Kindralmajor Ants Kurvitsa
sünnitalu Mihkli-Aadu aidast sai talumuuseum

K&E

Ants Kurvits

“Piirivalve lipukirjaks peab olema seista valvsalt piiril – sest kui kaovad piirid, kaob maa, kaob riik, kaob rahvas, kaob rahva vabadus.”
Major Johan Paul, 1932.

Eesti Vabariigi piirivalvele oli möödunud aasta tähtpäevade rohke. Tähistati piirivalve loomise 80. juubelit ning taasloomise 12. sünnipäeva. 14. mail möödus 115 aastat Eesti piirivalve looja, kindralmajor Ants Kurvitsa sünnist. Eesti Piirivalveameti, Ants Kurvitsa järeltulijate ning Tabivere vallavalitsuse toel avati sel puhul 14. mail 2002. aastal talumuuseum.
“Igal kodukohal on oma kangelased, kuid kindlasti peab olema oma kindral,” lausus kodu-uurija Ülo Pärn oma ettekande alustuseks ja meenutas muhedalt vanu aegu, mil talumehed vaidlesid tuliselt selle üle, kumma kodukandist kõige rohkem kindraleid pärit on.
Jõgevamaal asuv Tabivere vald ei ole kuulsate meeste poolest teps mitte vaene. Eriti palju on sirgunud kuulsaid sõjaväelasi. Saadjärve vallas on sündinud kolonel Oskar Plaks (17.03.1895 - 15.02.1938), Kaitseliidu taaselustaja kindralmajor Johannes Orasmaa (03.12.1890 - 24.05.1943), Eesti Piirivalve rajaja kindralmajor Ants Kurvits (14.05.1887-27.12.1943), soomusrongide diviisi ülem Karl Parts (15.07.1886-1940) ja 2. raskekahurväe divisjoni ülem Georg Vestel (11.11.1882-05.02.1933).

Sünnitalust oli alles vaid ait

Ants Kurvitsa sünnikoht, Mihkli-Aadu talu asub u 7 km kaugusel Voldi mõisast. Talumaad on perekond Kurvitsale tagastatud. Ühtegi taluhoonet peale 1884. aastal ehitatud aida alles ei ole. Taluesemetest on ainsana alles suur pesurull, mis on eksponeerimiseks välja pandud aida lakka. Ettevalmistused talumuuseumi rajamiseks algasid 2001. aastal. Algul oli kavas sünnitallu mälestuskivi paigaldada, ent kuna see on üsna kõrvalises kohas, otsustati aidahoone Tabivere vallamuuseumi juurde tuua. Seega tuli ait hellalt osadeks lahti võtta, palgid ära nummerdada, uude kohta vedada ning üles laduda. Talveks sai ait katuse alla ning kevadel värviti ehtsa rootsi värviga üle. Kõige suuremat vaeva aida lahtivõtmisel ja kokkupanekul nägi muuseumitöötaja Toomas Saul koos vallamuuseumi juhataja Andu Uusiga.
14. mail 2002 kõlasid vallamuuseumi õuel Ants Kurvitsa lemmiklood “Mul meelen kuldne kodukotus” ning “Porilaste marss”. Talumuuseumi avas Rootsis elava noorima tütre Evi abikaasa Endel Saarman. Aida ühes tiivas on eksponeeritud põllutööriistad, teises puunõud ja keskmises kambris perekond Kurvitsa fotod ning pildid aida lahtivõtmisest ja kokkupanekust.

