Perekond Ameerikas´e sugupuu lugu

tekst: Koidula Ameerikas
fotod: Ameerikase erakogu

Koidula Ameerikas: “Olen mõelnud, kas ma oleksin üldse sugupuu uurimisega tegelema hakanud, kui ma juba lapsepölves poleks neid Ameerikas´e nime saamislooga seotud mõistatuslikke legende kuulnud.”

“Kui sinu elap aga see suur Ameerika mets, siis olep sina nüüd Ameerikas.”

Nii kõlab vaid üks legendidest, kuidas perekond omale nime sai. Legendidest ja tegelikkusest suguvõsa uurimisel pajatab Koidula Ameerikas (s. 1927).

Läänemaal, Vigala kihelkonnas on Vana-Vigala mõisa omanikeks olnud aastasadu von Uexküllid. Neile kuulus rida ümbruskonna mõisaid.
1833. a rajas parun von Uexkull Nurtu mõisa kõrvale Nõlva külla veel ühe mõisa. 1834. a revisjonis on märgitud Nurtust eraldi Nõlva mõis. Sinna suurde metsa toodi Vigalast ja mujalt talupoegi talusid rajama. Nõlva mõisa keskus oli Jämeda jõe kaldal, kus leidub praegugi iidseid pärni. Seal asutati 1788 klaasikoda, mis töötas 30 aastat. 1510 tiinu suurusest krundist oli suurem osa metsa all. Klaasivabrik olevat talumeeste poolt põlema süüdatud, et metsa päästa, sest süte põletamiseks kulus väga palju metsa. Päärni talu juures on Päärni oja. Selle kaldal on veel praegu söemiilimise paiku. Sellesse tallu saatis Vigala parun Boris von Uexküll Vigala mõisast minu vanavanaisa Berendi oma perega. Vanavanaisa päritolu ja nime saamise kohta on mitu legendi, mida on rääkinud minu isa ja isa vanaisa vennad.

Esimene legend: taanlasest toapoiss vahetati jahikoera vastu

Isa jutustuse järgi olevat olnud nii: ühel mõisahärral naabermõisast oli väga hea jahikoer, Läti mõisnikul aga hästi meeltmööda taanlasest toapoiss. Pärast jahti oli mõisnikel ikka suur napsitamine ja kiitlemine omandite üle. Viimaks arvasid saksad, et teeme vahetust, siis võib kumbki teise heas kaubas veenduda. Nii tehti. Millised mõisad ja mõisnikud need olid, isa ei teadnud, aga uskus kindlasti, et tema esiisa oligi see taanlane. Edasi läks legend nii, et see toapoiss armus mõisas olevasse läti päritolu toatüdrukusse ja nad otsustasid abielluda. Mindi härralt luba küsima, nagu nõudis kord. Härrale asi sugugi ei meeldinud, sest tüdruk oli ka temale mõnikord silmarõõmuks. Noored põgenesid või saadeti kaugele põlismetsa, kuhu rajasid eluaseme.

Põlislaanes elajatele anti perenimedeks Ameerikas ja Kolumbus

Perekonnanime saamise kohta rääkis isa nii: “Minu vanaisa Berend (Päärni) elas Nõlva mõisas, ümberingi suur mets. Ta oli sinna rajanud korraliku kodu, oli ehitatud suur palkmaja, ühegi naelata, ei ühtegi raudhinge, kõik puidust. Kui külades oli inimestele perekonnanimed jaotatud, oli see talupoeg ikka ainult Päärni. Kord oli mõisnikel suur jaht, kõik ümbruskonna härrad ja nende tentsikud olid väljas. Jaht otsustati toimetada selles suures metsas, kus elas Päärni. Valgu mõisnik sattus koos Läti ja Taani mõisnikega suures jahimöllus Päärni õuele ja oli ülimalt üllatunud.
“Mis mees sina olema, mis sinu nimi olema?” küsis mõisnik.
“Mina olen Päärni, aulik härra.”
“Päärni, Päärni, aga mis olema sinu teine nimi?”
“Minul ei ole rohkem nimesid, aulik härra.”
“Kui sinu elap aga see suur Ameerika mets, siis olep sina nüüd Ameerikas.”

