Rong Rahumäe jaamas 1930. aastatel. Foto: TLM kogust

Häda Rahumäe jaamaga:
jaamahoone tõmbas autosid nagu magnetiga

tekst: Mait Talts

Rahumäe jaamal on läinud paremini kui nii mõnelgi kunagisel uhkel, kuid nüüdseks tühjaks jäänud, jaamahoonel. Enam kui 90-aastase ajaloo vältel on see säilitanud oma välimuse peaaegu muutmatul kujul ja püsib samal kohal praegugi.

Nõmme, omaaegse Tallinna külje all, sai raudteepeatuse juba 1872. aastal. Samas kui kõrval olev Rahumäe asum pidi enda oma ootama veel üle 50 aasta, kuigi juba tsaariajal nuriseti, et 1903. aastal rajatud Rahumäe kalmistule pääsemiseks peab kõigepealt surnuaiast mööda sõitma ja siis versta jagu tagasi linna poole kõmpima.
Kui aga pikisilmi oodatud peatus 1926. aastal lõpuks teoks sai, oldi taas nördinud – peatuse rajamise ajaks ei saanud ajutine jaamahoone veel valmis ega vastanud kuidagi rahva maitsele. Kui neli aastat hiljem ehitati uus, kivist jaamahoone, sai sellegi välimus algul kõva kriitika osaliseks. Vähe sellest – üsna ruttu sai selgeks, et selle otsasein tõmbab autosid ligi nagu magnetiga.
Ametlikult avati Rahumäel kivist jaamahoone ajutise asemele 1930. aastal. Peatselt selgus aga, et selle asukoht kitsal maaribal Pärnu maantee (Nõmme kontekstis Suur-Pärnu maantee) ja raudtee vahel pole just kõige õnnestunum. Ehkki autosid oli vähe ja liiklus hõre, ei lasknud esimene suurem õnnetus ennast kaua oodata: 1933. aasta 23. veebruari hommikul umbes 11–12 vahel kihutas purupurjus kelneritega auto vastu Rahumäe jaama otsaseina.
Kuna parajasti oli vastlapäev, oli erinevate restoranide kelnerite sõpruskond varahommikul napsitamist alustanud Liiva restoranis, kus üks neist, Vassili Milanov, töötas. Seejärel siirduti mõneks ajaks Hiiule, kus jätkati pummeldamist. Siis tekkis seltskonnal soov sõita Tallinnasse, et seal pidutsemist jätkata. Nende vastlasõit lõppes aga ootamatu põrkumisega vastu Rahumäe jaama. Kõige rängemalt sai õnnetuses kannatada autot juhtinud 34-aastane Jüri Lusti, kes vajas ka haiglaravi. Ülejäänud toimetati sündmuskohalt otse arestikambrisse.
Järgmine laiemat tähelepanu pälvinud intsident leidis aset 12. mail 1937, kui hommikul kella 7.45 ajal sõitis Tallinna autojuht, 42-aastane Voldemar Vahtmann, taas vastu Rahumäe jaamahoone Nõmme-poolset otsa. Just samal ajal oli Rahumäe jaamast lahkumas rong ning viimased reisijad kiirustasid väljuvale sõidule. Vältimaks otsasõitu ühele naisterahvale, tõmbas Vahtmann kõrvale, ning põrutaski vastu jaama seina. Paraku sai seejuures autolt löögi kooliõpilane Aleksander Leitmann, kes samuti rongile kiirustas. Et autojuht Vahtmann oli õnnetuse ajal ka kerges joobes, võeti temalt kuueks kuuks sõiduki juhtimise õigus.