Mihkli-Aadu lugu

Äksi kalmistul saab hauakivi järgi talu lugu kerida 19. sajandi algusesse. Kivisse on raiutud nimed Märt 1815-1892, abikaasa Mai 1815-1899, Kusta 1849-1923, abikaasa Maret 1853-1932 ning Mihkel 1856-1932.
Ants Kurvits nägi ilmavalgust Kusta ja Mareti noorema pojana 14. mail 1887. aastal. Õieti oli tema eesnimi algul Hans, kuid 1936. aastal muutis ta selle Antsuks. Tal olid juba ees vennad Paul, August, Juhan ning õde Anna-Adele. Lembit Võime põhjalikust artiklist “Eesti kutselise piirivalve ülesehitaja” (Postimees, 08. 05. 1997) saame teada, et A. Kurvitsa mõlemad vanemad olid sündinud Mulgimaal, Halliste kihelkonnas. Isa Kusta Rimmu vallas ja ema Maret Kaarli vallas. Vanemad andsid lastele korraliku hariduse. Vennad Juhan ja August lõpetasid kohaliku kihelkonnakooli. Paul ja Ants Tartus Hugo Treffneri Gümnaasiumi ja õde Anna-Adele tütarlastekooli.

Kui Kaitseliit oli Tartus ainus võim, sai Kurvitsast Kaitseliidu ülem

Ants Kurvits lõpetas Treffneri gümnaasiumi 1911. aastal. Ta jätkas õpinguid Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas, kuid pidi Esimese maailmasõja tõttu 3. kursusel katkestama. Novembris 1914 astus ta tsaariarmeesse ja pärast lühiajaliste ohvitserikursuste lõpetamist Vladimiri sõjakoolis ülendati lipnikuks. Esimese maailmasõja lahingutes osales ta Poola rindel. Eesti rahvuslike väeosade formeerimisel määrati ta juunis 1917 teenima 1. Eesti jalaväepolku, algul 11. roodu, hiljem 12. pataljoni ülema ametikohale. Pärast Saksa okupatsiooni sai temast 16. novembril 1918 esimene Tartu linna ja maakonna Kaitseliidu ülem. 25. detsembril 1918 alustas ta Viljandi vabatahtlike pataljoni formeerimist. 5. veebruaril 1919 määrati Kurvits 2. jalaväepolgu ülemaks ja ta sõdis peamiselt Petseri rindel. Lühikest aega (dets 1919-veebr 1920) oli ta 1. diviisi ülema abiks ja Narva linna garnisoniülemaks. Vabadussõja lõppedes oli Kurvits 2. jalaväepolgu ülem, seejärel 7. jalaväepolgu ülem kuni reservi minekuni oktoobris 1921.

