolmteist aastat tagasi, alustada mitte millestki.
Selle juures kulusid marjaks ära A. Kurvitsa väsimatu
energia ning vilunud organisaatorivõimed. Lembit Võime
artiklis esitatud andmete põhjal oli A. Kurvits piirivalve
juhiks väikese vaheajaga 1924. aasta novembrist (oli K. Fr.
Akeli kabinetis lühikest aega sõjaministriks) 22.
detsembrini 1939. 1928. aasta veebruaris kõrgendati ta
koloneliks ja 1932. aasta veebruaris kindralmajoriks. Ta lahkus
piirivalve ülema kohalt 22. detsembril 1939. Vabariigi presidendi
12. detsembri 1939. aasta käskkirjaga nr 77 määrati
ta Sõjavägede Nõukogu alaliseks liikmeks (arvates
22. detsembrist 1939). Sidemete hoidmisele avalikkusega aitasid
kaasa tema ametialased teenistuskäigud Lätimaale (juuli
1930), Soome (juuni 1938) ja Poolasse (juuni 1939).
Eesti riik on kindral Kurvitsa teeneid hinnanud I liigi 2. järgu
Vabadusristiga (14. dets 1920), rahalise autasu ja normaaltalu
annetamisega (23. märts 1923). Peale selle on kindral Kurvitsale
annetatud I klassi Kotkarist (28. nov 1933), III klassi Valgerist,
Eesti Punase Risti I liigi II astme täht, Eesti Vabadussõja
mälestusmärk. Ta on saanud ka välismaiseid autasusid:
Soome Valge Roosi ordeni II klassi, Läti Karutapjate ordeni
III klassi ja Läti Kolme Tähe ordeni II klassi (suurohvitseri)
aumärgid, Läti Vabadussõja mälestusmärgi,
Läti iseseisvuse 10. aastapäeva juubeli mälestusmedali,
Poola Taassünni ordeni komandöriristi ja -tähe;
Venemaa (I Maailmasõjas osutatud teenete eest) Püha
Anna IV järgu aumärgi Vahvuse eest, Püha
Anna III järgu aumärgi mõõkade ja lindiga,
Püha Stanislavi III järgu aumärgi mõõkade
ja lindiga, Püha Georgi IV klassi ohvitseri risti, Prantsuse
Teaduste Akadeemia diplomi.
Lisaks otsestele töökohustustele jagus tal aega veel
aktiivseks ja innukaks seltskonnaeluks. Aastail 1926-1939 oli
ta Eesti Vabariigi Ohvitseride Keskkogu juhatuse abiesimees, juhatuse
ja revisjonikomisjoni liige; Treffneri gümnaasiumi vilistlaskogu
Tallinna osakonna juhatuse liige ja laekahoidja, Eesti Teise Polgu
Seltsi juhatuse esimees jne.
Akadeemiliselt kuulus ta Eesti Üliõpilaste Seltsi.
Noorpõlve
armastus
Tulevane abikaasa Anni Ariva (s 1886) oli A. Kurvitsa väljvalitu
juba varasel noorusajal. Ükskord olevat Anni Mihkli-Aadu
peremeest Kusta Kurvitsat kohates naljatanud: Sul on neli
poega, tulen vaatama, kas saan ühe neist endale, meenutab
tütar Evi oma 1995. aastal talletatud käsikirjalistes
mälestustes Kurvits ja Ariva kaks suguvõsa.
Koolihariduse sai Anni Tartus Grassi tütarlastekoolis. 1908.
aastal läks Anni Venemaale Ivanovosse guvernandiks ja keeleõpetajaks.
Pulmad peeti 26. detsembril 1917. aastal. Anni oma positiivse
ellusuhtumisega, praktilise meele ja avara südamega toetas
lojaalselt oma abikaasat kõigis tema probleemides, muredes
ja rõõmudes, meenutavad tütred Heljo, Ate ja
Evi isa 110. sünniaastapäevaks koostatud vihikus.
Alanud Vabadussõda jättis oma jälje ka perekonnaellu.
Anni siirdus oma vanemate juurde Saaremõisa, kus sündis
esimene laps Heljo (14. 12. 1918). 6. märtsil 1922 sündis
Tartus tütar Ate. Pärast A. Kurvitsa tööle
asumist Piirivalve Valitsusse Tallinna, oli perekonna esimeseks
elukohaks teenistuskorter Pühavaimu tänavas. Siin sündis
27. oktoobril 1923 perekonda tütar Evi.
Meie
isa on kingseppade pealik!
Vanema tütre Heljo mälestusse on jäänud episood
tema esimesel või teisel kooliaastal, kui lastelt küsiti
isade ametit. Peale pikaajalist mõtlemist leidis 7aastane
Heljo vastuse: Meie isa on kingseppade pealik!