Jaamahoone ehitusega jäädi hiljaks

Ent tagasi Rahumäe raudteepeatuse tekke juurde. Tallinna – Pääsküla rongiliin oli üks maailma esimesi elektrirongiliine, millel elektrirongid juba 1924. aastal liikuma hakkasid. Elektrirongiliiklusele üleminek võimaldas mõtlema hakata ka senisest tihedama raudteejaamade võrgu loomisele – 20. sajandi esimesel veerandil ei oleks tavaliste aururongidega võimalik olnud lühikeste jaamavahede puhul kiirust üles võtta ega seejärel omakorda sujuvalt pidurdada.
Üheks sääraseks kohaks, kuhu sel liinil täiendav peatus plaaniti rajada, oligi tookord Rahumäe. Vajadusest avada raudteepeatus Rahumäe surnuaia lähistel, oli rääkima hakatud juba ammu. Varaseima sellekohase ettepaneku leiab 1904. aasta 15. juuli Postimehest. Üksjagu hilisemateski lehtedes leidub üsna värvikaid kirjeldusi, kuidas Rahumäe kalmistule minejad peavad sõitma surnuaiast mööda ja siis verstajagu maad jalgsi tagasi tulema.
Rahumäe raudteepeatuse sünnipäevaks kujunes 16. september 1926. Esimene sealne jaamahoone oli väike ja lihtne puust majake, mis paiknes praeguse jaamahoone vastas teisel pool raudteed. Juba järgmisel päeval sai see ajutine jaamahoone, mis polnud reisijate vastuvõtmiseks veel täiel määral valmiski, Päevalehe kriitika osaliseks: „Kuu aja jooksul (mil ajutist jaamahoonet sisse seati – M.T.) oleks võinud küll korraliku jaamahoone ehitada ehk jälle praeguse hoone täiesti korda seada.“
Sama aasta 2. oktoobri Päevaleht väljendub veel selgemalt: „Kuigi peatuskoha avamine raudteevalitsusel juba ammu teada oli, hakati piletimüügiks ja publiku ooteruumiks majakest ehitama alles päev enne peatuspaiga avamist. Ehitustööd kestavad praegugi ja näib, et veel nädalapäevad kuluvad, enne kui peatuskoha hoone lõplikult valmis saab.“
Siiski oli Rahumäel läinud paremini kui Tallinna – Pääsküla liinil sama aasta veebruaris avatud Hiiul ja 1924. aasta veebruaris piletimüügita „teivasjaamana“ avatud Kivimäe peatusel, kus jaamahoonete funktsiooni täitsid esialgu ratastelt maha tõstetud raudteevagunid. Samamoodi oli 1923. aastal alustanud ka liini Järve peatus, kus kaks vagunit (üks reisivagun ja üks kaubavagun) olid jaamahoonetena kasutusel ka siis, kui senine peatuskoht 1925. aastal sai jaamaõigused, millega kaasnes pagasi käitlemine. Karl Burmani projekteeritud rahvusromantilises stiilis jaamahoone sai Järvel valmis alles 1926. aastal.

Elektrirong Rahumäe jaamas 1920. aastate lõpus. Foto: TLM kogust Kuljuse maja (paremal) ja Rahumäe jaam 1930ndatel. Näha ka A. Beeki kiosk. Foto: TLM kogust

„Jaamahoone on väga madal!“

Rahumäe-Hiiu rongipilet 1930. aastatest.

Kivist jaamahoone avati Rahumäel 1930. aastal. Tolleaegse piletimüügistatistika alusel oli Tallinna – Pääsküla liin juba 1926. aasta lõpuks muutunud Eesti kõige elavama liiklusega raudteeliiniks. 1929. aastal oldi omadega sealmaal, et raudteevalitsus võis oma krediidi ülejääkidest alustada Rahumäele uue jaamahoone ehitamist. Vana jaamahooneke viidi aga mõned peatused Pääsküla poole Kivimäele, kus see teenis reisijate huve 1937. aastani, ajani kui ka Kivimäe uue funktsionalistlikus stiilis jaamahoone sai, mis säilinud tänase päevani.
Päris kohe seda siiski ei tehtud – nagu Vaba Maa 17. juulil 1931 kirjutab, oli „härjavagun“ seal endiselt alles ja raudteevalitsus polnud rahapuudust kilbiks võttes parema lahenduse peale veel mõelnudki. Jaamahoone üleviimiseni jõuti alles millalgi aasta lõpupoole ja seegi eksperiment ei möödunud viperusteta. „Olen kuulnud, et Ameerikas kohe terveid maju ühest kohast teise veetakse ja [raudteelased] läksid siis ka Nõmme raudteel „ameerikat“ tegema,“ kirjeldab Sarja Siimu varjunime taha peitunud kolumnist 12. detsembril 1931 Jutulehes.
Transpordiga tegelevad tehnikud pidid perroonile taritud majakese katuse ära lammutama, sest algselt ei mahtunud see elektriliini alt läbi. Selle teadmiseni jõudmine oli aga raudteeliikluse kaheks tunniks seisma pannud. „Kui palju kahju selle majalogu pärast! Vast Aavik leiutaks sellise asjaajamise kohta mõne mõikava sõna,“ märgib leht.
Et raudteemajandus õitses, annab kinnitust ka vähetuntud seik, et samal ajal planeeriti ka Liivalt tuleva ja Väänasse suunduva kitsarööpmelise raudtee suunamist Rahumäe kohal laiarööpmelise liini kõrvale. Esialgse plaani kohaselt pidi kitsarööpmelise raudtee haru eralduma kitsarööpmelise raudtee põhiliinist Rahumäe tee ristmiku lähedal ning Raudtee tänavat pidi Nõmmele siirduma. Sellest plaanist aga loobuti üsna varsti.
Igatahes alustati seekord uue jaamahoone ehitustöödega varakult. 1929. aasta jõulude eel oli põlevkivituhktellistest jaamahoone juba katuse all, jäänud olid vaid siseviimistlustööd. Nii nagu paljude uute ehitiste puhul, ei meeldinud ka see jaamahoone algul sugugi kõigile. Anonüümseks jäänud ajakirjanik teavitab 19. detsembril 1929 ajalehes Vaba Maa, et uus jaamahoone ei olevat arhitektuuriliselt kõige õnnelikum (st õnnestunum – M.T.), „[hoone on] väga madal ja oma madalas asukohas sarnaneb rohkem tüübilisele alevimajakesele kui jaamale“. Kuid ilmselt harjusid kohalikud jaamaga üsna kiiresti, sest hilisemast kriitikast pole midagi kuulda olnud.
Elu Rahumäel elavnes tunduvalt. Vähesed praegused rahumäelasedki teavad, et Rahumäe jaama vastas Pärnu maantee ja Kaevu tänava nurgal Mart Kuljuse majas (praegu aadressil Kaevu 2, tookord Suur-Pärnu mnt 67) paiknenud kõnealusel perioodil kohvik-söögituba. Paraku pidi see lühikese aja jooksul mitmeid omanikuvahetusi üle elanud kohvik juba 1933. aasta algul oma uksed sulgema. 6. juulil 1935 andis ajaleht Nõmme Sõna lugejatele teada, et endistes kohvikuruumides olevat Olga Tedersoo avanud toiduainete kaupluse, kuid paraku polnud sellelgi pikka iga.
Märksa kauem aga pidas vastu samal krundil asunud August Beeki ajalehe- ja pudukaubakiosk, mis mingis mõttes toimis ka kohaliku infobüroona, nagu see tollal laiemaltki kombeks oli. Kioskiomanik August Beek ise elas samas lähedal Pärnu maantee ääres, natuke maad Rahumäe jaamast Nõmme poole (praegu on selle maja aadress Pärnu mnt 237).