Noore riigi piirivalve ülesehitaja

Soomlased teavad, kus asus nende iseseisva riigi esimene piirivalve onn. Jäägrionni nimega kaartidele märgitud ehitis püstitati kevadel 1919. Palkidest tahutud osmik asub vaikses kohas Sodanküla vallas Suomuniemes, Suomojoe ja Rupisuolajärve vahel. (Hiidenkivi 6/1999)
Tasub meilgi meenutada, kuidas loodi Eestis piirivalve ja millised on selle juures kindralmajor A. Kurvitsa teened. Eesti Piirivalve Ameti koduleheküljelt saame teada, et esimese töökoosoleku Eesti piiride valvamise küsimustes kutsus kokku admiral Johannes Pitka 14. novembril 1918. a. Eesti piiri valvamine saigi tegelikult alguse juba Vabadussõja lõppedes, kui sellega tegelesid kaitseväe osad admiral Pitka juhtimisel. Kapten Leopold Tõnson hakkas juhtima 18. novembril 1918 tööd alustanud Piirivalvevalitsust, mis allus jaanuarini 1919 Kaitseliidu Vanematekogule ning seejärel lühikest aega rahandusministeeriumile. Riigikogu 30. mail 1922 vastu võetud seadusega määrati piirivalve siseministeeriumi koosseisu. Sama aasta septembris asutati siseminister Karl Einbundi (Eenpalu) ettepanekul Piirivalve Valitsus. Professionaalse piirivalve sünnipäevaks loetakse 1. novembrit 1922, mil määrati piirivalveülemaks kolonelleitnant Ants Kurvits. Paar kuud hiljem oli teenistuses 17 ohvitseri. A. Kurvits tegi tõsist tööd piirivalve salakaubaveo avastamiseks. Aastatel 1923-1939 tabati piiril 4651 piiririkkujat ning avastati 4491 salakaubaveo juhtumit, millest suurema osa moodustas salapiirituse vedu.
Eesti rahvas hindas piirivalve tööd kõrgelt. Piirivalve 10. aastapäeval annetas Eesti Maakonnavalitsuste Liit piirivalvele kauni lipu, mille ühel pool oli riigivapp, teisel küljel maakondade vapid ja piirivalve embleem – piiritulp, mida kaitseb moõka hoidev väljasirutatud tiibadega kotkas. Vahetult enne Nõukogude Liidu annektsiooni juunis 1940 kaitsesid Eesti piiri Tallinna, Lääne, Petseri, Peipsi ja Narva jaoskonnad kokku 164 kordoni ja postiga 1100 piirivalvuri osavõtul, kes teadsid, et “kui kaovad piirid, kaob maa, kaob riik, kaob rahvas, kaob rahva vabadus” (major Johan Paul, 1932).
Piirivalve ülesehitamisel tuli tookord, nagu ka taasloodud piirivalvel kolmteist aastat tagasi, alustada mitte millestki. Selle juures kulusid marjaks ära A. Kurvitsa väsimatu energia ning vilunud organisaatorivõimed. Lembit Võime artiklis esitatud andmete põhjal oli A. Kurvits piirivalve juhiks väikese vaheajaga 1924. aasta novembrist (oli K. Fr. Akeli kabinetis lühikest aega sõjaministriks) 22. detsembrini 1939. 1928. aasta veebruaris kõrgendati ta koloneliks ja 1932. aasta veebruaris kindralmajoriks. Ta lahkus piirivalve ülema kohalt 22. detsembril 1939. Vabariigi presidendi 12. detsembri 1939. aasta käskkirjaga nr 77 määrati ta Sõjavägede Nõukogu alaliseks liikmeks (arvates 22. detsembrist 1939). Sidemete hoidmisele avalikkusega aitasid kaasa tema ametialased teenistuskäigud Lätimaale (juuli 1930), Soome (juuni 1938) ja Poolasse (juuni 1939).
Eesti riik on kindral Kurvitsa teeneid hinnanud I liigi 2. järgu Vabadusristiga (14. dets 1920), rahalise autasu ja normaaltalu annetamisega (23. märts 1923). Peale selle on kindral Kurvitsale annetatud I klassi Kotkarist (28. nov 1933), III klassi Valgerist, Eesti Punase Risti I liigi II astme täht, Eesti Vabadussõja mälestusmärk. Ta on saanud ka välismaiseid autasusid: Soome Valge Roosi ordeni II klassi, Läti Karutapjate ordeni III klassi ja Läti Kolme Tähe ordeni II klassi (suurohvitseri) aumärgid, Läti Vabadussõja mälestusmärgi, Läti iseseisvuse 10. aastapäeva juubeli mälestusmedali, Poola Taassünni ordeni komandöriristi ja -tähe; Venemaa (I Maailmasõjas osutatud teenete eest) Püha Anna IV järgu aumärgi “Vahvuse eest”, Püha Anna III järgu aumärgi mõõkade ja lindiga, Püha Stanislavi III järgu aumärgi mõõkade ja lindiga, Püha Georgi IV klassi ohvitseri risti, Prantsuse Teaduste Akadeemia diplomi.
Lisaks otsestele töökohustustele jagus tal aega veel aktiivseks ja innukaks seltskonnaeluks. Aastail 1926-1939 oli ta Eesti Vabariigi Ohvitseride Keskkogu juhatuse abiesimees, juhatuse ja revisjonikomisjoni liige; Treffneri gümnaasiumi vilistlaskogu Tallinna osakonna juhatuse liige ja laekahoidja, Eesti Teise Polgu Seltsi juhatuse esimees jne.
Akadeemiliselt kuulus ta Eesti Üliõpilaste Seltsi.