Ants Kurvits oli meile isa ja perekonnapea, keda me armastasime
ja respekteerisime. Tegelikult nägime teda võrdlemisi
harva, enamasti ainult söögiaegadel. Pealelõunad
ja õhtud olid tal tihti täidetud töökohustustega,
koosolekutega ja seltskondlikkude üritustega. Sageli oli
ta kodunt ära ametireisidel riigipiiri ja kordoneid inspekteerimas.
Meid tema ametitegevus eriti ei huvitanud, kuid meile meeldis
väga ja olime uhked, kui ta pani selga oma kindralimundri
kõigi toredate aumärkidega, meenutavad tütred.
Ta oli kõigis oma ettevõtmistes kohusetruu töötegija.
Tema sõnu ja ettepanekuid arvestati ja tema ees tunti respekti.
Oma käitumises ja otsustes oli ta tihti autoriteetne, kuid
alati õiglane, ja hingelt hea ning suuremeelne isiksus.
Sõbralik suhtumine kaasinimestesse leevendas tema iseloomu
põhilist tõsidust ja nõudlikkust nii iseenda
suhtes kui ka läbikäimises alluvatega ning sõprade-tuttavatega.
A. Kurvitsal ei puudunud aga ka huumorimeel. Kodustel vastuvõttudel
tegi ta palju nalja ja aitas sel moel kaasa külaliste peotuju
tõstmiseks.
Tütardele püüdsid vanemad vahendada oma elutarkust
ja -kogemusi ning kasvatada neid kodumaa-armastuse ja eestluse
vaimus. Samaaegselt toonitasid nad vajadust orienteeruda Lääne-Euroopaliku
mõtlemisviisi ja kultuuri suunas. Sellepärast pandi
tütred õppima Tallinna Prantsuse Lütseumi. Tütar
Atele on meelde jäänud, et isa innustas neid alati õppima,
öeldes, et kõik meie ümber võib kaduda,
kuid teadmised ja oskused, mida oleme omandanud, jäävad
meile eluaegseks varanduseks, mida keegi meilt kunagi ära
võtta ei saa. Isa pani eriti suurt rõhku võõrkeelte
õppimisele ja oskusele. Ate mäletab veel, et ema ja
isa jätsid lastele palju tegevus- ja initsiatiivivabadust.
Mis koolitöösse puutus, ütles isa alati: Õppige,
kuidas tahate, oma heaksarvamise ja võimete järgi,
aga pidage meeles, et kevadel peate järgmisse klassi edasi
saama.
Tütred ei mäleta, et oleksid kunagi tõsiselt
karistada saanud. See ei oleks olnud kooskõlas vanemate
kasvatusprintsiipidega.
Hing
ja süda kuulusid Mihkli-Aadule
Peale isa Kusta surma 1923. aastal jäi Mihkli-Aadu mitmeks
aastaks ilma õige peremeheta. Aastal 1930 võttis
A. Kurvits oma sünnitalu hoolduse enda kätte ja viis
selle järgnevate aastate jooksul õitsvale järjele.
Mihkli-Aadu jäi talle armastatud puhkekohaks, jõuallikaks,
kust ta ammendas tuge ja inspiratsiooni igapäevaseks vastutusrikkaks
tööks ja tegevuseks. Kõndides Mihkli-Aadu aasade
ja põldude vahel, tunnetas ta kokkukuuluvust eesti maamullaga
ja oma põlluharijatest esiisadega.
Tütar Evi mälestused isast ongi suurelt osalt seotud
suvevaheajaga Mihkli-Aadul. Nädalalõppudeks
sõitis isa maale, nii tihti, kui töö seda lubas.
Ootasime teda pikisilmi ja läksime talle maanteele vastu,
ja seda mitte ainult okolaadikompvekkide pärast, mida
ta meile alati linnast kaasa tõi. Puhkuse ajal sai isa
viibida segamatult oma perekonna keskel ja me võtsime ühiselt
osa maaelu rõõmudest ja toimetustest. Meie vanemad
olid väga külalislahked. Sõbrad ja tuttavad ning
tütarde koolikaaslased olid kõik teretulnud. Mitmel
suvel korraldati vastuvõtt 2. jalaväerügemendi
ohvitseridele, samuti EÜS-i vilistlastele ja noortele üliõpilastele.
Need olid lõbusad peod laulu ja naljatamisega, rikkaliku
toidulauaga ja vahutava koduõllega. Laual ei puudunud ka
omatehtud veinid. Õunu ja marju pakkus talu aed ülikülluses,
neid jätkus igaks otstarbeks. Isa oli leivaahju kõrvale
lasknud müürida suitsuahju. Tema suitsutatud sink ja
kalad on tütardel praegugi veel meeles kui kõige suurepärasemad
hõrgutised, mida eales on pakutud.
Kui
kõik ümbert kadus
Kui 1930. aasta aprillis toimusid atentaadiohvriks langenud kindral
Johan Unt´i matused suurte auavalduste saatel, oli Heljole
väga tähtis sel korral teada saada, kas isale korraldatakse
tema surma puhul samasugune suursugune matus paraadi ja orkestrimuusika
saatel. Ema vastas tema küsimustele jaatavalt ja Heljo süda
jäi rahule. Ent saatusel oli varuks hoopis jube ja verine
lõpp nimetu külma hauaga Siberis.