Samal ajal andis mõisnik lähedal elavale Aasa Karlile perenimeks Kolumbus.“

Päärni Ameerikas oma sünnikohas Pärnumaal Kaelasel u 1913.a

Teine legend: esiisaks pillimees Amerigos Itaaliast

Teise versiooni nime saamise kohta on jutustanud Päärni kõige vanema poja poeg oma pojatütrele. See olnud nii: “Vigala parun armastanud palju reisida. Kord toonud ta Itaaliast tagasi tulles endaga kaasa ühe poisi, pillimeheks. Poisi eesnimi olnud Amerigos, ta jäänud mõisa toapoisiks ja abiellunud toatüdrukuga. Nende poeg sai paruni loal tema eesnime – Berend – ja parun hakkas ka temale vaderiks (see on nii ka kiriku sünniregistris). Berend elanud ka mõisas, mänginud hästi pilli ja hüütud “Pilli Päärniks”. Suure sarnasuse tõttu paruniga mänginud ta tihti härrat. Kord juhtunud nii, et Päärni pruut sattunud kiriku häbiposti. Päärni riietanud end paruni riietesse ja käskinud kirikhärral tüdruk kohe koju lasta. Parun olnud küll poisi peale väga vihane. Päärni abiellunud veel Vigalas ja kui tal olnud juba mitu last, saatnud mõisnik ta Vigalast 20 versta eemale, kus andis talla suurest metsast nii palju maad, kui harida jõuab.”

Legendide mõistatust lahendamas

Olen isa sugupuud uurides püüdnud nende legendide mõistatust lahendada, aga see pole kerge. Vigala kiriku meetrika algab alles 1786. aastast, nii pole võimalik näha Päärni esiisade sünniregistreid, kas nad on siin sündinud või pärit Itaaliast või Taanist. 1782. a revisjonis on kirjas Pabo Jani Ado ja 1795. a omas Pabo Jani Ado poeg Berend. Kas see Ado võis olla Amerigos? Berendi sünniregistris on isa Ado, ema Ann ja vaderiks parun Berend von Uexkull. Berend sündis 24. sept 1790. Arhiividokumentide järgi elas see Berend algul Vigala mõisas. Vanemad surid siis, kui ta oli veel laps ja ta oli ka talus sulaseks. Berendi nimi muutus hiljem ka kirikukirjades Päärniks. Ta abiellus novembris 1819 ja oli Vigalas kuni 1827. aastani. Siis läks Nõlva külla Norma tallu. 1834. a revisjonis on Päärni ja ta pere Uusma talus. See tegelikkus sobib üsna hästi legendidega. Päärni kõige noorema poja Hansu poja nimi oli ka Päärni, kellest sai minu isa. Huvitaval kombel oli tema pärinud oma vanaisa Päärni välimuse, iseloomu, tugeva ärivaimu, ettevõtlikkuse ja ka pillimänguhuvi. Isa tuli Läänemaalt Harjumaale I Maailmasõja ajal kindlustustööle. Abiellus siin minu emaga, kellel oli väike saunakoht. Oma suure ettevõtlikkuse ja oskusega rajas isa 1939. aastaks eeskujuliku talukoha. Teda tunti ka asjaliku omavalitsuse tegelasena. Kas temas oli välja löönud oma esiisa (oletatavasti paruni) uhke iseloom, tugev ärivaist ja komme alati väga korralikult ja hästi riietuda? Ka kõik ta peres pidid olema hästi riides ja kodu korras.

“Iga sitahunniku all on raha, see tuleb sealt ainult üles korjata.”