Noorpõlve armastus

Tulevane abikaasa Anni Ariva (s 1886) oli A. Kurvitsa väljvalitu juba varasel noorusajal. Ükskord olevat Anni Mihkli-Aadu peremeest Kusta Kurvitsat kohates naljatanud: “Sul on neli poega, tulen vaatama, kas saan ühe neist endale,” meenutab tütar Evi oma 1995. aastal talletatud käsikirjalistes mälestustes “Kurvits ja Ariva – kaks suguvõsa”. Koolihariduse sai Anni Tartus Grassi tütarlastekoolis. 1908. aastal läks Anni Venemaale Ivanovosse guvernandiks ja keeleõpetajaks. Pulmad peeti 26. detsembril 1917. aastal. Anni oma positiivse ellusuhtumisega, praktilise meele ja avara südamega toetas lojaalselt oma abikaasat kõigis tema probleemides, muredes ja rõõmudes, meenutavad tütred Heljo, Ate ja Evi isa 110. sünniaastapäevaks koostatud vihikus.
Alanud Vabadussõda jättis oma jälje ka perekonnaellu. Anni siirdus oma vanemate juurde Saaremõisa, kus sündis esimene laps Heljo (14. 12. 1918). 6. märtsil 1922 sündis Tartus tütar Ate. Pärast A. Kurvitsa tööle asumist Piirivalve Valitsusse Tallinna, oli perekonna esimeseks elukohaks teenistuskorter Pühavaimu tänavas. Siin sündis 27. oktoobril 1923 perekonda tütar Evi.

“Meie isa on kingseppade pealik!”

Vanema tütre Heljo mälestusse on jäänud episood tema esimesel või teisel kooliaastal, kui lastelt küsiti isade ametit. Peale pikaajalist mõtlemist leidis 7aastane Heljo vastuse: “Meie isa on kingseppade pealik!”
“Ants Kurvits oli meile isa ja perekonnapea, keda me armastasime ja respekteerisime. Tegelikult nägime teda võrdlemisi harva, enamasti ainult söögiaegadel. Pealelõunad ja õhtud olid tal tihti täidetud töökohustustega, koosolekutega ja seltskondlikkude üritustega. Sageli oli ta kodunt ära ametireisidel riigipiiri ja kordoneid inspekteerimas. Meid tema ametitegevus eriti ei huvitanud, kuid meile meeldis väga ja olime uhked, kui ta pani selga oma kindralimundri kõigi toredate aumärkidega, meenutavad tütred.” Ta oli kõigis oma ettevõtmistes kohusetruu töötegija. Tema sõnu ja ettepanekuid arvestati ja tema ees tunti respekti. Oma käitumises ja otsustes oli ta tihti autoriteetne, kuid alati õiglane, ja hingelt hea ning suuremeelne isiksus. Sõbralik suhtumine kaasinimestesse leevendas tema iseloomu põhilist tõsidust ja nõudlikkust nii iseenda suhtes kui ka läbikäimises alluvatega ning sõprade-tuttavatega. A. Kurvitsal ei puudunud aga ka huumorimeel. Kodustel vastuvõttudel tegi ta palju nalja ja aitas sel moel kaasa külaliste peotuju tõstmiseks.
Tütardele püüdsid vanemad vahendada oma elutarkust ja -kogemusi ning kasvatada neid kodumaa-armastuse ja eestluse vaimus. Samaaegselt toonitasid nad vajadust orienteeruda Lääne-Euroopaliku mõtlemisviisi ja kultuuri suunas. Sellepärast pandi tütred õppima Tallinna Prantsuse Lütseumi. Tütar Atele on meelde jäänud, et isa innustas neid alati õppima, öeldes, et kõik meie ümber võib kaduda, kuid teadmised ja oskused, mida oleme omandanud, jäävad meile eluaegseks varanduseks, mida keegi meilt kunagi ära võtta ei saa. Isa pani eriti suurt rõhku võõrkeelte õppimisele ja oskusele. Ate mäletab veel, et ema ja isa jätsid lastele palju tegevus- ja initsiatiivivabadust. Mis koolitöösse puutus, ütles isa alati: ”Õppige, kuidas tahate, oma heaksarvamise ja võimete järgi, aga pidage meeles, et kevadel peate järgmisse klassi edasi saama.”
Tütred ei mäleta, et oleksid kunagi tõsiselt karistada saanud. See ei oleks olnud kooskõlas vanemate kasvatusprintsiipidega.