Rahumäe vana ajutise jaamahoone üleviimine Kivimäele, 1931. Foto: Ajapaik

Keravälgu hävitustöö

Peagi sai ajalehti müünud „infobüroo“ omanik ka ise leheveergudel kuulsaks. 1931. aasta 1. juulil tabasid Põhja-Eestit tugevad äikesehood, mis kohati tekitasid keravälke ja üks säärane tegelane tungis elektrijuhtmeid pidi ka August Beeki majja. „Nõmmel lõi välk Rahumäe jaama läheduses majaomanik Augsut Beegi korterisse. Purustades selle sisseseadet, hüppas välk edasi üürilise ohvitseri elukorterisse, kus samuti pilbastas mööbli. Lõppeks viis välk majaukse, hävitas trepi ning leidis endale ulualuse külmas keldris. Imekombel jäid terveks korteris parajasti magavad lapsed,“ kirjutas Päevaleht.
1935. aasta jõulude eel hakkas Rahumäe jaamas hargnema aga järgmine lugu: 20. detsembri hommikul leiti Rahumäe jaamas konutamas ja külmetamas kodutu poisike, kes oli veetnud seal vähemalt ühe öö. Poisi nimi oli Bernhard Selistemägi ja tema jutu järgi olevat ta kodutuks jäänud, kuna äsja lahku läinud vanematest kumbki teda ei tahtvat.
Esialgu suunatud poisike Nõmme linnavalitsusse. Siis aga ilmus välja poisi raudteelasest isa, kes väitis, et noormees läinud ise „seiklema“ ja tal olla seaduse ees olnud ka väiksemaid pahandusi. Muuhulgas ujus päevavalgele üks varasem, mingi pätipoiste seltskonna külma arve tegemise lugu Tallinna restoranis Imperial, millesse kodutu poiss Selistemägi mitte just kõige paremini valitud sõprade tõttu tahes-tahtmata segatud oli. Isa nõudis seetõttu poja saatmist Harku alaealiste kolooniasse, mida ka tehti.
Kuid sellega noormehe seiklused ei lõppenud. 23. jaanuaril 1936 põgenes Bernhard Selistemägi koos teise poisi, Raimund Rätsepaga, Harku kolooniast ning nad võtsid suuna lõunasse. Nende eesmärgiks oli Viljandimaa kaudu Lätti jõuda. Pikal rännuteel said nad taludest süüa ning leidsid mõnel pool ka ajutist ulualust, kuid viimaks hakkas krõbe külm ikkagi liigselt tunda andma. 30. jaanuaril andsid noored hulkurid end Viljandis ise politseile üles.
Rahumäe jaamal on aga läinud paremini kui nii mõnelgi kunagisel uhkel, kuid nüüdseks tühjaks jäänud, jaamahoonel. Enam kui 90-aastase ajaloo vältel on see säilitanud oma välimuse peaaegu muutmatul kujul ja püsib samal kohal praegugi. Tõsi, pileteid müüdi seal viimati 1998. aastal, ja ooteruumigi pole enam, kuid laste rõõmuks tegutseb seal juba aastaid Rahumäe mängujaam. Ka ümbruskond on enam-vähem korras.