Peale riigipööret 1940 läks Ants Kurvits elama
Mihkli-Aadule. Seal tabas neid saatuslik 14. juuni 1941. Juuniküüditamise
eelõhtul oli Heljo vanemate kutsel nende talus Mihkli-Aadul.
Arutades aktuaalset hädaohtlikku poliitilist olukorda, otsustati,
et vanemad lähevad järgmisel hommikul emapoolsete sugulaste
juurde varjule. Paraku oli juba hilja. Samal õhtul, kui
isa viis Heljo tagasi jaama Tallinna rongile, tabas tütart
õudne eelaimdus, et ta enam iialgi oma isa ei näe.
Lembit Võime tsiteerib tütre Evi mälestusi kohutavast
päevast: Meie kõik läksime puhkama nagu
harilikult ja ärkasime keskööl suure lärmi
peale, kui taoti püssipäradega vastu köögiust
ja nõuti sisselaskmist. Suures segaduses oli raske otsustada,
mida oli vaja kaasa võtta. Perenaine oli päeval uue
leivataigna hapnema pannud, nii et meil polnud kodus küllaldaselt
leibagi kaasa võtmiseks. Maja otsiti muidugi läbi.
Isa kirjutuslauda soriti eriti hoolikalt. Ma ei tea, kas sealt
midagi konfiskeeriti, olgugi, et lamasin sama toa alumisel korrusel
oma voodis. Siis tuli käsk lahkumiseks. Ema ja isa käsutati
istuma lahtisele veokile tääkidega püssimeeste
vahele. Mina jäin seisma ukselävele, kui auto eemaldus
Mihkli-Aadu põlluvahelisel teel sel juunikuu suvehommikul.
Tütred pääsesid imekombel neile määratud
sundasumisest Siberisse. Heljo elab Ameerikas, Ate Prantsusmaal
ning Evi Rootsis. Isa õpetus osutus prohvetlikuks. Võõrsil,
kui kõik oli ümbert kadunud, kulusid neile nüüd
ära kõik koolis omandatud teadmised ja oskused. Vanemate
hool ja armastus andsid neile kindla moraalse aluse, mille varal
nad suutsid vastu panna raskustele, mida elu ette veeretas peale
vanemate ja kodumaa kaotust.
Mul ei läinud korda põhjalikumalt Ants Kurvitsa toimikuga
endises Parteiarhiivis tutvuda, sest see on juba ligi aasta aega
restaureerimisel. Sestap pean toetuma L. Võime artiklis
ja Ü. Pärna ettekandes esitatud andmetele.
Mõrv
hullunud vangivalvuri käe läbi
Kindralmajor Ants Kurvitsa elutee lõppes Sverdlovski oblasti
Sosva vangilaagris. Talle määrati surmanuhtlus mahalaskmise
läbi nõukogudevastase tegevuse pärast Eestis.
Ettepanek karistusmääraks mahalaskmine on
kinnitatud 20. jaanuaril 1942. Kohtuasi jäi aga pooleli.
Põhjuseks, miks surmaotsust täide ei viidud, pakkus
Ülo Pärn välja selle, et uurijad kartsid endi rindele
saatmist. Oli vaja leida põhjus, et uurimist jätkata.
Nii esitatigi Kurvitsale 25. veebruaril 1942 uus arreteerimise
määrus kui aktiivsele ülestõusu organiseerijale
vangide hulgas. 1942. aasta talvel algas A. Kurvitsal parema käe
halvatus. Haiglasse sattus ta alles poolteist aastat hiljem. 27.
detsembril 1943 langes kindralmajor haiglapalatis äkilise
vägivalla ohvriks. Teda ründas hullunud vangivalvur,
kes ta surnuks pussitas. 5. jaanuaril 1944 mõisteti A.
Kurvitsale postuumselt 10 aastat karistust.
Kerge polnud ka abikaasa Annil. Tema küüditati Tomski
oblastisse, külla nimega Kolomenskoje Griva. Seal ta arreteeriti
nõukogude vastase grupi organiseerimise pärast 1943.
aasta oktoobris. Karistuseks määrati 10 + 5. Ta kandis
karistust Tomski vanglas ning Kasahstani vangilaagris. Anni vabanes
1954. aastal ning jõudis kodumaale tagasi. Paraku olid
kannatused jätnud oma kustumatu jälje. Anni lahkus siit
ilmast 27. märtsil 1957 ja on maetud Rahumäe kalmistule.
Oma vanemate mälestuseks on lapsed püstitanud Äksi
kalmistule 1995. aastal mälestuskivi. Uue kuue saanud Mihkli-Aadu
talu vana ait aga jutustab meile lugu mehest, kes rajas Eesti
piirivalve.
|
|
|