Hing ja süda kuulusid Mihkli-Aadule

Peale isa Kusta surma 1923. aastal jäi Mihkli-Aadu mitmeks aastaks ilma õige peremeheta. Aastal 1930 võttis A. Kurvits oma sünnitalu hoolduse enda kätte ja viis selle järgnevate aastate jooksul õitsvale järjele. Mihkli-Aadu jäi talle armastatud puhkekohaks, jõuallikaks, kust ta ammendas tuge ja inspiratsiooni igapäevaseks vastutusrikkaks tööks ja tegevuseks. Kõndides Mihkli-Aadu aasade ja põldude vahel, tunnetas ta kokkukuuluvust eesti maamullaga ja oma põlluharijatest esiisadega.
Tütar Evi mälestused isast ongi suurelt osalt seotud suvevaheajaga Mihkli-Aadul. “Nädalalõppudeks sõitis isa maale, nii tihti, kui töö seda lubas. Ootasime teda pikisilmi ja läksime talle maanteele vastu, ja seda mitte ainult šokolaadikompvekkide pärast, mida ta meile alati linnast kaasa tõi. Puhkuse ajal sai isa viibida segamatult oma perekonna keskel ja me võtsime ühiselt osa maaelu rõõmudest ja toimetustest. Meie vanemad olid väga külalislahked. Sõbrad ja tuttavad ning tütarde koolikaaslased olid kõik teretulnud. Mitmel suvel korraldati vastuvõtt 2. jalaväerügemendi ohvitseridele, samuti EÜS-i vilistlastele ja noortele üliõpilastele. Need olid lõbusad peod laulu ja naljatamisega, rikkaliku toidulauaga ja vahutava koduõllega. Laual ei puudunud ka omatehtud veinid. Õunu ja marju pakkus talu aed ülikülluses, neid jätkus igaks otstarbeks. Isa oli leivaahju kõrvale lasknud müürida suitsuahju. Tema suitsutatud sink ja kalad on tütardel praegugi veel meeles kui kõige suurepärasemad hõrgutised, mida eales on pakutud.”