Oma mälestustes meenutab minu vanem õde Vaike Härms (s.1922) isa nii: “Meie isa oli tõeline perekonna pea, käed ja jalad ka. Tema hooles ja juhtimisel toimus kogu talu ja pereliikmete elu. Naisele, lastele ostis ta kõik selga-jalga. Ema oskas õmmelda ja isa toodud riidetükid muutusid kleitideks ja pluusideks. Isa oli ägedaloomuline, seejuures rõõmsameelne ja seltskonda armastav. Ta viha oli suur ja äge nagu püss. Virutas ukse tagantkätt kinni, et seinad põrusid, ja lahkus toast kuuri suunas, kari kuradeid kannul. Ei läinud poolt tundigi, kui ta juba nägu muigel pika sammuga toa poole tuli, seal siis kas ema või vanaema tutist kinni krahmas ja vile saatel tantsu lõi. Ilusatel suveõhtutel meeldis tal istuda väravas suure kivi peal, mängides lõõtsa, et küla kajas. Mõnes kohas, kus sõrmed kohe õiget tooni ei tabanud, tehti see oma häälega tasa. Tal oli veel ümara põhjaga mandoliin ja seegi ei jäänud tema käes tummaks. Ise naeris, et ega ma ole pillimängija, ma olen pillipiinaja.
Pere oli korralikult toidetud. Kirikusse sõites olid hobusel tulised jalad all ja ema mantel, pottkübar ja isa kängurunahast krae tegid mõnelegi peremehele, perenaisele silmad ette. Küsimuse peale, et tea, kust see Luige küll selle raha välja kisub, isa naeris ja ütles: “Iga sitahunniku all on raha, see tuleb sealt ainult üles korjata.”
Meil käis pühade aegu palju külalisi. Üldse oli inimestel kombeks, ja seda just taliste pühade aegu, üksteisel külas käia. Hobune rakendati ree ette, kellad kaela ja läks lahti. Suuremad ringisõitjad olid küll mehed, perest peresse, ikka suure lauluga. Naiste hool kuulus ikka kodule ja loomadele. Isa otsis ikka selliseid sõpru, kes olid talle tulusad.
Kui tuli kolhoosikord ja tema ilusad lehmad ning tublid hobused ühislauta ja talli viidi, oli mees küll sisemiselt murtud, kuid toimetas ka ühismajandis korralikult nagu ennegi. Ta võttis kolhoosi lambakarja oma hoolde. Heina hoiti seal ikka rohkem lüpsikarjale ja isal oli võitlemist oma lammaste eest, kuna lamba suu tahtis ka pehmemat heina. Isa käis sageli kolhoosikontoris kurtmas, et lambad karjuvad tal kõrvad lukku, ikka: “Pääru ja Pääru, andke ometi lammastele ka heinaluba!” Lõpuks öeldi, vaata ise, kust sa neile saad, aga jäta meid oma lammastega rahule. Isa vaatas ja sai.
Meenub veel üks jutustus isa elust. See toimus, kui ma õigesti mäletan, 1905. aastal. Isa oli siis 17, kui toimus talupoegade mäss ja mõisade põletamine. Ka isa oli seal aktiivne tegelane. Kui soldatite karistussalk saabus talupoegi kinni võtma, sattus ka isa nende kätte. Mõisas toimetati kohus. Mõõgad pandi risti lauale ja isale loeti ette surmanuhtlus. (Kahjuks ei mäleta ma enam teisi isa mainitud nimesid.) Mehed viidi mõisa keldrisse kinni. Öösel õnnestus aga vabadusse jäänutel vangid vabastada.
Ta suri infarkti, kui oli saanud 62 aastat vanaks. Nii lõppes ühe tubli ja väsimatu mehe elutee.”

Minust sai juhuse tahtel perekonnanime edasiviija

Isal oli alati väga kahju, et tema perenimi Ameerikas enam edasi ei lähe. Suures suguseltsis ei olnud enam meessoost järglasi, kes oleks nime edasi viinud. Ka isal ei olnud poega ja meie õega pidime järjest kuulma tema kurtmist, et tema vanaisale antud haruldane nimi nüüd ära kaob. Minu õde abiellus ja tema lapsed ei ole enam Ameerikased. Minust mitteolenevatel põhjustel jäi minule abielludes oma nimi ja nüüd on minu lapsed ja lapselapsed Ameerikased, Kokku on Eestis praegu 7 Ameerikase nimelist inimest. On ka veel naisliini pidi 3 Amerikast. Kas tõesti isa väga tugev tahe mõjutas saatust, et mina pidin tema nime edasi viima?

Olen mõelnud, kas ma oleksin üldse sugupuu uurimisega tegelema hakanud, kui ma juba lapsepölves poleks neid legende kuulnud. Kui avanes võmalus arhiivides käia, siis muutus see kõik väga huvitavaks ja põnevaks.