Kui kõik ümbert kadus…

Kui 1930. aasta aprillis toimusid atentaadiohvriks langenud kindral Johan Unt´i matused suurte auavalduste saatel, oli Heljole väga tähtis sel korral teada saada, kas isale korraldatakse tema surma puhul samasugune suursugune matus paraadi ja orkestrimuusika saatel. Ema vastas tema küsimustele jaatavalt ja Heljo süda jäi rahule. Ent saatusel oli varuks hoopis jube ja verine lõpp nimetu külma hauaga Siberis.
Peale riigipööret 1940 läks Ants Kurvits elama Mihkli-Aadule. Seal tabas neid saatuslik 14. juuni 1941. Juuniküüditamise eelõhtul oli Heljo vanemate kutsel nende talus Mihkli-Aadul. Arutades aktuaalset hädaohtlikku poliitilist olukorda, otsustati, et vanemad lähevad järgmisel hommikul emapoolsete sugulaste juurde varjule. Paraku oli juba hilja. Samal õhtul, kui isa viis Heljo tagasi jaama Tallinna rongile, tabas tütart õudne eelaimdus, et ta enam iialgi oma isa ei näe.
Lembit Võime tsiteerib tütre Evi mälestusi kohutavast päevast: “Meie kõik läksime puhkama nagu harilikult ja ärkasime keskööl suure lärmi peale, kui taoti püssipäradega vastu köögiust ja nõuti sisselaskmist. Suures segaduses oli raske otsustada, mida oli vaja kaasa võtta. Perenaine oli päeval uue leivataigna hapnema pannud, nii et meil polnud kodus küllaldaselt leibagi kaasa võtmiseks. Maja otsiti muidugi läbi. Isa kirjutuslauda soriti eriti hoolikalt. Ma ei tea, kas sealt midagi konfiskeeriti, olgugi, et lamasin sama toa alumisel korrusel oma voodis. Siis tuli käsk lahkumiseks. Ema ja isa käsutati istuma lahtisele veokile tääkidega püssimeeste vahele. Mina jäin seisma ukselävele, kui auto eemaldus Mihkli-Aadu põlluvahelisel teel sel juunikuu suvehommikul.”
Tütred pääsesid imekombel neile määratud sundasumisest Siberisse. Heljo elab Ameerikas, Ate Prantsusmaal ning Evi Rootsis. Isa õpetus osutus prohvetlikuks. Võõrsil, kui kõik oli ümbert kadunud, kulusid neile nüüd ära kõik koolis omandatud teadmised ja oskused. Vanemate hool ja armastus andsid neile kindla moraalse aluse, mille varal nad suutsid vastu panna raskustele, mida elu ette veeretas peale vanemate ja kodumaa kaotust.
Mul ei läinud korda põhjalikumalt Ants Kurvitsa toimikuga endises Parteiarhiivis tutvuda, sest see on juba ligi aasta aega restaureerimisel. Sestap pean toetuma L. Võime artiklis ja Ü. Pärna ettekandes esitatud andmetele.

Mõrv hullunud vangivalvuri käe läbi

Kindralmajor Ants Kurvitsa elutee lõppes Sverdlovski oblasti Sosva vangilaagris. Talle määrati surmanuhtlus mahalaskmise läbi nõukogudevastase tegevuse pärast Eestis. Ettepanek karistusmääraks “mahalaskmine” on kinnitatud 20. jaanuaril 1942. Kohtuasi jäi aga pooleli. Põhjuseks, miks surmaotsust täide ei viidud, pakkus Ülo Pärn välja selle, et uurijad kartsid endi rindele saatmist. Oli vaja leida põhjus, et uurimist jätkata. Nii esitatigi Kurvitsale 25. veebruaril 1942 uus arreteerimise määrus kui aktiivsele ülestõusu organiseerijale vangide hulgas. 1942. aasta talvel algas A. Kurvitsal parema käe halvatus. Haiglasse sattus ta alles poolteist aastat hiljem. 27. detsembril 1943 langes kindralmajor haiglapalatis äkilise vägivalla ohvriks. Teda ründas hullunud vangivalvur, kes ta surnuks pussitas. 5. jaanuaril 1944 mõisteti A. Kurvitsale postuumselt 10 aastat karistust.
Kerge polnud ka abikaasa Annil. Tema küüditati Tomski oblastisse, külla nimega Kolomenskoje Griva. Seal ta arreteeriti nõukogude vastase grupi organiseerimise pärast 1943. aasta oktoobris. Karistuseks määrati 10 + 5. Ta kandis karistust Tomski vanglas ning Kasahstani vangilaagris. Anni vabanes 1954. aastal ning jõudis kodumaale tagasi. Paraku olid kannatused jätnud oma kustumatu jälje. Anni lahkus siit ilmast 27. märtsil 1957 ja on maetud Rahumäe kalmistule. Oma vanemate mälestuseks on lapsed püstitanud Äksi kalmistule 1995. aastal mälestuskivi. Uue kuue saanud Mihkli-Aadu talu vana ait aga jutustab meile lugu mehest, kes rajas Eesti piirivalve.